Month: July 2018

66. päev (31.07.) Sehlendorf käminguplatz – Neustadt in Holstein kämpinguplatz 47 km

Kämpingualalt lahkumisega hommikul kiiret polnud. Polnud üldse kiiret kuhugi. Vaikselt tiksusin oma rutiinsed tegevused ära ja tegin, et kaon. Nad pole mind näinud. 

Kell 12 läbisin linna, millel nimeks Oldenburg in Holstein ja 15.30 olin juba Neustadt in Holsteinis. Neustadt tähendab tõlkes uut linna . Ja tõesti uus ta on, alles aastal 1244 asutatud. Tegu on sadamalinnaga ja ka kalapüük paistab oluline tegevusala olevat.

Linna sisse sõites sain kohe ühelt hallipäiselt proualt riielda, et sõitsin rattaga vales kohas. No on ikka lurjus, ei märka õigel ajal teisele poole teed minna! Samas oli mul just sel teepoolel asuvasse tanklasse asja. No ei ole seda taipu antud, nagu vaja oleks, mis sa teed ära. Antagu vaesele hulkurile andeks. Tanklas voolas aga 0,33 l coca-cola 5 sekundiga lipsu taha nagu kerisele. Nii suur janu oli ja tahtsin midagi suhkruga. Tee peal hakkas juba soe vesigi mekkima. Edasi sattusin suvaliselt teed valides meresopi äärde, kuhu pingile maandusin jalga puhkama. Minu kõrvale saabus kohalik taat, kes hakkas mingit kapsakonservi moodi asja (sauerkraut?) sisse uhama. Lehk tuli sealt igatahes nii hull, et liikusin kiiremini edasi kui olin plaaninud.

Bistroosse seadsin ennast natuke kauemaks sisse, seal avanes võimalus ka akupanku laadida. Tuleb tunnistada, et minust oli saanud elektrisõltlane, igal võimalusel kasutasin juhust laadimiseks! Kuskile kohvikusse sisenedes kontrollisin esimese asjana maniakaalselt ringi vahtides, kas siin pistikupesi on. Aga ei unustanud ka ennast laadida, sest sealne lihtne roog (praekartulid, praemuna, vorstitükid ja hapukurk) oli parimaid, mida matka kestel saanud olin! Nii vähemalt see tol hetkel tundus. 

Lõpuks oli taas aeg leida koht, kuhu telk üles panna. Kuna eile oli kämpinguplatz üsna soodne otsustasin täna kasutada sama varianti. Mere lähedus on nii ahvatlev ju. Mere ääres oli kõrvuti 5 kämpinguplatsi, nendest neli esimest olid juba pilgeni täis. Viimase puhul oli vähemalt inimene olemas, kellega suhelda ja kelle käest küsida. Nooremapoolne hipivälimisega mees suhtus minusse õnneks sõbralikult ja ütles, et leiab mulle midagi. Leidiski, aga isegi see oli võimalusega, et keegi tuleb samale platsile veel. Muidu on tavaliselt kämpingutes eraldi platsid telkidele ka, aga sellel platsil siis mitte. Hetkel oli mul ükskõik, kui palju inimesi seal on, tahtsin lihtsalt asjad maha panna ja vette minna. Kannatas olla ja mereski käia. Plats oligi täiesti välja müüdud. Näide sellest:

IMG_1238.JPGNeustadt in Holstein kämping

 Mõtlesin siin, et tegelikul ma ei kadesta sakslasi, olgu neil raha palju tahes.  Vabadus minna ja olla ning vaba ruum hingamiseks maksab rohkem. 

65. päev (30.07.) Kieli külje alt – Schönkirchen – Schönberg – Hohenfelde – Hohwacht – Sehlendorf kämpinguplatz 71 km

Ööbimise koht Kieli kanali kaldal oli väga mõnus. Võiks öelda isegi erakordselt mõnus, arvestades asjaolu, et Saksamaal on päris raske leida sellist ägedat vaba platsi, kuhu telk üles panna. Kui kell 5 hommikul hakkasid tohutud kaubalaevad hirmsa mürinaga mööda liikuma (see võttis neil ju aega, sest liikumiskiirus võib seal olla kuni 15 km/h). Samal ajal ületasid tohutu kolina saatel silda ka rongid. Aga see oli väike asi, eilne õhtu oli täielik nauding.  

IMG_1235.JPGHommikul läks selline elukas mu telgi eest mööda

Hommikul ronisin telgist välja hetkel, kui üks jaht minust möödus. Lehvitasime jahi seltskonnaga üksteisele rõõmsalt. Kell oli umbes 9, nii et nende päev oli ilmselt ammu juba alanud. Mina ringutasin, nemad naersid.

Aga hommikul sadulasse asudes koitis ka tõehetk. Nimelt oli küll õhtul tore alt kõrget silda imetleda, aga hommikul oli vaja sinna üles kogu oma killavooriga ka ronida. Mul oli kaks varianti – kas minna tagasi sealt, kust eile tulin ehk ringiga või minna raskema vastupanuteed ja pressida otse üles. Et oleks huvitavam, siis valisin teise variandi ja proovisin Kuugli mapi pakutud otsemat ja järsemat varianti. Parajad jõu ja ilu numbreid tuli teha, et ratas üles sillale sikutada. Sain vere igatahes käima. Mingi koht oli nagu bobisõidu renn, kust tuli ratast üles trügida. Igatahes fun! 

IMG_1236.JPGTee sillale

7 km pärast jõudsin Kieli. Vanalinn erilist muljet mulle ei avaldanud, seega seal palju aega raiskama ei hakanud. Eesmärk oli hoopis üles leida interneedusest välja otsitud rattaremondi töökoda, mil nimeks Fix Your Bike. Nime järgi eeldasin, et räägitakse ka inglise keelt. Probleem oli juba mulle tuttav, kuna sümptomid täpselt samad, mis enne Vaasat. Ehk siis keskjooks jälle lahti. Lootuses, et kõigest lahti ja mitte katki. Ja nii ka oli. Meistrimees keeras keskjooksu oma kuldvõtmekesega kinni, maksin talle nö kohvifondi sümboolsed 2 eurot ja sain õnnelikuna uuesti teele asuda.  Küll oli hea sõita vaikuses, nii et Tuulemurdja pidevalt oma kurba serenaadi ei laula. Ta kurivaim ei pea ju viit, rütmitaju on null ja ilmselt on karu talle pedaali peale astunud. 

Elektridefitsiit hakkas jälle kimbutama. Nii suri mu GPS seade juba Kielis välja ja ülejäänud rada see päev jäi kaardistamata. Sestap märkisin teema pealkirjas üles kõik läbitud kohad. Nagu näha, siis sain üsna ranniku lähedalt sõita.

Rahulikult kulgedes jõudsin üks hetk mingi keelumärgi ette, mis teatas, et olen saabunud  Saksa Bundeswehri sõjaväeüksuse ukse taha. Lisaks oli sissesõidu keelu märk ka tankidele. Vana ja roostes küll, aga ikkagi kehtiv.

