admin, Author at Rokkar matkab

84. päev (18.08.) Mamonovo – Zelenogratsk 77 km

Öösel ärkasin selle peale, et vihma krabistas telgi katusel. Jäin magama lootuses, et ehk jääb hommikuks järgi, sest telkimiskoht on täiesti murumätaste vahel ja nii saaks hommikul sulpsu lüües märgade jalgadega teele asuda. Ja minu suureks rõõmuks hommikul säraski päike nagu õige mees ja soojus kupatas metslase telgist kell 9 välja. Sedapuhku einet murul ei teinud, vaid eelistasin kiiresti lahkuda. Lootus oli, et esimeses linnas miskit hamba alla ikka saab. Teele jäid vahvad kohanimed – Pervomaiskoje, Sohvoznõje, Laduškin (nõukogude kangelane noorelt suremise eest).

Muidu oli sõita päris normaalne, aga Kaliningradile lähenedes läks tee kitsamaks ja liiklus tihedamaks. Kaliningradi linna sissesõit oli veel hullem. Tundub, et seal kõnniteedele raha pole jätkunud, sest sõiduteed kõrval olid korralikud. Aga lootused oli päris suured Kaliningradi suhtes. Seepärast pühendan linnale ka natuke nö leheruumi.

Pregolja jõe kaldal asuv Kaliningrad kandis kuni 1946. aastani nime Königsberg, linnas elab praegu natuke alla poole miljoni inimese. Königsberg asutati 1255.a. Aastatel 1457-1945 oli see linn Ida-Preisimaa pealinn. Aastal 1701 krooniti Königsbergi lossis esimene Preisimaa keiser Friedrich I. Linn oli ka kuulsa filosoofi ja mõtleja Immanuel Kanti (1724-1804) kodulinn. Königsbergis tegi kõva laastamistööd II Maailmasõda ja pärast sõda jätkas hävitustööd Stalin. 1944 hävitas linna Briti õhuvägi purustades muuhulgas Königsbergi vanainna. Linna hävingut näitab ilmekalt see, et kui 1939 elas linnas 370 000 elanikku, siis pärast linna kapituleerumist Punaaarmee ees oli sinna jäänud 150 o0o inimest. Nende õnnetuseks, sest pärast sõda suri suur osa neist nälga ja haigustesse või löödi Punaarmee “vabastajate” poolt maha. 1945. aasta lõpuks oligi seega linna jäänud vaid ca 20 000 inimest. 1946. aastal nimetati linn ümber äsja hinge heitnud Nõukogude Liidu poliitbüroo tölli Mihhail Kalinini auks Kaliningradiks. Linnaga polnud sel seltsimehel mingit pistmist. Pärast sõda küüditati Stalini poolt suur hulk kohalikke elanikke Saksamaale ja asemele toodi ustavad seltsimehed Nõukogude Liidu avarustest.

Linn oli aga minu jaoks täielik pettumus (lootsin vist alusetult vanast ajast midagi säilinut näha). Kaliningrad on üks suur ja kole, masendav nõukogude linn, oma hiiglaslike paneelmajadega. Vanast hiilgusest pole alles midagi. Immanuel Kanti hauasamba juurde tahtsin minna, aga põrutasin õigest kohast mööda ja uuesti tagasi ei viitsinud minema hakata. Nägin vaid osa säilinud Friedrichi lossist (Friedrichsburg – Friedrichi loss).

Friedrichsburg

Ja siis lahkusin linnast nii kiiresti kui sain. Mõned kohalikud üritavad täna linnale endist nime taastada, aga minu meelest on see mõttetu. Nagu eestlaste kõnekäänd ütleb, siis sitast saia ei tee nimeta, seda kuidas tahad. Läbiseeditud ja väljutatud sai on ikkagi sitt, mitte sai . Königsberg on surnud, elagu Kaliningrad.

Polnud mõtet end kauem selles tondilinnas masendada. Sihtmärgiks järgmine linn Zelenogratsk. Nagu Kaliningradki kuulus ka Zelenogratsk enne suurt sõda Saksamaale, kandes kuni 1945. aastani nime Kranz ja seejärel kuni 1946 veel Cranz. 1946 nimetati linn lõpuks Zelenogratskiks. Veel kaugemas minevikus asus seal aga hoopis vana Preisi kaluriküla. 2010. aasta seisuga elas linnas üle 13 000 inimese, nii et väga suur linn ei ole. Küll on seal olemas oma pronkssõdur igavese tule valguses peesitamas. Ja alates sügisest 2018 ka selline ametinaine nagu kassišerif, kes peab hulkuvate kasside eest hoolt kandma.

Pronkssõdur ja igavene tuli

Tee Zelenogratskisse oli aga ideaalne, peab tunnistama. Suur 4-realine magistraal. Tee ääres oli minu jaoks oma 2 meetrit lai riba, kus rattaga sõitmiseks oli ruumi nii et tapab.

Olin sinna Zelenogratskisse hostelisse toa broneerinud, sest sealt algas ka tee Kura säärele, millega pidin tegema algust järgmisel päeval. Oli ikka tükk tegu ja kohalike elanike abi vaja, et see hostel üles leida. 7-korruselise maja keldrikorrusel asuv majutusasutus “Party and Sun” ise oli täitsa ok. Kuigi päris arusaamatus kohas, arvestades veel selle nime (pidu ja päike). Sain muidugi 3 vene härrasmehega tuba jagada, aga sellest polnud midagi, sest ma neid praktiliselt ei näinudki. Hind oli 800 rubla + 100 rubla hommikusöögi eest (so tiba üle 10 euro). Üle tee (Pionerskaja uulitsas) asus laste laager, kust õhtul kell 9 tuli nii vali vene tümakas, et tahtis kuulmise ära võtta. Kasvatajad olid kas ise diskorid või juba ennast sobivasse konditsiooni viinud ja kuskil majakeses omi asju ajamas või peatäit välja magamas. Ise tegin õhtul väikse tiiru linna. Ühe korrusmaja ees võtsin istet. Must kass tuli istus mu kõrvale ja pani mulle käpa käe peale, nagu tahtnuks öelda – ma tean, mida sa tunned. Esimese korruse lahtisest aknast kostus võimas aaria ooperist “Armujook”. Ilmselt juba mitu pudelit haljast ära lahendanud mees ja naine ei suutnud aga kokku leppida, kumb seekord peaosas on ja kumb kõrvalosaga peab leppima. Laulude saatel igavesest armastusest päev ka oma otsa taas leidis.

