August 2018 - Rokkar matkab

97. päev (31.08.) Meremõisa – Jüriöö park, Tallinn (40 km)

Ja oligi kätte jõudnud minu rände viimane päev. Kojujõudmise päev. Ühe etapi lõppemise päev. Nii kurb kui rõõmus, oodatud ja kardetud üheaegselt. Istusin hommikul mere ääres mändide all ja nautisin veel seda mõnusat olemist looduses. Vihma ei sadanud, rähn toksis kusagil pea kohal ja tihased karglesid ümber laua, otsides oma einelauale raasukesi, mis eile õhtul maha olid pudenenud.

Teelolemine ei saa paraku lõputult kesta ja iga pidu saab ükskord otsa. Kui aga teelolemisest veel rääkida, siis sealsamas RMK platsil kohtusime ühe Šveitsist pärit tütarlapsega, kes oli üksinda 3,5 kuud mööda Euroopat ringi sõitnud tsikliga. Veel hommikulgi, kui mina kamraadid olid juba läinud oma tegemiste juurde (ikkagi tööpäev) kõikus ta oma rippuvas kodus mändide vahel. Vahetasime temaga muljeid ka ja tema jutus oli väga palju mulle tuttavat ja see äratundmisrõõm oli päris tore.

Sõit tagasi kulges absoluutselt ilma vahejuhtumiteta. Vahepeal puhkasin jalga imekaunil Türisalu pangal.

Türisalu

Kell 15.00 olin lubanud olla Tallinnas Sõjamäe kõrgendikul asuvas Jüriöö pargis ja kuulutada pidulikult oma püha üritus lõppenuks. Aega oli sinna päris palju ja kilumeetreid vast 40. Nii et oli veel mahti hingata viivuke mereõhku enne teeleasumist.

Käes oli siis matka 97. päev, mis jäi viimaseks. Seega oli eesmärk täidetud sõita 100 päevaga rattaga ümber Läänemere. Ühtlasi täitus Tallinna jõudes ka ümmargune arv 7000 km. See pole küll algselt plaanitud 7700 km, aga vast ajab see ka asja ära. Ise jään igatahes selle tulemusega ka rahule. Asjaolul, et mõned nurgad (nt Stockholm) teelt kõrvale jätsin, on objektiivsed põhjused. Lohutan end ka sellega, et kui sa sõidad rattaga ümber mere, siis tegelikult ju lõigata pole võimalik.

Tehtud!

Olulisem statistika

96. päev (30.08.) Järveotsa järv – Meremõisa RMK lõkkeplats 51 km

Eelviimane matkapäev algas marurahulikult. Mitte marurahvuslikult. Põõnasin mõnuga poole kümneni. Süümepiinadeta. Et mitte seikluse lõppu endale liiga lihtsaks teha, siis premeerisin ennast päris pika jupi kruusateega, mis oli kohati korralikult treppis ja parajas koguses kaetud kividega. Nagu üks õige kruusatee ikka olema peab. Lisaks hoolitses minu heaolu eest Vanajumal, kes kostitas mind põhimõtteliselt terve pika päeva vihmaga. Küll oli peenike uduvihm, siis lahistas korralikult paduvihma, aga midagi pidi tingimata alla sadama. Ja mitmekülgselt. Alles õhtul laagripaika jõudes jäi vihm enam-vähem järele. Enne veel istusin Laulasmaal soojas Oti ja Matilde kohvikus. Kapsarull ja pannkook aitasid kenasti aega surnuks kägistada, et mitte kõik see aeg nagu räästa all seista.

Paar kilumeetrit panin ikka lisaks ka endale, kuna õigest teeotsast, mis pidi RMK platsile viima, tuhisesin vihmapiiskadest tilkudes mööda. Lõpuks siiski jõudsin kohale ja jäin nagu lõkkekoha peremees külalisi ootama. Ja ei läinudki palju tunde mööda, kui saabusidki päästerühma sõbrad, kaasas head ja paremat ja… SAUN! Kujutad sa ette, kolm kuud pole sauna saanud ja siis tuuakse see sulle mereäärde kätte. No fantastiline, ei midagi vähemat. Sai seal istutud, sai seal õlut libistatud. sai tehtud lõket (selleks ettenähtud kohas!), sai seal mõnnatud saunas ja tormatud oma kulunud aadama ülikonnas ka merelaintesse. Üks äärmiselt mõnus tagasituleku lõkke- ja saunaõhtu koos heade inimestega. Selline vastuvõtt teeb tagasituleku tsivilisatsiooni inimeste keskele kergemaks – võid kindel olla!

Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike saunamaja ootamas on mind…

95. päev (29.08.) Lõpe – Järveotsa järv 78 km

Tiksusin eelmisel õhtul päris pimedani bussipeatuse ootepaviljoni pingil. Liikumist küll polnud, aga igaks juhuks. Lõpuks hämaruse varjus hakkas metslane möllama. Telk läks püsti nagu nõiaväel ja asjad lendasid riburadapidi sisse. Ja siis kerge ööoode pasteedi võileiva näol. Desserdiks olid kaks küpsist.