IMG_1237.JPGBundeswehri väravas

Kuugli mapp ütles mulle aga endiselt, et kõik on õige ja võid edasi minna küll. Tekkis tunne, et tahab must vist lahti saada, kuna olin ta ilmselt surmani ära tüüdanud – kogu aeg pöördun abisooviga tema poole. Seisin just seal pisut segaduses olles ja nuputasin, et kus ma valesti olin tulnud, kui minu juurde sõitis üks eakas rattahunt maanteerattaga. Selgitas mulle puhtas saksa keeles, et ma oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama. Kahjuks jäi vastav silt mul nägemata ja omateada olin nagu õigel teel. Õnneks polnud siiski hullu häda, sest kõrvale pööras kohe väiksem tee, mille kaudu õnnestuski õigele rajale naasta.

Õhtu saabudes hakkasin otsima iseseisvalt kohta telkimiseks, aga ebaõnnestunult. Võimatu oli kuhugi minna, omades kõrgelennulist soovi  vett ka ihule saada, olgu merest või dušist. Hakkasin aru saama, et Saksamaal peab mere äärde pääsemiseks minema kas kämpinguplatsile (seda ka ette broneerides), avalikku randa või olema lind. Sest kilumeetrite kaupa olid siin vaheldumisi kas rand või kämpinguala, sekka ka lindude kaitseala ja taas rand. Küll tundsin sellistel teedel puudust Eestist, kus saad mere äärde minna, kui tahtmine tuleb, ilma et peaks selleks beachile või kämpingusse minema. 

Lõpuks tulid vastu 3 kämpinguplatsi – esimene neist oli juba täis, teises polnud ühtegi inimest, kellega rääkida. Ka kolmas paistis olevat suletud, ainult üks tüse vennike istus maja ees ja suhtles oma nutitelefoniga. Minu õnneks selgus, et tegu oligi kämpingu asjapulgaga, kellega ööbikohast rääkida. Saksa keeles ajasime oma jutud ära ja telkimiskoha ka sain. 25 eurot tuli maksta deposiiti, viit väike vääritimõistmine tuli, aga ei midagi hullu. Hommikul maksti see raha tagasi, millest lahutati duši eest 60 senti (selle fikseerimiseks peab seal duši alla minnes kasutama spets vidinat, mis ütleb, et 6 minutit läks käima). Ja siis esitati arve 9 eurot. No pole paha, poole odavam kui Soomes ja kolm korda odavam kui Rootsis. Olin muidugi nõus, sest oleme ausad, sellise ilmaga tahaks päeva lõpetada ikkagi mingi veeprotseduuriga. Telgi sain  üles peale kella 9. Siis kebisin duši alla ja otsima võimalust telefoni laadimiseks. Võimaluse leidsin teenuste majast pesumasinate ruumis ja sinna oma telefoni juhtme otsa ka jätsin. Hiljem võtsin oma kaks õlut ja läksin istusin selle teenustemaja ette pingile, tegin matka kohta märkmeid ja kuulasin klappidest musa. Samas panin laadima ka akupanga. Sellel kämpingplatzil oli kõurikute osakaal oluliselt suurem kui varem. Ühed olid mingi laagri siia korraldanud. Hommikul selgus, et need mürakarud olid kristlikust noorteühingust siia tulnud. Paistsid silma erilise käraga.  Esimest korda nägin seal kämpingus ka seda, et koertele on eraldi duširuum ehitatud. Ei tea, kas teisi neljajalgseid nagu kodulaama või minisiga ka sinna lubatakse?! Samas loogiline, et kui on eraldi rand käppadele, siis olgu ka duši võimalus. Äkki on see Eestis ka juba olemas, ei tea. 

Iga riik, kuhu olen jõudnud, oli siiamaani millegagi üllatanud. Saksamaa tohutud rahvamassid kämpinguplatsidel suutis mind samuti üllatada. Tuhanded inimesed on nõus puhkuse veetma kohas, kus pole ruumi ümbergi pöörata. Hommikulgi (kella pealt sain teada, et oli teisipäev) ühed noored broneerisid kämpingukoha laupäeva õhtuni.  Need alad on nii suured, et WC-sse minnakse rattaga. Selleks vist rattad neil haagissuvilate küljes kaasa ka veetakse, et ei peaks kämpingus jala käima. Olles riigis mitu päeva, saad üha targemaks, kuidas siin elu käib. Igaühele oma. 

64. päev (29.07.) Schönhagen – Kieli kanali ääres Kieli külje all 58 km

Eile sai laagripaik siis tehtud koerte ranna kõrvale. Hommikul hakkasidki neljajalgsed suvitajad mu telgist mööda saalima, sekka ka mõned varajased tervisesportlased. Pikutasin veel stoilise rahuga, kuulasin, kuidas paar peni mu telki nuusutama tuli. Ilmselt tulemus neile ei meeldinud. Aga siis asusin juba igapäevaste toimingute juurde – söömine, ujumine, pakkimine. Igatahes oli hea meel näha, et päike taas kõrges taevas ja eilne vihmaladin oli ühekordne ehmatus.

Asusin teele. Selgus, et pisut maad edasi koerte rannast oli ka kahejalgsete maine paradiis liival. Kogu see rand, sh see ala, kus ma ööbisin, asub aga ilusa nimega kohas – Schönhagenis (schön = ilus). Eile käisin Glücksburgis (glück = õnn), täna Schönhagenis. Eestis võiks siis olla külad nimega Õnneküla ja Ilumaa. Aga meil on Tapa ja Tõrva. 

Kella kaheks jõudsin omadega Eckernförde nimelisse linnas, kus elab tubli 22 000 inimest ja mis asub Schleswig-Holsteini Liidumaal Rendsburg-Eckernförde kraisis. Lugesin veel, et pärast teist maailmasõda rajati selle linna lähedale Eestist ümberasustatud inimeste välilaager. Eckernfördet on esmakordselt mainitud aastal 1197, linnana aga 1302. Linna nimi tuleneb kunagi selle lähistel asunud Taani lossist.  Eckernförde vanalinn on muidu täitsa ilus, aga pühapäevasel päeval on see paksult rahvast täis, kohvikud pungil, äritegevus käib kõikvõimalikes poodides (välja arvatud toidupoed).

IMG_1213.JPGVanatühi valvamas Eckernförde vanalinna

Linnas oli 4 erinevat supermarketit, aga kõik need on pühapäeviti suletud. Päästev õlekõrs oli ainult Shelli tankla. Siia tahaks lisada, et teenindajad ei hakka Saksamaal sinuga kuskil inglise keeles rääkima, kuigi pungitad tema lause peale arusaamatult silmi ja pobised argliku “sorry?”. Siiski sain oma kasina saksa keelega ka hakkama saanud. Hommikulgi sain pisut saksa keelt purssida, kui minus telgist mööduv proua uuris mu ratast ja tavaari nähes, et kuhu mul minek ja kas ma tulen Taanist. Eesti lipp teda nähtavasti ei kõnetanud. Tegelikult ei kõnetanud see ka Rootsis väga. Millegipärast tundusin talle taanlase moodi olevat. Eks ma siis suutsin pisut selgitada, kes ma olen ja kust ma tulen. 