83. päev (17.08) Marzicino – Mamonovo 82 km

Tänase päeva algus oli küll päris meeldiv – hea asfalttee, kus autosid peaaegu polnudki. Vastutulevad ratturid tervitasid naeratades ja see oli samuti tore. Pikalt kulges tee üpris laia, aga kinnikasvanud jõe äärt mööda. Ja siis hakkas jälle pihta. Poolale omaselt katsid teed erinevat sorti plaadid, plokid, paneelid, kivid. Ja vahelduse mõttes tuli kruus. Ja siis liiv koos korralike tõusudega, nii et vahepeal tuli sadulast maha ronida. Ja uuesti paneelid, plokid ja kivid. Pärast seda kadalippu oli hing päris paelaga kaelas.

Rattasõit Poola-eri

Ja tee ääres olid veel rattamärgid, et ära muretse, alles in ordnung. Tegemist oligi kohaliku rattarajaga. Selgus, et neil on samuti meie RMK matkaradade laadne süsteem olemas. Suur infotahvel oli selle kohta ühes ratturite jaoks tehtud katusealusega puhkekohas. Lugesin oma poola keele oskust kasutades välja, et neid rattateid on Poolas kokku 1885 km ja need jagunevad 12 piirkonnaks ehk rattasõidu kuningriigiks (krolestw rowerowych).

Rattateede võrk Poolas

Lõpuks jõudsin eluga Fromborki, kus sain pärast pingutavat etappi korralikult süüa. Oleme ausad, puhkus kulus ka marjaks ära. See Fromborki linn ise on eriline selle poolest, et seal elas ja toimetas poola päritolu astronoom, matemaatik ja arst Mikolaj Kopernik. Tema oli see tüüp, kel jätkus esimesena jultumust öelda välja, et päike ei tiirlegi ümber Maa, vaid vastupidi.

Ja seejärel oli aeg võtta suund Vene piirile. Vurasin oma rattaga mõlema riigi piiripunktis autodest mööda ja võeti ka kohe jutule. Ladusalt läks, väga ladusalt. Vene piirivalvur täitis ise ka minu riigis viibimise registreerimise paberi, mille riigist lahkudes pean järgmises piirivalve punktis esitama. Narvas tuli see ikka ise täita. Naispiirivalvur küsis veel, et kas midagi deklareerida on ja milline on reisi eesmärk? Sain sõnasabast kinni, et mitte end sisse rääkida, öeldes et niisama tulin külla. Kui ta kuulis, et organiseerin midagi, siis andis koheselt passi tagasi ja olingi Venemaal, Kaliningradi oblastis. Oli ju mul passis siiski delavaja viza (äriviisa) ja mitte turistiviisa. Ilmselt aitas ka minu püüd vene keelt purssida, kuigi nad seal piiril inglise keelt ka ikka räägivad.

Esimene linn, kuhu jõudsin, oli Mamonovo. Linna nimi on pandud muidugi punaarmee kangelase järgi, kellele see tiitel anti postuumselt. Selliseid linnu seal juba jagub. Mamonovos tegin peatuse poes käimiseks ja siis siirdusin ööbimiskohta otsima. Keeruline ülesanne jällegi. No pole kuhugi minna, tee või tina. Ühes järjekordses külas keerasin lihtsalt kõrvalteele (olin seda ka varem proovinud edutult) ja peagi märkasingi põõsaste taga lubavat murulappi. Murumättad olid päris kõrged, aga otsus paigale jääda sündis kiiresti. Samas polnud magamisalust nüüd vajagi, hea pehme küljealune olemas.

Selles päevas oli palju – seiklust, närvipinget, füüsilist pingutust ja rõõmu muidugi ka, nagu iga päev. Õhtuks olid jõuvarud päris ammendunud. Jäi üle selili maas lamada, tähistavast imetleda, klappidest eesti musa kuulata ja väikest vene piivot mulistada.

Lõpetuseks pildike Mamonovo linnast läbisõidul. Linna sisenedes seisis kõnniteel ristipõiki ees LEHM ! Inimesed teda ei morjendanud ja ega inimesigi ta eriti seganud. Seisis seal ja peletas rahulikult kärbseid eemale sabaga!

82. päev (16.08.) Gdynia – Marzicino 82 km

Äratus sedapuhku juba kell 8.15 sillalt kostuva mürina saatel. Tunnikene hiljem oli laagriplats juba puhas. Võttis aega, et metsast tagasi kesklinna jõuda ja siis ka Gdyniast välja saada. Mere äärde jõudes võtsid asjad parema pöörde, sest edasi sai sõita mööda mereäärset promenaadi ilma rahvahordide vahel sõelumata. Ja päikegi hakkas taas kütma.

Tänase päeva märksõnadeks olid linnad Gdynia, Sopot, Gdansk. Mööda mere äärt viis Gdanski kesklinna välja hea rattatee. Korraks sai küll ka trepist alla vedida oma koormat, aga vähemalt mitte üles. Sopoti keskus oli suvise aja kohta arusaadavalt ülerahvastatud, aga edasi olid inimesed ja ratturid juba üksteisest eraldatud teedel. Ja see isegi toimis. 37 000 püsielanikuga Sopotit peetakse Poola suvepealinnaks. Vana-slaavi keeles tähendab sopot allikat. Aga eestlased teavad seda linna muidugi Sopoti lauluvõistluse kaudu, kus Anne Veski omal ajal laineid lõi ja 1984 sootuks kinni pani. Sopotis asub Euroopa pikim puitmuul, mis ulatub 450 meetri kaugusele merre. Lisaks oli seal ka päris tore vana majakahoone.

