Author: admin

Eile õhtul ehk 25. juulil võtsin matka jooksul esimest korda ühe neljast kaasavõetud raamatust lahti. Mu ettekujutus matkal aja sisustamise kohta asjade pakkimisel enne matka oli pisut vildakas. Lihtsalt oligi keeruline ennast pühendada raamatu lugemisele, kui ümberringi on nii huvitav. Aga raamat, mille lõpuks siis ikkagi avasin, oli Hardo Aasmäe väljamõeldud ja Juku-Kalle Raidi avaldatud “Mõttetute riikide aabits”. Aasmäe kirjeldab selles, miks kõik riigid mõttetud on. Argentina peatükist jäi meelde lause, et loodusseaduse kohaselt on nõnda, et mida kiiremini liikuda, seda vähemaks loomset massi jääb. Pani mõtlema enda liikumiskiiruse ja loomse massi seoste üle. Huvitav lugemine igatahes. 

Aga nüüd hommiku juurde. Kämpingus ööbimine tähendab lisaks kuludele ka seda, et ärkamine toimub ühiskondlikus korras hiljemalt kell 8. Sumin läheb üle laadaks ja laste kilked valjemaks, päikegi asub täistuuridel kütma üsna varakult. Kerge suutäis põske, hommikune külm lonks coca-colat, suplus basseinis ja minekule. 

Mõtted aga läksid sel päeval Lõuna-Eesti matkaradadele, sest reservpäästerühma kamraadid alustasid iga-aastast rattamatka, seekord Piusa kandist. Mulle oli see esimene kord sealt puududa. Väntasin mõttes nendega igatahes kaasa.  

Taani teede kiitmisest pole endiselt ära väsinud, aga kes see ikkagi oli, kes ütles, et taani maastik lame on? Täna siin Jüütimaal / Jüllandis eriti muud ei olnudki, kui tõusud ja laskumised. Üks 24 km lõik oli üsna vaevaline, kurk ka kuivas hirmsasti. Joogiks oli aga ainult kuuma vett joogitopsist (vesi läks selles väga kiiresti väga soojaks), nii et pidi vägisi sundima end sealt lonkse võtma ja alla neelama. Läkastama ajas siiski ka kohati.  Päris ilma veeta läbi ei aja selle ilmaga. Auhind ootas vahefinišis Krusas aga aus – külm Tuborg Classik, üks lemmikuid Taanis. Eriti sellistes oludes. 

Sõidu ajal meenuvad teinekord ikka mõned kogetud hetked ja tuleb erinevaid mõtteid. Olen oma blogis nimetanud soome keelest ja rootsi keelest huvitavaid sõnu. Täna tuli meelde Koldingu söögikoha menüüs nähtud valik – oksemooripraad, või noh peaaegu. Okse peaks olema veis ja veise moor võiks olla lehm, nii et klapib küll loomalihaga. 

Mõtted liiguvad muidugimõista ka lähituleviku suunas. Mul kippus aega üle jääma, tuli hakata liikumiskiirust optimeerima. Nimelt pidin 6. augustiks jõudma Rostocki ja sealt õhtuks Berliini, et kaasa elada Eesti kümnevõistlejatele EM-l ja vaadata Gerd Kanteri viimast suurvõistlust. Rostocki oli maad veel umbes 275 km ja aega selle läbimiseks veel 10 päeva. Nii et tahes tahtmata oli vaja rohkem logelema hakata. Samas, Saksamaal on seda oluliselt odavam teha, kui Rootsis või Taanis. Pealegi on mõistlik paar päeva ikka varus hoida vääramatu jõu asjaolude puhuks. 

Päeva lõpp kujunes taas huvitavaks. Taanis on ka oma alkoholi piirikaubandus olemas ja Saksamaal mõnisada meetrit piirist nende Alko1000, kus käiakse massiliselt odavamat alkoholi ostmas. Olin ise selle tunnistajaks. Valdavalt oli kuulda ikkagi taani keelt poe järjekorras, mis asus juba Saksamaa pinnal. Mina tahtsin poest saia, vett ja mõnda õlut õhtuks. Saiaks sain ainult hamburgeri pätsid, vett suurtes pudelites polnudki, õlut purgis müüdi ainult kastide kaupa. Selline hulgilao moodi pood. Minusuguseid narre pole sinna ilmselt vaja ruumi võtma. 

