Month: July 2018

Kella 5 ajal hommikul kuulsin kahtlast krabinat telgi katusel. No äkki tuul krabistab, mõtlesin unelevalt või unistasin mõttes. Aga ei, vaatamata Yr.no eilsele vihmavabale prognoosile oli siiski sadama hakanud. Vaatasin telgis hommikust prognoosi ja midagi head seal enam polnud. Ilmselt oli Yr.no salaagent Kristianstadis aknast välja vaadanud ja neile edasi öelnud, et sajab.  Peab nentima, et oli üsna katsumusterohke päev, eelkõige moraal pandi proovile. Eile just oigasin, et kuum kurnab ja näe, kohe ongi karistus käes – sõida siis vihmaga, kui kuum ei sobi.  

Kiirelt said kodinad kokku pakitud ja märg telk kotti, siis tuli veel asjad ja ratas trepist üles silla peale tagasi vedada ja minekut teha. Esimese hooga linna kohvikusse hommikukohvi jooma ja edasisi plaane sättima. Kusjuures saiakesed olid siin väga head!

Eile lootsin, et silla all oma istungit pidamas käinud seltskonna järel taara koristamine annab karma ees plusspunktid, aga võta näpust. Sain ikka oma karistuse kätte, nagu kord ja kohus. Lausvihm. Looduse krooni (millise aunimetuse inimene on endale igaveseks ajaks omistanud) auväärse esindajana peaksin olema õnnelik, et loodus saab vahepeal juua, aga pidin hapral hetkel tunnistama, et mu empaatiameel pole veel nii kõrgele levelile arenenud. Eestlasele omaselt sai ikka kiruda ja vanduda seda ilma. Ja kuna teeolud olid sellised kesisevõitu, siis võttis kogu see liikumine tavalisest rohkem aega. 

Tee oli täna ikka erakordselt pikk ja sadu ei tahtnud ka kuidagi järele anda. Vahepeal tegin lühikese kuivamise peatuse katuse all laua taga (kunagi oli seal olnud kohvik nimega Rock´n´Roll). Näkineiu skulptuur istus nagu valatud seal ees. Koorisin oma pealmised hilbud maha.  Peab nentima, et kui nutitelefoni navigeerimiseks kasutada, siis vihmaga on sõitmine üks rist ja viletsus. Kuidas sa seda telefoni kasutad, kui kogu aeg nagu pangest kallab ja endal näpud ka märjad. Eriti ärritav on see linnas liikumisel. 

Näkineiu keset maismaad vaatamas igatsevalt mere poole ja taevas nuttis

Hommikupoole olid vähemalt teeolud väga head, puha asfalt ja rattatee. Vahepeal võis mu matkaraja kaardilt arvata, et GPS aku on tühjaks saanud ja näitab pikka jutti ühest kohast teise. Tegelikult siin vahepeal olidki teed jälle sellised. Nagu ka üks päev varem. Aga teeolud muutusid sama kardinaalselt kui ilm võrreldes eilsega. Täielik võsa oli vahepeal. Tekkis tunne, et olen kuugli mapi abil kohaliku RMK matkaraja üles leidnud. Selle vahega, et siin võid valida, kas oled ratta või hobuse sadulas. Ja siis sõidad põhimõtteliselt vees või mööda mättaid. 

Tee hobustele ja jalgratturitele

Järjekordses kuivapeatuses tuli kari noori vasikaid ja mullikaid mind uudistama (nii oma 15 pead oli kindlasti). Üks hüppas suurest erutusest korraga kõigi nelja jalaga õhku. Kui minema hakkasin, siis jooksid kõik mul oma karjamaa äärt mööda järele nagu koerad autode järgi lippavad. Päris lõbus vahepala oli see vihmasele ilmale. 

Mis siin sünnib? Kas teil pole häbi mitmekesi ühe rattamehe kallale kippuda?

Aga võsatee jätkus samas vaimus edasi kuni järgmise suurema asulani nimega Hörby. Lõunapaus. Enne söögikohta sisenemist võtsin helkurvesti ja kilejope ära ja püüdsin natukenegi ennast kuivemaks väänata. Inimesetunne tuli tagasi. Soe tee ja soe söök olid head, aga teadmine, et Lundi linna oli ikka veel 40 km sõita (tänane eesmärk), ei teinud tuju paremaks. Tegin aga otsuse nii, et magan siis täna sisetingimustes ja broneerisin Lundi hostelli koha 4-ses ruumis. Valikuvariante eriti polnud.  

Pärast igavikuna näivaid kilumeetreid ja tunde jõudsin lõpuks Lundi. Isegi vihm hakkas viimaks üle jääma (fikseerisin vihma lõppemise kellaajaks 18.30, st üle 12 tunni oli loodus järjest oma “lilli”, sh mind, kastnud). Aga kesklinna sisenedes tabas mind kohe vasikavaimustus ja kogu see päevane märgollus ja jant oli unustatud. 11.-12. sajandist (ehitatud 1090-1145) pärit katedraal on seal eriti võimas, aga muu arhitektuur siin paneb samuti käsi kokku lööma rõõmust.

