Month: May 2018

4. päev (30. mai) Pulkovo – Sosnovõi Bor ja törts edasi 140 km

Neljanda päeva kokkuvõttes tuli tõdeda, et päris pikk sai see. Vähemalt minu jaoks, sest päevaga läbisime 140 km, kaotasin oma kerest 5240 kcal ja kell ütles mulle päevaaktiivsuseks 1408 %. Samas ei olnud väga palju meil valikuid ka ja päris hingetuks ei sõitnud ennast. Telklaager sai üles mere äärde (lõpuks ometi!). Päikeseloojang otseülekandes ära vaadatud oligi aeg kõike meenutada.

Täna ärkasime vara, juba pool 9. Pool ööd sai jälle telgi lakke vaadatud ja väljas mühisevat tormituult kuulatud. Tuul oli tõesti kohati üsna maruline, nii et sain ainult loota, et telgi vaiad on piisavalt tugevalt maa küljes kinni ja tuul mind koos telgiga 2-3 meetri kaugusel asuvasse jõkke ei kanna. Aga nagu näha, siis kõik lõppes õnnelikult ja jõevoogudesse meid ja meie vara ei heidetud. Alustasime täna üsna rahulikus tempos, sai ennast vaikselt käima  tõmmata. See “saag” kiirest ja jõulisest tõmbest varahommikul ei käivitu. Vähemalt veel mitte. Teele jäi vana eesti küla Vanaküla (kunagi need alad ka Eesti territooriumi hulka kuulusid), mis venekeelse sildi peal oli moondunud Vanakjuljaks. Samas kõrval asus ka teine põlise vene nimega küla Kalivere. Aga esimesed kogemused ehtsate vene küladega saime kätte. Nautisime seda mõnuga, kuidas kõik vana pole kadunud ja asendunud uusrikaste villadega. Ikka on vanu kuure meenutavaid maju, kus sagivad tõelised vene memmed ja taadid. Vanakljulas olid kõrvuti telefoniautomaat ja autoveljest tehtud küla häirekell, kui küla peaks hädaolukord tabama.

Aga kui rääkida vene teedest, siis need olid seni olnud vägagi korralikud, kui mõned kilomeetrid ja Sosnovõi Bor välja arvata. Ja hõreda liiklusega. Igatahes kartsin hullemat. Tõusud ja mõõnad käisid käsikäes – nii kui tõus tuli, nii oli minul kohe ka mõõn. Siledal teel jaksasin vändata küll. Järgmine suurem asustus, mis teele jäi oli Bolšoje Kuzemkino. Seal oli nii suure valikuga kauplus, et lausa üllatas. Saime oma kalorid uueks energiaks sisse uhada ja jälle teele. 

Kell 12 saabusime Ust-Luga trahterisse nimega Ostrova, seljataga selleks ajaks 44 km. Oli aeg korralik eine teha. Magedad makaronid ja šnitsel oli minu menüüks. Aga trahter ise just avati, kui saabusime ja oli igati lahe koht. Suured karud irevil kihvadega tervitamas kalleid külalisi. Trahteri teenindajaga tuli ka mu matkast juttu ja ta mainis, et kavatseb ise sama tiiru tsikliga teha. Väga sõbralik tüüp oli, nagu kõik inimesed, keda seni teel Venemaal kohatud.

Vene-karu.jpgTrahter “Ostrova” ja karud

Oma 15 km pärast Ust-Lugat jõudsime kuulsa Ust-Luga sadama piirkonda, mis ei asu Ust-Lugas. See on Venemaa jaoks tähtis kaubasadam ja võtab ka Eestilt osa transiiti ära. Putin lasigi selle ehitada Venemaa transiitkaubanduse Läänemere sadamatest (Muuga, Riia, Tallinn) sõltumatuse saavutamiseks. Paras lahmakas on küll.

