Kätte oli jõudnud päev, mil sain jälle ümmarguse numbri üle rõõmustada – täitus 3000 km! 2017. aastal ei tulnud vist terve aasta peale ka sellist kilometraaži sadulas kokku. Ja päevasaak 101 km pole ka paha. Oli fantastiline päev, millel oli huvitav lõpp ka. Kui eile magama minnes oli õhutemperatuur lõpuks suisa 3 kraadi, siis päeval käisin juba järves ujumas ja sooja oli üle 20 kraadi. Päeva lõpuks oli aga järve ääres sooja jälle ainult 5 kraadi. Stabiilsusega see ilm seal ei hiilanud just.
Öösel telgis magada külm ei olnud, sest pugesin ninaotsani magamiskotti ja tõmbasin end kookonisse. Öised helid erinesid seekord tavapärasest. Teisel pool järve elavad lehmad ei mallanud öösel magada, vaid aina ammuutasid ja see kõlas nagu laeva udupasun üle vee. Oma live kontserdiga jätkasid seltsimehed ammuulased ka hommikul mõne sekundilise vahega nagu oleks kurjast vaimust olnud vaevatud. Äratus oli aga meeldivalt soe – kella 9-ks oli temperatuur juba +20 peale tõusnud.
Kui sõiduks läks sain stardis alustuseks 700 meetrit tõusu nautida. Nii et kohe nahk märjaks ja jalad soojaks. Selliseid mõnusaid tõuse tuli päeva jooksul ületada veel korduvalt, ainult et enamasti olid need ikka üle kilomeetri pikad. Ja vaated, mis mulle avanesid, olid veel võimsamad kui eile. Lahesopid kõrvuti mägedega, lisaks vahele ka ohtralt erksiniseid järvi.
Höga Kusten – Rootsi kõrgranniku vaated
Sõites oma rada märkasin tee ääres mitu korda silti Höga Kusten. Lõpuks Kuugli translaatori abil sain teada, et “kusten” tähendab rootsi keeles rannikut ja “höga” on kõrge. Kokku tähendab see kõrgrannikut (high coast), mis on ka eraldi kohalikel kaartidel tähistatud ja nagu selgus, siis see piirkond on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kõrgrannikut iseloomustavad graniitkaljud ning merest kerkivad kivised saared. Ja kogu see värk sai emakesel Maal valmis meisterdatud ca 10 000 aastat tagasi viimase jääaja programmi raames. Jääajast alates on maa seal kerkinud oma 300 meetrit. Piirkond on ilmselt väga äge jalgsi matkamiseks, sest sinna on selleks eraldi matkarajad tehtud. Näiteks matkarada nimega Höga Kustenleden on 128 km pikk matkarada, mis kulgeb piki kõrgrannikut. Ärimehed aga muidugi kasutavad seda “Höga Kusten” väljendit palju enda teenuste ja kaupade müümiseks.
Sellega sain vastuse ka oma imestusele, et kuidas siin rannikualadel sääraseid mägesid nii palju on, muudkui tulevad ja lähevad. Aga kõik see tegi päevast suurepärase sõidupäeva, kus nautisin täiel rinnal iga läbitud kilumeetrit.
Nii ma siis muudkui kulgesin. Alates 6. kilumeetrist koos Eneliga ja Enelil. Sõbralikult. Üks veokijuht lasi maanteel kõige kitsamas kohas mulle signaali, nagu mul oleks kuhugi sealt minna olnud. Arusaamatu. Õnneks aga paar kilumeetrit hiljem oli võimalus rada vahetada ja minna üle rahulikuma liiklusega teele. Pärast Eneli pealt mahakeeramist jõudsin väiksemat sorti järve äärde ja kuna higi oli sadulas palju valatud, siis väike suplus sooja päikese all kulus marjaks ära.
Õhtuni oli aga veel aega palju. Jõudsin peagi uuesti Eneliga kokku, kuid ees oli lõik, kus Enelile oli antud täiendav aunimetus “I klass”, mis tähendas, et ratturid ja traktoristid hoidku heaga eemale. Seega pidin hakkama peilima, kust kaudu siis ratturid sõita võivad. Leidsin tee, mis keerutas ühele ja teisele poole Enelit, kuni lõpuks otsustasin Eneliga taas õnne proovida. Täpselt selles kohas, kuhu ma metsavaheliselt teelt välja jõudsin, lõppeski rattureid ahistav piirang.
Kuni järgmise asunduseni läks sõit nagu lepase reega. Kui 96 km juba seljataha oli jäänud, siis mõtlesin, et korraldaks endale päeva lõpetuseks ühe sportliku etüüdi ka. Et äkki tuleb siis uni magusam. Kohas, kus suur tee läks edasi endises suunas, keerasin paremale ära väikemale teele, et alustada ööbimiskoha otsinguid. Olin kaardil näinud paremal pool 4-5 km kaugusel järve, kuhu võiks minna vaatama laagrikohta. Mõeldud tehtud. Üsna varsti algas kruusatee. Esimene räige tõus tuli ka kohe, aga see ei pannud mind meelt muutma. Tee ikka läks päris karmilt otse üles. Tõusu lõpus oli veel boonuseks lisanukk, mille võtmiseks tuli hambad ristis viimased jõuvarud kokku võtta, käiguvahetus oli juba ammu miinimumi peale viidud. Eelmisel aastal Nepalis matkates tõukasime oma kandamivabad rattad võttegrupiga sellistest tõusudest käekõrval üles. Aga alla ei tahtnud anda ja püsisin sadulas. Lõpuks saingi üles oma koorma, ise hinge vaakumas. Nukist üle saades jätkus tõus natuke inimlikumal kujul, aga ta siiski jätkus. Peagi oli teine samasugune tõus veel ees ja lausa lunis, et tule, tule ratturikene, sõtku, sõtku pedaalikesta. Ja kuhu mul enam pääsu oli, tuli minna. Üle kilumeetri taas turnimist, hing paelaga kaelas. Samal ajal oli kell juba sealmaal, et oleks tahtnud laagrisse ja Taani mängu tahvlist vaatama hakata. Aga mäed tahtsid veel, et ma nendega mängiks. Päevased tõusud olid tagantjärgi vaadates jalutuskäik pargis nende kõrval, mille endale õhtuks serveerisin, olles selleks ajaks juba pea 100 km ka maha sõitnud. Ütlemine, et mis ei tapa, teeb tugevaks, oli hea lohutus küll pärast sellist kadalippu. Aga mis kõige tähtsam, järve leidsin kenasti üles ja laagrisse sinna end ka sättisin, mis siis, et koht kõige soodsam laagerdamiseks polnud. Midagi paremat hetkel võtta polnud ja kuna selle järve pärast kogu see ronimine ette sai võetud, siis oli otsus lihtne ka.
Vot selline lahe päev oli see 3000 km täitumise päev. Väsimus oli kontides korralik ja peagi läksingi telki tuttu. Külm oli aga jälle. Jäi üle loota, et edaspidi õhtud ka armu annavad rändurile ja ei peaks värisedes telki pugema.