Kukkus välja nii, et märkamatult olin sisenenud Saksamaale ja sama märkamatult läksin Taani territooriumile tagasi. Otsides ööbimiseks kohta mere ääres leidsin kaardilt koha, mis võiks olla sobiv. Ja oli ka, teelt mahakeeramise koha peal isegi telgi märk üleval, et lubatud.

Ainult, et ma polnud teps mitte esimene ega ka viimane, kes selle koha avastas. 4 telki oli lõpuks puude all. Ühed neiud pöörasid veel tagasigi, nii et soovijaid jätkus. Vot sulle rahulikku telkimist mere ääres. Aga hullu polnud. Telk sai üles, ujumas käidud, klõbistasin hämaras puu all koormakile peal istudes blogi ja varsti oli vaikus majas ka. Imetlesin lahe teiselt kaldalt paistvat Flensburgi linnas asuvat uhket lossi. Hiljem säras täiskuu mere kohal väga ägedalt. 

Flensburgi kõrgem sõjakool

Flensburgi jäi Kollundi laagripaigast ainult  8-9 km.  

Eile õnnestus väga vinge ööbimiskoht leida. Vaatasin päris pikalt merd. Hommikul ei viitsinud enne poolt kümmet telgist välja ronida, kuigi päris kuum hakkas juba. Aga kui nina telgist välja pistsin, siis nägin esimese asjana kahte naist bikiinides mere poole sammumas. Lapsega. Olid oma auto mu telgist paarkümmend meetrit eemale parkinud, aga see ei häirinud mind kübetki. Ja noh, polnud ka kõige hirmsam vaatepilt ärgates.

Üks erinevus oli veel võrreldes õhtuga. Kui õhtul oli kalameeste võrke hoidvate postide otsas mingid vareselised, siis hommikul olid platsi sisse võtnud kormoranid, kes oma tiibu kuivatasid seal. Ühe posti otsa oli kajakas sattunud, aga see löödi sealt kiirelt minema vastupanu kohtamata. Hierarhia on ikka paigas siin.

Pärast hommikusööki tegin väikse supluse. Seltsiks veepinnal hõljuvad millimallikad, mere põhjas sibavad krabid ja postide otsas peesitavad kormoranid. Siis asjad kokku ja teele. Lahkusin mere äärest teist teed mööda kui saabusin ja seal teel märkasin kohe hoiatussilti. Hoiatati nimelt võimaliku tõrvareostuse eest piirkonnas, mille võis põhjustada kalameeste poolt oma võrkude ja nööride tõrvaga immutamine. Juba tundsingi, kuidas kõrvast tõrva välja hakkab nirisema. Lohutasin end sellega, et küll siis kohalikega sama lugu juhtub, kuna ka nemad selles piirkonnas suplemas käivad. 

Ja läks sõiduks. Esimene suurem asundus, mis teele jäi, oli Middelfart. Paras hetk ka puhkepausiks. Sealt edasi juba üle suure imposantse silla Fyni saarelt Jüüti poolsaarele ehk Jüütimaale (taani keeles on see Jylland). Keskmine temperatuur suvel pidi siin olema 15 kraadi. Minul läks seega hästi, sest alla 25 siin kraadiklaas naljalt ei läinud, pigem oli pidevalt üle 30. Tahan siinkohal ümber lükata levinud arusaama, et Taani on lame maa (flat land).  No neid tõuse oli nii eile kui täna ikka päris mehiseid ja pikki. Eriti enne Koldingu linna, kus andis nendest üles murda. Ütleks, et need olid suurimad tõusud üldse pärast Kesk-Rootsit. Ka Fyni saare maastik polnud niisama sile, vaid meenutas pigem Vooremaad. Pikad lauged tõusud, mille kõrval olid kuldavad viljapõllud.   