Hommikul kuulatasin vaikselt telgist, mis väljas toimub. Peale möödasõitvate autode ei toimunud midagi. Keegi mu telgile erilist tähelepanu ei pööranud, kuigi möödujaid oli. Nagu see oleks siin tavaline asi, et mõni tüüp bussipeatuse kõrval telgib. Seega pikutasin edasi. Kell 8 siiski ajasin end üles (erakordselt vara mu jaoks) ja viskasin esimese asjana telgi kokku. Olgu, siiski teise asjana. Sellest esimesest asjast ma ei taha rääkida. Telgi väline kate oli seest läbimärg, nii laotasin selle veel laiali, et ehk natukenegi läheb kuivemaks. Pärast läks ikka märjana kotti. Tuli tunnistada, et ei mäletanudki, millal telgist välja minnes viimati nii külm oli! Vaatasin järgi ja vaid 10 kraadi oli sooja. See tundus sel hommikul paraja pakasena. Iga päevaga läkski aina külmemaks. Õnneks oli lootust varsti Tallinna ega pea päris miinuskraadidega ärkama ühel hommikul.

Tänasest sõidust eriti rääkida midagi polegi. 17 km ja olin Lihulas. Kohvikus väike söök ja kohvi. Linnusevaremete juures istusin niisama jõude laua ääres. Edasi jäid teele Koluvere loss ja Risti A ja O kants. Õhtuks jõudsin Järveotsa järve äärde RMK platsile. See õhtu oli eriline, kuna jäi matka viimaseks õhtuks, mille omapäi sain mööda saata. Vaikuses. Järgmiseks päevaks oli juba kokkulepitud väike koosviibimine mere ääres. Nimelt RPR seltskond lubas tulla mind päästma üksindusest. Ehk matk oli plaanis lõpetada väärilise lõkkeõhtuga heas seltskonnas. Matk on ikkagi 100% väärt tähistamist.

Küll läks see suvi kiiresti mööda. Alles võtsin Lõuna-Soomes kohalikult tuuletargalt mõõtu ja ronisin Kesk-Rootsi kõrgrannikut mööda lõuna suunas või läbisin Poola “karnevalilinnu”. Ja juba ongi kõik. Peaaegu. Jäänud oli veel sõit Meremõisasse umbes 45 km ja reedel Tallinnasse 37 km. Mõtetesse tulid juba õhtud Tallinnas. Ausalt öeldes ei kujutanud ettegi, kuidas see üleminek loodusest suurlinna toimuma pidi. Mõtlesin, et peaks minema ilmselt õhtuti Piritale meremühinat kuulama. Siis vaatan kaugusse ja mõtlen – seal teisel kaldal ma ju alles hiljuti sõitsin rattaga, tuul kõrvus ulgumas!

Aga mõtete järjekordsed eksirännakud juhatasid mind uue suure projekti juurde. No kui 100 päevaga saab Läänemerele ring peale tehtud, siis tuleks järgmisena 100 päevaga endale teine pool leida. Sellised veidrad mõtted tulid, nagu allpool saab lugeda:.

Niisiis on tegu hanke korras läbirääkimistega naisevõtumenetlusega. Menetluse tähtaeg on 100 päeva. Käesolevat võib tõlgendada kui pakkumise kutset osaleda menetluses kõigil mõistlikus vanuses naissoost isikutel. Varasem naisevõtumenetluse kogemus pole määrav, kuid võib kasuks tulla. Pakkumised tuleb esitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis menetluse korraldajale.

Naisevõtumenetlus loetakse lõppenuks konkursi võitja väljakuulutamisega naisevõtumenetluse korraldaja poolt, kõikide pakkumiste tagasilükkamisega korraldaja poolt, naisevõtumenetluse kehtetuks tunnistamisel või pakkumiste nimetatud tähtajaks mitteesitamisel.

Lugupidamisega

Rokkar Matkab (käesoleva naisevõtumenetluse peakorraldaja)

Järveotsa järve ääres RMK lõkkeplatsil

94. päev (28.08.) Lemme – Lõpe 98 km

Tänane hommik saabus sellis huvitava enesetundega, mida polnud ammu enam kogenud. Terve suvi ikkagi pohmellivabalt möödunud. Täna see tund siis saabus ehk rõõm eile äratehtud tööst. Aga õhtu oli tore ka ja hommikusi kannatusi väärt. Aivar ise lahkus juba varavalges. Hommikusöögiks oli leib küülikukonserviga, mis Aivarist eile lauale jäi. Luksvärk!

Ja siis tuli taas sadulasse ronida, sest nagu ma varem juba olen öelnud, siis ega see tee ei vii kuhugi, kui ise ei lähe (Hiiumaa vanasõna). Ikka teada tuntud kohad jäid teele – Häädemeeste, Võiste, Uulu ja siis juba Pärnu. Pärnu puhul üllatas (no tänu Aivari väärt infole), et päris pikalt sai mere äärest rattateed pidi linna siseneda. Väga lahe mõte ja hea teostus, Pärnu. Väike eine Bum-Bum kõrtsus koos Aivariga ja siis teele kuhugi. Ainuke siht oli see, et reedel pean jõudma tagasi linna ja neljapäeval Laulasmaa kanti RMK alale, kuhu on ka külalisi oodata ja loota. Ehk viimane matkaõhtu tuleb ikka sõpradega koos veeta ja matkale joon alla tõmmata.