Päeva lõpuks jõudsin meresõitjate seas tuntud Kieli kanali äärde. Esialgu sõitsin üles sillale ümbrust vaatama, sealt märkasin ka kanali ääres sobivat kohta telkimiseks. Nii et võtsin suuna kaarega alla tagasi. 

IMG_1225.JPGKieli kanal – vaade sillalt

IMG_1228.JPGKieli kanal – vaade alt 

IMG_1233.JPGSuvitaja Kieli kanali ääres

Panin telgi püsti ja vaatasin, kuidas suured laevamürakad mööda ujusid. Seal on veeliiklus reguleeritud valgusfooridega ja kiirused ka piiratud. Kieli kanal on 98 km pikk läbipääs Läänemerest Põhjamerre. Kui peaks ümber Taani Jüütimaa seilama, oleks tee Põhjamerre oma 280 meremiili (üle 500 km) pikem. Väga tiheda liiklusega kanal, arusaadavalt. Kanali avas 1895. aastal Saksa keiser Wilhelm II. Põnev oli seal kaldal istuda. Mingi droon tiirutas pea kohal ja sild on ka pagana kõrge alt vaadates. Homme pidi sillale tagasi ronida, et see ületada ja Kieli linna jõuda. Ja Tallinna sõpruslinnas Kielis tuli üles leida rattatöökoda, sest tundus, et Tuulemurdja keskjooks oli hakanud jälle oma jonni ajama. Või laulab niisama sõidu ajal ajaviiteks kaunist viit. 

63. päev (28.07.) – Langballigau – Schönhagen 49 km

Hommikul veel kord karsumm merre (hea on merre ujuma minna, kui 5 sammu astud ja vesi rinnuni), asjad kotti ja teele. Hommikusöök lükkus edasi, kuna mul läks eile meelest poest saia osta. Mis sa sest singist ja kurgist ikka niisama närid. Aga 1 km leidsin hea koha söömiseks. See paistis olevat selline kodune toitlustus  ja oligi täitsa mõnus seal istuda, süüa ja kohvi juua.  Mis siis, et õues oli juba 30 kraadi sooja. 

Nagu öeldakse, siis kes see ikka su elu põnevaks teeb, kui sa ise ei tee. Suutsin nimelt üsna varsti õigest teejupist mööda panna, kuna mõtted olid juba kuskil kaugemal ees minust. Oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama. Et mitte tagasi sõita tuli leida uus skeem õigesse kohta jõudmiseks. Kuugli mapp näitas suuna kätte ja tuld. Mingi hetk pärast korraliku väikese asfalttee pealt maha keeramist tundus, et ees oli dead end (“surnud lõpp” ehk maakeeli koht, kust edasi minna ei saa) ja tee viis mind mingi maja juurde. Aga ei, heina sees läks siiski edasi ka vaevu märgatav rada. Või pigem traktori jäljed, kus traktor kunagi võis olla 3-4 korda läbi sõitnud, et põllule minna. Vana usaldusväärne Kuugli mapp aga ütles, et kõik õige ja mine edasi.

IMG_1207.JPG“rattatatav tee” Saksamaal

Ei hakanud risti ette lööma ka ja läksingi, sest tagasi ei tahtnud ka keerata. Nii et siis heintesse ja võsa vahele. Püüdsin alguses küll sadulas püsida, aga 100 meetrit tuli ratast käe kõrval ka lükata. Aga välja end lõpuks murdsin. Kui uuesti asfaltteele jõudsin oli pääsemise tunne. Samal ajal pööras teelt sinna, kuhu ma just tulin, traktor. Traktorist vaatas mind sellise näoga, nagu oleks tahtnud küsida legendaarse küsimuse: “Kuda sa lilleke siia sattusid?”  Ma oleks temast ka täitsa aru saanud.  

IMG_1208.JPGSeljataha jäi ka see teejupp

Saksamaale jõudes on algusest peale üks rist ja viletsus leviga olnud, kuna Taani piir on endiselt päris lähedal teisel pool meresoppi. Endiselt pidevalt teavitati mind, et olete saabunud Saksamaale ja siis jälle, et olete saabunud Taani. Kõnehinnad on Euroopa Liidus pärast 15. juunit 90 % odavamad, aga mis sest kasu on, kui enamus ajast näitab telefon, et NO SERVICE! Thank you. 

Vaikselt omasoodu edasi kulgesin. Vahepeal jäi teele ilus vana veski aastast 1841. 

IMG_1209.JPG

Olen pidevalt matka jooksul tuule pärast vingunud. Täna aga kiitsin tuult taevani. Jahutas kuumust väga hästi, kuigi ka kiirust pidurdas. Aga mul ju aiga om! Kella 3 paiku päeval jõudsin Kappelni linna. Kui eile ja täna oli ohtralt tõuse ja laskumisi, siis Kappelni linn asub 9 m kõrgusel merepinnast. Aga tundub, et väga teretulnud ma selles linnas vist polnud. Juhuslikult sattusin rattatöökoja peale, mille juures üks härrasmees vastas mu abipalvele lihtsa ja selge NO! Ega ta minust vist kõike aru ei saanud, kuigi proovisin ka saksa keelt purssida. Ju ta ei viitsinud minuga jännata. Läksin siis söögipoolist otsima ja leidsin Aurora nimelise koha. Süüa nad seal enam ei andnud muidugi, küll aga võtsin siis neilt elektrit oma panka. Plusspoolele võis kanda selle, et kuigi olin läbinud mitmeid asulaid täna, siis pangaautomaadi leidsin alles siin. Asi seegi. 

Süüa oli ka siiski vaja. Selle leidsin ühes teises toitlustusasutuses, mille teenindajad samuti just erilise sõbralikkusega silma ei paistnud. Sellegipoolest sain 7 euro eest sooja söögi kätte. Ja siis läksid taevaluugid korralikult valla. Istusin, sõin, tegin õlle ja ootasin. Mõtlesin, et kuhu siis täna oma santlaager püsti panna. Taevas oli täiesti halliks tõmmanud. Samal ajal laadisin oma akupanka, et hiljem oleks, kust omakorda telefoni ja GPS seadet laadida. Üks hetk tuli ettekandja aga minu juurde ja teatas, et ma võiks kolida oma õllega puki peale, mis asub baari ääres. Mis siis, et kõrvallaud oli ka täitsa vaba ja nii suurt tungi polnud. See oli mulle märguandeks lahkuda, Minu õnneks oli selleks ajaks paduvihmast vaid tibutamine alles jäänud, nii et oligi paras aeg uttu tõmmata sellest külalislahkuseta linnast. 