Lundi katedraal

Lisaks on see hostel, kuhu ma maandusin, Lundi ülikooli õigusteaduskonna hoone kõrval. Võib neid juristihakatisi kadestada küll, sest hoone on ikka väga muljetavaldav.  Pikema tiiru linnas jätsin siiski järgmiseks päevaks, lootuses kuivemale ilmale. Leidsin eelviimasel Rootsis viibimise päeval oma lemmiklinna selles riigis. Elanikke on siin 89 000. Lund on Rootsi vanimaid linnu, mis arvatakse olevat asutatud 990. aasta paiku Taani kuninga Harald Sinihamba ajal. 1720. aastast kuulub  Lund ametlikult Rootsile. Lund on loomulikult teada tuntud ülikoolilinn. Lundi Ülikool on asutatud aastal 1666 ja on tänapäeval Skandinaavia suurimaid haridus- ja teadusuuringute asutusi. Lisaks on tähelepanuväärne, et 1085. aastal rajatud Lundi Katedraalikool on Skandinaavia vanim kool.

Veel üks huvitav fakt, et 1716-1718 elas Lundis kuningas Karl XII, kellel ka Eestiga omad seosed. Eesti Maja on ka Lundis. 

Hosteli valik sai tehtud muidugi hinna järgi ja see asub täpselt kesklinnas. Administraatorit ei olnud. Sisenemiseks saadeti SMS-ga välisuksekood ja toauksekood. Alguses tulid mulle majas vastu palju musti poisse ja kõrvu hakkas ka vene keel. Tuba kandis nime Celsius.  See oli üldse teenindajatevaba hostel. Ise vaatad, kuidas saad. Ratta sain ajada hoovi, kus hakkas kohe silma eesti numbriga auto kõrvuti Läti numbrimärki kandva mersuga. Kahtlustasin, et siit ka vene keel tuleb. 

Kokkuvõttes võib öelda, et oli parasjagu katsumusterohke päev oli nii kehale kui vaimule. Aga Lundi linn suutis kõik jälle ilusaks teha. Linnast lähemalt veel järgmises üllitises. 

 

Sai siis see öö linnapargis ära magatud, kivid ja põõsad minu kaardinateks. Polnud häda kõige vähematki, keegi mind ei seganud ning ega seganud minagi kedagi. Kõrval olev maja, millest vaevu 60-70 meetri kaugusele telgi panin, polnud ilmselt elumaja, vaid pigem ehk pargivahi teenistuse jaoks mõeldud. Nii et polnud kedagi, kes oleks tulnud ebasobival ajal ebamugavaid küsimusi või nõudmisi esitama. Sellegipoolest korjasin hommikul oma kodinad kohe koomale ja panin telgi kokku, kuigi ei teinud ka eriti ekstravarast ärkamist. ) 

Sõit kulges pool päeva autopiloodil. Päike oli selline salakaval, et oli nagu väikse pilveloori taga, aga küttis ikka korralikult naha kuumaks. 33 kraadi nägin parimal juhul, ilma, et päike oleks otseselt peale paistnud. Üsna kurnav on selle leitsakuga sõita, ei saa salata. Seetõttu ma võtsin vähe rahulikumalt ja õnneks ei olnud sel päeval vaja ka teab mis pikka maad sõita. 

Aga täna läbitud sõidutee läheb müstika valdkonda ilmselt, arvestades senist Rootsi praktikat. Päeva lõpuks tuli kokku 69 km ja sellest mingi 63-64 sain sõita puhtalt rattateel. Senine rekord oli ilmselt 12-13 km linnast välja järgmise asulani, aga nüüd siis selline pauk. Need kohalikud kommuunistid (loe: kommuuni juhtivad lipsud) peavad siis rattureid ka nähtavasti inimesteks. Mina võtan nende ees kiivri maha ja respekt! Kui mu raja kaarti aga vaadata, siis tundus, et ma sõitsin ühe jupi mööda raudteed. Väga hästi läbi mõeldud rattatee jupp Sölvesborgist Kristianstadi, korraliku tähistusega ka. Minu truud abimehed KaaRa ja Kuugli Mapp ei teadnud sellest teest midagi, nii et sain otseallikast suunainfo.  

Pärast väikest lõunapausi ja sööki Sölvesborgis läks olemine ka natuke kõbusamaks ja värskemaks. Temperatuur kukkus juba 29 peale, nii et edasi oli päris lust kruisida võiduka lõpuni rattateedel. Kell 17 jõudsingi pärale Kristianstadi ehk Kristiani linna. Nimi on pandud Taani kuninga Christian IV järgi, kes linna ka 1614. aastal asutas. Elanikke seal ca 40 000. 

