Month: August 2018

Peale kella 9 hommikul ajasin endale kargud alla. Sooja oli pärast äiksemöllu alles jäänud vaid närused 18 kraadi. Päeva peale läks siiski pisut soojemaks ja venitas paremal hetkel 25 kraadi täis, aga rattaga sõitmiseks päris paras. Kui hommikul kartsin, et kuidas sellise tuulega sõita kannatab, siis teel väga hull polnudki. Õigemini tuul üldse ei seganud, ju siis puhus tagant.  

Hommikul asju pakkides sain herilase käest nõelata. Laksas silindrinahk kätte. Päeval sain teise paugu veel, sedapuhku kaela peale. Neid herilasi oli sealkandis üldse hirmus palju. Igal pool risti jalus ees ja õelad ka, kuradid. 

Sõit läks täna üsna kiirelt. Palju oli maisipõlde. Palju tammealleed, kilomeetrite viisi. Tammede all on muidu lahe, aga pagana tammetõrusid oli rattatee täis. Täna saigi sõita palju väikseid külavaheteid, kus liiklus hõre. Vaid üks koht oli, kus teekate jättis soovida, muidu oli väga hea. 

Marsruuti pidin natuke ümber mängima, kuna maantee, mis ranniku lähedalt jookseb, pole jalgratturitele eriti soovitav. Väga tiheda liiklusega tee. Ka Rostockis kohatud tegelased soovitasid seda lõiku vältida. Tasub kohalikke kuulata. Nii et seetõttu otsustasin pöörata ots sisemaa poole.  Sama päeva õhtuks aga jõudsin mere lähedale tagasi, et järgmisel päeval juba Poola piirile jõuda. 

Ööbimiskoha leidmine polnud jälle väga lihtne ülesanne. Lõpuks jäin Greifswaldi lähistele silla alla.  Ja taas avanes võimalus pimedas telki üles panna. 

Kell 3 siin  silla(al)l, ootan sind, sa ju lubasid tulla

  

Ja oligi aeg taas matkarajale naasta ja raudteejaama siirduda. Kiired 3 tundi ja tagasi Rostockis. Raudteejaamast värske õhu kätte pääsemine võttis oma tund aega, sest maa alt oli kogu kamba peale vaid üks lift, aga maale soovijaid oli hulgi. Lõpuks see siiski õnnestus ja sain lõpuks teele asuda. Esimeseks sihtmärgiks Graal-Müritzi nimeline linn. Teel Rostockist välja tahtsin vett osta ja astusin sisse urkasse, mille sarnast pole isegi Tallinnas  pärast Väike-Paala õllekat 10 aastat olnud. Ukse kohal oli silt “Obst, Gemüse, Getränke”. Ehk joodavat nagu pidi olema.  Täiesti täissuitsetatud väikeses ruumis istus neli kuli, kes jõid. Väga kahtlane element oli see ja tegin seetõttu sääred ilma sisseoste sooritamata. Mõni aeg hiljem õnnestus teinegi “teeninduskultuuri tipptasemega” asutus ära näha. Seekord sain süüa vähemalt, aga kui lisasoove oli, siis see enam kedagi ei huvitanud. Vähe tumedamat tooni teenindajatel oli oma laud, kus nad istusid, suitsu tegid ja omavahel lobisesid. Vahepeal oli üks naisterahvas sunnitud ka kliente teenindamas käima ja siis istus tagasi “oma lauda”. Päris veider oli. Muidugi oli tegu pizzeriaga. 

Õhtuks jõudsin Ribnizi linna lähedal asuva järve äärde. Järve ääres olid ka mõned pingid ning ühe sellise juurde end ankrusse seadsingi. Järv polnud ujumiseks, vaid seal käidi suusatamas. Veesuusatamas. Mehhanism vedas sportlast nagu staadioniringi mööda vees, ole ainult mees või naine ja püsi suuskadel. Üldiselt vedas taas, sest rahvast eriti ei liikunud ja minul ruumi maa ja ilm. 