Mõni kilumeeter hiljem jõudsin mere äärde. Huvitav, et ilma suhteliselt trastiline muutus (+30 pealt kukkus paari tunniga temperatuur + 19 peale) polnud inimesi mõjutanud rannast ära minema. Märkasin silti, mis viitas koerte randa (hundestrand), läksin vaatama. Piki randa jooksis kergliiklustee, kus inimesed jalutavad, jooksevad ja koeri kus…pissutavad. Otsus oli konsensuslik (vastu ei hääletanud keegi), et siia ma telkima ka jään. Matke mind või koos rattaga.  Pimedaks hakkas vaikselt minema. See polnud mul ju esimene kord üsna avalikus kohas telkida. Mis siin ikka saab juhtuda – ühel pool karjamaa, teisel pool meri, kolmandal ja neljandal pool küll inimesed, aga ohutus kauguses ja mida kell edasi, seda vähem. Kuigi neid vaikselt ikka tilkus veel ühelt ja teiselt poolt. Aga mulle täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee. 

IMG_1210.JPGÖömaja koerte ranna kõrval

62. päev (27.07.) Kollund – Langballigau 38 km

Tänane päev kujunes ikka “tõsiseks andmiseks”, paugutasin lausa 38 km. Selleks tõusin hommikul varavalges – juba kell 10 roomasin telgist päevavalguse kätte nagu jaaniuss, silmad sätendamas. Vara üles, hilja telki, nõnda süttis minus helkki! 

Hommikul pikutasin niisiis ikka mõnuga. Telk oli kenasti kõrgete puude okstega varjatud ja hommikupäike ligi ei pääsenud.  Täna kõrgus pea kohal võimas 20-30 meetrine pajuliste sugukonna papli perekonda kuuluv haab. Kui ma nüüd sellega puusse ei pane. Aga külje all oli küll nii kõva, nagu oleks kivipõrandal maganud. Naabertelkijad hakkasid juba varakult sebima, aga mina ei lasknud end sellest häirida ja külitasin edasi. Lõpuks tuli hädasunnil siiski ärgata. Kunagi peab ju liikuma ka hakkama. 

Stardist sain kohe hästi minema, olin kindlalt liidrite grupis. Ja märkamatult olin ka taas Saksamaale jõudnud (eile olin ju ka!). Taani oli ajalukku kirjutatud ja seega oli 4. riik juba vallutatud. Lisaks, pärast 4 erinevat valuutat (rubla, euro, rootsi kroon, taani kroon) matkal olin tagasi euroalas. Eurodes saab hindadest ikka lihtsamini aru kui näiteks taani kroonides.

Esimene linn teel oli siis Flensburg, mis ka juba eilses laagripaigas kenasti ära paistis. 88 000 tuhande elanikuga linn Schleswig-Holsteini liidumaal. Linnaõigused saanud vahetult enne mu kodulinna Paidet ehk 1284. aastal (Paide 1291). Huvitava infona oli just Flensburgis 1945. aasta mais Natsi-Saksamaa viimase valitsuse asukoht, mida juhtis presidendina Karl Dönitz. Flensburg on ka Läänemere kõige läänepoolsem punkt.  Eelmisel õhtul teiselt kaldalt nähtud lossi lähemalt aga ei õnnestunud näha, kuna tegu on Saksa relvajõudude strateegilise väljaõppe kooliga. Ilmselt koolitatakse siis ohvitsere siin. 

Täna sai päris aktiivselt aega surnuks löödud. Rattaga mõnnasin nii looduserajal kui ümber Glücksburgi lossi järve. Hommikul keerasin teelt maha looduserajale, teadmata kuhu see viib. Pean tunnistama, et ühte küllaltki järsku laskumist ei söandanud võtma minna, kuna kaalul on ikkagi rohkem kui elu. Üks vääratus ja matk oleks võinud olla lõppenud. Nepalis sai selliseid tühja rattaga sõidetud, aga praegu ei tahtnud 40 kg rattaga riskima minna. 

Flensburgis einestasin “Friends” seriaali nime kandvas kohas. Tellisin Chandleri nimelise salati, mis oli ilmselt kõige tervislikum ja vitamiinirohkem söök, mida kunagi söönud olen. Seriaalist ei mäleta küll Chandlerit sellise salatisõbrana, vaid pigem koos Joeyga pizzat ikka õgisid. Aga maksis see tohutu taldrikutäis 7,5 eurot. Alates Soomest polnud vist ükski söök väljas nii vähe maksnud. Hinnavahe oli juba tuntav ka teistes asjades. Suure riigi rõõmud. 

IMG_1199.JPGChandleri salat

Järgmine paik, kuhu veeresin oli Glücksburg. Huvitav nimi. Eestis võiks äkki kõlada kui Õnneste või Õnnela? Ilus vaade lossile, mille järvele saigi lõbu pärast tiir peale tehtud. Tegu on veelossiga (vasserschloss). Renessanssiaja olulisi ehitisi Põhja-Euroopas. Lossi kasutasid omal ajal ka Taani kuningad.  

IMG_1202.JPGGlücksburgi loss

Aga tänane päev lõppes – üllatus, üllatus – kämpinguplatsil Langballingaul. Lihtsalt ei viitsinud kuhugi ööbimiskohta otsima hakata ja pealegi oli kohustuslik Saksa kämpingu kogemus ka kohe käes. Minu truu Kuugli Mapp juhatas mind sinna aga õige osavalt – alguses mööda väga mõnusalt keerutavaid ja kitsaid teid,  siis läbi täiesti pimeda metsa ja lõpuks vaevu kilumeeter enne lõppu päris pikast trepist alla. Samas vaade ülevalt oli päris lootustandev. 

IMG_1203.JPGRattatee by Kuugli mapp 

Ma ei kujuta ette, kuidas sealt rattasõiduks teed oli võimalik leida, aga nii oli. Päris pikalt ikka tuli alla ronida. Üleval oli õnneks motiveeriv vaade merele ja jahisadamale ka, nii et elas üle.

IMG_1204.JPGLangballingau jahisadam

Sain telkimiseks platsi kätte ja läksin kämpingu kõige kaugemasse serva. Aga päeva lõpetuseks oli hea kuuma päikese eest merre sukelduda ja pärast seda saast ja sool duši all maha uhtuda. Kämpingu hind oli muidugi Rootsi ja Soomega võrreldes kordades odavam ehk 8,5 eurot. Soomes oli hind 20 ja Rootsis oma 27 eurot, Taanis ka ca 20 eurot. Aga mul tekkis alates Soomest kiiks, et peaks erinevate riikide kämpingud siis järgi proovima. 