Koldingu linnas tegin söögipeatuse. Söögikohas hakkas minuga rääkima Istanbulist pärit Murat, kes oli just lõpetanud rattasõidu läbi Taani. Jagasin temaga ka oma sõidumuljeid. Ta ütles, et eile lõpetas sõidu, kui asfalt kuumusest sulama hakkas. Ja eks ta ole, päikese käes tuli 38 kraadi sooja ära ka. Käisin vaatasin 15.-16. sajandil ehitatud Koldingu lossi, mis kunagi ka kuningaloss olnud.

Koldinghus

Jätkasin teed, asudes ühtlasi hauduma plaani ööbimiskoha osas. Olin otsustanud, et kuna Soome ja Rootsi kämpingud on proovitud, siis võiks seda ka Taanis teha. Kasvõi võrdluse mõttes. Täna oli ka viimane võimalus selleks, kuna homme oli plaan jõuda juba otsaga Saksamaa pinnale. Kui midagi vahele ei tule. 

Nõnda jõudsin peale 18.o0 Hejlsminde kämpingusse. Pass võeti ära, raha taheti hommikul. Umbes 20 eurot. Kämping oli basseiniga ja puha. Põhjuseks, miks bassein, on seal vist see, et ümberringi on küll meri, aga sinna ujuma minna ei saa. Rohtu kasvanud ja haiseb kah veel. Nii et tegin kiire tiiru ülelastestatud basseinis ja tulin oma nurka lootuses leida vaikust. No see oli üsna viimane asi, mida sellest kämpingust leida võis. Telkimisala kõrvale oli nimelt projekteeritud laste mänguväljak. Võib suvisel ajal ette kujutada seda lärmi seal. Kui väiksemad jõmmid said pärast kella 22 vanemate poolt minema veetud, asusid tegutsema hämaruse varjus pisut vanemad. Lisaks piirasid telkimisala suured pesakonnad, mille pisemad liikmed endast ikka aegajalt märku andsid.   

Aga sõidu ajal tekkis üks uitmõte ka. Teha nimkiri nendest asjadest, mille puhul võiks öelda, et olen millegi poolest end ületanud või mille nimel olen palju pingutanud. Õhtul aega surnuks lüües siis seda teha püüdsingi.  Ei ole ajalises ega tähtsuses järjekorras. 

• tandem langevarjuhüpe (53 sekundit vabalangemist) – 2016 
• bungy hüpe Nepalis 160 meetriselt sillalt (100 m vabalangemist) – 2017
• rattamatk  Nepalis – 2017 
• rolleriga Vietnami suurlinnades Hue ja Da Nang (olles üldse esimest korda rolleri lenksu taga)
• rattamatk Ukrainas (bussiga läbi Riia) – 2010
• esimene rahvatantsu esinemine Sõlekese rivistuses – 2013 Harjumäel (+ 25 kraadi)
• üldtantsupidu 2014 (+ 28 kraadi)
• meeste tantsupidu Rakveres – 2015 
• rattamatk ümber Läänemere 3 kuud – 2018
• kooli lõpetamised kah ikka – bakalaureus 2010 ja magister 2013

Siia võiks mõelda nimekirja nendest asjadest, mida võiks tulevikus veel  ette võtta:

• sukeldumine kuskil põnevas kohas 
• ronimine kuskil põnevas kohas
• rattamatk või muu matk Aafrikas ja/või Lõuna-Ameerikas 
• rahvatantsufestival kuskil eksootilises kohas
• Kaitseliitumine 
• vabatahtlikuks merepäästjaks koolitumine
• … see nimekiri jääb täienema, sest palju tükke on veel tegemata. 

Lihtsalt uitmõtteid ka siia reisijuttude vahele. Iseendale mõlgutamiseks peamiselt. 

Öösel oli telgis selline tunne, nagu oleks džunglisse sattunud, selline kontsert käis, et hoia kõrvu kinni. Mingi eluka (kelle isikuandmed ja liigitunnused on salastatud) karjed lõikasid eriti teravalt luust ja lihast läbi. Ka tuvid sekkusid kahjuks liiga aktiivselt ühendkooridele.  