Vaatasin tahvelarvutist Magnus Kirdi EM medalivõiduga lõppenud võistluse ära tahvlist, kui märkasin, et täitsa pime on. Telk polnud vahepeal ise üles läinud, nii et tuli seda päris hämaras teha. Kui eemalt hakkasid välgusähvatused paistma ja midagi hakkas mürisema, siis läks kiireks. Enne kui telk üleval hakkaski taevas valgeks minema, müristas päris valjult ja ka vihma hakkas tulema. Maapind, saadanas, oli ka üpris kõva, nii et oli tegu vaiade maha saamisega. Sain pärast tõsiseid ponnistusi telgi üles ja võisin piksejumala korraldatavat etendust vaatama asuda, kui vajalikud asjad telki taritud.  

Öösel tormas ikka kõvasti, taas sakutati telki hirmsa hooga. Seekord oli ka tunda, et telk polnud parimal moel püstitatud ja liiga kindlalt maa küljes kinni.  Hommikul silmade avades nägin, et telgi pealmine kate oli tuule poolt maha rebitud ja olin läbi võrgu nagu reaalitistaar ilmarahvale näha. 

6. augusti hommikul rüüpasin Martiniga rahulikult kohvi, siis panin asjad kokku ja asusime koos teele. Mina Tuulemurdjaga ja Martin ratta eesoleva kaherattalise käruga, kuhu ta paigutas oma väikse lapse ja koera. Vanalinn jäi talle teepeale, et laps lasteaeda viia. Ja siis jätsime hüvasti, lubas kindlasti ka Eestisse rändama tulla.  Minul aga oli rongile veel mitu tundi aega, seega vaatasin natuke ka Rostockis ringi. Turuväljak, suured kirikud, jõeäärne promenaad – need sai põgusalt ära vaadatud.  

Rostocki raekoja hoone

Rostock on sadamalinn Warnovi jõe suudmes Mecklenburg-Vorpommeni liidumaal, kus elanikke üle 200 000. Linnaõigused sai aastal 1218. Turuplatsil nägin ka kella tiksumas, mis luges päevi ja tunde linna 800. sünnipäevani. Nii et suured pidustused olid seal tulemas.  

Rongile minek kulges probleemivabalt. Enne rongi väljumist tegin kerge söögi mingis aasia restoranis. Menüüks valisin magusat sorti kana riisi ja idudega. Et äkki lööb põhja alt ära sõidu ajal, proovima peab. Rongisõit oli mugav ja kiires ning 3 tundi hiljem astusingi juba Berliini hiiglaslikus raudteejaamas rongist maha. Ilma ekstsessideta. Vaatasin esialgu ringi nagu peata kana, sest hoone oli tõesti pirakas, erinevaid korruseid mitu. Kui pilt selgemaks sai, siis läksin ostsin kohe ka tagasisõiduks piletid ära. Sama hind ehk 27 + 5,50 eurot. On võimalik 44 eurot ka pileti eest maksta, siis saad kiiremini kohale. Minu jaoks aga hetkel küll aeg ei olnud raha (tegelikult pole see seda kunagi olnud) ja paar tundi siia-sinna ei oma tähtsust. Aeg tuleb!

Vastavalt kokkulepitule pidin Berliinis kohtuma sõber Tarmoga, kellega koos oli plaan minna paariks päevaks kergejõustiku EM vaatama. Kuupäevad olid sätitud 10-võistluse ajaks, et oma Eesti kuttidele kaasa elada, lootuses, et ka meitele tulemuse mõttes midagi pudeneb. Üks medal näiteks. See lootus küll paraku ei täitunud, kuna nad kõik kolm katkestasid võistluse. Küll aga sai ära näha meie legendi Gerd Kanteri viimase suurvõistluse. 

Niisiis olin jõudnud oma kolaga ühte Euroopa suurlinna Berliini, mis mahutab elama 3,6 miljonit inimest. Nendest oma 200 000 moodustavad türklased ja 100 000 poolakad. Üldse tõeline rahvaste paabel, kui seal elab inimesi tulnuna 190 erinevast riigist. Öömaja pidime saama Tarmo sugulase Madli juures ja sinna nüüd suuna võtsingi. Kuugli mapp juhatas mind kenasti raudteejaamast kohale. Tee peale jäid puhta juhuslikult need kõige kuulsamad Berliini vaatamistväärt ehitised – 1894. aastal valminud Reichstagi ehk Saksa Riigipäevahoone (parlament) ja Saksamaa rahvuslikuks sümboliks olev Brandenburgi värav, millest viimane ehitati 18. sajandi lõpus Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm II käsul. 