Sopotist Gdanski polnud palju maad, vaevalt 14 km. Wisla jõe suudmes asuv Gdansk (saksa keeles Danzig) on üle 10 korra suurem kui Sopot, seal elab 2017. aasta seisuga 464 000 inimest. Pomorze vojevoodkonna halduskeskuseks olev Gdansk on ühtlasi Poola suurim sadamalinn, kus toimub muuhulgas ka laevaehitus. Eestigi sai kurikuulsal moel sealt paar laeva Saaremaa vahele sõitma (Piret ja Tõll). Rahvast on selles linnas muidugi murdu. Vaatasin ära laheda raudteejaama hoone, vanalinnas kuldse värava, Neptuni purskkaevu ja tegin linnast sääred. Rahvast oli minu jaoks ikka liiga palju sagimas seal. Aga ilus see vanalinn on kahtlemata.

Gdanski suurejooneline raudteejaam

Poola töörahvas Gdanski moodi

Gdanski peatänav turistidele

Neptuni purskkaev – Gdanski sümbol

Ja siis saabusid “helged” hetked liiklushulluses. Alguses juhatas Kuugli Mapp mind tühja ja head asfaltteed pidi, mis jooksis suure tee kõrval. Aga ootamatult sai see tee lihtsalt otsa nagu noaga lõigatud. Järgnesid kulgemine karjamaa vahel ja traat nina ees.

Elajate kinnipidamiseks mõeldud jupp traati metslast muidugi kinni ei pidanud. Sain karjamaalt välja, kui algasid teeremondid. See on vahva, kui suurlinnade vaheline magistraal suletakse ja kõik sõiduvahendid suunatakse kõrvale kitsale teele. Ja rekkasid oli selle mõne kilomeetrise lõigu jooksul ikka kümneid. Pidevalt pidin kõrvale tõmbama ja seisma jääma (kui võimalus selleks oli), et need monstrumid mööda lasta. See oli vist kõige karmim teelõik senise matka jooksul.

Teeolud Gdanski – Varssavi vahelisel teel

Kuigi tundus, et rekkamehed võtsid seda asja rahulikumalt kui mina. Aga närvid olid ikka päris pingul küll selle lõigu läbimisel. Õnneks sain pärast Wisla jõe ületamist end sellest hullumajast välja kirjutada ja pöörasin kõrvalteele. Esimese külapoe ees rahustasin end külma õllega ja haudusin edasisi plaane. Üks külamees haudus seal kõrvallauas samuti midagi. Oli juba pikemalt oma samakat pudelist kummutanud ja nii kinni end tõmmanud, et niigi kepi najal liikuv mees ei saanud kuidagi enam püsti, ponnistas mis ta ponnistas. Ei hakanud appi minema, sest sain aru, et ega ta liikuma võimeline polnud, isegi kui oleks tooli pealt üles saanud. Muuseas, selles väikeses külapoes müüdi toidukaupade ja muu pudi-padi kõrval ka… leinapärgi. Ei imestaks, kui ka pulmaks vajalikku inventari oleks sealt saanud. Kõik jutud ikka.

Taas hakkas aga tasapisi pimedaks minema, päike laskus põldude taha. Oleksin seda hea meelega sadulas nautinud, kui poleks seljaga loojangu suunas olnud. Lõpuks panin telgi püsti Marzicino küla lõppedes tee äärde võsa taha põlluveerele, kus vili koristatud. Kõrval nõgestepuhmad vohamas. Seal oli piisavalt varju võõraste silmade eest. Mul oli sel päeval olnud küll plaan natuke lähemale Vene piirile jõuda, aga mõned asjad pärssisid liikumiskiirust kõvasti. Aga hullu polnud ma midagi. Piiriületus järgmisel päeval seisis ees nii või naa.

Öömaja nõgestes

81. päev (15.08.) Slupsk – Gdynia 107 km

Jasminumis pakuti hommikul ka hommikusööki, mis oli nendest väga kena. Mul polnud hommikuse kohvi, omleti ja võileiva vastu midagi. Ise ütlesin, mis kell tahan ja siis sain ka.

Tänaseks sõiduks valisin raja, mis oli Kuugli Mapi pakutuist pikim, oma 10 km. Ehk jäin truuks E28-le. Seda otsust ei pidanud ka kahetsema, sest tänast päeva seal teepervel kujundasid härra Lust ja proua Lillepidu. Ikka hea oli kulgeda ja kiirelt läks maa. Kella neljaks olin juba 80 km läbinud. Nagu öeldakse, siis ära hõiska enne õhtut. Nii ka minul, sest ootamatult ja täitsa lambist sai lai teeperv üks hetk otsa ja edasi tuli tavaline kitsas asfalttee. Kuid õnneks toimus 15 km hiljem sama ootamatult vastupidine metamorfoos ja tee läks jälle laiaks tagasi. Vihmal sõitsin ka eest ära. Mitmel puhul oleks juba peaaegu kätte saanud ja mõned piisadki kukkusid mu õrnadele kätele, aga sajuks ei läinud. Võileiva peatuses teatas telefon mulle, et sajab (kuigi reaalsuses ei tulnud tilkagi) ja taevas tõmbus kurjakuulutavalt tumedaks. Pakkisin oma kotid veekindlamaks ja uhasin edasi. Sadama lõpuks ei hakanudki. Vahepeal sai võtta 2 km tõusu, et liiga mugavalt härra end ei tunneks, kuid sellele järgnes ka samaväärne laskumine, kui tuhisesin lokkide lehvides künkast alla.

Nõnda see päev õhtusse veereski, üsna kiiresti. Linnad muudkui vaheldusid, nii et lõpuks ei saanudki aru, kus üks linna lõppes ja teine algas. Nii olingi ootamatult juba Gdanski lahe ääres asuvas Gdynia linnas. See on üks pirakas linn, mis mahutab oma 250 000 elanikku. Koos lähedal asuvate Sopoti ja Gdanskiga moodustab Gdynia Trójmiasto linnastu ehk kolmiklinna. Kokku elab selles linnastus ca 1,1 miljonit inimest. Võrdluseks, et Poola elanikearv kokku on üle 38 miljoni. Gdynia sai alguse 13. sajandil kašuubi kalurikülana. Gdynial on sõpruslinn ka Eestis – Kunda.