Tänane äratus oli minu õnneks vabatahtlik ja keegi mind minema kihutama ei tulnud. Enne mu telgist väljaronimist mingi motoriseeritud sõiduk telgi kõrvalt mööda sõitis, aga ei tehtud minu kohaloelukust suurt numbrit. Asukohast tingituna tõusin siiski tavapärasest pisut varem ehk poole  9 paiku, panin kohe telgi kokku ka, sest siis ei saa kellelgi miskit ütlemist olla.  Tegin ka hommikuse sulpsu Suur-Belti väina. Hea värskendus enne teeleminekut. Ja hommikusöögi  aegu alustas kohalik rähniisand oma tööpäevaga. Paugutas päris usinalt.  Ja siis jätkasin teekonda Fyni saarel.

Ilm oli küll taas super – sooja 30 kraadi, päike säras oma täies hiilguses. Aegajalt tuli seetõttu ka varju otsida, et mitte ennetähtaegselt kuumarabandust saada. See oli aga küll hea, et õnnestus eile Nyborgist uued ja üsna ok päikseprillid soetada, ilma nendeta selle päikesega oleks silmadele olnud üsna ebatervislik sõita.  Kella 12-ks jõudsin Fyni suuremasse linna Odensesse. Sõidetud 30 km läksid ikka väga kiiresti mööda.

Odense on Fyni saare ja valla keskus. Tuntud muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni sünnikohana. Tema maja juurest sai ka läbi põigatud ja ühe tema kangelase leidsin samuti üles Odense kitsastel vanalinna tänavatel. Kuigi pea terve linn oli üks suur ehitustander ja pooled tänavad remondiks suletud osaliselt või täielikult. 

H.C. Anderseni majamuuseum

Vapper tinasõdur

Linn ei ole just väga väike – seal elab ca 170 000 elanikku. Odense nimi tuleneb sõnadest Odins Vi ehk viikingiaegse jumala Odini pühamu, mis on seotud seal asunud kultusepaigaga. Odense on Taani suuruselt kolmas linn ja üks vanimaid, esmakordselt mainitud 988. aastal, kui Odensest sai piiskopkonna keskus. 1654 -1658 oli Odense ajutiselt ka Taani pealinn. Ja linnale suuresti identiteeti andnud Hans Christian Andersen sündis Odenses aastal 1805.  Fyni saart omakorda nimetatakse Taani aiaks oma roheluse, parkide ja aedade pärast.  Saar on Taani suuruselt kolmas Gröönimaa ja Sjællandi järel, kus elanikke pea poole miljoni kanti.  

Kuna ükski kohalik telemees mind vaatamata eilsetele juttudele üles ikkagi ei otsinud, kuigi olid esialgu kangesti soovinud minuga lugu teha ja lubasid mind Odenses üles otsida, siis asusin Odensest taas oma põhitöö ehk pedaalitallamise juurde.

Esimene lõik läks laitmatult, aga pärast lühikest peatust läks asi pisut lappama. Puhkepeatuse ajal näitas nimelt sihtpunkti Brenderuppi 24 km, sõitsin mõni kilumeeter edasi ja juba oli vahemaa 26 km. Nii et väike boonus endale juurde, et kilumeetreid puudu ei jääks. 

Lõpuks jõudsin kohale. Väike taani küla nimega Brenderup oli mul valitud ekstra sihtkohaks, sest just seal asub rahvaülikool, kus 2001. aastal 4 kuud veetsin. Võtsin poest 2 külma õlut ja istusin vilusse selle punastest kividest kooli ette pingile. Nostalgitsesin ja meenutasin vanu aegu. Sai siin põnevaid asju tehtud ja õpitud,  silmaringi laiendatud ja palju iserahvusest lahedaid noori kohatud. Nt need, kellega just Kopenhagenis sai aega veedetud. Pood ja pizzabaar olid endiselt olemas. Ja maja kah täpselt samasugune.

Brenderup Folkehojskolen uute õpilaste päralt

Tund aega nostalgitsesin nõnda ja siis võtsin suuna randa, kus ka 17 aastat tagasi sai käidud veeprotseduure võtmas kambaga. Tulid ikka kohad meelde veel. Ka see tuli meelde, et rannas vette minnes tasub ette vaadata, sest vees krõbistavad krabid ringi ja hõljuvad molluskid. Kohe vette minnes ühte tegelast nägingi, kes tormas adru alla varju hiiglase eest. Ranna ääres leidsin tohletanud ja poollagunenud pingi, millele end parkisin.  Varsti jäi ümbrus inimhäältest üsna vaikseks, vaid mere lainete kohin ja sääskede pinin silitas kõrvu.  Päike läks ilma suurema tseremoonitsemata looja. Aga vaatepilt oli endiselt suurepärane. 