Reichstag 

Brandenburgi värav

Päris uhke oli neid vaadata küll. Värava juures oli toimumas muidugi taas mingi meeleavaldus, kus käputäis sisserännanuid inglise keeles õiglust nõudsid.

Jätkasin rattaga liikumist ööbimiskoha suunas läbi linna. Tuleb tunnistada, et Berliinis oli küll väga mugav rattaga sõita, liiklus on ikka hästi seal korraldatud. Lihtsalt pidi tähelepanelik olema, kuna rattureid on seal tänu headele tingimustele ka tuhandeid. 

Võistluspäevad staadionil olid pikad. Äratus juba kell 7.15, kuna võistluste algus oli 9.30. Olümpiastaadionile sõit võttis ka U-Bahni (allmaaraudtee) ja S-Bahni (sõitis peamiselt maa peal) tunnikese aega. Õnneks Tarmo võttis navigeerimise enda peale, kuna ta on Berliini ka varem liikunud ühistranspordiga.   

Olümpiastaadionil

Olümpiastaadion oli ka ise uhke ehitis, mis valminud 1936. aasta olümpiamängudeks. Ma pole sellisele varem sattunudki. Staadioni kõrval oli ka ujula, kus samuti juba 1936. aastal võisteldi. Tänapäeval sooritatakse hüppeid teinekord ka riietega. 

Karsumm! 

Teisel päeval külastasime staadioni kõrval asuvat kellatorni, kus saime ka üleval hea vaate linnale ja staadionile.

Vaade kellatornist

Kell on säilinud

Vaatasime ka filmi staadioni valmimisest. Hitler kasutas kogu seda maaala tugevalt oma propagandaks. Paljud on näinud dokumentaalfilme Hitleri kõnedest rahvamassidele või hitlerjugendi massvõimlemisest. Need sündisin siin samas, kellatorni ja staadioni vahele tehtud platsil. See mahutas suisa 250 000 inimest, kes said pealiku kõnet kuulata suud ammuli. Nii staadion kui kellatorn on ikka massiivsed betoonrajatised. Staadion sai katuse alla ja renoveeriti 2006 Saksamaal toimunud jalgpalli MM ajaks, kuid 70% säilis staadion algsel kujul. 

Sattusime staadionile kõige kuumemal ajal. +35 ja vaata, et kuni +40-ni  välja. Nii et staadioni sees oli tunne nagu põrgukatlas (mitte et ma varem põrgukatlas käinud oleks). Kui istusid plastikust klapptoolile, siis alguses oli tunne, nagu istuks 110 kraadises saunas lavale ilma aluseta. Õnneks oli võimalus hommikupoolsel sessioonil (võistluspäev jagunes hommikupoolseks ja õhtupoolseks sessiooniks) valida istumiskohta sinna, kuhu päike peale ei ulata paistma. Sessioonide vahel saime teisipäeval ka linnas ringi sõita metrooga, süüa suurimat pizzat, mida mu silmad eales näinud on (ei jaksanudki kõike nahka pista) ja sain osta sobiva nimega spordikauplusest Decathlon (10-võistlus) uued jalatsid. 

Tagasihoidlik lõunasöök

Teise võistluspäeva kulminatsioon oli kahtlemata kettaheite finaal. See oli võistlus, mille järel lahkuvad suurelt areenilt kaks legendaarset sportlast – meie Gerd Kanter ja sakslane Robert Harting. Oli väärikas lahkumisetendus. Noored jõujuurikad jagasid medalid küll omavahel, aga minu jaoks hoopis põnevam oli vaadata Gerdi tegemisi oma viimasel suurvõistlusel. Ja päris viimase heitega pani korraliku punkti ka, möödudes 1 cm-ga (!!) oma vanast rivaalist. See oli väga magus hetk, mille pärast tasus siia tulla. Au ja kiitus Kanterile suurepärase karjääri eest. 