Linnas toimus jube sagimine ja palju rahvast siiberdas siia ja sinna. Selgus, et suurel platsil hakkas peagi mingi välismaa bänd esinema. Mina rahvasumma jääda ei tahtnud oma rattaga ja läksin eemale plaani pidama, kuhu telgikohta otsima minna. Internetist sain teada, et loodusreservaadi juures on kanalimaja (Kanalhuset), mis räägib linna seosest veega. Nii et sinna kanali äärde suuna võtsingi. Vee ääres oli küll muruplats ka, aga see oli täis lagastatud ja liiga avalik. Paar kalameest asjatas seal ka. Kanalimaja juurde sai üle silla ja sealt algas selline laudtee, mis on alguses paar oma 1,5 meetrit maapinnast kõrgemal. Hea varjuline koht. Pääsesin sinna ligi 4 astmelise trepi kaudu, milleks oli vaja asjad rattalt maha tõsta. Eks hommikul tagasi üles turnimine tõotas lõbu laialt. See pole mulle midagi uut, on saadud küll kogu oma maist vara kuskilt välja ja üles vedada. Nii et üsna äge ja uudne ööbimiskoht taas.

Jalgrattaga sillale minek RANGELT keelatud!

Vahel piilun silla tagant, vahel välja pistan käe

Varjatud telkimine silla all

Lõppu veel paar väikest tähelepanekut elust enesest. Mulle hakkas tunduma, et  olen vist jonnivate ja karjuvate väikelaste magnet. Igale poole, kuhu lähen (pood, söögikoht, vaatamisväärsus) leidub tingimata vähemalt üks titt, kes täiest kõrist lõugama pistab. Ja mitte seetõttu, et oleks haiget saanud, vaid igaks juhuks. Isegi siin silla all peitu pugedes läks üks pere mööda ja just siis hakkas laps kriiskama nagu oleks rott varbast hammustanud.  Kahtlustasin, et mingi halb vaib või võnge läheb minust välja, mida ainult väiksed lapsed tajuvad. Eks see võib muidugi hirmus ka olla. Ja teiseks, tundsin, et olen oma habemetuustiga siin rohkem rootslastega ühte sulanduma hakanud. Neil ka parajad heledad puhmad lõua otsas. 

 

Puhata ja mängida oli mõnus, aga polnud parata – oli aeg taas sadulasse tõusta. Enne veel üks korralik valge inimese hommikusöök First hotellis. Aga sõidu algus pärast puhkepäeva ikka liiga lihtne polnud, ei saanud end esialgu kuidagi käima, kuigi tee sõitmiseks oli täitsa mõnus. Vahetult pärast Karlskronast väljumist või õigem oleks öelda “välja tiksumist” peatasid mind ühed rootslastest rattamatkajad,- naine ja mees. Põhjuseks minu peatamiseks oli see, et nad nägid minust möödudes mu pakiraamil Eesti lippu. Naise sooviks oli aga matkaga ka Eestisse jõuda. Sestap kasutasid juhust ja uurisid minu käest, kuidas Eestis rattaga sõitmiseks olud on. Mina püüdsin siis kasulik olla ja muidugi kiitsin takka nende plaanile. 

Torn valge hobusega võõras linnas

Järgmine vahejuhtum oli see, et metsade vahel kruusateel sõites kohtasin 2 jalgsimatkajat, kes kurtsid, et ei saanud kuidagi soovitud kohta mööda teed ja ka läbi metsa mitte, sest suletud aed oli ees. Sada meetrit hiljem avastasin ka enda jaoks selle tõsiasja, et Kuugli mapi poolt antud tee lõppes korraga põllu ees lihtsalt ära. Polnudki midagi parata, tuli ots ümber pöörata ja E22 poole suund võtta. Õnneks tuli seda E22 mööda sõita ainult paar kilumeetrit, kui pääsesin sellest  jälle rahulikumale pinnale. 

Tänase sõidu lõpp-peatus oli linn nimega Karlshamn. Ehk siis Karli krooni juurest jõudsin Karli sadamasse. Kell oli alles 6 õhtul ja aega surnuks lüüa palju. Või siis nautida kohalikku ümbrust. Linnas vaatamisväärsusi oli, ka Eesti lippu märkasin tee kohal lehvimas teiste seas. 

Üksildane uitaja Karlshamnis

Laagrikohaks valisin sedapuhku meresopi ääres oleva pargi, mis asus praktiliselt keset linna. Telgi panin üles kell 22, kui inimesi peaaegu enam ei liikunud ja piisavalt hämar oli ümberringi.  Ilma tseremooniata ja süüdimatult. Kaaslasteks kivid, puud, meri ja suurest põuast kollaseks tõmbunud muru. Oli näha, et põud hakkas loodusele üldse liiga tegema. Meri oli sile ja rahulik. Kodu keset linna, osa 2. 