Kell 19 lõppes minu päevatee külas nimega Lõpe.

Selle bussipeatuse kõrvale ma oma telgi püsti ajasin

Sellega meenus Eno Raua sõnadele tehtud laul: “Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei LÕPE, otsa sõit ei saa”. Bussipeatuses polnudki kordagi matka jooksul ööbinud ja sai nüüd see lollus ka enne lõppu ära tehtud.

Hommikul telgis lösutades otsustasin, et tuleb uus “äramineku ja teeloleku” projekt mingi aeg jälle töösse panna. Mulle sai nende kuude jooksul selgeks, et hea tahtmise korral on kõik võimalik ja risti ette pole vaja lüüa. Pole miskit kaotada, kuid paljugi on võita.

93. päev (27.08.) Lilaste – Lemme 90 km

Täna täpipealt 3 kuud tagasi (27.05.) asusin teele ümber Läänemere, et ühel päeval ringiga tagasi kodumaale jõuda. See päev saabus ootamatult kiiresti ja oli täna. Jõudsin taas Eesti pinnale! Aga prooviks siis päeva algusest pihta hakata.

Ärkamine voodis oli mõnus, nagu alati, aga sealt välja saada oli päris raske ennast.Nagu alati. Ringutasin, kasutasin viimase hetkeni võimalust lamada. Aga siis tuli kark alla ajada, midagi polnud parata. Meelde tulid Vennaskonna laulu sõnad: “Puhkeb koit ja kustub eha, sina midagi ei pea. Siis sa oskad vahet teha, mis on halb ja mis on hea”.

Asusin sedapuhku teele ilma hommikust söömata ja kohvi joomata. Võtsin suuna suurelt teelt kõrvale. Ja ei, kolmandat reha jutti polnud karta, sest sõitsin läbi järjekordse kuurortlinna Saulkrasti. Seal tegin ühtlasi ka oma kohustusliku hommikukohvi koos paari läti saiakesega. Need peaks jääma viimasteks (või äärmisel juhul eelviimasteks) saiakesteks ka, sest pärast matka tuleb menüü korralikult ümber vaadata. Kohv sisse luristatud jätkasin teed mööda Tallina ielat. Ne nadajeela veel. Kerge erutus oli sees ka, sest ikkagi Eestimaa piiri ületus oli ees seismas. Pärast kolme kuud tagasi kodumaale jõudmine on kahtlemata märkimisväärne sündmus. Iga rakuga oma kehas tundsin, kuidas ärevus tõusis.

Päeva esimesed 40 km olid teede mõttes täitsa head – sõitsin kas rahulikul väiksel asfaltteel või suurel E67-l, millel oli piisavalt lai teeperv. Lätis on küll loll komme, et sõidetakse poole autoga ka sellel teepervel (minut tee!), sest mõningad läti debiilikud sooritavad vastassuunas möödasõite ka seal ja siis, kus normaalne inimene seda ei tee. Seega hoitakse juba aegsasti end nii tee äärde kui võimalik. Igaks juhuks. Järsku aga sai see pidu otsa ja lai teeperv muutus kitsaks. Rekkade ja veokite rodud aga aina suurenesid. See polnud just väga tore lõik, kus rattaga sõita. Tuli seda jälle tõdeda. Aga no mul oli matkast juba piisavalt selliseid kogemusi, et verest välja ei löönud. Kuid keskendunud ja tähelepanelik tuli küll olla. Üks eriti kasina aju kapatsiteediga läti veokijuht alustas möödasõitu sõiduautost just hetkel, kui see minuga kohakuti jõudis. Ma pidin tee äärde tõmbama ja seisma jääma, et see ahv oma möödasõidu saaks ära teha mind seejuures puutumata. Käsi tõmbus rusikasse. Aga no mis sa teed sellistega, kel aju asemel on karamellkissell.

Järgmine linn, mis teele jäi, oli Salacgriva või eestipäraselt Salatsi. Selles linnas peetakse muuseas alates 2007. aastast igal suvel muusikafestivali nimega Positivus. Võtsin seal ühes täitsa kobedas pubis veel viimase eine Läti territooriumil. Praad oli päris suur ja maitsevgi. Sai kere korralikult täis vitsutatud, lootuses, et ehk veab kodumaani välja.

Ainaži ehk Heinaste juures keerasin suurelt teelt maha. Selles piiriäärses linnas oli huvitav kaupluse kohal lugeda silti eesti keeles “head joogid madala hinnaga”. Ja siis ta tuli. Õigemini mina tulin. Kauaoodatud Eesti piir oli ees. Pole kunagi vist sellist ülevoolavat rõõmu tundnud Eesti piiri ületades, kui nüüd. Fotosessioon tuli ka loomulikult korraldada endale ning seejärel puhkasin kõrvale paigutatud pingil jalga.

Eesti!!