 

Oh sa juudas, kuidas tuul öösel telki tuuseldas! Tundus, nagu üritaks mind sealt välja raputada, aga õnneks pidas telk vapralt vastu tuule rünnakule ja püsis kindlalt. Tuul püsis hommikul sama kindlalt ja saatis veel päris pikalt mind. Päevaplaan nägi ette jõuda õhtuks Warnemünde linna, et sealt järgmisel päeval Rostocki rongile minna. Ainult see pisiasi oli jäänud kahe silma vahele, et rongisõiduks on piletit ka vaja endale ja rattale. Mul oli olnud terve ilm aega seda varem teha, aga ikka tuleb jätta viimasele minutile ja sedagi pühapäevasel päeval. 

Tee Warnemündesse (jah, Ostseebad Warnemünde)) jooksis mööda mere äärt ja see oli muidugi totaalselt ülerahvastatud, alguses jalakäijatega mõni kilumeeter ja edasi jalgratturitega. Nagu oleks roheliste rattamatk käimas, kus sõit kahesuunaline. Ühest seltskonnast möödudes kostis sealt noore naise suust häbelik “tere!”. Oli täitsa tore seda kuulda, kuigi täpselt ei tuvastanudki ütlejat rahvasummast.  

Warnemündes läksin kohe ühte kallisse toitlustusasutusse einestama, ühtlasi oli vaja ka Deutsche Bahni (Saksa Raudtee) infotelefonile helistada. Samal ajal möödus sealt mingi suuremat sorti rongkäik, mis samas kiriku juures platsil miitinguks lõppes. Osalemas kõiksugu värvikat rahvast – punkarid, vikerkaarevärvi lippudega rahvas, sisserännanud jne. Siltidelt võis lugeda, et see üritus oli pagulaste toetamiseks. Hiljem selgus põhjus, miks seda meeleavaldust meeletul hulgal politsei eriüksuslasi turvas ja osa linnast üldse ajutiselt suletud oli. Nimelt samal ajal toimus linnas ka teine meeleavaldus, mis oli pagulaste ja Saksamaa migratsioonipoliitika vastu suunatud. Korraldajaks üks kohalik radikaalsemat sorti partei, mis rahva seas aina toetust suurendab. Umbes meie EKRE moodi asi. Minu nähtud meeleavaldus oligi sellele seltskonnale vastukäiguks ja protestiks ning politsei oli toodud neid seltskondi omavahel lahus hoidma. Tundub, et õnnestus. 

Küll aga ei õnnestunud minul DB infoliini inglise keelt valdava isikuga kontakti saada, kuigi hoiti liinil oma 15 minutit. Hiljem selgus, et inglise keeles saab pühapäeval infot vaid kella 13-ni. Seega oli mul nüüd valida, kas minna homme lihtsalt rongi väljumise ajaks raudteejaama lootes parimat või muuta plaane ja sõita kohe Rostocki raudteejaama välja ja osta pilet kohapeal kohe ära. Warnemündest Rostocki oli oma 11-12 km. Valisin igaks juhuks teise variandi ja suure tõenäosusega oli see ka õige otsus. Raudteejaamas ei osatud minuga inglise keelt rääkida ei infopunktis ega ka piletikassas, seega tuli mul pileti saamiseks saksa keelega kuidagi hakkama saada. See ka õnnestus ja pilet oli käes nagu niuhti, hind 27 eurot mu enda ja 5,50 Tuulemurdja eest. Arusaamatuks jäi vaid see, miks ma internetist rattale piletit osta ei saanud sellele rongile, aga kohapeale tulles probleemi polnud. DB lehel oli kirjas, et rattakoht tuleb reserverida päev varem, kuid süsteem piletit broneerida ei lasknud. Nagu selgus, siis kohad müüdud polnud. 

Vahepalana meenutus 10 aasta tagusest rattamatkast Saksamaale. Saabusime tollal sõber Meelisega laevaga Tallinnast Rostocki, jõudes kohale õhtul pimedas. Kus sa võõras linnas selle pimedaga oskad minna? Sadamast väljudest nägime üht üsna tihedat põõsastikku, mille varju telgi ka püsti panime. Hommikul saime aru, et tegu oli ikkagi sisuliselt Rostocki kesklinnaga, aga saime segamatult ära ööbitud. Ja siis panime nagu vasikad aasal mööda teed leekima, täis energiat ja entusiasmi. 15 km hiljem selgus kurb tõsiasi, et olime sõitnud vastupidises suunas soovitule ehk sugugi mitte Hollandi poole, vaid ida suunas. Mis muud kui tuldud teed tagasi. Nii et hommikuvõimlemiseks 30 km lisaks endale oli tubli töö. 