Seega jõudsin õhtu eel suurlinna. Lugeja võib aimata, et kergemaks see mu elu ei teinud leidmaks õhtust laagripaika. Otsisin kaardilt rohelisemat ala, kus oleks vähegi lootust üldse telkida ja lõpuks leidsin ka. Kaardil paistsid need küll parajad künkad, aga vähemalt midagi. Linnadžunglis pole mul ju midagi teha. Tiirutasin siin ja seal, kuni lõpuks jõudsin suure maanteesilla alla, kuhu suurte betoonist sillatugede taha peitu endale koha leidsingi. Oma 25-30 meetrit üleval vurasid autod. Ja sinna üles saaminegi lihtne polnud, tuli ikka jõuga ennast ja koormat üles trügida. Nii et telkisin siis seal sisuliselt Gdynia linnas.

Telkimiskoht paistab

Kohal!

Poolas olid täna suured kauplused suletud ja Poola valge-puna lipud linnapildis lehvimas rohkem kui muidu. Uurisin järgi, et mis värk sellega on. Selgus, et 15. augustil tähistatakse Poolas Püha Neitsi Maarja taevasse vastuvõtmise püha ja enamus asutusi ongi suletud. Ikkagi tähtis päev neile.

Eestis oli 15. augustil teadagi suur sündmus jalgpalli superkarika mängu näol. 258 rahvatantsijat tutvustasid seal enne mängu 50 miljonile inimesele eesti rahvatantsu ja kultuuri. Küll oleks ka tahtnud seal olla. Paraku tuleb leppida tõsiasjaga, et ühe unistuse täideviimine tähendab mõnedest muudest asjadest loobumist. Aga muidugi ma ei kurda kopka eestki, kõik tasub ennast ära. Vabadus ja hingerahu on vast mõnevõrra olulisemad kui üks jalgpallimäng.

Aga nüüd, mu daamid ja härrad- telki püstitama, igatahes! või..ee…kuidas?

80. päev (14.08.) Mscice – Slupsk 77 km

Hommikul avastasin, et telgi ümbruses on ohtralt tigusid, nälkjaid ja konni. Arvestades seda vahvat mülgast telkimiskoha ümbruses, siis polnud selle üle ka vaja pikalt imestada. Teeteod tahtsid taas lihaks tulla mulle, ronides juustu peale. Teovõileib veel ei kutsunud siiski. Nälg nii suur ka ei olnud. Maybe later.

Pääsesin tigude ja nälkjate maalt liikuma kell 10.15. Hea rahulik oli toimetada, kui peale nimetatud elukate hingelistki polnud liikumas ümbruses. Tänaseks sai plaan juba õhtul paika, kui broneerisin Booking.com vahendusel koha Slupski külje all asuvasse Jasminumi nimelisse majutusasutusse. Ei viitsinud hakata teist päeva jutti poolpimedas kuskil ukerdama laagrikohta otsides ja läksin kindla peale välja. Eks ole teistmoodi sõita ka, kui tead, kus õhtul lõpetad. Tavaliselt ju aimu ei ole ja kulged, kuhu jõuad.

Esimesed 10 km sain rattateel sõita, siis algas linn Koszalin. Ainult et esialgu oli sellele rattateele keeruline pääseda, sest see jooksis vaid teisel pool teed. Sinna polnud aga võimalik saada, sest autode vool oli meeletu ja praktiliselt katkematu. Koszalini linna läbisin vaid servapidi ega tahtnud kesklinna trügima hakata. Loobusin isegi sellest mõttest, et sealt uued rattakindad otsida. Nii et võtsin suuna linnast eemale. Varsti jõudsin nõnda välja E28-le, mis on teatud teelõigul ühtlasi ka S6. Kui Rootsis oli E tähistusega teed eelviimased kohad, kuhu rattaga trügida (viimased on nende kõrval jooksvad kruusateed, et suurt teed vältida), siis Poolas on vastupidi. E28 tundub kõige ohutum tee olema, sest tee ääres on palju ruumi. Ainult ristmikud ja sillad on keerulisemad, aga neid pole õnneks nii palju. Üritasin mööda seda maanteed Gdanskini välja sõita.

Vahepeal sain väikese sahmaka vihma ka vahelduse mõttes, aga ei hullu. Jätkuvalt oli ilm oivaliselt soe. Autojuhid siinkandis enam nii viisakad polnud kui Saksamaa piiri lähistel. Eriti veokijuhid. Üks kastis mind korralikult märjaks ka ja seda asula sees. Lihtsalt pani täishooga läbi lombi, mille kõrval sattusin olema. Jahutus on muidu hea küll teinekord, aga kas just sellisel kujul.

Kella 5 paiku õhtul jõudsin nagu lupsti Slupski linna, mis asub Pomerania vojevoodkonnas ja kus elab oma 98 000 inimest. Linnaõigused anti aastal 1265. Kohustuslik statistika. Linna sisenedes märkasin Saksamaalt tuntud spordipoe Decathlon silti. Sealt õnnestus 5 euro eest saada uued rattakindad. Näis, mitu päeva vastu peavad. Samas oli lootus, et natuke ikka peavad, sest eelmisel päeval ostetud kindad olid paberist tehtud ja polnudki mõeldud sõitmiseks.

Tee ööbimiskohta oli nagu Kolgata tee. Kuugli Mapp juhtis mind kummalist rada pidi, mis viis läbi inimeste aiamaade ja põldude. Tunne oli, nagu olekski teiste inimeste õuest läbi sõitnud. Ja muidugi polnudki mõeldud, et minusugune hulkur seal liikleb.