Alkoholi otseühendus Lätiga 🙂

Täpselt 3 kuud oli matk kestnud (neist esimesed 3 päeva Eesti pinnal) ja nüüd olin ringiga oma riigis tagasi. See oli kuradi hea tunne, seepärast nautisin ka seda hetke kauem. Edasi sain sõita juba Eesti metsade vahel, Eesti teedel. Esimene pood, mis ette jäi, oli Treimanni pood. Kui hea oli poes lihtsalt lettide vahel kõndida, müüjat ostetud külma eesti õlle eest eesti keeles tänada. See võib tunduda jabur, aga see on tõesti hea tunne. Ilmselt tasus juba selle pärast ära käia, et tagasi tulles seda tunnet kogeda. Ega seda veenvalt vist kirjeldada ei saagi.

Ja kohe, kui Eesti pinnale jõudsin, hakkasid telefoni saabuma sõnumid mulle tundmatutelt numbritelt, enamu neist samasuguse algusega – tere tulemast riiki EESTI. Edasi tuli juba erinev tekst. Näiteks: “deklareerige kogu maksuvaba kaup EMTA ametniku juures, välja arvatud, kui olete viimase 3 kuu jooksul läbinud ratta seljas rohkem kui 7000 km”. Lisaks: “sinu paketis on kasutamiseks teistes Euroopa Liidu riikides 5 GB mobiilset sõprust kalendrikuus” või “Eestis on õlled kallid, AGA see-eest soojad” jms. Millised soojad tervitused kojujõudjale! Kui see ei tekita sooje tundeid sees, siis mis üldse tekitaks. Tundub, et minu tegemised selle 90 + päeva jooksul on tõesti inimestele korda läinud. Ka inimestele, keda ma ei tunne ja kes pole mind kunagi näinudki.

Õhtune kirss tordil seisnes aga selles, et laagripaika Lemme telkimisalal tuli Pärnust spetsiaalselt mind tervitama RPR (Vabatahtlik Reservpäästerühm) kamraad Aivar, kellega sai koos veedetud mõnus õhtu mere ääres mändide all, sealhulgas sai end ka lõkke paistel pisut soojendada.

Ka ilmataat soosis minu kodumaale jõudmist. Kui viimased 3 päeva olin päris palju vihma krae vahele saanud, siis piiri sain ületada ja esimese päeva kodumaal veereda päikese paistel .

Lemme lõkkeplatsil

92. päev (26.08.) Ragaciems – Lilaste 84 km

Hommikul oli ilm pilves ja hall, kuid veel ei sadanud. Sain natuke asju kuivatada. Pool 11 asusin teele, eesmärgiks võimalikult sujuvalt Riiast läbi sõita. Riiga oli ca 43 km maad. Sõites hakkas vaikselt tilkuma ka jälle ja ilmaennustus lubas lahkesti, et sajab õhtuni välja.

Teel olles pikki kilumeetreid vändates jõuad ikka omi mõtteid mõlgutada. Täna näiteks mõtlesin üksinda matkamise teemal. Üksinda matkates oled samal ajal nii kuningas (kõige tähtsam võll, kes otsustab) kui anarhist (see on sinu õigusteadus, mis on sinu vere sees. Sina oled ainus seadus, iseenda peremees), nii demokraat (ikkagi enamuse hääl loeb!) kui diktaator (ise käsed ennast, pood ja lased ka kui vaja). Oled rahvakoosolek ja poliitbüroo ühes isikus. Proletariaat ja külakurnaja. Kurnatavaks töörahvaks oled muidugi ise, samal ajal ka kurnaja. Keegi teine ju tööd ära ei tee ja see tee ei vii ka kuhugi, kui ise ei lähe.

Kella poole kolme paiku päeval jõudsin Riia veerele. Enne seda läbisin lõputult pikana näiva Jurmala linna. Jurmala tähendavat läti keeles mereranda. Nime valik pole üllatav, kuna seal on 33 km katkematut liivaranda. Tõesti, ei teadnud, et see Jurmala nõnda pikk on. Lõpuks jõudsin ka Riiga välja. Mulle on Riia alati meeldinud oma ägeda vanalinnaga. Nüüd sain nautida ka rattasõitu Riias ja tuleb öelda, et see oli kahtlemata väga positiivne kogemus. Väga hea on seal rattaga sõita. Eriti Riiast lahkudes oli sõit supersujuv ja kiire. Korraks oli siiski mahti peatuda ka. Kohustuslik pilt Vabadusesambast ja siis eine rock ´n´ roll pubis. Olin seal pubis enne ka käinud, aga väga seff koht. Elvis has not left that building yet.

Õnnestunud vabadusesammas

Kaks püssi kõrvuti

Rock`n`Roll !

Ja seejärel kulgesin linnast välja, eesmärgiga jõuda nii kaugele Eesti poole kui saan. Asi hakkas üha ärevamaks minema, sest järgmisel päeval pidin jõudma juba Eesti piiri lähistele. Või kes teab, äkki üle sellegi. Pärast 3 kuud tekitab see isemoodi tundeid.