61. päev (26.07.) Hejlsminde – Kollund 71 km

Eile õhtul ehk 25. juulil võtsin matka jooksul esimest korda ühe neljast kaasavõetud raamatust lahti. Mu ettekujutus matkal aja sisustamise kohta asjade pakkimisel enne matka oli pisut vildakas. Lihtsalt oligi keeruline ennast pühendada raamatu lugemisele, kui ümberringi on nii huvitav. Aga raamat, mille lõpuks siis ikkagi avasin, oli Hardo Aasmäe väljamõeldud ja Juku-Kalle Raidi avaldatud “Mõttetute riikide aabits”. Aasmäe kirjeldab selles, miks kõik riigid mõttetud on. Argentina peatükist jäi meelde lause, et loodusseaduse kohaselt on nõnda, et mida kiiremini liikuda, seda vähemaks loomset massi jääb. Pani mõtlema enda liikumiskiiruse ja loomse massi seoste üle. Huvitav lugemine igatahes. 

Aga nüüd hommiku juurde. Kämpingus ööbimine tähendab lisaks kuludele ka seda, et ärkamine toimub ühiskondlikus korras hiljemalt kell 8. Sumin läheb üle laadaks ja laste kilked valjemaks, päikegi asub täistuuridel kütma üsna varakult. Kerge suutäis põske, hommikune külm lonks coca-colat, suplus basseinis ja minekule. 

Mõtted aga läksid sel päeval Lõuna-Eesti matkaradadele, sest reservpäästerühma kamraadid alustasid iga-aastast rattamatka, seekord Piusa kandist. Mulle oli see esimene kord sealt puududa. Väntasin mõttes nendega igatahes kaasa.  

Taani teede kiitmisest pole endiselt ära väsinud, aga kes see ikkagi oli, kes ütles, et taani maastik lame on? Täna siin Jüütimaal / Jüllandis eriti muud ei olnudki, kui tõusud ja laskumised. Üks 24 km lõik oli üsna vaevaline, kurk ka kuivas hirmsasti. Joogiks oli aga ainult kuuma vett joogitopsist (vesi läks selles väga kiiresti väga soojaks), nii et pidi vägisi sundima end sealt lonkse võtma ja alla neelama. Läkastama ajas siiski ka kohati.  Päris ilma veeta läbi ei aja selle ilmaga. Auhind ootas vahefinišis Krusas aga aus – külm Tuborg Classik, üks lemmikuid Taanis. Eriti sellistes oludes. 

IMG_1186.JPG

Sõidu ajal meenuvad teinekord ikka mõned kogetud hetked ja tuleb erinevaid mõtteid. Olen oma blogis nimetanud soome keelest ja rootsi keelest huvitavaid sõnu. Täna tuli meelde Koldingu söögikoha menüüs nähtud valik – oksemooripraad, või noh peaaegu. Okse peaks olema veis ja veise moor võiks olla lehm, nii et klapib küll loomalihaga. 

Mõtted liiguvad muidugimõista ka lähituleviku suunas. Mul kippus aega üle jääma, tuli hakata liikumiskiirust optimeerima. Nimelt pidin 6. augustiks jõudma Rostocki ja sealt õhtuks Berliini, et kaasa elada Eesti kümnevõistlejatele EM-l ja vaadata Gerd Kanteri viimast suurvõistlust. Rostocki oli maad veel umbes 275 km ja aega selle läbimiseks veel 10 päeva. Nii et tahes tahtmata oli vaja rohkem logelema hakata. Samas, Saksamaal on seda oluliselt odavam teha, kui Rootsis või Taanis. Pealegi on mõistlik paar päeva ikka varus hoida vääramatu jõu asjaolude puhuks. 

Päeva lõpp kujunes taas huvitavaks. Taanis on ka oma alkoholi piirikaubandus olemas ja Saksamaal mõnisada meetrit piirist nende Alko1000, kus käiakse massiliselt odavamat alkoholi ostmas. Olin ise selle tunnistajaks. Valdavalt oli kuulda ikkagi taani keelt poe järjekorras, mis asus juba Saksamaa pinnal. Mina tahtsin poest saia, vett ja mõnda õlut õhtuks. Saiaks sain ainult hamburgeri pätsid, vett suurtes pudelites polnudki, õlut purgis müüdi ainult kastide kaupa. Selline hulgilao moodi pood. Minusuguseid narre pole sinna ilmselt vaja ruumi võtma. 

Kukkus välja nii, et märkamatult olin sisenenud Saksamaale ja sama märkamatult läksin Taani territooriumile tagasi. Otsides ööbimiseks kohta mere ääres leidsin kaardilt koha, mis võiks olla sobiv. Ja oli ka, teelt mahakeeramise koha peal isegi telgi märk üleval, et lubatud.

IMG_1197.JPG

Ainult, et ma polnud teps mitte esimene ega ka viimane, kes selle koha avastas. 4 telki oli lõpuks puude all. Ühed neiud pöörasid veel tagasigi, nii et soovijaid jätkus. Vot sulle rahulikku telkimist mere ääres. Aga hullu polnud. Telk sai üles, ujumas käidud, klõbistasin hämaras puu all koormakile peal istudes blogi ja varsti oli vaikus majas ka. Imetlesin lahe teiselt kaldalt paistvat Flensburgi linnas asuvat uhket lossi. Hiljem säras täiskuu mere kohal väga ägedalt. 

Flensburgi-sõjakoolimaja.JPGFlensburgi kõrgem sõjakool

IMG_1190.JPGFlensburgi jäi Kollundi laagripaigast ainult  8-9 km.  

  

60. päev (25.07.) Brenderupi lähistelt – Hejlsminde 60 km

Eile õnnestus väga vinge ööbimiskoht leida. Vaatasin päris pikalt merd. Hommikul ei viitsinud enne poolt kümmet telgist välja ronida, kuigi päris kuum hakkas juba. Aga kui nina telgist välja pistsin, siis nägin esimese asjana kahte naist bikiinides mere poole sammumas. Lapsega. Olid oma auto mu telgist paarkümmend meetrit eemale parkinud, aga see ei häirinud mind kübetki. Ja noh, polnud ka kõige hirmsam vaatepilt ärgates.

Üks erinevus oli veel võrreldes õhtuga. Kui õhtul oli kalameeste võrke hoidvate postide otsas mingid vareselised, siis hommikul olid platsi sisse võtnud kormoranid, kes oma tiibu kuivatasid seal. Ühe posti otsa oli kajakas sattunud, aga see löödi sealt kiirelt minema vastupanu kohtamata. Hierarhia on ikka paigas siin.

mere-ääres-2.JPG

Pärast hommikusööki tegin väikse supluse. Seltsiks veepinnal hõljuvad millimallikad, mere põhjas sibavad krabid ja postide otsas peesitavad kormoranid. Siis asjad kokku ja teele. Lahkusin mere äärest teist teed mööda kui saabusin ja seal teel märkasin kohe hoiatussilti. Hoiatati nimelt võimaliku tõrvareostuse eest piirkonnas, mille võis põhjustada kalameeste poolt oma võrkude ja nööride tõrvaga immutamine. Juba tundsingi, kuidas kõrvast tõrva välja hakkab nirisema. Lohutasin end sellega, et küll siis kohalikega sama lugu juhtub, kuna ka nemad selles piirkonnas suplemas käivad. 