Valvurid on positsioonidel

Kohalikud molluskid

Kokkuvõttes võib tõdeda, et oli üks päris kuum päev ja päike ennast tagasi ei hoidnud. 38 kraadi registreeris mu eksimatu rattakompuuter.  NB! palun protokolli märkida siinjuures, et ma ei nurise kuuma ilma üle ja seetõttu teen ettepaneku mind vihmaga mitte karistada.  Hakkas hämarduma, oli aeg hakata endale tänaseks maja ehitama (loe: telki püstitama). Kibuvitsa põõsaste vahele. 

Äratus kell 9.15. Oli vaja end tagasi matkarutiini lülitada oma igapäevaste toimingute juurde. Energiasüst nädalavahetusest on igatahes päris suur. Mainisin küll varasemalt, et tulin läbi Kopenhageni, aga tegelikult Söberg, kus öömaja saime, on siiski vaid Kopenhageni eeslinn (osa nn suurest Kopenhagenist). Ja sealt sõitu alustades ja lõpetades telkimiskohas olin sõita saanud kogu aeg sõiduteest eraldatud rattasõiduteel. Vot on luksus. Kokku arvestasin, et 100 km tuli täis. Ja ka pärast seda sõidutee pervel sõites oli see rattamärgiga tähistatud ja piisavalt lai ohutuks sõitmiseks. Nendel teedel lähevad kilumeetrid päris lennates, kuigi täna esimest korda hakkas taani tuul pead tõstma. Ilm aga oli mõnus ja soe, päike varjutas end taas väikse pilveloori taha. 

Eesmärgiks oli kõigepealt jõuda Korsöri raudteejaama, et rongiga üle Suur-Belti väina viiva silla Nyborgisse Jimmile külla minna.Väina laius on 18 km ja on parimal juhul oma 20 meetrit sügav, olles sellega  sügavaim Taani väinadest ja võimaldab suurte laevade pääsu Läänemerele.  Rattaga üle autodele mõeldud silla sõita polnud võimalik. Ja siis läks sahmimiseks. Olin enam vähem rihtinud rongiaega, aga paraku ei ole seal rattaga rongi minemine nii lihtne, et lähed kohale ja veered peale. Piletimüüjat seal ei ole ning pileti saad jaama automaadist lunastada. Aga mitte siis, kui oled rattaga. See oleks ka ilmselt liiga lihtne. Pärast jaamahoones asuvast puhvetist küsimist selgus, et tuleb helistada mingile numbrile, sealt saada kood ja sellega automaadist jalgrattale pilet otsa. Sellist infot automaadi juures vähemalt inglise keeles ma ei leidnud.  Sain puhvetipidajalt proualt numbri ja helistasin. Automaatvastaja rääkis vaid taani keeles, soovitades tungivalt mingitele klahvidele vajutada. Mitte midagi ei saanud aru. Ropendasin selle peale enda rahustuseks eesti keeles pisut ja palusin Jimmil helistada ise sellele automaatnumbrile, et ehk õnnestub vajalik info ikka kätte saada. Sain siis lõpuks liinile pärisinimese, kes valdas ka inglise keelt. Sain isegi koodi. Rong pidi väljuma 20 minuti pärast. See tundus sobivat. Läksin automaadi juurde, järgisin juhtnööre ja ostsin omaarust pileti ära ja sain kaks paberit – inimesele ja rattale. Kuid mind jäi häirima see, et mingit koodi ei küsitudki pileti ostmisel. Mingi jama ikkagi. Küsisin igaks juhuks üle ja selgus, et oligi valesti läinud midagi. Üks paber oli väljastatud selle infoga, et perioodil 01.05 kuni 31.08. tuleb rattale eraldi koht reserveerida. Nii et see polnudki pilet veel. Õnneks oli proua abivalmis ja sain ka vajalikku kohta koodi sisestada ja päris pileti rattale kätte. Nägin, et rongi tuut-tuut tegemisele oli veel ca 3 minutit aega. Võtsin ratta ja jooksin sellega perroonile, vedades seda 40 kg “pampu” kiiruga ka trepist alla. Tuiskasin vaguni juurde, mille küljel oli ratta kujutis ja eeldasin, et veeren lihtsalt peale. Aga taani raudtee ei arvanud sama. Kolm astet oli vaja üles ronida oma koormaga, nagu vanasti Eestis rongile minnes. Rebisin ja tõukasin, rabelesin kogu jõuga. Esimesed kaks katset ennast koos rattaga peale vinnata ei õnnestunud. Üleval seisis üks noor tüüp, kes ei olnud valmis abikätt ulatama, vaatas lihtsalt seal minu poole. Kolmandal katsel sain “latist” üle ja katse läks kirja. Samas nägin rongis silti, kus rattale oli punane kriips peale tõmmatud! Olin seega vales vagunis, aga mul polnud enne ka rohkem aega uurida piletilt vaguninumbrit. Ja et üldse eraldi vaguninumber ongi. Aga miks põrgu päralt siis sel vagunil rattamärk peal oli?!  Johhaidii, nagu ütleks selle peale onu Heino. Vähemalt olin rongi peal, et sõita üks peatus üle silla. Keegi minu käest piletit küsima selle ajaga ei tulnud, nii et vahet polnud, et kuskil suvalises vagunis seisin. Nii et selle rattakoha mõttes oli see eelnev tühi vaev ja vaimu närimine. Samas oli juba raudteejaamas silt, et ärge sõitke piletita, muidu peate maksma trahvi 750 krooni ehk umbes 100 eurot. Vot sellised põnevad lood taani raudteelt. 