Lilastesse jõudes mõtlesin, et kuna terve õhtu lubas sadada, siis pole mõtet trügida telki, kui saab mugavamalt hakkama. 20 euro eest sain toa mingisse hostelisse. Soomes maksin telkimiskoha eest sama hinna, nii et polnud põhjust nuriseda. Kuivas ja soojas olla ning üle mitme aja end pesta saada oli ikka erakordselt mõnus. Sellisel teekonnal õpid ikka hindama lihtsaid ja tavaliselt elementaarsena tunduvaid asju.

91. päev (25.08.) Gipka – Ragaciems 70 km

Hommikuks oli vihm õnneks lakanud ja sain oma teekonda jätkata kuivades oludes. Kui eile jäi tee peale Kolka, siis täna jõudsin Roojas ära käia (Ok, kunstiline liialdus, asula nimi oli Roja).

Üks huvitav koht, õigemini monument, jäi täna mu teele. Õigemini ei jäänud päris teele, kuna pidin selleks umbes 5 km lisaks sõitma. Nimelt märkasin telefonist kaarti vaadates nime Viktor Coj ehk Viktor Tsoi siis, ansambel Kino asutaja. Legendaarne vene laulja ja vene rokkmuusika üks alusepanijaid. Ilmselt mingi paamjatnik peaks olema, kuna teadsin, et ta Lätis aastal 1990 liiklusõnnetuses hukka sai. Kuugli tõlge ütleski, et tegu on Viktor Tsoi mälestuskohaga. Mälestusmärk asub Tukumsi rajoonis 2,5 km Kesterciemsi külast. Täpselt selles kohas Viktor Tsoi 15.08.1990 hukkuski, kui varahommikul ilmselt roolitaga magama jäi ja vastassuunast tulnud bussiga kokku põrkas. Ta oli tulnud just Moskvast 70 000 pealiselt kontserdilt Lužniki staadionil koos oma poja Saša ja bändikaaslasega Lätti puhkama, kus nad ka varem sageli olid käinud, ning uut materjali looma. Kusjuures räägitakse, et pärast Moskva olümpiamänge polnud olümpiatuli Lužniki staadionil rohkem põlenud, aga sel kontserdil põles. Nagu sümboolne märk, pärast mida Tsoi eluküünal saatuse tahtel kustus. See oli ikka väga suureks kaotuseks Vene ja üldse kogu rockmuusika maailmale. Mälestuskoht oli aga igatahes väga korralik ja uhke talle tehtud. Palju Tsoi pilte ja vägev kujugi kõige krooniks. Laste joonistatud pildidki. Väga tasus see mõni kilumeeter rajalt kõrvale põigata, et seda kohta näha. Tsoi ja tema bänd Kino on mõjutanud väga palju muusikuid nii Venemaal kui ka mujal, sh Eestis. Kino on kindlasti vene muusikast minu lemmikbänd ja üsna sageli neid laule ka matka jooksul klappidest olen kuulanud. Zvezda po imeni solntse, nagu üks tema lauludest kõlas.

Viktor Tsoi 21.06.1962 – 15.08.1990

Natuke nukravõitu mõtteid mõlgutades sõitsin edasi. Järgmises külas puhkasin jalga bussipeatuses, kui üks nokastanud tüüp tuli minuga juttu rääkima. Või vähemalt üritas. Ta vatras nimelt ainult läti keeles, kuigi ma andsin talle igati mõista, et ma ei saa tast sõnagi aru. Lõpuks suutis ta kuidagi ikka selgeks teha, et ma võiks talle pjätt jeevrot anda. Kui ma sellest võimalusest loobusin, siis sobis juba ka kaks ja üks euro. Ei olnud sedasorti vend, keda võiks ühe õlle rahaga välja aidata. Otsaette oli talle kirjutatud, et ta loll nagu lauajalg on. Lõpetasin oma puhkepausi natuke plaanitust varem ja sõitsin edasi, ei soovinud seda suhtlust jätkata.