Ja läks sõiduks. Esimene suurem asundus, mis teele jäi, oli Middelfart. Paras hetk ka puhkepausiks. Sealt edasi juba üle suure imposantse silla Fyni saarelt Jüüti poolsaarele ehk Jüütimaale (taani keeles on see Jylland). Keskmine temperatuur suvel pidi siin olema 15 kraadi. Minul läks seega hästi, sest alla 25 siin kraadiklaas naljalt ei läinud, pigem oli pidevalt üle 30. Tahan siinkohal ümber lükata levinud arusaama, et Taani on lame maa (flat land).  No neid tõuse oli nii eile kui täna ikka päris mehiseid ja pikki. Eriti enne Koldingu linna, kus andis nendest üles murda. Ütleks, et need olid suurimad tõusud üldse pärast Kesk-Rootsit. Ka Fyni saare maastik polnud niisama sile, vaid meenutas pigem Vooremaad. Pikad lauged tõusud, mille kõrval olid kuldavad viljapõllud.   

Koldingu linnas tegin söögipeatuse. Söögikohas hakkas minuga rääkima Istanbulist pärit Murat, kes oli just lõpetanud rattasõidu läbi Taani. Jagasin temaga ka oma sõidumuljeid. Ta ütles, et eile lõpetas sõidu, kui asfalt kuumusest sulama hakkas. Ja eks ta ole, päikese käes tuli 38 kraadi sooja ära ka. Käisin vaatasin 15.-16. sajandil ehitatud Koldingu lossi, mis kunagi ka kuningaloss olnud.

IMG_1183.JPGKoldinghus

Jätkasin teed, asudes ühtlasi hauduma plaani ööbimiskoha osas. Olin otsustanud, et kuna Soome ja Rootsi kämpingud on proovitud, siis võiks seda ka Taanis teha. Kasvõi võrdluse mõttes. Täna oli ka viimane võimalus selleks, kuna homme oli plaan jõuda juba otsaga Saksamaa pinnale. Kui midagi vahele ei tule. 

Nõnda jõudsin peale 18.o0 Hejlsminde kämpingusse. Pass võeti ära, raha taheti hommikul. Umbes 20 eurot. Kämping oli basseiniga ja puha. Põhjuseks, miks bassein, on seal vist see, et ümberringi on küll meri, aga sinna ujuma minna ei saa. Rohtu kasvanud ja haiseb kah veel. Nii et tegin kiire tiiru ülelastestatud basseinis ja tulin oma nurka lootuses leida vaikust. No see oli üsna viimane asi, mida sellest kämpingust leida võis. Telkimisala kõrvale oli nimelt projekteeritud laste mänguväljak. Võib suvisel ajal ette kujutada seda lärmi seal. Kui väiksemad jõmmid said pärast kella 22 vanemate poolt minema veetud, asusid tegutsema hämaruse varjus pisut vanemad. Lisaks piirasid telkimisala suured pesakonnad, mille pisemad liikmed endast ikka aegajalt märku andsid.   

Aga sõidu ajal tekkis üks uitmõte ka. Teha nimkiri nendest asjadest, mille puhul võiks öelda, et olen millegi poolest end ületanud või mille nimel olen palju pingutanud. Õhtul aega surnuks lüües siis seda teha püüdsingi.  Ei ole ajalises ega tähtsuses järjekorras. 

  • tandem langevarjuhüpe (53 sekundit vabalangemist) – 2016 
  • bungy hüpe Nepalis 160 meetriselt sillalt (100 m vabalangemist) – 2017
  • rattamatk  Nepalis – 2017 
  • rolleriga Vietnami suurlinnades Hue ja Da Nang (olles üldse esimest korda rolleri lenksu taga)
  • rattamatk Ukrainas (bussiga läbi Riia) – 2010
  • esimene rahvatantsu esinemine Sõlekese rivistuses – 2013 Harjumäel (+ 25 kraadi)
  • üldtantsupidu 2014 (+ 28 kraadi)
  • meeste tantsupidu Rakveres – 2015 
  • rattamatk ümber Läänemere 3 kuud – 2018
  • kooli lõpetamised kah ikka – bakalaureus 2010 ja magister 2013

Siia võiks mõelda nimekirja nendest asjadest, mida võiks tulevikus veel  ette võtta:

  • sukeldumine kuskil põnevas kohas 
  • ronimine kuskil põnevas kohas
  • rattamatk või muu matk Aafrikas ja/või Lõuna-Ameerikas 
  • rahvatantsufestival kuskil eksootilises kohas
  • Kaitseliitumine 
  • vabatahtlikuks merepäästjaks koolitumine
  • … see nimekiri jääb täienema, sest palju tükke on veel tegemata. 

Lihtsalt uitmõtteid ka siia reisijuttude vahele. Iseendale mõlgutamiseks peamiselt. 

59. päev (24.07.) Nyborgi lähistelt – Brenderupi lähistele 75 km

Öösel oli telgis selline tunne, nagu oleks džunglisse sattunud, selline kontsert käis, et hoia kõrvu kinni. Mingi eluka (kelle isikuandmed ja liigitunnused on salastatud) karjed lõikasid eriti teravalt luust ja lihast läbi. Ka tuvid sekkusid kahjuks liiga aktiivselt ühendkooridele.  

Tänane äratus oli minu õnneks vabatahtlik ja keegi mind minema kihutama ei tulnud. Enne mu telgist väljaronimist mingi motoriseeritud sõiduk telgi kõrvalt mööda sõitis, aga ei tehtud minu kohaloelukust suurt numbrit. Asukohast tingituna tõusin siiski tavapärasest pisut varem ehk poole  9 paiku, panin kohe telgi kokku ka, sest siis ei saa kellelgi miskit ütlemist olla.  Tegin ka hommikuse sulpsu Suur-Belti väina. Hea värskendus enne teeleminekut. Ja hommikusöögi  aegu alustas kohalik rähniisand oma tööpäevaga. Paugutas päris usinalt.  Ja siis jätkasin teekonda Fyni saarel.

Ilm oli küll taas super – sooja 30 kraadi, päike säras oma täies hiilguses. Aegajalt tuli seetõttu ka varju otsida, et mitte ennetähtaegselt kuumarabandust saada. See oli aga küll hea, et õnnestus eile Nyborgist uued ja üsna ok päikseprillid soetada, ilma nendeta selle päikesega oleks silmadele olnud üsna ebatervislik sõita.  Kella 12-ks jõudsin Fyni suuremasse linna Odensesse. Sõidetud 30 km läksid ikka väga kiiresti mööda.

Odense on Fyni saare ja valla keskus. Tuntud muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni sünnikohana. Tema maja juurest sai ka läbi põigatud ja ühe tema kangelase leidsin samuti üles Odense kitsastel vanalinna tänavatel. Kuigi pea terve linn oli üks suur ehitustander ja pooled tänavad remondiks suletud osaliselt või täielikult. 