Õhtul oli nii…

…ja hommikul naa

Kodu keset linna

 

Niisiis, nõndaviisi. Puhkepäev Karlskronas. Linnast endast ka kõigepealt. Karlskrona linna nimi tähendab loomulikult kuninga krooni ja täpsemalt Karl XI oma. Tema kuju seisab uhkelt ka linna peaväljakul, kajakad kroonitud pea peal kisendamas ja pasandamas. 

Karl XI

Karlskrona on pealtnäha tilluke linnake, mille ühest otsast saab hõlpsalt teise otsa jalutada. Aga ainult pealtnäha. Tegelikult paikneb linn rohkem kui 30 saarel Blekinge arhipelaagis ja selle keskus asub Trossö saarel. Selles Rootsi ainsas barokkstiilis ehitatud linnas elab ca 35 000 inimest. Karlskrona on asutatud 1680. aastal ja oli mõeldud Karl XI laevastiku tugikohaks võimalikus vastasseisus Taaniga. Praegugi asub seal Rootsi mereväebaas ja ka rannavalve peakorter.

Hommik algas väikeste muremõtetega. Seoses sellega, et õhtul telefon enam SIM kaarti ei tahtnud tunnistada, asusin pärast hommikusööki lähedal asuvas hotellis uurima tahvelarvutist kohalike mobiilsidefirmade kohta. Leitud info kohaselt oli ainult üks neist pühapäeval avatud. Aga üles seda ainsatki poodi ei õnnestunud leida. Mida pole, seda pole. Läksin tilla-tölla hostelisse tagasi, meel mõru nagu tume šokolaad. Proovisin nii moe pärast korra veel SIM kaardi välja võtta, puhastasin seda suurema hoolikkusega ja panin sisse tagasi. Vähemalt kolmandat korda tegin seda. Ja oh seda üllatust –  seekord tunnistas telefon kaardi lõpuks omaks. Mul olid juba plaanid valmis, kuidas tööandjale kirjutada palvega lasta uus SIM teha (telefoninumber kuulub ju mu tööandjale) ja saata see mulle kuhugi teepeale ette, näiteks Kopenhagenisse. Internetipanka kasutasin matkal mobiili ID kasutades ja vaja oli vahel vaadata, mis sotid on ja palju jälle laristanud olen, lisaks ka paar ülekannet tarvis teha. Kergendus oli ikka suur, et polnud vaja enam võimlema sellega hakata. 

Ja nüüd Karlskrona meremuuseumi.

Olin seda külastust kaua oodanud, sest olin juba eelmisel aastal avastanud, et seal võimalus erinevaid veeall navigeerivaid sõiduvahendeid näha. Ja oli vaadata ka. Muuseumi peateemaks olid niisiis allveelaevad. Esimesena hakkas silma musta ja punasesse rüütatud 1904. aastal valminud allveelaev Hajen, mis oli Rootsi laevastiku esimene allveelaev üldse. Selline väiksem – 21,6 m x 3,6 m x 3,2 m. Laev varustati relvastusega tollase konfliktolukorra tõttu Norraga. 

Hajen

Hajeni kõrval seisis aga hoopis võimsam allveelootsik, mis täitis sisuliselt kogu hoone. Selleks oli tuumaallveelaev Neptun. Valmimisaasta 1978, mõõtmed 49,5 m x 5,7 m x 5,5 m. See oli üldse esimene allveelaev, mida sai juhtida ja kontrollida arvutite abil.  Uuendused olid ka torpeedode osas. Need väljusid nüüd laevast vastavate torude abil ega tulistatud enam välja nagu varem, mis tegi kogu protsessi oluliselt vaiksemaks ja seega vaenlasele ohtlikumaks.

Tuumaallveelaev Neptun

Selles mereelukas sai muidugi sees ringi ka uudistada, näha neid torpeedosüsteeme, meeskonna eluruume jne. Järgmine põnev näituseeksemplar oli kahemeheline miniallveelaev.

Lisaks olid muuseumis ka teematoad koos elektroonsete selgitustega navigeerimisest, sukeldumisest, töötamisest mere põhjas, relvastusest ning juttu sai lugeda elust allveelaevades ja rootsi laevastiku üldisest ajaloost.

Varustus töötamiseks mere põhjas 

Otseülekanne Läänemere põhjast oli samuti veepinna all (reaalne pilt), kus  lamab 18. sajandist pärit laevavrakk. Kaladki saalisid ringi akende taga.

Üks näituseruum sisaldas vanade laevade küljes kasutatud suuri kujusid, mis pidid vaatajas aukartust äratama ja olid sümboolsete detailidega ka lahe vaadata.

