Month: June 2018

Mind vimmad viivad Viiburi
ja tursad toovad tagasi.

Hommikune äratus oli kell 9. Ei viitsinud end varem üles ajada lihtsalt. Hommikusöögi eest kandis hoolt Priit. Menüüsse kuulusid keedumuna (Priidu unistus sai lõpuks teoks!), keeduviiner, keedujuust, keedukurk ja keedutee. Kohvivaba start jälle. Ja siis teele. Sõita oli kohe algusest peale mõnus. 10 km pärast siiski saime kohvi, kui peatusime ilusa nimega linnas Sovetsky. Linna nimele kohane oli ka see söökla-kohvik, kus oma esimest hommikukohvi jõime. Oli tunda nõukaaja hõngu. Kohvi alla hammustasin head rasvast kohupiimapirukat. Sellist rasvapommi võib küll endale ainult matkal lubada. Hinna üle muidugi nuriseda ei saanud – 1 capuchino, 1 kohvi ja kaks pirukat läks maksma 177 rubla ehk sel ajal oma 2,5 eurot. 

Sovetskist edasi võtsime suuna Võssotski (soome keeles on linna nimi Uuras ja selle nimega silt on samuti tee ääres väljas) peale. Kuigi see linnake jäi meie matkarajast kõrvale, tahtsime sealt ka siiski läbi minna. Linn asub saare peal, mis on küll mandriga sõidutee ja ka raudteega ühendatud. Linn sai 1948. aastal nime nõukogude liidu kangelase Kuzma Võssotski järgi, kes Talvesõja lahingus soomlastega 1940. aastal hukka sai. u 1250 elanikuga linnas peeti staadionil parajasti lastega spordipäeva, kusjuures selle maskotiks ei olnud ei Miša ega Gena, nagu arvata võiks, vaid Miki Mouse isiklikult otse Ameerikast. Muidu on Ameerika küll põline vaenlane ja nüüd korraga siis nii. Ei väsi imestamast.  Võssotskis kohtusime ka juhuslikult kahe toreda noore vene rattamatkajaga, kes nädalavahetust matkates otsustasid veeta. Sõitsid rongiga Peterburist  Viiburisse ja hakkasid sealt rataste ja telgiga tagasi liikuma. Nad olid tõesti lahedad inimesed, viisid meid Võssotskis asuva vana tsaariagse kindluse juurde (ise poleks nad sinna läinudki), mis oli juba algselt ehitades puude ja rohuga kaetud, et vaenlane aru ei saaks, et seal kindlus on. Järjekordne tore kohtumine siiraste vene inimestega. Ühed päikseprillid sinna mäele mul maha jäid, aga nood olidki vanad juba.  

Noorte vene matkasellidega

Kindluse otsas

Tagasi oma rajale läksime läbi metsa ja Medyanka küla, kus leidsime väikese külapoe. Ei saanud sellest sisseastumata mööda sõita ja üks sooja ilma külm õlu lausa nõudis, et teda ära tarvitataks. Lisaks sain ka pastaka 10 rubla eest märkmiku sissekannete tegemiseks. Ja edasi juba täie hooga Viiburi poole, kuhu jäi veel vaid pisut üle 20 km vändata. Mis tähendas, et päeva distantsiks saime sedapuhku kokku tagasihoidlikud 62 km. Aga leidsime, et oleme väikese puhkehetke ära teeninud ja Viiburi oli selleks just sobiv koht.  

Ligi 80 000 elanikuga Viiburi linn oli positiivne ja täis üllatusi. Algatuseks pidi Priit infopunktis end passi alusel linna turistiks registreerima, et linna külastamiseks vajalikku infot saada ja selle järel eraldati talle WiFi kood. Esimene hotell oli juba hõivatud, aga ulualuse leidsime lõpuks Viktoria hotellis, mis asub suurepärases kohas otse kesklinnas, hotellist üle tee meri ja promenaad, lähedal Viiburi kindlus.  Rattad  lukustasime hotelli hoovi väravate taha ja siis tuppa ja pessu. Õhtuti oli meil matkal Priiduga nii, et läksime kumbi oma rada ja ajasime omi asju. Mõlemal olid omad huvid ja soovid ning nii saab üksteisest natuke puhata ka.