Sealt algasid ka taas suuremad tõusud. Priit muidugi ei saanud arugi, et tee tõuseb, tegi igaks juhuks veel poole ronimise peal mäkkejooksu murukünkast üles. Vägev vähk, mis muud. Üllataval kombel järgnesid seekord tõusudele ka laskumised ja päris palju kilomeetreid kohe jutti. Aimasin, et siit meile karmavõlg kaela peale tuleb, mida peagi tuleb intressidega tagasi maksma hakata. Ega ma väga mööda ei pannudki. Enne võla tasumist jäi teele veel üks tore ja täitsa toimiv vene küla Vistino. Sealkandi inimesed käivad enamuses tööl sadamas, seepärast on loogiline, et küla keskel on kõrvuti 2 lahtise õlle baari, mitu erinevat kauplust, isegi viljapuude istikuid oli müügis. Priidul oli eelmises külas, kus midagi müüa polnud, jäätiseisu tekkinud. Aga Vistinos seadsime sammud õigetele eesti meestele kohaselt jäätiseleti asemel lahtise õlle baari, kus lahke perenaine meile plastpudelisse humalanektarit niristas. Priit võttis sellele mingit kohalikku vobla peale. Voblade valik oli muidugi üpris hämmastav. Ja jäätiseisu oli nagu peoga pühitud.  Mina ühe prooviks ikka võtsin. Oleme ausad, matkal sai sisse uhatud kõike, mis kätte juhtus.

Õhtul kella poole 7 paiku jõudsime Sosnovõi Bori. Nägime ära kuulsa tuumaelektrijaama, aga sealt kesklinna oli veel sõita oma 10 km, nii et viimane teelõik tuli kokku oma 27 km jutti. Loomulikult oli meil räige nälg jälle peale tulnud, aga ainuke koht, mida osati meile soovitada oli Burger King. Nii see purks või kaks tuli sisse higistada friikatega võidu ja kaks suurt pepsit sinna otsa kulistada. Tervislik toitumine vol 2. Laagrikoha leidsime oma 12-13 km Sosnovõi Borist edasi, vene sõjaväeosa kõrvale panime telgid püsti. Radari torn valvas sel ööl meie und. Unejuttu vestsid mulle seekord seltsimehed Sibirski Korona ja Stepan Razin, kohalikud kesvamärjad. Ja uni saabus. 

Venemaa-väeosa-kõrval.JPGTelgiga Vene sõjaväeosa kõrval

3. päev (29.05) Toila – Pulkovo 80 km

Äratus Männisalu kämpingus oli taas 9 paiku. Ei olnud meist ärkajaid päris esimese kukelauluga. Hommikusööki saime Spa hotellis, seejärel panime asjad kokku ja hakkasime vaikselt liikuma. Päeva alguses oli sadulasse ronimine ikka omamoodi akrobaatika, sest ratta pakiraami külge kinnitatud lipp on parajaks takistuseks, mis sundis jala kõrge kaarega üle selle loopima nagu kankaani tantsiks.  Seda õiget lõtvust ei olnud veel lihased saavutanud ja mitte ei tahtnud jalg vajalikku kõrgusse kerkida. Jäi vaid loota, et säärane ponnistamine lihaserebendiga ei lõppe.  

Kolmas sõidupäev oli igatahes mitmekesine – saime vändata tiheda liiklusega Tallinn-Narva maantee kitsal pervel, kivistel kruusateedel, mõnusatel väikestel metsateedel, korralikel kergliiklusteedel ja nagu rattaspetsid ütlevad – singli peal jalga proovida. Tee läks läbi Sillamäe, kus avanes väga ilusaid vaateid merele.

Sillamäe.JPGSillamäe

IMG_0520.JPGIda-Virumaa džungel

Sillamäelt välja sõitsime mööda mere äärt, kui üks kohalik kutt Kostja meile järele jõudis. Rääkis väga head eesti keelt ja näitas meile, kust kaudu saab huvitavamat rada metsas sõita. Ja nii sattusime “džunglisse”, kus oli nii mudast kui liivast teed, samuti tuli ületada paar kraavi. Ühes liivases kohas viskas mu 40-kilosel rattal külje ette. Väga huvitav vahepala tavapärastele igavatele asfaltteedele. 

rattetee-eestis.JPGTeejuht Kostja (keskel) juhatab meid läbi Ida-Virumaa metsade

Järgmine puhkepaus oli juba Narva-Jõesuu kohvikus, kus sõime ja arutasime piiriületamiseks äriplaani. Seda minu äriviisa tõttu. Me ei teadnud, kui põhjalikult piiri peal selle kohta aru hakatakse pärima. Leidsime interneeduse kaudu Viiburist endale sobiva äripartnerigi – mis võiks paremini sobida kui Baltic Tours nimeline firma, isegi aadress oli meil olemas ja telefoninumber. Ehk siis äriplaani kohaselt olime teel Viiburisse, et ajada seal törts ärijuttu. Meie kui suured matkakorraldajad! Et meie nn äri ikka õitseks nii siin kui seal pool sood. 