Päeva peale oli asi jälle kaunis vesiseks läinud. Mõnda aega oli juba vett ülevalt alla kallanud nagu ämbrist. Ragaciemsi asulas otsustasin kuskile ankrusse jääda. Mere äärde juhatas ka teeviit – kemping. Mingist väravast sõitsin sisse, kuid seal polnud ühtegi hingelist raha küsimas ega olukorda juhatamas. Läksin siis lihtsalt aia ääres olevate puude alla oma varaga ja panin kiirelt telgi üles, sest oli karta, et paremaks ilm ei pruugigi minna. Telk oli seest märg. Magamisalus (selgitav märkus – mitte magamisõlu!) kah. Päris trööstitu olukord oli. Seisin lihtsalt telgi kõrval ja ootasin, et midagi juhtuks. Ja lõpuks juhtuski. Kõigepealt taarus kempingu vastutav töötaja minu juurde (alguses tundus eemalt vaadates, et niisama mingi õli tuigerdab ringi) ja soovis minult pjaat jevrot saada. Maagiline summa. Oli ilmselt korralikult jõudnud tina panna õhtul, aga näe, töökohustused lõpuks ikka meenusid. Kviitungid olid näpu vahel, kõik nagu kord ja kohus. See oli täitsa naljakas ja andsin talle selle viieka ja kviitungit ei tahtnud. Varsti jäi vihm üle. Kõndisin üle märja paksu muru mere äärde, et vaadata, kuhu ma sattunud olen. Mingi virn euroaluseid oli hunnikusse püsti aetud ja inimesed kogunesid. Tundus olevat tõsine plaan lõket tegema hakata. Eestiski tehti sel päeval muinastulede öö puhul lõkkeid. Korraga märkasin Eesti lippu ja Eesti võrkpallikoondise fännisärki. Ahsoo? Lõi natuke pahviks küll, sest minu poole astusid ei tea kust väljailmunud naerusuised mu rännaku alguspäevade matkakaaslased Merike ja Priit. Üllatus ja rõõm oli tõesti suur. Mulle anti külakostiks sooja kohvi (ei pea vist lisama siia, et see oli üks hea lonks sooja jooki), eesti leiba ja sülti ! Nad olid teel Riia lennujaama, et minna Iisraeli Eesti võrgukoondisele kaasa elama ja hüppasid siit kah möödaminnes läbi. Mis siis, et päris palju kilumeetreid tuli selleks ikka lisaks läbida. Minu matkaraja kaardi järgi leidsid mind 50 meetri raadiuses üles. Uskumatu, kuidas üks õhtu võib uue pöörde võtta. Alles kössitasin vihma käes morni näoga, siis kohtasin külalisi Eestist ja päeva lõpetuseks mõnus lõkkeõhtu mere ääres, mis kestis ikka pikki tunde ja ära põletati hulk küttematerjali. Puhusin lõkke ääres juttu ühe vanema härrasmehega, kes ütles, et tema esivanemad olid Liivi päritolu, kuid tema liivi keelt ei oska. Eks neid oskajaid olegi käputäis veel jäänud. Vot selline päev ja õhtu. Emotsioone kui palju.

90. päev (24.08.) Mikeltornis – Gipka 70 km

Hommikul võisin hakata tähistama juubelit – kätte oli jõudnud 90. päev seda suurepärast seiklust. Tähistasin seda terve päeva ja õhtul juba ööbimisega mere ääres, pidumuusikaks merekohin. Ja noh, mis seal pattu salata, pisike lõuatäis Riga nimelist hingepalsamit ka oli ootamas (kuigi etterutates peab ütlema, et see jäigi ootele sel õhtul).

Hommikul võtsin asja pagana rahulikult ja andsin endale aega atra seada. Põhjuseks see, et oli plaanitud pisut lühem päev, nii et kiiret polnud kuhugi. Ja uni oli magus ka, kui aus olla. Alles 11.30 startis ekipaaž lõpuks rajale. Suurele teele tagasi jõudmiseks tuli paar kilumeetrit kannatada ka jubedat kruusateed (kruusateed on Lätis üleüldse ikka päris kohutavad, isegi Rootsiga võrreldes), aga pärast seda oli lusti luuaga ja lõbu laialt. Tee Kolka poole oli igatahes hindele 5.

Ma olen erinevatesse kolgastesse sattunud oma teel, aga täna jõudsin siis ikka sellesse päris õigesse Kolkasse. Kolka tähendavat vana liivi keeles nurka ja seda see kant täpselt ka on. Väga ilus on see tuultele valla olev Kolka neem (Kolkasrags). Kolka neeme on esmalt mainitud ruuni kividel aastast 1040.

Kolka neeme tipus. “Juras panemtiem” peaks tähendama “mere poolt tehtud”

Kolka ise on vana Liivimaa küla, Kuramaa poolsaare tipus. Huvitav on veel fakt, et nõukogude ajal oli küla tavainimestele suletud (piiri ala), kuid küla jätkas (ainukesena Lätis) oma kalapüügi traditsioone. Liivlasi on määratletud kui liivi keelt emakeelena kõnelejaid, liivikeelsete vanemate järeltulijaid. Kahjuks viimane liivi emakeelega inimene suri 2013. aastal Kanadas. Siiski leidub veel endiselt inimesi, kes end siiski liivlasena identifitseerivad ja liivi traditsioone elus hoiavad.

Pärast väikest einet Kolka neeme kohvikus (tellitud liha asemel toodi küll kala, aga tühja sellest) läks tee edasi mööda mere äärt juba Riia suunal. Plaanitud telkimine kämpinguplatsil (läti keeles kempings) jäi ära, kuna ma ei leidnud seda küla lihtsalt üles, kus see pidi kaardi järgi asuma. Võib-olla ei olegi seda seal enam. Jõudsin välja hoopis mere ääres olevasse parkimiseks ja ujumiseks tähistatud kohta Gipkas. Olemas oli seal ka WC ja prügikast, nii et täitsa OK koha leidsin. Ujujaid polnud, aga karavanid seisid küll reas. Leedukad. Ja mõtlesin, et las nad seisavad, sest mina enam kuhugi edasi liikuda ei kavatsenud. Panin telgi metsa alla ka kohe üles, sest vihma ähvardas sadama hakata. Jõudsin veeski tiiru teha.

Metsa all olid sipelgad, kes kuu peale kippusid. Või vähemalt ronisid mööda mändi taeva poole. Keegi pole neile vist öelnud, et okkad kukuvad ise ka maha ja pole vaja neile puu otsa järele minna. Kusjuures eelmises asulas märkasin maas askeldavat hiidsipelgat, kes surnud (oimetut?) herilast endale koju lohistas.