Mina läksin üritasin kõigepealt minna Nord West nimelisse restorani sööma. Ettekandja tõi lauda menüü, aga rohkem tagasi mind teenindama ei tulnudki. Eks ma siis läksin saba sorgus jälle minema näljasemana kui tulin, kui minu raha seal ei kõlba. Võtsin poest selle asemel hoopis 2 pisemat sooja hatšapurit, paar õlut ja läksin tagasi hotellituppa blogi kirjutama. 

Hiljem muidugi läksin ka kindlust uudistama, mis asus hotellist kiviviske kaugusel. Seda kindlust on esmakordselt mainitud juba aastal 1293 ja see oli täitsa vaatamist väärt, vaatamata sellele, et seal parajasti renoveerimistööd pooleli olid. 

Viiburi kindlus

Rattahoid

Kindluse lähedal meres oleva kivi otsa installeeritud suure esirattaga jalgratta uunikum. Selle mõttest päris sotti ei saanud. Kindlus vaadatud läksin edasi niisama ringi kondama. Näiteks avastasin, et Viiburis on täitsa oma punane väljak, kus remonditööde tolmus seisab endiselt seltsimees Lenin.

Lenin Viiburis

Mäletan nõuka ajast tarkusetera, et kui oled linnas ära eksinud, siis otsi mingi väljak üles, kus Lenini kuju olemas ja mine sinna suunda, kuhu Lenin käega viipab. Ei saavat eksida. See Lenin siin paraku nii abivalmis pole ega viipa eriti kuhugi. Läksin taas ühte baari jalga puhkama ja et ikkagi mingi korralikum söök ka teha (bisness lantsh jälle) ja hakkasin menüüd uurima. Menüü asemel leidsin aga letilt samakamasina müügipakkumise (suur klade oli lausa), kus ka tehniline kirjeldus sees olemas. Tekkis mõte, et kas ma olen varjatud kaameras või mis pull see on. Aga pakkumine paistis olevat täitsa aus ja asine, kontaktandmed peal ja puha. Võimalus tellida ja tasuda ettemaksuna. Söögi sain siiski ka sealt kätte. Edasi jalutasin mööda mereäärset promenaadi tagasi hotelli poole, nautisin päikeselist ilma. Hotelli lähedale jõudes kuulsin hotellist üle tee tulevat kõva tümakat, venekeelset laulu ja saksofoni helisid. Ja juba nägin ka Priitu viipamas, nii et sinna siis suundusingi. Artisti nimeks oli Elvira Ragazza. Natuke kultuuri ei tee ka ju paha ja tegelikult see taustaks pandud tümps väga selles kontekstis ei häirinudki. Kannatas seal lähedal isegi olla ja puusaringe selle saatel teha. 

Kõik on olnud Venemaal väga hästi, kui välja arvata kohati vene teed. Teed on Venemaal kas suurepärased, täiesti kohutavad või enam-vähem normaalsed, millel aga aegajalt löökaugud esinevad. Mu vaene Tuulemurdja sai ikka liiga palju korralikke obadusi tunda. Liikluses on juhid üldjuhul viisakad, keegi ei signaalita ega ole üleliia närviline. Silmatorkavalt viisakad on raskeveokite juhid, kes suisa meie taga kannatlikult on oodanud, kuni saab rahulikult mööduda meid ohustamata (Eestis seda ei näe kunagi). 

Viiburi linnast jäid mulle igatahes soojad mälestused, linn areneb silmnähtavalt. Palju ajaloolisi hooneid on renoveerimisel, pargid on rohelised ja korras, inimesed on rõõmsad ja tundub, et elu on elatav siin küll.

Ehitustööd käivad

Tänavate ja väljakute nimed on aga ikka vanad nõukaaja pärandit kandmas – hotell asub Komsomoli 40. aastapäeva tänaval (40-letja Komsomola), veel võib linnas jalutada Pioneeride väljakul ning Sovetskaja, Leningradskaja, Gagarini, Batareijnaja, Suvorovi tänaval ja Lenini prospektil, aga ka Repini ja Turgenevi tänaval.   

Öösel mere ääres olid isegi veel tugevamad tuuleiilid kui eile jõe kaldal. Suured puud pea kohal kõikusid päris kurjakuulutavalt. Palju külmem oli ka, mis tõttu olin sunnitud end kaelani magamiskotti mässima. Äratus oli seekord kell 9.  Kuna eile oli väga pikk päev, siis lubasin endale pool tundi kauem pikutada telgis. Selleks ajaks, kui mina üles sain, oli Priit juba tükk aega õues asjatanud. 