Taani kvaliteetrattateed Korsöri kandis

Kohale lõpuks jõudsin ja Jimmiga sai täitsa tore pärastlõuna veedetud Nyborgis. Jimmi oli enne mu saabumist ühendust võtnud kohaliku (st Fyni saare) TV uudiste inimestega Odenses ja minu tripist rääkinud. Kohaliku TV tegijad olevat soovinud minuga juttu ajada. Kahjuks või õnneks seda seal siiski ei juhtunud ja Taanis 10 korda kuulsamaks saada ei õnnestunud.  Kohalikust marketist õnnestus osta umbes 6,5 euro eest uued päikseprillid. Ja see oli päris hea hinnaga saak, päike oli päris terav silmadele. Ühes spordipoes näiteks pakuti umbes 45 euroseid prille. Ja siis läksid meie teed selleks korraks jälle lahku. Leidsin seekord pesa endale mingi avaliku ranna lähedale pingi ja laua kõrvale metsa alla.  Selline nurgatagusem koht. Jäi loota, et inimesed märkavad mingi aeg rannast ka ära koju minna ja seekord ühtegi pargivahti oma motoriseeritud sõiduvahendiga mind varavalges kimbutama ei tule. Väike suplus meres oli muidugi vältimatu ja kohustuslik. Pärast ujumist laua taga istudes ja blogi kirjutades kostis võsaraginat ja mere poolt kargas äkki põõstastest kits välja ja kadus kohe mööda rida võimalikult kiiresti minust eemale. Huvitava koha peal säärane kohtumine, kuna ma ei olnud siinkandis kaugeltki ainuke kahejalgne. 

Muuseas, märkasin eelnevalt poes käies huvitavat fakti Taani alkoholimüügi piirangute kohta. Nimelt 16-17 aastased noored võivad Taanis tarvitada alkohoolseid jooke, mis on lahjemad kui 16,5%. Seega võivad nad osta õlut, siidrit ja veini näiteks. Baarides sellist õigust neil siiski pole. Kangemad joogid juba alates 18. eluaastast. Samuti tubakatooted. Üpris liberaalne poliitika. Samas tuleb tunnistada, et senise Taanis veedetud aja jooksul polnud sellele vaatamata noori veel karjade kaupa joomas siin näinud. Kujutasin vaimusilmas ette, mis oleks olukord, kui see reegel kehtiks ka Eesti. 