Vägilane

Kui olin kõik asjad ära toimetanud ja ka õhtusöögigi nahka pannud, hakkaski sadama. Alguses sadas sissejuhatuseks tunnikese ja pidas siis pool tundi pausi. Edasi järgnes juba lausvihm, mis kestis tunde ja ajas härja kiiresti telki. See vihm oli nagu Eesti pidu – alguses ei saanud vedama ja pärast pidama. Nii sain matka jooksul esimest korda õhtuläbi telgis kössitada, kõrvus eesti muusika ja käes mobiiltelefon. Riga palsam jäi paremaid päevi ootama.

89. päev (23.08.) Särnate – Mikeltornis 80 km

Hommikul ärgates nautisin meremühinat ja rõõmuga nägin telgi ukse vahelt, et päike on taas taevalaotuse enda valdusesse võtnud. Mis seal muud, kui asjad kotti, kotid rattale ning ratas rajale. Sõit läks päris hoogsalt ja sõidutingimused olid soodsad. Kui eile olin kella 13-ks läbinud hädised 20 km, siis täna jõudsin kell 12.30 Ventspilsi ja seljataha oli jäänud 34 km. Ventspilsis sai viimati käidud aastaid tagasi Eesti kossukoondise mängu kaemas. Nüüdne visiit rattaga oli igatahes seda väärt, sest Ventspils on täitsa ilus linn. Lisaks on rattateed linnas suurepärased. Linnast lahkudes jäi silma lilledega ehitud veis, sarvede ja udaratega. Igatahes päris lahe linna oma püha lehm siin. Ja vaeva nõuab selle lillepuketi hooldamine kindlasti palju.

Ventspilsi “püha lehm”

Ventspilsist edasi viis tee edasi. Kuhu mujale ta ikka viia sai. Edasi tähendas seekord siis Kolka neeme suunas. Mööda kolgata teed. Ei saa ju loota, et Kolkasse mööda punast vaipa saad sõita. Kohati kannatas sõita, kohati oli tee päris põrra-põrra. Aga olen näinud hullemaidki teid, nii et alles in ordnung.

Kella 18-ks jõudsin tänase päeva sihtpunkti, Mikeltorni külasse, kus asub Mikelbaka kämping. Tegu on mõnus väikese kämpinguga, telkimise hind 7 eurot. Kõlas hästi, et saab pesta ja on võimalus ka süüa ja juua. Ja rahulik oli seal. Oi kui rahulik, võrreldes Rootsi ja Saksa kämpingutega. Lisaboonusena sain telkimiskoha juures oma elektroonilisi vidinad ka ära laadida. Matka jooksul saad aru, et see on kõva pluss ikka. Ühesõnaga oli see minu lemmik kämpinguplatsidest kogu matka peale kokku.

Täna sai välja arvestatud ka see päev, mil peaks omadega Tallinna jõudma. Algselt oli eesmärgiks jõuda Tallinna hiljemalt 01.09., et jõuaks Leigarite Vabaõhumuuseumi hooaja viimasele esinemisele 02.09. Aga nüüd selgus, et on lootust jõuda üks päev veel varem, ja seda niimoodi, et ei pea metsikult uhama ja hullult pikki päevi tegema. Lõpp-punkt pidi olema muidugi samas kohas, kus alguski – Jüriööpark.

88. päev (22.08.) Liepaja – Särnate 85 km

Eile õhtul mõlgutasin mõtteid rändamise ja kojujõudmise ainetel. Pika matka jooksul mingid asjad muutuvad ja rännak pole täpselt see sama, mis see oli nt kuu aega tagasi. Igal osal rännakust on oma võlu. Ühel rännakul võib olla erinevaid tunnetuslikke perioode ja etappe. Ja see on ka väga lahe. Üks asi on see, kui sinu liikumise mõte ongi kulgemine iseenesest, ilma kindla eesmärgita kuhugi konkreetsesse kohta välja jõuda. Aeg ei oma sinu jaoks mingit tähtsust, see on nagu piiramatu ressurss sinu jaoks. Aeg ei möödu, vaid seda tuleb kogu aeg peale (Aafrikas rännanud on rääkinud, et nende jaoks seal mandril on kogu aeg nii, et aeg tuleb, mitte ei lähe). Ja see on kuradi hea tunne. Kuid kui rännak hakkab vaikselt lõpu poole jõudma ja “koduküla” pole enam hoomamatult kaugel, siis kipuvad juba ka teistsugused mõtted tulema. Sest teed kodu poole pärast pikka võõrsilolekut ei saa võrrelda selle ajaga, kui rännak alles algas, täis tohutut entusiasmi, põnevust ja energiat. Tagasitulek sisaldab samamoodi entusiasmi ja energiat, aga see tunne on kuidagi teistmoodi. Teel olla ja olla teel koju tekitab erinevaid tundeid. Ja ma sain sellest matka jooksul aru. Ja see arusaamine muutis tagasisõidu palju mõnusamaks ja rahulikumaks.