Ja lõpetuseks olid õues muuseumi kõrval veel kolm laeva, mis olid külastajatele ka avatud. Üks oli 1900. aastast pärit Jarramas, mille täieliku taastamisega tegeletakse ja kogutakse raha. Lisaks olid vaatamiseks torpeedolaev Västervik (kunagi nimetasid rootslased üldse laevu linnade järgi), mille ülesandeks oli 1970-1980-ndatel Nõukogude Liidu laevastiku tegevuse jälgimine Rootsi vete lähistel, ja miinitraaler.

Västervik

Kui eeltoodust väheks jäi, siis on seal muuseumis veel üks ruum, mis puudutab ka Eestit. Nimelt on seal ruum, kus hoitakse II maailmasõja ajast säilinud paati, millega just eestlased sõja koleduste eest Rootsi pagesid. Lisaks on seina peal kajastatud fotodena lugu 11 Baltikumist pärit inimese (kellest 2 olid naised) pääsemine ja päästmine Rootsi sõjalaeva kapteni silmade läbi. 11. oktoober 1944 need õnnelikud pääsenud pardale võeti ja Rootsi põgenikelaagrisse viidi. Kahjuks nende edasine saatus ei ole teada. Siiski oli neil inimestel vähemalt nii palju õnne, et karm meresõit väikse paadiga lõppes õnnelikult. 

Paat, mis viis 1944 eestlased eluga Rootsi

Pärast muuseumi külastust õnnestus kokku saada seltskonnaga Eestist, kes olid autoga läbi Soome ja Rootsi tulnuna nüüd teel Prantsusmaale. Üle tüki aja sai suu tühjaks räägitud.  Nad tõid vana eesti kombe kohaselt külakosti ka – eesti leiba, sprotti, šokolaadi ja A le Coq õlut  (pühapäeval ju Rootsis seda õiget kesvamärga ei saa kuskilt). Ja sääsemürki ka, mis pidi päriselt ka sääskedele mõjuma (erinevalt siin minu poolt varem ostetud jamast, mis näis pigem deodorandi muljet avaldama putukatele ehk ajas lihtsalt kihevile).  

Samal õhtul toimus jalgpalli MM finaal. Õnnestus näha vaid grande finale algust ja lõppu, aga sellest piisas ka. Prantslased pole mulle peaaegu ühelgi spordialal sümpaatsed olnud, mõnede eranditega. Igatahes Prantsusmaa võitis finaalis Horvaatiat 4:2. Ja sellega sai selleks korraks jalgpallipidu ka otsa. Aitas mul päris palju aega surnuks lüüa matkal. 

Õhtul hiljem tegin veel ühe tiiru linna, et ikka kõik asjad nähtud saaksid. Vaatamist väärt olid Aurora bastion  mere ääres, Admiraliteedi puidust kirik ja vana hea Rosenbom.

Rosenbom

Selle tegelasega on huvitav lugu. Eelmainitud kiriku ees seisev puidust mehike Gubben Rosenbom on seal seisnud juba alates 18. sajandi keskpaigast. 1956. aastal liigutati originaal küll ohutuse mõttes kirikusse sisse ja väljas seisab koopia. Tegemist on tegelikult vaeste heaks mõeldud korjanduskarbiga – kui kujul kaabu üles tõsta, saab seal all olevast praost raha sisse lükata. Eks läksid minugi õrnade näppude vahelt mõningad kroonid sinna.  Kuidas sa seda ei tee, kui tüüp hoiab käes silti, mille tõlge oleks selline (tõlge siis inglise keelest): “Ma alandlikult palun sind, isegi kui mu hääl võib olla nõrk, tule ja pane penn siia, kuid kergita selleks enne minu kübarat. Õnnistatud olgu need, kes hoolivad vaestest”. Viimane lause on võetud piiblist. Rosenbomi tegelaskuju teeb eriti kuulsaks see, et see on ka Selma Lagerlöfi Nils Holgerssoni seiklustes kajastatud, kus Nils kohtub temaga.  Ja muuseas, enne sinna kuju juurde jõudmist lendasid just haned mu pea kohalt üle. Nils Holgerssoni nende seljas siiski ei märganud. Nagu hane selga vesi on see raamat neile tiivulistele!  

Ja sellega saigi päev ka õhtusse, järgmisel päeval tuli taas sadulasse istuda. 5 päeva pärast oli lootus see igavesti pikk Rootsi ometigi seljataha jätta ja jõuda Hamleti kodumaale Taani. 

Hommikul kell 8.15 pandi äkitselt hirmus tümakas mängima kõrvalasuvate spordiplatside poolt. 15 minutit pidasin vastu, aga siis tuli üles ajada. Kena üllatus päeva alustuseks. Läksin uurima, et mis trall seal lahti läks siis. Selgus, et hommikul algasid seal mingid suured rannajalgpalli võistlused, isegi suur ekraan oli pealtvaatajate tarvis üles pandud. Hommikul selgus ka see asjaolu, et enne minu ärkamist oli keegi laua pealt suure veepudeli pihta pannud, mis oli ikka üle poole täis. Ei tea, kas mõnel sportlasel janutas nii ränka juba enne mänge?! Toidutegemise asjad ja söögikraam olid kõik alles, ainult vesi oli haihtunud laualt. Õhtul magama minnes oli ümberringi igatahes juba kell 22.30 täielik vaikus.  