IMG_1160.JPGH.C. Anderseni majamuuseum

IMG_1159.JPGVapper tinasõdur

Linn ei ole just väga väike – seal elab ca 170 000 elanikku. Odense nimi tuleneb sõnadest Odins Vi ehk viikingiaegse jumala Odini pühamu, mis on seotud seal asunud kultusepaigaga. Odense on Taani suuruselt kolmas linn ja üks vanimaid, esmakordselt mainitud 988. aastal, kui Odensest sai piiskopkonna keskus. 1654 -1658 oli Odense ajutiselt ka Taani pealinn. Ja linnale suuresti identiteeti andnud Hans Christian Andersen sündis Odenses aastal 1805.  Fyni saart omakorda nimetatakse Taani aiaks oma roheluse, parkide ja aedade pärast.  Saar on Taani suuruselt kolmas Gröönimaa ja Sjællandi järel, kus elanikke pea poole miljoni kanti.  

Kuna ükski kohalik telemees mind vaatamata eilsetele juttudele üles ikkagi ei otsinud, kuigi olid esialgu kangesti soovinud minuga lugu teha ja lubasid mind Odenses üles otsida, siis asusin Odensest taas oma põhitöö ehk pedaalitallamise juurde.

Esimene lõik läks laitmatult, aga pärast lühikest peatust läks asi pisut lappama. Puhkepeatuse ajal näitas nimelt sihtpunkti Brenderuppi 24 km, sõitsin mõni kilumeeter edasi ja juba oli vahemaa 26 km. Nii et väike boonus endale juurde, et kilumeetreid puudu ei jääks. 

Lõpuks jõudsin kohale. Väike taani küla nimega Brenderup oli mul valitud ekstra sihtkohaks, sest just seal asub rahvaülikool, kus 2001. aastal 4 kuud veetsin. Võtsin poest 2 külma õlut ja istusin vilusse selle punastest kividest kooli ette pingile. Nostalgitsesin ja meenutasin vanu aegu. Sai siin põnevaid asju tehtud ja õpitud,  silmaringi laiendatud ja palju iserahvusest lahedaid noori kohatud. Nt need, kellega just Kopenhagenis sai aega veedetud. Pood ja pizzabaar olid endiselt olemas. Ja maja kah täpselt samasugune.

IMG_1165.JPGBrenderup Folkehojskolen uute õpilaste päralt

Tund aega nostalgitsesin nõnda ja siis võtsin suuna randa, kus ka 17 aastat tagasi sai käidud veeprotseduure võtmas kambaga. Tulid ikka kohad meelde veel. Ka see tuli meelde, et rannas vette minnes tasub ette vaadata, sest vees krõbistavad krabid ringi ja hõljuvad molluskid. Kohe vette minnes ühte tegelast nägingi, kes tormas adru alla varju hiiglase eest. Ranna ääres leidsin tohletanud ja poollagunenud pingi, millele end parkisin.  Varsti jäi ümbrus inimhäältest üsna vaikseks, vaid mere lainete kohin ja sääskede pinin silitas kõrvu.  Päike läks ilma suurema tseremoonitsemata looja. Aga vaatepilt oli endiselt suurepärane. 

IMG_1172.JPGValvurid on positsioonidel

IMG_1169.JPGKohalikud molluskid

Kokkuvõttes võib tõdeda, et oli üks päris kuum päev ja päike ennast tagasi ei hoidnud. 38 kraadi registreeris mu eksimatu rattakompuuter.  NB! palun protokolli märkida siinjuures, et ma ei nurise kuuma ilma üle ja seetõttu teen ettepaneku mind vihmaga mitte karistada.  Hakkas hämarduma, oli aeg hakata endale tänaseks maja ehitama (loe: telki püstitama). Kibuvitsa põõsaste vahele. 

 

58. päev (23.07.) Ringsted – Nyborg 56 km (kokku 4513 km)

Äratus kell 9.15. Oli vaja end tagasi matkarutiini lülitada oma igapäevaste toimingute juurde. Energiasüst nädalavahetusest on igatahes päris suur. Mainisin küll varasemalt, et tulin läbi Kopenhageni, aga tegelikult Söberg, kus öömaja saime, on siiski vaid Kopenhageni eeslinn (osa nn suurest Kopenhagenist). Ja sealt sõitu alustades ja lõpetades telkimiskohas olin sõita saanud kogu aeg sõiduteest eraldatud rattasõiduteel. Vot on luksus. Kokku arvestasin, et 100 km tuli täis. Ja ka pärast seda sõidutee pervel sõites oli see rattamärgiga tähistatud ja piisavalt lai ohutuks sõitmiseks. Nendel teedel lähevad kilumeetrid päris lennates, kuigi täna esimest korda hakkas taani tuul pead tõstma. Ilm aga oli mõnus ja soe, päike varjutas end taas väikse pilveloori taha. 

Eesmärgiks oli kõigepealt jõuda Korsöri raudteejaama, et rongiga üle Suur-Belti väina viiva silla Nyborgisse Jimmile külla minna.Väina laius on 18 km ja on parimal juhul oma 20 meetrit sügav, olles sellega  sügavaim Taani väinadest ja võimaldab suurte laevade pääsu Läänemerele.  Rattaga üle autodele mõeldud silla sõita polnud võimalik. Ja siis läks sahmimiseks. Olin enam vähem rihtinud rongiaega, aga paraku ei ole seal rattaga rongi minemine nii lihtne, et lähed kohale ja veered peale. Piletimüüjat seal ei ole ning pileti saad jaama automaadist lunastada. Aga mitte siis, kui oled rattaga. See oleks ka ilmselt liiga lihtne. Pärast jaamahoones asuvast puhvetist küsimist selgus, et tuleb helistada mingile numbrile, sealt saada kood ja sellega automaadist jalgrattale pilet otsa. Sellist infot automaadi juures vähemalt inglise keeles ma ei leidnud.  Sain puhvetipidajalt proualt numbri ja helistasin. Automaatvastaja rääkis vaid taani keeles, soovitades tungivalt mingitele klahvidele vajutada. Mitte midagi ei saanud aru. Ropendasin selle peale enda rahustuseks eesti keeles pisut ja palusin Jimmil helistada ise sellele automaatnumbrile, et ehk õnnestub vajalik info ikka kätte saada. Sain siis lõpuks liinile pärisinimese, kes valdas ka inglise keelt. Sain isegi koodi. Rong pidi väljuma 20 minuti pärast. See tundus sobivat. Läksin automaadi juurde, järgisin juhtnööre ja ostsin omaarust pileti ära ja sain kaks paberit – inimesele ja rattale. Kuid mind jäi häirima see, et mingit koodi ei küsitudki pileti ostmisel. Mingi jama ikkagi. Küsisin igaks juhuks üle ja selgus, et oligi valesti läinud midagi. Üks paber oli väljastatud selle infoga, et perioodil 01.05 kuni 31.08. tuleb rattale eraldi koht reserveerida. Nii et see polnudki pilet veel. Õnneks oli proua abivalmis ja sain ka vajalikku kohta koodi sisestada ja päris pileti rattale kätte. Nägin, et rongi tuut-tuut tegemisele oli veel ca 3 minutit aega. Võtsin ratta ja jooksin sellega perroonile, vedades seda 40 kg “pampu” kiiruga ka trepist alla. Tuiskasin vaguni juurde, mille küljel oli ratta kujutis ja eeldasin, et veeren lihtsalt peale. Aga taani raudtee ei arvanud sama. Kolm astet oli vaja üles ronida oma koormaga, nagu vanasti Eestis rongile minnes. Rebisin ja tõukasin, rabelesin kogu jõuga. Esimesed kaks katset ennast koos rattaga peale vinnata ei õnnestunud. Üleval seisis üks noor tüüp, kes ei olnud valmis abikätt ulatama, vaatas lihtsalt seal minu poole. Kolmandal katsel sain “latist” üle ja katse läks kirja. Samas nägin rongis silti, kus rattale oli punane kriips peale tõmmatud! Olin seega vales vagunis, aga mul polnud enne ka rohkem aega uurida piletilt vaguninumbrit. Ja et üldse eraldi vaguninumber ongi. Aga miks põrgu päralt siis sel vagunil rattamärk peal oli?!  Johhaidii, nagu ütleks selle peale onu Heino. Vähemalt olin rongi peal, et sõita üks peatus üle silla. Keegi minu käest piletit küsima selle ajaga ei tulnud, nii et vahet polnud, et kuskil suvalises vagunis seisin. Nii et selle rattakoha mõttes oli see eelnev tühi vaev ja vaimu närimine. Samas oli juba raudteejaamas silt, et ärge sõitke piletita, muidu peate maksma trahvi 750 krooni ehk umbes 100 eurot. Vot sellised põnevad lood taani raudteelt. 