Esimene vaatamisväärsus tuli kohe hommikul, kui vaevalt 12-13 km oli vändatud. Krasnaja Gorka nimeline koht, kus asub hiiglaslik raudteel liikunud 305 mm suurtükk koos rannakaitsepatareiga. Kõrval oli kusjuures tegutsev vene sõjaväe radar, mida valvas automaadiga tunnimees. Tema meile suuna kätte näitaski, kus otsitav poojezd asub. Päris muljetavaldav kolakas oli. Õigemini kolakad, sest teine raudtee “püss” oli seal veel. Suurem paugutaja oli valmistatud brittide poolt 20. sajandi alguses. Krasnaja Gorka ise oli kunagine fort, mis ehitatud aastatel 1909- 1915 ning see oli osa Peterburi kaitseks loodud merekaitse süsteemist. Eesti Vabadussõjas alustas  1919. aasta oktoobris siin oma pealatungi Punaarmee vastu Eesti Rahvaväe 1. diviis, lootes purustada Punaarmee Balti laevastiku, kuid paraku see ebaõnnestus. 

Sõjarong Krasnaja Gorkas

Kell 12 tegime peatuse Lebjažjes. Vikipeedia andmetel asuvad selles alla 5000 elanikuga alevis Vene armee väeüksused, mis muidugi pole imestada, kuna tegemist siiski piiritsooniga. Lisaks on seal hüljatud maa-alused raketišahtid, mille juures pidavat radioaktiivsus ületama looduslikku taset 20 korda. Nii et hea, et sinna tuulama ei läinud.  Küll läksime kohalikku kohvikusse keha kinnitama väikese tšebureki moodi sooja lihasaia ja kohviga. Seejärel võtsime suuna juba päeva olulisema sihtmärgi poole, milleks oli muidugi Kroonlinn (vene keeles on linna nimi Kronštadt). Olgu öeldud, et Kroonlinn oli minu jaoks üks olulistest kohtadest matkal, kuhu tahtsin kindlasti jõuda. Samas ei teadnud me enne tammi juurde jõudmist, kas see rattaga ka võimalik on. Kella 1 paiku jõudsime tammi manu ja siis jõudiski kätte tõehetk vol 2 – kas pääseme rattaga üle või ei. Aga vähemalt tuli päike pilve tagant välja meie ponnistust toetama. Mis muud, kui edasi, Kentucky poisid! Võit on julgete päralt. Sõitsime “külma rahuga” kiirtee märgi alt otse tammile.  Otse võiks ka siinkohal jutumärkidesse panna, sest sillale pääsemiseks tuli päris pikk tiir teha. Mis tähendab, et rattaga ei või kiirteel sõita? Mis siis, et tee peale jääb ka tunnel? Kuigi tõele au andes me sellest tunnelist tammile jõudes veel ei teadnudki. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tundsin, et vererõhk tõusis, kui  mööda tee äärt tammi ületama asusime. Kuni korraga oli teel ees tõkkepuu ja selle juurde jooksis oma kuudist turvamees. See teatas meile ilma pikema jututa, et me rikume seadust ja rattaga sõitmine tammil on keelatud. No ära sa märgi. Soovitas meil tungivalt tagasi sõita ja siis bussiga uuesti tulla. See variant ei olnud meile eriti mokkamööda. Selle asemel läks Priit tee äärde hääletama ja umbes 5 minuti pärast saimegi väiksemat sorti veoauto peale, rattad tõstsime mitme mehe ühisel jõul auto kongi, mis oli meie õnneks tühi ja sõit tunnelisse võis alata. Mehed kabiini ja nii me kiiresti teisele poole tunnelit laevatee alt läbi pääsesimegi. Tänud härra sohvrile. Vurasime siis tammi pealt Kroonlinnaga tutvust tegema. 

Hääletades Kroonlinna

Kroonlinn asub Kotlini saarel ning seal elab ca 40 000 inimest. Saar eraldab Neva lahte ülejäänud Soome lahest. Peterburi tamm, mille kaudu saarele pääseb, kaitseb Peterburgi üleujutuste eest. Peeter I lasi 1703-1704 saarele kaitserajatised ehitada Peterburi kaitseks välisvaenlaste eest. Linnas on suurel väljakul endiselt leegitsemas igavene tuli, kuigi ilma truu valvevahtkonnata. 1921 toimus Kroonlinnas madruste mäss bolševike vastu, mis muidugi veriselt maha suruti Trotski käsul. Aga vaatamist jätkus linnas veelgi. 