Tulen tagasi käesoleva seikluse juurde. Ka nüüd hakkas kellaaeg hiliseks minema ja tekkis küsimus, et kuhu ma omadega peaksin või saaksin   ööbima minna. Laadisin raudteejaama lähedal söögikohas telefoni ja hakkasin minekule end sättima. Siis aga laskus justkui ingel selgest taevast minu juurde. Nimeks oli sel lahkel noorel naisel Alex ja ta küsis minu käest inglise keeles, et kas  otsin endale ööseks telkimiskohta. Tema ja ta mees Martin olevat rändurite majutuse portaali warmshower liikmed ja seda valmis pakkuma, kui mul onselleks vajadus. Nad olid mind ennist näinud sisenemas restorani, kus ise sõid ja mõtlesid, et võin abi vajada nõnda hilisel kellaajal. Neil ei saanud rohkem õigus olla ja minul ei saanud omakorda rohkem vedada. Jääb lisada, et nende elukoht oli vaid paarsada meetrit söögikohast. Ja õhtul sai Martini ja tema sõbraga laua taga jupp aega juttu puhuda. Nad on  ka rattamatka harrastajad. Nemad rääkisid matkast Liepajast Saksamaale ja Poola teedest, mina omakorda oma matkast. Oli mõnus ja huvitav õhtu.  

 

 

Hommikul telgist välja ronides tundsin, et külmaks on läinud. Ainult 24 kraadi sooja tavalise +30 asemel! Kell 11 alustasin liikumist tagasi levialasse. Selleks ajaks oli juba ohtralt inimesi ratastega minu öist kodupaika väisamas käinud. Mõtlesin, et midagi targemat teha pole, kui sõita saarelt otse ja omadega järgmisesse asulasse nimega Rerik välja. Nimelisand muidugi ka sellel asulal on Ostseebad, nagu seal rannikualal enamikel linnadel. Ehk siis Ostseebad Rerik.

Kõrvalepõige saksa keele omapäradesse. Nimelt saksa keeles nimetatakse Läänemerd otsetõlkes järveks ehk ostsee, sest “see” tähendab järve. Meri on meer hoopis. Teisalt on olemas ka “meer”, mis tegelikult on järv ehk “see”.  Kui Lennart Meri oleks Saksamaal linnapeaks ehk meeriks olnud, oleks huvitavalt kõlanud, kui nime tõlkima hakata. Meer Meri. 

Ostseebad Rerikus oli minu saabumisajal just toimumas teatrifestival, kus eripiirkondade teatrid ühist kultuuriasja tegemas. Kahjuks jäin napilt ühele lõunasele etendusele mereäärsel avalikul väljakul hiljaks. Oli vaja õgida matkasellil samal ajal. Ja muidugi ka akusid laadida. Sedapuhku tegin laadimispeatuse meremeeste restoranis “Sailor”, kus merekarudele hinnad umbes poole soodsamad kui maarottidel. Mina tellisin hapuliha praekartuliga (sauerfleish mit bratkartoffeln). Täitsa omapärane roog oli, meenutas pisut oma kallerdisega meie sülti. Kõht täis vitsutatud logelesin edasi niisama, lebotasin, lõin aega surnuks ja passisin muidu. Üritasin ühes avalikus baaris blogi kirjutada, aga tahvli klaviatuur enam endast elumärki ei andnud ja tuli see taas sama targalt kotti tagasi toppida. Ostsin kohalikust poest uued patareid ja asusin teele ööbimiskohta. Tee peal oli üsna suvalises kohas peremeheta ja kasutajata vahva laud, kus sain lõpuks oma grafomaania sõltuvushäiret rahuldada. Sõrmed välkusid nagu parematel päevadel.  