IMG_1149.JPGTaani kvaliteetrattateed Korsöri kandis

Kohale lõpuks jõudsin ja Jimmiga sai täitsa tore pärastlõuna veedetud Nyborgis. Jimmi oli enne mu saabumist ühendust võtnud kohaliku (st Fyni saare) TV uudiste inimestega Odenses ja minu tripist rääkinud. Kohaliku TV tegijad olevat soovinud minuga juttu ajada. Kahjuks või õnneks seda seal siiski ei juhtunud ja Taanis 10 korda kuulsamaks saada ei õnnestunud.  Kohalikust marketist õnnestus osta umbes 6,5 euro eest uued päikseprillid. Ja see oli päris hea hinnaga saak, päike oli päris terav silmadele. Ühes spordipoes näiteks pakuti umbes 45 euroseid prille. Ja siis läksid meie teed selleks korraks jälle lahku. Leidsin seekord pesa endale mingi avaliku ranna lähedale pingi ja laua kõrvale metsa alla.  Selline nurgatagusem koht. Jäi loota, et inimesed märkavad mingi aeg rannast ka ära koju minna ja seekord ühtegi pargivahti oma motoriseeritud sõiduvahendiga mind varavalges kimbutama ei tule. Väike suplus meres oli muidugi vältimatu ja kohustuslik. Pärast ujumist laua taga istudes ja blogi kirjutades kostis võsaraginat ja mere poolt kargas äkki põõstastest kits välja ja kadus kohe mööda rida võimalikult kiiresti minust eemale. Huvitava koha peal säärane kohtumine, kuna ma ei olnud siinkandis kaugeltki ainuke kahejalgne. 

Muuseas, märkasin eelnevalt poes käies huvitavat fakti Taani alkoholimüügi piirangute kohta. Nimelt 16-17 aastased noored võivad Taanis tarvitada alkohoolseid jooke, mis on lahjemad kui 16,5%. Seega võivad nad osta õlut, siidrit ja veini näiteks. Baarides sellist õigust neil siiski pole. Kangemad joogid juba alates 18. eluaastast. Samuti tubakatooted. Üpris liberaalne poliitika. Samas tuleb tunnistada, et senise Taanis veedetud aja jooksul polnud sellele vaatamata noori veel karjade kaupa joomas siin näinud. Kujutasin vaimusilmas ette, mis oleks olukord, kui see reegel kehtiks ka Eesti. 

57. päev (22.07.) Kopenhagen – Ringsted 69 km

Tänane päev oli siis hüvastijätupäev, sest et pikk tee ootas mind ja ma pidin lahkuma.  Vanu sõpru oli väga hea näha. Aga veel viimane ühine hommikusöök ka enne teeleminekut. Taanlastel on kombeks süüa hommikuks muu hulgas saia juustu ja moosiga. Vorst pidi out olema. Proovisin ka ja täitsa söödav, kuigi pisut veider. Linda ise sõi seda moosi ja juustu muidugi leivaga hoopis 🙂

Sõitma hakkasin alles poole kahe paiku. Mingit konkreetset plaani polnud, kuhu õhtuks välja jõuda. Järgmiseks päevaks pidin vaid Nyborgi rongile jõudma, mis üle silla Sjaellandi saarelt Füünile (taani keeles Fyn) viib. Dani kodu jäi praktiliselt mu tee peale ja kuna ta oli ka rattaga tulnud, siis esimesed 5 km väntasime koos. Igatahes olid väga hingekosutavad tunnid ja päevad Taani pealinnas.  

Ja siis olingi jälle üksi. Pärast sellist puhkust oli natuke keerukas end taas soolomatka lainele häälestada. Õnneks on rattaga sõit Taanis väga mugav, nii et peagi olin mõtetega taas oma teekonna juures. Kõik tänased 69 km sain vändata kergliiklusteel. Täielik ratturi paradiis. Nii et sõidumaa läheb tõesti kiiresti. 

Kopenhagenist sõitsin läbi Roskilde, mis on kuulus oma rockfestivali poolest, mida korraldatakse seal juba aastast 1971. Ka meie koos rahvaülikooli kambaga väisasime seda rockipidu aastal 2005 ja rokkisime täiega. See oli toona vägev sündmus, ega ma kõvemal festivalil polegi ei enne ega pärast seda käinudki. Nüüd Roskildesse sattudes vaatasin üle Roskilde toomkiriku, kuhu on maetud mitmedki Taani kuningad ja kuningannad. Samuti läksin kaema viikingite paate sadamaalal ning tegin väikese lõunasöögi.  

IMG_1145.JPGRoskilde toomkirik 12.-13. sajandist

IMG_1146.JPGViikingite laevad

Kella poole kaheksa paiku õhtul panin Ringstedi lähistel väikese veokite puhkeplatsi juurde telgi üles. Kell 23 lõpetas üle tee asuval viljapõllul kombain alles oma töö (ilmselt vaid pimeduse sunnil) ja põõsa tagant jooksid mingid loomad mööda. Oli see nüüd unes või ilmsi? Tont seda teab. Oli aeg silmad sulgeda, kõrvus kumisemas Vennaskonna laul “Jää hüvasti, mu Kopenhagen”.