Päris pikalt sain niimoodi seal orienteeruda. Kuni järsku oli teel värav ees, mis oli muidugi lukus. Minu õnn, et teisel pool väravat pisut jahmunud näoga mees oli, kes mind aianduskooperatiivi territooriumilt välja laskis. Muidu oleks veelgi põnevama tiiru saanud teha, kui see nüüd välja kukkus. Lõpuks jõudsin õnnelikult oodatud öömaja juurde, mis asub 3 km Slupski keskusest. Ilusa nimega koht – Jasminum. See osutus üheks parimaks ööbimiskohaks matkal (st siseruumides). Öömaja maksis 34 eurot öö, mis sisaldas ka hommikusööki. Ilus hoone. Ja minule eraldati koht katusealuses kahekohalises kambris. Sain üksi laiutada, pesta ja voodis lösutada. Väga viis.

Jasminum – Restauracja i pokoje

Üks asi aga ei anna mulle asu. Miks nad igal pool juba kirjutatud L tähe pidevalt maha tõmbavad?! Słupski nimes ka l maha kriipsutatud ja hääldavad “swupsk”.

Päeva lõpetuseks asusin vägivaldselt oma habemepuhmaka kallale. Oli see alles rassimine ja võttis omajagu aega! Tükk tegu, et 2 kuud puutumatult vohanud karvastikku eemaldada näost. Aga korralik vunts ikka jäi. Poolas peaks vunts asjakohane olema.

Angry mot…cker

Uus imago

Aga järjekordne päev sai õhtusse veeretud.

79. päev (13.08.) Rewal – Mscice 93 km

Mida öelda tänaste tulemuste kohta? Tuleb rahul olla, oma tegin ära, nagu meil sportlased tavatsevad öelda pärast mitte just eriti kirgast tulemust võistlustel. Juba enne pimeduse saabumist jõudsin vahefinišisse. Ettevalmistus hooajaks läks plaanipäraselt, sain kõik ära teha, mida tahtsin. Ei teagi, mille taha seekord jäi. Aga siit on hea kindlasti edasi minna!

Äratus oli seekord tavalisest varem, juba 8.30 ajas loodus mu telgist välja ja tagasi enam ei lubanud minna. Muudkui sosistas, et tule, tule… kuidas sa siis ei lähe, kui ilusti kutsutakse. Ja siis, kui õue sain, lõi loodus värske õhuga mu hoobilt virgeks “nätaki!” Igatahes pool kümme oli killavoor koos ja mina valmis teele asuma. Poola poes ehk sklepis olin sunnitud kalkulaatori jälle sisse lülitama, et hindadest zlotti saada. Pärast keerukaid arvutusi jõudsin järeldusele, et asjad on Poolas siiski odavad. Väga odavad kohati. Ühe poe juures nõnda juureldes sain aga jälle herilase käest ergutava litaka, mis oli paari päeva jooksul juba kolmas kord. Seekord oli satikas veel eriti tige ja päris valusalt sutskas.

Sõit läks muidu nagu plaanitud ehk rannikust eemale. Korraks küll naasin jälle mere suunas, et proovida erinevaid teid, lisaks numbrile 102, kus seni päris pikalt sai sõita. Neil teedel pole siiski mitte mingit vahet – sama kitsad teed ja sama liiklus. Aga ennelõunasel ajal on linnade läbilaskevõime siiski oluliselt suurem. Ju rahvas pole veel välja ajanud end, et taas randa minna või muul viisil aega surnuks lööma tänavale. Sisemaal on sõita muidugi oluliselt mõnusam ja rahulikum. Teed on küll samasugused, aga rahva tunglemist pole ja autosid palju vähem. Poolas on religiooniga omad teemad, päris palju on teede ääres suuri riste, millel kujutatud risti löödud Kristust, lisaks muidugi ka pühakojad. Valdavaks usuks muidugi katoliiklus – suisa 87 % elanikkonnast kuulub roomakatoliiklaste hulka, kellest 75 % on ka aktiivsed kirikuskäijad.

Just siis, kui sain hakata olukorda teel nautima suunas Kuugli Mapp mind tagasi pärapõrgusse. Mingid plaatidest teed keset kurat teab mida. Põhimõtteliselt keset mittamidagit. Siis aga äkitselt jõudsin keset seda tühermaad suurepärase telkimiskoha juurde, suure katusealusega, mille all saaks isegi magada ilma telki ülespanemata. Sellises kohas? Ei saanud sellest loogikast väga aru. Tahan õhtuti sellist kohta!

Karuperse tugimaantee

Keset tühermaad

Mingi hetk tekkis mul korralik energiadefitsiit. Kumm oli töss mis töss. Polnud ammu söönud ja ramm hakkas raugema. Võtsin oma viimase kodust kaasa võetud valgubatooni ja enesetunne läks momentaalselt palju paremaks. Nagu oleks imerohtu võtnud. Kell 15.30 jõudsin üpris suurde linna, mis kandmas kaunist nime Kołobrzeg. Rattateed on selles linnas täitsa head. Ja üldse võib öelda, et Poola linnades kannatab päris hästi rattaga sõita. Parseta jõe ääres Läänemere lõunakaldal asuvas Kołobrzegis elab 46 000 inimest. Linnaõigused teenis linn välja aastal 1255 ning alates 1284. aastast on ka see linn Hansalinn.

Nüüd oli küll viimane aeg teha söögipaus, sest ega batooni tervendav mõju igavesti ka ei saa kesta. Keedukartul kanašnitsli ja gemüüsega (segusalat) oli ikka suurepärane kehakinnitus. Poola toidud tundusid üldse kodusemad, kui Saksamaal või Skandinaavias. Ja odavamad olid muidugi ka. Ei hakanud selle linna vaatamisväärsustega tutvuma (kui neid on), vaid kihutasin edasi.

Kuna juba päevi näinud rattakindad hakkasid nartsuks kätte muutuma, siis ostsin tee peal mingist bensukast uued rattakindad. Maksid mõni euro. Oli ikka väärt kraam, sest samaks õhtuks olid juba katki rebenenud. Järgmisel päeval püsisid veel vaevu käes, peopesad mõlemad täitsa paljad. Kvaliteetne Poola kaup, pole midagi öelda. Võib-olla oli seal sildil poola keeles kirjas, et need rattakindad pole sõitmiseks mõeldud, kahjuks ei mõistnud seda olulist infot lugeda.