Kella 8 paiku leidsin endale ka magamiseks koha. Jälle üle katusealune, kuid sedapuhku mitte veekogu kaldal, vaid üsna kobeda künka otsas.  Katusealused hakkasid vaikselt harjumuseks saama juba. Esimese hooga veeresin küll mere äärde välja, vaatamata liiklusmärgile, et rattatee on seal all suletud. Tee ei olnud siiski mitte suletud, vaid asfalt oli mere ääres 150 meetri ulatuses lihtsalt ülesvõetud ja seal vohas paks rannaliiv. Ei hakanud sellest läbi trügima, et kohta otsida ja keerasi noka ümber. Tagasi mäe otsa  ronides märkasingi oma tulevast ulualust, mida laskudes ei pannud tähelegi. Putka taha sai telk õhtuks üles pandud nii, et tee pealt polnud sisuliselt minu sealviibimist võimalik tuvastada, ka ratas jäi suure tahvlijuraka taha. Nii et mul polnud mingit vajadust ega ka soovi sellest kohast kuhugi edasi sõitma hakata. Lisaks oli sealt ülevalt ka vägagi mõnus vaade kaugemale merele, millega kaasnes boonusena otseülekanne päikeseloojangust. Päike kukkus kiiresti mere taha ära ja minugi päev leidis oma õnneliku lõpu.  

Telk on üleval

Imepärased vaated ööbimiskohast

  

Hommikul oli mõnus chill. Temperatuur kohe varakult ja vilus +30 kraadi. Ärkasin, ringutasin, sõin, ujusin. Lugesin natuke ka raamatut laua taga. Ikka Hardo Aasmäe kirjutatud ja Juku-Kalle Raidi poolt pärast Aasmäe surma avaldatud lood riikide mõttetusest. Humoorikas, irooniline ja samas väga informatiivne raamat. 

Kell 14.30 jõudsin järgmisse Hansalinna Wismarisse, Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Seal on sama äge vanalinn kui Lübeckis, aga väiksem ja vähem rahvast sagimas. Elanikke on Wismaris 43 000. Asutatud 1226. aastal. 1632-1903 kuulus linn aga hoopis Rootsile. Leidsin hiiglasliku katedraali kõrvalt silla postidel paigutatud pronksist põrsaste skulptuurid ka üles, mida sai 10 aastat tagasi toimunud rattamatkal jäädvustatud. 

Pronksist põrsake

Gooti stiilis Marienkirche (St Mary`s) kirik Wismaris 13. sajandist

Pärast vaatamisväärsustega tutvumist tegin Wismari kõrtsis taas pikema pausi. Kurk kuivas ja telefon ka “kuivas”. Vist läks see paus isegi liiga pikale. Igatahes muutus personal minu suhtes juba kahtlustavaks ja närviliseks, kui üle 2 h juba istunud olin. Ei tea, mis plaanid sel karvikul olla võivad ju. Äkki avastas, et raha polegi ja haub nüüd plaani, kuidas külma teha. Igatahes lisaks mind eelnevalt teenindanud neiule ilmus lõpuks lagedale vanem lugupeetud härrasmees (ilmselt mingi ülemuse moodi tegelane) uurima, et kas mul on kõik hästi ikka. Lisaks talle ilmus veel üks kuli ja oli valmis mulle arve tooma. Ajas pisut muigama mind see sebimine. Samas võis neist aru saada, kui end peeglist vaadata. Mina aga võtsin lihtsalt viimast akupanga ja telefoni laadimisel. Ehk tegin neile elektriga ikka külma!

Õhtuks võtsin ette tee saare peale nimega Poel. Saar on 36 km² suur ja asub Wismari lahes. Elanikke 2500, aga suvel ilmselgelt on seal rahvast oluliselt rohkem. Saarele pääseb teed mööda. Mul sinna muidu asja polekski olnud, aga mõtlesin, et aega on palju ja ehk õnnestub sealt kena ööbimiskoht leida mere ääres. Ja ma tulistasin puusalt jälle kümnesse. Aeg oli meeldivalt hiline ja rahvahordid juba vähenenud. Sõitsin Kirchdorfi  nimelisest asulast läbi ja paar kilumeetrit edasi tuli vastu rand.  Kaardilt nägin, et mööda mere äärt läheb metsast väike rada edasi ja päris pikalt. Sõitsin sealt edasi ja peagi leidsin taas ühe katusealuse laua ja pingi panga ees. Väga ilus koht päikeseloojangu imetlemiseks, mida ma muidugi varsti sain mõnuga ka nautima hakata. Telgi panin alles hämaras üles ja ühtegi probleemi ei tulnud. Vaata ja naudi. Ainult kurjavaimu levi oli selle paiga hüljanud, nii et kirjutamismaniakk pidi jälle tühjade kätega jääma ja tahvli ilusasti kotti tagasi panema. Saalomon Vesipruul tuli meelde, kes oma puu otsas inspiratsiooni otsides kurja saatust kurtis ja Jaan Tatikat kirus, et see temal suurt teost kirjutada ei lasknud. Eks siis sai lugeda raamatut, vaadata pangalt päikeseloojangut ja paar õlunaadi sisse endale installeeerida. Ja mis sel elul nõnda viga on. 