Mul oli Liepajas mõttekoht, et kas minna sealt otsejoones Riia peale (millega oleks Kolka neem vallutamata jäänud) ja jõuda nõnda kiiremini koju või jätkata teed mööda rannikut ja minna ikkagi ka läbi Kuramaa ja Kolka neeme. Kui mulle kohale jõudis see, millest eelnevalt kirjutasin, siis polnud enam raske otsustada, mis teed pidi ma oma matka jätkan. Muidugi sõitsin edasi mööda ranniku äärt ja nautisin koju teelolemise protsessi täiel rinnal.

Tagasi sõidu juurde. Startisin hommikul vana kindlustuse vallide vahelt peale kella 10. Veeresin vaikselt Liepajasse ja sõin kohvikus ühe maitsva omleti kohviga. Liepaja pole teab mis ilus linn, aga piisavalt suur. Seal elab ligi 70 000 inimest ja seal asub Läti suuruselt kolmas sadam. Ainsana Baltikumist on selles sadamas kuivdokid, mis ehitatud enne I Maailmasõda juba. Nõukogude ajal oli siin Vene sõjalaevastiku baas.

Seejärel jätkus sõit linnast välja. Üritasin sama reha peale rihtida, mida tabasin eile ehk viilida suurest teest mööda väikseid teid pidi. Enam vähem see plaan õnnestuski. Asi tundus esialgu juba sujuvatki, aga mõnus väike asfalttee sai ühel hetkel lihtsalt otsa ja hakkas kruusatee. Nii treppis kruusateed pole ma vist varem näinudki (isegi Ergli teed Lätis jäävad alla). Kohati pea 10 cm vaalud ristipõiki teel ja nõnda terve tee laiuses. Nii kui kiirus üle 10 km/h läks hakkas sisikonda segamini raputama. Üsna ruttu läks mul kops üle maksa ka sel teel.

Püüdsin siiski laveerida ühest teeservast teise, otsides natukenegi mugavamat pinda. Aga siis tuli tagant kohalik politsei oma jeebiga ja härra korravalvur pistis möödaminnes pea aknast välja ja hüüdis: “Right side!” Ehk käskis mul paremal tee ääres sõita nagu liikluseeskirjad ette näevad. Aga kuidas ma seal sõidan, kui seal ei saa sõita, sa koopakääbik?! Nagu varjatud kaameras oleks olnud. Tee äärde jäi veel Läti armee polügoon, mere ääres. Lootsin, et kuradid paugutama ka veel ei hakka.

Polügoon

Nagu öeldakse, siis targad õpivad teiste vigadest, lollid ei saa ka oma vigadest õpitud. Mina olen see teine variant. Üldselt oli päris kohutav see teelõik, aga kes see muu oli, kes siia ronis vabatahtlikult, kui mitte ma ise isiklikult. Sarakai küla sildiga sai see õudus lõpuks otsa. Jah, täpselt küla sildi juures hakkas asfalti meenutav tee taas. 5 km oli seda lusti ja pidu, mida läbisin kindlasti ülem poole tunni. Kella 13-ks olin “juba” kokku 20 km maha sõitnud. Õnneks läks edasi (ajutiselt küll) sujuvamalt ja kell 2 ületasin 40 km maagilise piiri.

Ajutiselt sellepärast, et edasi järgnes 25 km teeremonti. Varasem teekate paistis sealkandis olevat tsaariajast. Igatahes remonditavat teed vaadates oli selge, et see töö oleks pidanud toimuma juba vähemalt 10 aastat tagasi. Ju siis Euroopa Liidu rahad siiakanti teedeehituseks ei jõudnud tollal. Ja tegu polnud mingi suvalise külavaheteega, vaid Liepajat ja Ventspilsi ühendava suure teega P111.

Kell 17 jõudsin külakesse nimega Jūrkalne. Seal sain süüa, seal sain juua, seal sain õhtuse mandi ära tuua. Nii et hea küla oli. Ja siis vinta-vänta edasi telkimiskohta otsima. Umbes 14 km hiljem Sārnate kandis nägin teed mere poole pööramas ja keerasingi sinna. Las see kohalik jumal siis juhatab sinna, kuhu õigeks peab, mõtlesin. Muidu oli seal super ilus kõrge rannik, aga väga avatud kõigile tuultele ja päris lage väli. Ja tuul oli sel päeval oi kui tugev. Eemal puude ja põõsaste taga arvasin nägevat maja. Ja vahetult enne seda madala muruga kohta, mis oli osaliselt puudega varjatud, kuid mis polnud ka päris inimeste hoovis veel. Läksin hoovi, et paluda endale sinna puude alla maandumisluba. Väike kohalik poisiklutt sai kenasti aru mu inglisekeelsest küsimusest, et tahakasin tema vanematega rääkida seoses telgi ülespanemise sooviga puude taha. Ja lahkelt see luba mulle ka anti. Hiljem käis pereema küsimas, et ega mul midagi vaja pole?! Mis sa kostad – lätlased, aga kah inimesed! See tekitab ikka sooja tunde, kui inimesed on nõnda lahked sinuga. Ja vaated sellest kohast olid muidugi väga meeliülendavad, rääkimata kaunist päikeseloojangust.

Telkimiskoha juurest avanenud vaated