Poole viie ajal vallutasime oma sinimustvalgete lippudega lõpuks ka Narva. Kuna minu rattal olid pedaalid juba alguses ebameeldivaid hääli tegema hakanud, siis langes neile au olla ratta esimesed jupid, mis välja vahetatakse. Töö tegi kohaliku Hawai poe umbkeelne tehnik-müüja ja maksma läks mulle 15 eurot. Kell 18 läks kolmas matkasell Merike Narvas rongi peale, et sõita koju laste manu. Priit ja mina jätkasime nüüdsest teed kahekesi. 

Piiriületus toimus ootamatult libedalt. Täitsime kohustuslikud paberid, löödi tempel passi ja võisimegi minna. Mulle tundus küll, et preili muigas minu äriviisat vaadates, kui nägi enda ees mingit karvast tonti dressides ja rattaga. Aga Venemaale me sellega olime õnnelikult pääsenud. Pea 300 km seljataga. 

Edasi jäi vaadata õhtuks sobiv ööbimiskoht endale, sest aeg kippus hiliseks minema. Ja nagu nõiaväel leidsimegi ülimõnusa platsi Luga jõe ääres. Mismuud kui telgid püsti ja sulpsti vette!

Päike hoidis meil esialgu silma peal, aga peagi loojus meie silmade ees jõekääru taha. Õhtuhämaruses alustasid linnud oma kontserdiga, nagu oleks öölaulupidu lahti läinud.

Õhtusöögiks olid mul sedapuhku sääsed, batoonid ja 2 õlut. Vähemalt tundus nii. Kuid sel ajal, kui mina neid ridu tahvelarvutisse sisse toksisin, läks Priit tutvust sobitama läheduses paistvate kalameestega. See Priidule meeldib ja ega ta asjata ei läinudki – pakuti süüa, lõuatäie magusat viina ning tõi mullegi just äsja lõkkepealt tulnud lihakäntsaka tomati ja leivaga. Selline ulmeline lõpp siis päevale. Ja see oli alles meie esimene päev Venemaal! 

 

2. päev (28.05.) Käsmu – Toila 130 km

Kell 9 oli äratus. Laane pansionaat on väga mõnus koht ööbimiseks, julgen soovitada. Perenaine oli lahke ja pakkus lisaks hommikukohvile ka hulganisti kohalikku folkloori, millest mõni lugu võttis pehmelt öeldes kukalt kratsima. Tema sõnavara oli piisavalt värvikas ka, nii et saime pisarateni naeru lagistada lugude jutustamise saatel. Näiteks olevat tema pansionaadis kord käinud kaks taksojuhti oma nö kerglaste elukommetega kallimatega (tema väljendas seda muidugi otsesõnu – litsidega). Kui seltskond sauna läks jäeti  oma grillimiseks kaasa võetud liha õue laua peale. Nad said natuke pahaseks, kui naabri kolli oli saunatamise ajal kogu nende lihalaadungi pintsli pannud. Teine lugu rääkis sellest, kuidas üks tuntud saatejuht (nimesid ei nimeta, aga eesnimi oli tal Peeter) seltskonnaga seal hoovipeal alasti ringi silkas nagu see oleks täiesti normaalne nähtus, arvestades veel seda, et pansionaadist üle tee on kirik ja surnuaed. Siis küsinud üks neist perenaiselt, et kas mullivanni ka saab? Perenaine vastanud, et ikka saab – võta šampoon ja mine mere äärde! Huvitav info oli ka see, et Mihkel Raud olevat just tema juures käinud oma raamatuid kirjutamas, mis siis, et need tema maitse jaoks liiga ropud said. Aga tore hommik oli.  

Seejärel oli meil (Merike, Priit ja mina) ka tagumine aeg sadulasse istuda, sest pikk tee ootas meid ja pidimegi lahkuma. Kella poole üheks jõudsime ilusa Vihula mõisa juurde, seljataha oli jäänud 28 km. Mõisa vesiveskis asuva puhveti perenaine oli ka siin tore. Ostsime puhvetist külmad karastusjoogid ja tegime juttu maja ees peatunud prantslastest rattamatkajatega. Selgus, et vanapaar oli lennanud Peterburgi ja sealt rattaga sõitma hakates jõudnud juba Vihulasse. Veelgi huvitavamad olid nende edasised plaanid. Nimelt sõitsid nad minuga põhimõtteliselt sama teed, ainult vastupidises suunas – Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Taani ranniku äärt mööda. Hiljem kohtasime teel veel ka kahte sakslast, kes olid läinud laevaga Helsingisse ja sealt sõitsid Venemaa kaudu rattaga Eestisse. Nii et huvitavaid tegelasi võib ka meie teedel kohata. 