Lustimisvahend telgi lähedal

Elu on lill!

Käesolevat kirjatükki sain sisse klõbistada hakata alles 2 päeva hiljem. Küll olid kõik akud tühjad, siis ei olnud lihtsalt levi (Waldhuseni metsade vahel) ja lõpetuseks said klaviatuuri patareid ka veel tühjaks. Nii et mul 3 päeva näpud juba sügelesid, et saaks jälle kirjutada. Järjekordne sõltuvus matkalt koju kaasa võtta – grafomaania.

Nüüd siis sinna, kus poolei jäi. Äratus toimus lindude ühendkooride valju laulu saatel. Üks isend laulis seejuures erakordselt kõvasti ja valesti, aga no vähemalt püüdis julgelt.  

Kuna eile sai juba suund Lübecki peale võetud, siis tuli sealt ikka läbi sõita, kuigi matkateele ta mulle otseselt jääma ei pidanud. Kella poole 1 paiku  rahvast pungil täis hansalinna (ametlik nimi linnal ongi die Hansestadt Lübeck) sisse veeresingi. Hansalinnale vääriline arhitektuur torkas kohe silma, ilus vanalinn. Sisenedes vanalinna läänepoolset piiri tähistavast Holsteni väravast nägin ladinakeelset kirja – Concordia Domi Foris Pax. “Harmony inside. Peace without”. Värav on ehitatud aastal 1464. Tänapäeval peetakse seda üheks linna sümboliks. 

Holsteni värav.

Lübecki puhul on tegemist suure linnaga, kus elanikke üle 200 000. Ja asutatud on see aastal 1143. Holsteini krahv Adolf II poolt. Alates 14. sajandist oli Lübeck Hansa Liidu pealinn. Vanalinn on seal muidugi uhke ja kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Saksa keisri Wilhelm I ja Saksamaa ühendaja Otto von Bismarcki skulptuurid uhkelt vastamisi seismas.

Wilhelm I

Otto von Bismarck 

Lübecki linnaõiguse (Lübecki õigus oli keskajal Mandri-Euroopa linnades kehtestatud ühtne õigusnormide kogumik) said keskajal Eesti hansalinnadest Tallinn, Rakvere ja Narva. Muuseas, just Lübeckist oli pärit Tallinna Niguliste kiriku seinamaali “Surmatants” autor Bernd Notke. 

Lübeckis sai päris pikalt ringi vaadatud, aga saabus aeg ka lahkuda. Üldiselt oli nüüd päevades passimist omajagu. Kui läbisõit väike, siis kippus päev venima. Sain end lohutada sellega, et pärast põiget Berliini saan kõvasti jalgadele valu anda nii et vähe pole. Siis juba selge siht silme ees – Eesti ja minu inimesed. 

Teepeale jäi väike linn nimega Selmsdorfi, kus tegin väikse söögipeatuse. Menüüks mingi töötlemata kala praekartuliga.  Päris hea roog vahelduseks. Sain seal ka pangale elektrit lisada. Intressivabalt ja lahkelt lubati. Võrdluseks näiteks sama väikses linnas Dassows teatas ettekandjapreili mulle, et neil pole sellist vaba kohta, kus laadida saaks (kuigi nägin, et on). Hiljem tuli spetsiaalselt minu juurde selgitama, et ta ei tohi mind aidata.  Peremees on vist kuri kubjas seal. Selline asi juhtus esimest korda matka jooksul, kus ränduril ei lubata telefoni laadida.