Laagrikoha otsimisega läks väheke ärevaks. Hämaraks hakkas minema ja pimedas pole kuigi mõistlik Poola teede liikluses enam olla. Aga minna polnud kuhugi, sest vaheldusid vaid külad ja põllud, põllud ja külad. Korra proovisin ühelt teelt maha keerata, aga asjata lootus. Tuli sama targalt tagasi tulla. Juba hakkasin eelmisest veelgi suuremale linnale Koszalinile lähenema, kui Mscices keeras üks tee paremale, kust eemalt paistis ka metsa. Tuluke läks põlema. Keerasin sinna ja nägin puude taga valgust. Voila! Suur avatud muruväljak, mille ümber pingid ja prügikastid. Ilmselt koerte kusetamiseks mõeldud, aga mulle täielik jack pot ikka. Pealegi veekogu ääres. Seadsin end sisse. Või õigem oleks öelda vist välja. Väike vihmasadu enam ei morjendanud. Õnnelik lõpp päevale.

Laagrikoht ja veekogu selle kõrval

78. päev (12.08.) Swinoujscie – Wiselka – Dziwnow – Rewal 67 km

Küsite, et mis muljed Poola teed esimesel päeval on jätnud? Peab tunnistama, et ega kõik nii halvasti polegi. Kui üks kohutav teelõik välja jätta, siis muidu tee kvaliteedi üle väga nuriseda ei saa. Küll aga on sõiduteed neetult kitsad, mis teeb nendel sõitmise teist pidi “lustlikuks”. Aga hakkan siis algusest pihta, nagu kord ja omakohus.

Äratus oli kell 9. Asjad taas rattale ja pugesin põõsast välja ilmavalguse kätte. Hommikul oli vaja jõuda sadamasse ja sealt laevaga üle jõe. Õnneks oli sadam lähedal ja kohale sain ilusti. Kohtusin ka rattateega R10 ehk Route 10 ehk minupäraselt Ruutu Kümme. See rattatee peaks jooksma ümber Läänemere, kui arvutist vaadata, aga mina sellega pärast Eestist lahkumist kohtunud ei olnud. Edaspidi aga see eest korduvalt.

Siin viib laev inimesi ja sõidukeid üle Swina jõe 24 h päevas, 04.00 – 10.00 saavad üle siiski vaid ZSW registreeringuga sõidukid. Ja sõidud toimuvad iga 20 minuti järgi, 2 laeva vaheldumisi. Sõiduaeg umbes 10 minutit. Esimesest laevast jätsin ennast maha, et tutvuda olukorraga. Lugesin poolakeelset teksti sadamahoonel ja silma hakkas sõna “besplatne”. Vene keeles on see tasuta, ilmselt siin sama. Laev tuli ette, rahvas vooris peale, keegi midagi ei küsinud, keegi midagi ei nõudnud, teisel pool vooris rahvas jälle maha ja kogu moos.

Ja nüüd sadulasse ja Poolat läbima. Kuugli mapp juhatas mind mitu korda tiheda liikluse vältimiseks metsa vahele Ruutu Kümne peale. Sain sõita läbi Wolinski rahvuspargi. Muidu väga tore, aga tee… 13-14 km /h. Liiv, kivid, juurikad. Võttis aega ja nõudis omajagu ähkimist ja puhkimist. Puu küljes nägin Ruutu Kümne märki, mille kõrval ka suurtüki märk. Huvitav kooslus.

Mingist militaarsest väljanäitusest liikusingi peagi mööda, kus vana vene soomuk BTR väravas tervitamas. Sisse ei hakanud seekord keerama. Metsast jõudsin välja ja ohkasin kergendatult. Edasi tahtis see rada aga päris liivakasti mind viia. Sellest võimalusest loobusin ja läksin parem suurele teele. Taaskohtumine E-märgistusega teega. Erinevalt Rootsist oli aga see tee rattaga sõitmiseks super, kus tee ääres ruumi väga palju. Ratturitele keeldu polnud. Kahjuks oli aga rõõm üürike, sest jõudsin esimese Poola poe ehk Sklepi juurde ja sealt see pidu ka otsa sai.

Paar üllatust kah sellesse päeva. Üks oli see, et ma millegipärast arvasin, et Poolas kehtib ka euro, lisaks zlottidele. Kui esimeses poes arvutas müüjatädi veeringud ümber (mul poola raha veel puudus) ja sain maksta ka euroga, siis järgmises poes enam euroga jutule ei võetud. Seega pidin kiiremas korras otsima kohta, kust zlotte välja võtta (5. rahaühik matkal). Teine üllatus tabas mind mingis väiksemas linnas, kui seljatagant mööda sõitev jalgrattur ütles sulaselges eesti keeles: tere! Oli näinud mu helkurvestil eesti lippu (küll mitte pakiraami küljes olevat). Tema oli Poolas lapsevanemana noorte purjetamisvõistlusele tulnud kaasa ja tegi just rattatiiru. Väga tore oli põgusalt eesti keeles juttu ajada.

E-tee pealt pidin minema maanteele numbriga 102. See oli päris kitsas tee (Saksamaal harjumuseks saanud rattateedega võis hüvasti jätta), kuhu peavad kõik liiklejad ära mahtuma. Aga liiga hullu polnudki, sest autojuhid olid üllatavalt kannatlikud ja võtsid isegi vajadusel mu seljataga hoo maha ega hakanud, nui neljaks, minust mööda pressima samal ajal vastassuunast tuleva autoga.

Seda peab ütlema, et rannikuäärsed linnad on Poolas suvel nagu igavesti kestev õllesummer, aga ilma bändideta. Tohutud rahvahordid sagivad, nii et kuhugi minna pole, igasugu mängud tänava ääres (lauamängud, poksikoti tagumine, pallivisked, nööriga kargamine lastele jne). Liikumiskiirus sellistes linnades oli nullilähedane. Lisaks võttis hoogu maha ka see Ruutu Kümme, seda siis liivase pinnase tõttu. Seetõttu saingi päevaga kõigest 67 km läbitud. Järelduseks oli see, et tuleb rannikust eemale siirduda, muidu poleks enne oktoobrit Eestisse tagasi jõudnud.