Kell 14.30 tegime söögipausi Saarepiiga kohvikus Kundas. Korralik keretäis aitas energiavarusid taastada ja siis võis teekonda jätkata juba reipamalt. Tulid nii mõnusad tõusud kui kruusateed. Ikka täie raha eest. Vahepeal tahtis kumm päris tühjaks minna ja seda mitte rattal. Nendest küngastest polnud lihtne kogu seda kremplit üles trügida. Ja vastutuul oli alati, ükskõik, mis suunas ka ei liikunud. Lõpuks jõudis mulle kohale, et vastutuule pärast nuriseda on sama mõttetu kui selle üle, et õhtul läheb pimedaks. Läbisime Aseri, kus poepeatuse ajal voolas lipsu taha 2 väikest külma kokakoolat ja jäätis. Nii et tervislik toitumine ennekõige! Aga Aseri ise pole vahepeal sugugi edenenud – ikka sama ilmetu ja räämas asundus nagu varemast ajast mäletan.  

Seejärel tulid taas lõputuna näivad tõusud, ülilahe kiirlaskumine Liimala ranna suunas ja seejärel veel üks tõsine tõus Purtse poole. Põldudevahelised teed võtsid rammu päris ära, vägisi! Väikese peatuse järel aga, mille käigus manustasin kiirelt valku ja mineraalaineid sisaldava batooni ja õuna, tuli minusse eluvaim tagasi. Sain viimasel hetkel eluvaimul sabast kinni. Hea et niigi läits. 

Ja nii jõudsime omadega kella veerand kaheksa paiku Valaste joa lähedale kohviku ette, lootusega saada pannkooki moosiga. Aga tutkit, brat! Üsna vastumeelselt kliente teenindav preili leti taga teatas tõredalt, et ahi ei tööta ja pliit on katki ja hernesuppi ka ei saa. Oleks ilmselt tahtnud lisada, et miks te siia üldse mind segama tulite. Õnnestus saada topsikus seljankat, mis maitses nagu lurr. Aga tee Valastele vähemalt jookseb mööda pankrannikut ja vaade alla on lihtsalt oivaline. Seljataha oli jäänud juba oma 120 km ja pea kuus tundi puhast sõiduaega. Sõita jäi veel oma 10 km. Üsnagi kiire tempo oli olnud. Pidasin isekeskis aru, et ei tea, mitu päeva nõnda vastu pean?!   

Jaa, lõpuks jõudsime ikka kohale ka. Toilasse. Pärast kella 8 õhtul. Käevarred olid päikese käes päris punaseks läinud, aga hing oli sees ja see on peamine. Maandusime tervisekeskuse juures asuvasse kämpingusse.

kämpa-toilas.JPGKämping Toilas – Priiduga (see kõhnem poiss)

Perekond rattahundid Priit ja Merike suundusid vesiprotseduuridele Spa-sse, mina siirdusin õhtuse limonaadi järele poodi. Tegin lisa 3 km selleks, et teada saada, et Toila Meie pood pandi pool tundi tagasi kinni. See oli nüüd päris jahe üllatus. Aga ei hullu ka – kolisin ennast ümber Spa hotelli baari blogi kirjutama.  

Päeva kokkuvõtteks saab öelda, et maha sai sõidetud 130 km. Oli päris karm päev, sest maratonidel sõitjate sabas ei ole kerge püsida.  Aga nagu sellisel puhul vist öeldakse, et siit on hea edasi minna. Kuigi ehk mitte sama tõusvas joones. Eile sõitsime umbes 90 km, täna juba 130. Kui nii edasi läheb ehk homme 170 ja siis 210 jne. Sedasi olengi kuu aja pärast juba kodus tagasi! 

 

1. päev (27. mai) Tallinn – Käsmu 90 km

Esimene matkapäev sai kokkuvõttes päris emotsionaalne. Enne matkale siirdumist oli hommikul veel Leigaritega esinemine Vabaõhumuuseumis ja seejärel transportis õde mind Lasnamäele tühjaks kolitud korterisse, et suure sahmimisega viimased asjad rattale pakkida. Vaja oli jõuda Jüriöö parki matka stardikohta kella poole kaheks. AK uudiste kaamerasse pidin veel head nägu tegema ja teatama, et 100 päeva pärast siis näeme.  Ja ohsa jeerum, kui palju inimesi  sinna parki oli kogunenud – lisaks pereliikmetele ja sõpradele oli Priit (kes kogu seda lahkumisetendust korraldaski) kokku ajanud mõned matkakaaslased sügisesest unustamatust Nepali matkast ja mõned rattasõbrad, keda ma enne ei tundnud. Priit ise lubas mind saata väheke pikemalt.