Tee Dassowst edasi Grevemühlenisse oli paras kolgata tee. Ma ei tea, miks rattateede projekteerija ratturid sinna liiva sisse saatis, kuigi selleks poleks vajadust olnud. Rööprähklesin ja sajatasin seal liiva sees mehemoodi.  Sunniks selle teemeistri ise ka selle raja rattaga läbima, maanteerattaga ja sadula võtaks ära. Sellised veidi sadistlikud mõtted tulid seal pähe. Jälgedest oli näha, et keegi oli enne mind ka seal rattaga maadelnud. Aga noh, lõpuks higist leemendades kohale jõudsin.   Võtsin kohalikus toitlustusasutuses midagi hamba alla ja siis juba kohta otsima. 

Selleks õhtuks laagrikoha leidmine kuulub taas maailmaimede hulka. Keerasin suurelt teelt maha ja läksin päris umbes mööda järve äärt metsarada pidi ja vaatasin, et mis saama. Ja ennäe imet, leidsin majadest jupp maad eemal  katusealuse laua ja pingiga koha. Vettesiirdumise võimalusega. Puude varjus. Perfekto. Gracias. 

Ööbimiskoht. Kõigi mugavustega. 

 

Hommik kämpinguplatsil oli hämmastavalt vaikne. Päike oli see, mis mind üles ajas ja sundis praeahjust välja tulema. Panin asjad kokku ja läksin Neustadti tagasi, istusin jälle pargipingile mere ääres, kus eelmiselgi päeval sai jalga puhatud, olin lihtsalt niisama. Vaja oli mingi generaalplaan välja mõelda, mida enne Rostocki jõudmist siis teha. Samuti kiikasin Rostock – Berliin rongiühenduse teemat. Aeg on raha, nagu meil Euroopa Liidus kombeks – kui tahad 2,5 tunniga Berliini jõuda, siis maksad pileti eest 44 eurot, kui aga oled nõus nõksa kauem sõita ehk 3,5 – 4 h, siis pääsed alla 30-eurose piletiga. 

Tänase sõidu kohta vaatasin kaardilt, et peaks tulema mõnus mereäärne kruisimine. Mere äärt mööda tee kulgeski, aga see oli ikka metsik, mis seal teel toimus. Kruisimisest polnud juttugi. 15-20 km oli seal ainult puhast randa, kus meeletud rahvahordid liival lösutamas, ringi töllerdamas või vees sulistamas. Loodus Saksamaal juba tühja kohta ei salli! Kõik kohad olid inimesi täis, kust läbi sõitsin. Ei olnud mugav sõita, ei olnud. Mingi 12-13 km sain ise “nautida” seda rannariba, aga silmaga oli näha, et see rand on veel oluliselt pikem. 

Teele jäi linn nimega Travemünde. See kuulub Lübecki haldusüksuse koosseisu ja asub Trave jõe suudmes Lübecki lahe kaldal. Trave jõgi oligi väike komistuskivi ja mõttekoht – kas minna laevaga üle või sõita rattaga ringi. Otsustasin ilma laevata seilata ja jääda rattale truuks.

Jõudsin läbi ilusa allee kohta, kus 1945-1951 oli suur põgenikelaager, kus käis läbi üle miljoni inimese. Oli neid, kes teeninud Wehrmachtis, samuti sõjapõgenikke ja idaaladelt sunniviisiliselt ümberasustatud inimesed. Seda nimetati Pöppendorferi laagriks. Säilinud sellest laagrist pole midagi, aga  teedevõrk oli nagu ruudukujuline võrgustik. Sõitsingi mööda seda teedevõrku paksu ja võimsa metsa vahel. Nägin seal muuhulgas sajandeid tagasi maha pandud kivipurakat, mis tähistas Lübecki linna ja Oldenburgi vahelist piiri. 

Teel ööbimiskohta

Saksa sõjavangide laager 1945-1951

Tee ääres oli omapärane katusealune, mis on kellelgi õnnestunud otsast ka põlema panna. Aga hakkas silma. Metsa all  vana laud pingiga, nii et otsustasin siia jääda tänaseks. Vahelduseks rahvamassidele ka metsa ja loodust. Vaikust metsas siiski eriti ei kuule, sest loodushääli on nii palju. Aga mõnus vaheldus on.  Tühja täna sest hügieenist ja veest, olen metsaline ja õige metsaline ikka haiseb. Mu rattal on RMK kleeps “metsaga mestis”, nii et sobisime Tuulemurdjaga mõlemad sellesse keskkonda. 

Kodu – köök ja elutuba ning taga magamistuba