Vaatasin mõne minuti naisjalgpallurite pallirallit liivas ja siis asusin teele. Linnast väljudes möödusid esimesed 15 km rattateel, mis oli ilmselt joonlauaga sinna maha joonistatud, nii tikksirget rattatee lõiku ma polnud varem näinudki. Kui üldiselt rääkida Rootsis rattaga sõitmisest, siis suurtes linnades ja paremal juhul ka seal lähiümbruses on rattaga täitsa võimalik sõita. Aga ju vist ei mahu tavarootslasele pähe, et miks peaks ühest linnast teise rattaga sõitma, kui saab autoga minna. Ja nad lähevadki, alatasa nägin rattaid auto külge seotuna või katusel mööda tuhisemas, karavanidest ja haagissuvilatest ei ole mõtet rääkidagi. Rattamatkamine tähendab nende jaoks ilmselt mööda linna kruisimist (kui on ilus ilm), et siis õhtuks kas koju või kämpingusse tagasi jõuda. Paari erandlikku rootslast oma matkal olen õnneks siiski ka näinud, nii et ehk päris lootusetud nad veel pole.

Poole päeva möödudes oli taevast kuulda müristamist ja hakkas vaikselt vihma tibutama. Pääsemine polnud enam kaugel, sest 10 km jäi veel vaid Karlskrona linnani, kuhu oli kohe algusest peale olnud plaan ööbima jääda ja seal ka puhkepäev teha meremuuseumi külastamise eesmärgil.  Aga just siis hakkas vihma kallama nagu ämbrist. Ehk minu saabumisega linna saabusid ka süsimustad vihmapilved. Pole tänu väärt, kallid linnakodanikud. Pingutasin päris kõvasti, et jõuda enne vihma kohale, aga ei õnnestunud.  Üldse läks tänane päev kuidagi raskelt, kilumeetrid venisid ja venisid. Vihm, tuul, tõusud ja muud hädad olid muidugi süüdi. Loll on see, kes vabandusi ei leia. 

Karskronasse jõudes olin läbimärg nagu peipsi tint.  Ööbimiskohaks olin valinud taas hosteli kesklinnas. Selline hostel, kus oli võimalus saada ka endale tundmatu kaaskodanik ruumi jagama. Mul tuligi tuba jagada vanema prouaga.  Kohtusin temaga pärast esimest lühikest tiiru linnas. Oleks ju võinud vähe noorem preili sattuda, kelle paremad õitsemisajad veel seljataha pole jäänud. Samas, ega sel proualgi mingi loto peavõit ei olnud minuga tuba jagada, arvestades mis vahvat odööri mu niisketest asjadest võis tõusta. Akna tegin küll lahti ja püüdsin asjad kappi visata enne proua saabumist, et olukorda natukenegi leevendada, aga päris lahti sellest ikka ei saanud. Järgmisel päeval tuli ilmselgelt väike pesupäev ette võtta. 

Täna täitus mul matkal 4000 km ja seda 49 päevaga. Juubelihõnguline 50. matkapäev möödus seega linnas lebotades ja meremuuseumit külastades. Kokkulepitud oli ka kohtumine sõbraga, kes oli oma seltskonnaga tegemas autoga Euroopa tuuri ja sattus ka Karlskronast läbi sõitma. Pahasti olid aga nüüd lood mu telefoniga, mis enam SIM kaarti ei tahtnud omaks võtta ja ütles, et seda pole üldse installitudki. Tõbras. Ei aidanud ussi- ega püssirohi ehk telefoni korduv taaskäivitamine ja SIM kaardi väljavõtmine. Oli juba kartus, et tuleb kohalik sim kaart osta. Oleme ausad, eks seda jama oli nüüd küll hädasti vaja.  

Aga ei saanud lasta sellistest pisiasjadest end rööpast välja viia ja läksin hoopis linnaga tutvuma. Sain süüa, huvitavaid kohti näha ja kohalike härrasmeeste poolt väga mõnusalt ja ehedalt esitatud rock´n´roll muusikat kuulata mingi maja sisehoovis, kuhu sattusin täiesti suvaliselt ringi jõlkudes. Tagasiteel hostelisse nägin ühte rockiurgast ka, mis lubas uksed avada kell 23. Ei saanud muidu, kui tuli plaani võtta ka see üle vaadata õhtu edenedes. Homne päev oli 50 päeva kohta juba 3. puhkepäev. Laiskuss selline. Alles sai ju puhatud – 1160 km ja 16 päeva tagasi. 