Aegajalt peab matkal ikkagi mingi jama ka olema, muidu pole see ikka õige matk. Täna hakkas GPS seade streikima, mingi aeg otsustas ka ratta spidomeeter jonnida.

Päeva lõpp saabus ilusal pankrannikul, Rewali linna külje alla panin telgi üles. Lähedal osutati paraplaanil lennuteenust ja rahvast oli esialgu päris palju seal vaatamas ja ootamas oma järjekorda. Mind see suurt ei morjendanud. Metslane asus varsti tegutsema. Nagu ikka – telk üles, asjad telki, riided vahetatud, midagi hamba alla kah pistetud. ja siis juba aega ringi luusida ja merd vaadata.

Laager Rewali külje all

77. päev (11.08.) – Greifswald – Wolgast – Koserow – Heeringsdorf – Swinoujscie 84 km

Selle öö olin siis sillaalune. Üldiselt läks selle kohaga isegi hästi, väga alternatiivi polnud. Oli vaja Greifswaldi linnast kuhugi välja saada lihtsalt. Hommikul muidugi müristas mõnuga pea kohal, aga magasin siiski nagu väike laps. Hommikul söögiasju välja võttes avastasin, et juustupakk oli õhtul õue jäänud ja sinna sisse oli üks harilik Lusitaania teetigu roomanud. Siuke mitmesentimeetrine poiss ikka. On ju täitsa tore, kui liha ise kohale jalutab. Teine samasugune elukas tahtis telgiga kaasa reisida, sain viimasel hetkel natist kinni ja lendas muru sisse tagasi.

Peagi sain ka sadulasse istuda. Läksin tagasi Greifswaldi, millest eile olin lihtsalt läbi sõitnud. Päris tore linn laheda keskaegse vanalinnaga. Mitte liiga väike ka, pea 58 000 inimest elab seal. Lübecki linnaõigused sai juba aastal 1250. Ametlik nimi Ülikooli ja Hansalinn Greifswald. Turuplatsile jõudes käis igavene jumakas. Keegi lasi aupauku ja ikka kolm korda jutti, mingist vanaegsest relvast. Platsile olid üles rivistunud rohelistes pintsakutes ja sulgedega ehitud kaabudega seltskond, kelle rinnaesine oli täis aurahasid nagu punaarmee veteranidel.

Tseremoonia

Mingi autasustamine või muu säärane pidulik sündmus oli algamas, isegi mõnepealine orkester oli kohal. Enne, kui tähtsad tegelased kõnet pidama hakkasid, astus minu juurde üsna eakas mees ja rääkis midagi saksa keeles, millest ma esialgu mõhkugi aru ei saanud. Ütlesin talle, et “entschuldigung, ich spreche nicht Deutsch”. Aga see ei heidutanud teda karvavõrdki, vatras edasi. Tüüpiline sakslane. Kuid midagi hakkasin taadist ka aru saama. Ta küsis, et kas ma olen Poolast (olime päris piiri lähedal, nii et loogiline pakkumine). Vastasin, et ei ole, olen Eestist ja viipasin ratta pakiraami küljes lehvivale Eesti lipule. Lipp ei kõnetanud seda härrasmeest vähimalgi määral. Eestist oli ta muidu kuulnud küll. Kui ma õigesti aru sain, siis küsis ta seejärel mu käest, et kas Eesti pealinn on Reval. Sel juhul oleks ta ikka väga vana kooli mees. Ilmselt see mu soovmõtlemine on, aga igatahes Estlandi ja haupstadti (pealinn) ta mainis ja Revalit ka. Juhuslikult jäi sel päeval teele ka üks linn Poolas, mille nimi on Rewal. Aga vastasin talle, et Reval jah. Küsisin ka seda, et mis platsil toimumas on. Ta vastas ka midagi, aga sellest enam väga aru ei saanud. Võis olla mingi jahimeeste (jääger) austamisüritus vms, mida võinuks ülesrivistunute rõivaste järgi arvata. Või siis platsile kogunenud kohalik eriüksus, kuhu kuulus mehi ja naisi, noori ja vanu.

Greifstaldist edasi kulges sõit mõnusalt Rycki jõe kallast mööda, nii oma 4 km puhast naudingut. Kell 2 jõudsin Wolgasti linna. Kohanimed hakkasid vaikselt poolapäraseks muutuma. Möödusin tee ääres asuvast vabatahtlikust päästekomandost (freiwillige feuerwehr), mis on asutatud juba 1881. aastal!

Vabatahtlik päästekomando Wolgasti linnas

Wolgastis oli paras aeg teha söögipaus. Kalafrikadell friikartulitega oli juba gurmee eine. Kõrvallauas sõi üks proua hot dogi, aga vorsti asemel oli… heeringas. See nägi üsna jäle välja, aga õnneks ei pidanud ju mina seda sööma. Selle roa nimi oli kohalikus keeles fischbrötchen ehk siis kalakakuke.

Saksamaa hakkaski vaikselt otsa saama, mõni linnake oligi veel jäänud enne Poola piiri. Ühes nendest linnadest sain paraja paduka osaliseks. Jõudsin küll mingisse restorani varju, aga selleks ajaks olin juba märg nagu peipsi tint. Või nagu Heeringsdorfi heeringas. Õnneks üle poole tunni see sahmakas ei kestnud ja peagi klaaris taeva kenasti selgeks taas. Seejärel väntasin läbi Heeringsdorfist ja Ahlbeckist ja Saksamaaga oligi ühel pool selleks korraks. Saksamaa – Poola piiriületus oli päris stiilne – korralik promenaad viis Saksamaalt Poolasse, kunagises piiripunktis oli maha märgitud sinine jutt märgistamaks piiri. Nimetavad seda teed Euroopa promenaadiks.