Start natuke venis, sest teletegijad sättisid oma drooni kuskile taevalaotusesse. Aga lõpuks oligi aeg hüvasti jätta – tsutsufrei perekond, sõbrad ja seltsimehed. Ja 9 ratast asus veerema mööda Peterburi võluvat maanteed  Käsmu suunas. 

Kaasteelised olid muidugi üsna sportlikus vormis, nii et kohati tõusudel tekkis mul oma “pooletonnise” rattaga juba esimesi väiksemaid raskusi. 26-27 km/h oli selline tavaline kiirus. Viimane ots läks siiski juba ladusamalt, ilmselt hakkasid jalalihased aru saama, mida neilt oodatakse ja millega üldse tegu on. Enne Käsmu öömajale minemist tegime õhtusöögi Võsu kõrtsis. Hea soe söök kulus ära. Võsult sõitsime mõni kilomeeter edasi  Käsmu majutuskohta Laane pansionaati. Saun oli vääriline tasu küll nähtud vaeva eest. Õhtul sõitis osa seltskonda Tallinna tagasi, ülejäänutel oli aeg tuttu minna.

Enne matka algust

Aprill

Matka alguseni jäi napilt kuu aega, kui sain kätte Vene viisa. Sellega sujus muidu kõik ladusalt, ainult, et viisa liik, mille ma taotlesin, oli äriviisa. Ehk tegu oli mitte-eesmärgipärase viisaga, aga muud varianti polnud, et kaks korda Venemaa territooriumile siseneda kolme kuu jooksul. Seoses Venemaal toimunud jalgpalli MM-ga kehtis alates 25. maist Venemaal nõue end 24 tunni jooksul registreerida ka alla 7-päevaste reiside puhul, kuid Eesti saatkond Venemaal vastas mulle, et see nõue kehtib üksnes nendes linnades, kus mänge peetakse. Seega, kui Peterburgi õnnestuks vältida ja pääseks läbi Kroonlinna, siis registreerimiskohustust poleks. 

Mai

Märkamatult jõudis kätte juba maikuu ja matka algus tuli aina lähemale.  Ootusärevus hakkas üha jõulisemalt pead tõstma. Enne veel sai aga ka väike soojendusmatk maha peetud – nimelt 18.05-20.05. toimus Kõrvemaa metsade vahel järjekordne roheliste rattamatk. See oli just paras, et ennast nö “lahti sõita”. 

Tegemisi oli enne matka samuti palju –  osta veel vajalikke asju matkale, lasta rattale täishooldus teha, sh mõned jupid ja rehvid uuemate vastu vahetada enne pikka sõitu, õigeks ajaks saada kätte lubatud GPS jälgimisseade.  Vaja oli ka korter asjadest tühjaks kolida, sest korteriomanikust sõber plaanis seal suvel remonti tegema hakata. Samuti oli ees veel kaks esimest ja ühtlasi enne sügist ka viimast esinemist Leigaritega Vabaõhumuuseumis.  

Aeg lendas teadagi linnutiivul ja oligi kõigest 2 päeva jäänud minu ristiretke alguseni.  2 päeva veel ja saab linnatolmu jalgadelt pühkida, see oli hea tunne. Matkakamraad Priidu “mahitusel” jõudis asi ka sinnamaale, et tuli veeta 2 tundi ETV 5-liikmelise võttegrupiga pühapäevase AK nädala “nupukese” filmimisel. Täitsa sobival hetkel, telekaamera ees, läks rattakoti klipp katki, kui oli vaja see avada ja koti sisu demonstreerida. Üsna pläss tunne oli, peab nentima. Aga tore oli see, et tänu sellele saatejupi filmimisele sain ühe korra ka koti pakkimist harjutada ehk nö kuiva trenni teha. 

Ma ei oska ikka ei öelda inimestele. Võib-olla sai ka edevus minust võitu, et ma üldse selle tv asjaga nõus olin. Igatahes päris ebamugav tunne oli kaamera ees, aga samas ka huvitav kogemus. AK Nädalas ja Osoonis tegutsev Sander kohtles mind üsna mõistvalt ka, tegi mu elu kergemaks kaamera ees.  Võtte lõpetuseks pandi veel kaamera ees ERR bussi kõrval väntama mööda Smuuli teed.  Nina liikus sujuvalt ülespoole küll, ei saa salata. 

Jüröö-pargis.jpgMy bags are backed I´m ready to go…