 

 

 

Veel eilse õhtu juurde. Kell 11 oli kämpinguplats täiesti vaikne, kui välja arvata need kõurikud, kes sel ajal teisel pool platsi lahesopis asuvast suurest vettehüppetornist (kõrgeim platvorm oli 10 meetrit vähemalt) üksteise ees julgust tõestasid. Mina aga kõndisin ringi ja nautisin täiel rinnal merd ja neid suuri kivimürakaid, mida igal pool lademes leidub ja mis Rootsile nii omased on. 

Uus päev. 13 ja reede. Hommik algas muidugi taas kärarikkalt, sest rahvast ümberringi oli kõvasti. Aga tühja sellest. Nagunii päike teeb olemise telgis kiiresti kuumaks, nii et telgis ei kannatagi kaua olla. 

Pikemalt jorutamata asusin peagi ka teele. Ega need kilumeetrid teinekord kergelt ei tahtnud tulla. Kuidagi ei suutnud sellega harjuda, kui see üldse võimalik ongi. Ikka võttis närvid kohati päris läbi. Kui eile urisesin 20 cm teepervede pärast, siis täna polnud mõnes kohas sedagi. Olid valged jooned ja siis kohe rohumättad. Ja sina sõida kus tahad. Ega muud ju üle ei jäägi. Mõned toredad asulad jäid tee peale, mis mõneti elevust tekitasid – nagu näiteks Paskallavik ja Rockneby. Aga üldiselt üsna tuim surumine tee ääres, üritades ellu jääda.  

Eks sel ajal, kui tuleb mingi teelõik lihtsalt ära kannatada ja vastu pidada, tuleb erinevaid mõtteid ka pähe. Näiteks tuli mul täna meelde, et poes ostu eest kaardiga makstes teatas makseterminal mulle, et VÄNTA. Mõtlesin, et mida kuradit. Kust see terminal teab, et ma rattaga olen? Ja teiseks ei saa ju poodi rattaga tulla, müüjad saavad pahaseks. Aga olgu peale, eks mul tegelikult paluti hoopis oodata. Enda jaoks tekitas kerge muige ikka suule. 

Võttis see sõit aega, mis ta võttis, aga aega võttis. Kella poole viieks olin täitsa otse ja omadega jõudnud Kalmari linna (alles ükspäev näitas teeviit sinna 265 km). Viimased 20 km olid vastupidiselt eelpool kirjeldatule nagu lust ja lillepidu. Tüüpiline Rootsi ma ütlen. Kord on käsi kullas, siis persetpidi mullas. Põrgu ja paradiis. Linna jõudes tegi habetunud “härra” peenes restoranis eine, hamburgeri asemele oli seekord menüüks pasta bolognese. Päris hästi oli see õmmeldud, kiidan kokka. 

Seejärel võtsin suuna kesklinna. Vaatasin sinna ja tänna. Kuna täna otsustasin ööbimise eest mitte maksta, siis oli ühes hubases baaris kohustuslik lisapeatus, et akupankade elektrifondi lisa panustada. Homme oleks ka vaja veel navigeerida ja GPS seadegi hakkas ära kustuma vaikselt. Tund aega hiljem sõitsin linna suurimat vaatamisväärsust kaema, milleks on Kalmari uhke lossi.

See oligi üsna muljetavaldav ja hästi säilinud või siis hästi taastatud. Aastal 1397 sõlmiti selles lossis Kalmari uniooni leping (kooli ajalootundidest meenub ka midagi sellega seoses), millega Rootsi, Norra ja Taani moodustasid personaaluniooni. See tähendab, et 3 kuningriiki koondusid ühe monarhi alla, kelleks sai Taani kuninganna Margrete I. Unioon püsis kuni 1523. aastani, kui Rootsi kuningaks sai keegi aadlik Gustav Vasa. Vasa oli ka see, kes koos oma poegadega Kalmari kindlusest tegi renessansslossi ja nende hulgas on see tänapäeval üks paremini säilinud ehitisi. Muide, suheldes ühe rootslasega Västarasi linnas, siis ega neil väga sooje tundeid taanlaste vastu ei paista praegugi olevat.  

Kell 20 leidsin umbes 3 km kaugusel Kalmari keskusest terviseradade vahelt, puude ja põõsaste keskelt grillplatsi pinkide ja laudadega. Olles siiski endiselt linnas sees. 30 meetrit mere kaldast umbes. Sinna puude vahele laagrisse ka jäin, kuigi pisut kahtlane see mõte tundus.  Merre sai sillalt, kust paistis veel ka Kalmari loss kenasti ära. Teisele poole jäid palliplatsid (korvpalliväljakud, jalka liivaväljak ja volleplats) ja mingi spordikompleks üldse.  Mina kasutasin vabalt ja häbitult sealseid kanalisatsiooniteenuseid ja olin neile selle võimaluse eest muidugi lõpmata tänulik. Seekord siis öömaja suure tamme all. Varsti polegi enam puud, mille all ma maganud matka jooksul poleks – männid, kuused, kased, tammed, pajuvõsa.  