Saksa – Poola piir ühelt poolt…

… ja Saksa – Poola piir teiselt poolt

Järgmisena oli vaja leida koht, kuhu laagrisse jääda. Lihtne see polnud, sest peagi jõudsin juba esimesse Poola linna Swinoujsciesse. Ilusad nimed on Poola linnadel ikka, mis seal salata. Kuigi saksakeelne Swinemünde oleks oluliselt mõnusam selle linna kohta öelda. Tegu on Loode-Poola kuurortlinnaga. Ja seda ta kahtlemata oli ka. Täielik karneval, mis selles linnas toimus. Polnud meetritki vaba ruumi. Kuidagi laveerisin kõrvalteed pidi suurest massist mööda ja jõudsin lõpuks Swina jõe äärde. Suvalise võsa alla panin telgi pimeduse saabudes püsti. Vastaskaldal paistis suur kaubalaevade sadam. Varjumine Poolamaal. Seekord sain asjad telki toimetatud enne, kui sadama hakkas. Lädistas taas korraliku sahmaka, aga mitte liiga pikalt. Sellega sai päevale ka joon alla tõmmatud.

76. päev (10.08.) Ribnizi – Greifswald 94 km

Peale kella 9 hommikul ajasin endale kargud alla. Sooja oli pärast äiksemöllu alles jäänud vaid närused 18 kraadi. Päeva peale läks siiski pisut soojemaks ja venitas paremal hetkel 25 kraadi täis, aga rattaga sõitmiseks päris paras. Kui hommikul kartsin, et kuidas sellise tuulega sõita kannatab, siis teel väga hull polnudki. Õigemini tuul üldse ei seganud, ju siis puhus tagant.

Hommikul asju pakkides sain herilase käest nõelata. Laksas silindrinahk kätte. Päeval sain teise paugu veel, sedapuhku kaela peale. Neid herilasi oli sealkandis üldse hirmus palju. Igal pool risti jalus ees ja õelad ka, kuradid.

Sõit läks täna üsna kiirelt. Palju oli maisipõlde. Palju tammealleed, kilomeetrite viisi. Tammede all on muidu lahe, aga pagana tammetõrusid oli rattatee täis. Täna saigi sõita palju väikseid külavaheteid, kus liiklus hõre. Vaid üks koht oli, kus teekate jättis soovida, muidu oli väga hea.

Marsruuti pidin natuke ümber mängima, kuna maantee, mis ranniku lähedalt jookseb, pole jalgratturitele eriti soovitav. Väga tiheda liiklusega tee. Ka Rostockis kohatud tegelased soovitasid seda lõiku vältida. Tasub kohalikke kuulata. Nii et seetõttu otsustasin pöörata ots sisemaa poole. Sama päeva õhtuks aga jõudsin mere lähedale tagasi, et järgmisel päeval juba Poola piirile jõuda.

Ööbimiskoha leidmine polnud jälle väga lihtne ülesanne. Lõpuks jäin Greifswaldi lähistele silla alla. Ja taas avanes võimalus pimedas telki üles panna.

Kell 3 siin silla(al)l, ootan sind, sa ju lubasid tulla

75. päev (09.08.) Rostock – Ribnizi 40 km

Ja oligi aeg taas matkarajale naasta ja raudteejaama siirduda. Kiired 3 tundi ja tagasi Rostockis. Raudteejaamast värske õhu kätte pääsemine võttis oma tund aega, sest maa alt oli kogu kamba peale vaid üks lift, aga maale soovijaid oli hulgi. Lõpuks see siiski õnnestus ja sain lõpuks teele asuda. Esimeseks sihtmärgiks Graal-Müritzi nimeline linn. Teel Rostockist välja tahtsin vett osta ja astusin sisse urkasse, mille sarnast pole isegi Tallinnas pärast Väike-Paala õllekat 10 aastat olnud. Ukse kohal oli silt “Obst, Gemüse, Getränke”. Ehk joodavat nagu pidi olema. Täiesti täissuitsetatud väikeses ruumis istus neli kuli, kes jõid. Väga kahtlane element oli see ja tegin seetõttu sääred ilma sisseoste sooritamata. Mõni aeg hiljem õnnestus teinegi “teeninduskultuuri tipptasemega” asutus ära näha. Seekord sain süüa vähemalt, aga kui lisasoove oli, siis see enam kedagi ei huvitanud. Vähe tumedamat tooni teenindajatel oli oma laud, kus nad istusid, suitsu tegid ja omavahel lobisesid. Vahepeal oli üks naisterahvas sunnitud ka kliente teenindamas käima ja siis istus tagasi “oma lauda”. Päris veider oli. Muidugi oli tegu pizzeriaga.

Õhtuks jõudsin Ribnizi linna lähedal asuva järve äärde. Järve ääres olid ka mõned pingid ning ühe sellise juurde end ankrusse seadsingi. Järv polnud ujumiseks, vaid seal käidi suusatamas. Veesuusatamas. Mehhanism vedas sportlast nagu staadioniringi mööda vees, ole ainult mees või naine ja püsi suuskadel. Üldiselt vedas taas, sest rahvast eriti ei liikunud ja minul ruumi maa ja ilm.

Vaatasin tahvelarvutist Magnus Kirdi EM medalivõiduga lõppenud võistluse ära tahvlist, kui märkasin, et täitsa pime on. Telk polnud vahepeal ise üles läinud, nii et tuli seda päris hämaras teha. Kui eemalt hakkasid välgusähvatused paistma ja midagi hakkas mürisema, siis läks kiireks. Enne kui telk üleval hakkaski taevas valgeks minema, müristas päris valjult ja ka vihma hakkas tulema. Maapind, saadanas, oli ka üpris kõva, nii et oli tegu vaiade maha saamisega. Sain pärast tõsiseid ponnistusi telgi üles ja võisin piksejumala korraldatavat etendust vaatama asuda, kui vajalikud asjad telki taritud.

Öösel tormas ikka kõvasti, taas sakutati telki hirmsa hooga. Seekord oli ka tunda, et telk polnud parimal moel püstitatud ja liiga kindlalt maa küljes kinni. Hommikul silmade avades nägin, et telgi pealmine kate oli tuule poolt maha rebitud ja olin läbi võrgu nagu reaalitistaar ilmarahvale näha.