Vaatasime suurt Peeter I ausammast (muuseas, linna infovoldik seda kuju miskipärast ei maini teiste vaatamisväärsuste seas)

Peeter I

Piilusime eemalt Vene sõjalaevu, rääkisime juttu Pärnust pärit vene keelt kõneleva mehe ja tema naisega ja kell 15.30 läksime sööma vene toitusid pakkuvasse kohvikusse nimega Skazka ehk muinasjutt. Toit (böfstroogonov friikartulitega (!) ja külm filtreerimata vene õlu) väga muinasjutuline polnud, aga ajas asja ära.  Maksma läks 580 rubla ehk 7-8 eurot. Lisaks saime võimaluse laadida oma telefone. Pärast sööki otsisin internetist, et kas ja kust võiks leida siit Lydia Koidulaga (elas Kroonlinnas pärast abiellumist kuni surmani 1886) seotud maja või mälestustahvligi. Selgus, et mälestustahvel asub vaevalt mõnisada meetrit meist eemal Lenini prospektil. Üsna hõlpsalt selle ka üles leidsime. Kuidagi eriti sooja tunde ja hea tuju tekitas selle leidmine.

Ja see hea tuju kestis õhtuni välja, vaatamata nendele takistustele, mida veel ületada saime. Enne uuesti tammile siirdumist tegime ratastega viimase tiiru linnas ja oligi aega teed jätkata.

Seekord saime suure osa teest (kokku 14 km) sõita tammil tehnovajadusteks tehtud kõrvalteel. Seda lõbu jätkus aga kuni oli vaja hakata mitmeid lüüse ületama. Tuli taas kiirteele ronida, ainult et tammi sellel pool oli liiklus palju tihedam. Eks kepsud natuke värisesid, kui seal tee servas ellu püüdsime jääda. Saime oma ratastega ronida üle plokkide, treppidest üles ja alla ning mööda liivast nõlva. Ja ikka mitu korda jutti. Lõpuks üle silla me õnnelikult jõudsime, kuigi oli parasjagu tegemist sellega. On mida meenutada sellest päevast. 

Ja siis oli ka paras aeg hakata ööbimiskohta otsima. Soovisime selle öö veeta katuse all, kuna ilmavaatleja kogenud pilgule tundus, et telgis võis pisut jahe hakata. Ja pärast neid vintsutusi oleks tore ka natuke pesta end ning voodis puhata. Mõned kilomeetrid veel väntamist, enne kui jõudsime Sestroretski linna. Kohe avastasime end Punaste komandöride tänaval, kus ei puudunud ka Lenini monument.   Ca 37 000 elanikuga Sestroretsk asub Sestra jõe ehk Õe jõe suudmes Kuurortnõi rajoonis. Linn on Peeter I poolt asutatud aastal 1714, kuigi linnaõigused sai alles 1917.  Sestroretsk asub kõigest 31 km kaugusel Peterburist, mille läbimist meil õnnestus tänu Kroonlinna põikamisele vältida. 

Kella 8 paiku õnnestus lõpuks öömaja leida. Hotell nimega Taimout. Oli tõesti juba viimane aeg aeg maha võtta. Hotell polnud liiga odav ja maksis 3800 rubla (üle 55 euro tolleaegse kursi järgi), sellest 800 rubla maksis hommikusöök. Hommikusöök ei ole seal mitte hotelli määratud ajal nagu tavaliselt, vaid siis, kui klient ütleb. See sobis meile hästi. Hea vaade lahesopile, taamal kõrgumas ühe sillal õngitsenud kalamehe väitel Gazpromi peakontoriks olev hiiglaslik torn.

Õhtul läks Priit välja elu uurima ja minna jäin tuppa blogi kirjutama. Kella 12 ajal suutsin viimaks nii enda kui tahvli juhtmed kokku ajada, mis oli selge märk, et oleks aeg lõpetada. Korraga kostus akna tagant Priidu hüüe. Ta oli jalutusringilt tagasi jõudes avastanud, et hotelli välisuks on lukku pandud (Nepalis juhtus meil midagi sarnast,ainult seal me ei pääsenud samal põhjusel uksest välja). Priit tõestas, et ta pole papist poiss ja ronis mööda välisseina küljes rippuvat korstnatoru teisele korrusele ja tuli aknast tuppa. Selle peale ei osanud ma muud kosta, kui keerasin imestusest ammuli sui magama.