Kalmari linna puhkepaik

Hommikul ei tõtanud kohe kukelauluga jalga laskma, vaid magasin rahulikult 9-ni välja nagu tavaliselt. Kuulsin küll inimesi telgi juurest möödumas, aga kuna keegi mind tülitama ei tulnud, siis ei teinud sellest väljagi. Ega ma miskit hullu seal ju õigupoolest teinudki, et oleks pidanud põgenema.  Kohalik kass Artur tuli vaatama, mis kandi mehed siin toimetavad. Tundis ilmselgelt ennast peremehena. 

Järgnesid igasugu protseduurid ja seejärel tagasi üle silla Västerviki linna kohvikusse kohvitama ja elektrit laadima. 

Tänane sõit oli täies mahus maanteesõit. Sain sõita nii 20 cm laial teepervel kui ka päris pikalt suisa paarimeetrisel teeäärel. Need rootslased ei hiilga just stabiilsusega. Nibina-Nabina maantee ääres kõõludes tulid meelde Fixi laulu „Tsirkus“ sõnad: “Kui tahan peatub lõvi tallena siin, kui tahan kõik kolm karu minema viin, kui tahan nöörimööda rahvakunstnik käib”. Ma tundsin ka kohati end nii lõvina kui rahvakunstnikuna, kui õnnestus olematut tee äärt mööda teel püsida, saades vahepeal lisaks paremale poole endast ka piirdeaia, mis tegi seal teel sõitmise veel raskemaks. Aga rahvakunstnik sõidab ja ei ulu.     

Päeva sihtmärgiks olin valinud linna nimega Oskarshamn. Plaan õnnestus eeskujulikult ka täita ja kell 5 õhtul 17 000 elanikuga sadamalinna jõudsingi. Oskarshamn tähendab tõlkes Oskari sadamat. Ja loomulikult polnud see Oskar mitte suvaline hulgus, vaid kunagine Rootsi kunn Oskar I.  Ja taas tulid ühe Jaan Tätte laulu sõnad keelele: “Elu on ilus, sest ööd on siin leebed, mina end mõnusalt magama sean…lalalala….nimi on Oskar ja olla on hea”. Eks ma olin ise ka juba selle paadialuse-Oskari moodi mees tollest laulust. Lõbusatujuline hulkur. 

Rootsis olin teede ääres sageli tähele pannud silte kirjaga “loppis”. Mõtlesin, et mis neil nii loppis on, et kogu aeg sellest on vaja ilmarahvast teavitada. Sõber Kuugli tõlge selgitas mu päringu peale, et rootsi keeles tähendab sõna loppis kirpu. Ma siis tegin sellest loogilise järelduse, et rootslastel on kirbud ja tahavad, et kõik sellest teaksid. Ega mina peagi aru saama, mis selle juures annab põhjust uhkust tunda. Ilmselt mingi rahvuslik iseärasus. Või siis pakuvad oma vanu asju müügiks, millel on kirbud. Tont neid teab. 

Minu iseärasuseks oli saanud see, et ma üks hetk otsustasin habemeajamisest loobuda. Mõtlesin, et las kasvab ja vohab nagu jumal juhatab see karv lõua otsas. Karvikuna on võimalik ka elada. Kui juba metslase kombel olla ja elada, siis pole mõtetki pidevalt muretseda nii tühiste asjade pärast nagu habeme ajamine või riiete pesemine. 

Sõit lõppes järjekordsel kämpinguplatsil, kus telkimine maksis Rootsi kohta tavapärane 270 krooni. Kämpingu vastuvõtus olid sedapuhku väga sõbralikud noored. Kutt tundis ka mu tegemiste vastu huvi ning aitas pärast mind mu elektrooniliste seadmete laadimisega. Telk üles pandud, kodinad telki loobitud ja söök söödud läksin mere äärde uurima, mis seal vaatamist on ja väike suplus ei teinuks ka paha. Ja vaat see osutus suurepäraseks ujumiskohaks. Kivide juurest läks vesi kohe megasügavaks, nii et sinna oli saadud ka õõtsuv hüppelaud installeerida. Veest väljatulekuks oli paigaldatud redel ja see oli ka hädavajalik, et end kividele tagasi vinnata. Kasutasin seda ikka mõnuga – plärts ja plärts vette. Soe vesi ja soe õhk. Hiljem sain mõne teise veesportlase sooritustele ka kaasa elada, kes oma uhket akrobaatikat seal demonstreeris.

Supluskoht Oskarshamni kämpingus

Ja päeva lõpetuseks oli tore tõdeda, et üle poole matkast oli nüüdseks läbitud, olin õigel teel ja Tallinn polnud enam kaugel!