Äratus “hommikul” kell 12. Täitsa ilma äratuskellata saime üles! Oli hea iluuni. Pärast hommikusööki tuli see õnnis hetk, kui sain oma matkaaroomi sisaldavad hilbud pesumasinasse visata. Kui pesu pestud ja ise ka kustud, pestud ja kammitud, siis sõidutas Linda meid jõe äärde. Muidugi mitte eelneva peatuseta kohaliku kaubandusasutuse ees. Ilma külma õlleta on ikka võimatu 30 kraadises ilmas majandada puhkusepäeval. Pean siinkohal ära märkima, et erinevalt rootslastest on taanlased ikkagi inimesed! Panevad suvel toidupoes õlled külmkappi, aga rootslased, va silindrinahad, seda enamus poodides ei tee. Laenutasime siis aerupaadi 3 tunniks ja siirdusime mööda jõge ühele järvele ja pärast teisele.  Need tunnid olid korralik kvaliteetaeg sõpradega looduses. Täielik tšill.

Sõbrad Jimmi, Dan ja Linda

Linda, “Gerd Kanter” ja Jimmi

Tšill

Õhtul tegi perenaine Linda korraliku ja hea õhtusöögi, selle kõrvale tegime mõne õlle, mängisime lauamängu ja ajasime niisama juttu. Väga mõnus õhtupoolik taaskord. Selline päev on parim akude laadimiseks ja uue energia kogumiseks. On mida nendest kahest päevast meenutada. 

Seda peaks ka siiski nüüd ära mainima, et sõber Dan omab fenomenaalset mälu. 10-15 aastat tagasi, kui ta ka Eestis käis mitu korda, sai talle igasugu lollusi õpetatud eesti keele õppe tähe all. Sõnu ja lauseid nii noobleid kui pisut roppe. Ikka visatakse sellist vimkat kallitele külalistele teisest keeleruumist. Nüüd, kui nii palju aastaid mööda läinud, lajatas ta need mulle päris laitmatult sisuliselt kõik ette. Lihtsalt wow. Kui taanlane sind eesti keeles sinna pehmesse kohta saadab naerulsui (olles naljana seda ise talle kunagi aastaid tagasi õpetanud), siis see on tõesti naljakas. Aga veelgi rohkem hämmastav, sest need ei olnud lihtsalt 2-sõnalised laused, ka nii mõnedki lihtsad igapäevased sõnad tulid ridamisi. Nii et tuli alla neelata naeratus suul.  Tahaks ka õpitud taani keelt nii hästi mäletada.  

Ca 61 000 elanikuga Helsingöri linn, kuhu ma siis eile saabusin, on auväärses eas – asutatud 1420. aastal Kalmari uniooni (st Rootsi, Norra ja Taani) kuningas Erik Pommeristi poolt. Helsingöri peamine vaatamisväärsus on kahtlmata Kronborgi loss, mille kõrvale rohealale ma õhtul ka laagerduma jäin, lootuses, et mind ei aeta ära. Selles lootuses püstitasin telgi kottpimedas, aga paraku osutus see lootus sedapuhku lolli lohutuseks. Lossi külje alla pugesin ka lootuses ühendust saada Hamleti isa vaimuga, aga paraku õnnestus hommikul kella 6.30 paiku ühendust saada hoopis pargi heakorra eest vastutava isikuga. Õigemini õnnestus temal minuga ühendust saada, kui ma õndsaund alles nägin. Esimesed taanikeelsed karjatused, et mis te teete siin? ei kandnud vilja. Seejärel esitas oma resoluutsed nõudmised inglise keeles, et  ma viivitamatult kaoks siit.  Näitas üles suuremeelsust ja andis mulle oma kola kokkupakkimiseks suisa 20 minutit aega. Mis vastasel korral oleks juhtunud, seda ma ei tea. Ilmselt oleks saanud asja arutada kohalike korravalvuritega.  Aga mis seal ikka, umbes 1,5 h sain lihtsalt plaanitust varem üles tõusta. Panin telgi kokku, asjad kotti ja läksin istusin lähedal asuvale pingile, kus tukkusin veel umbes pool tundi. Seejärel tegin rattaga lossile tiiru peale ja läksin linna kohvi otsima. Circle K-st sain kohvi ja paar kroissaanti kätte ja päeva võis lõplikult alanuks kuulutada.

Päev oli taas mõnusalt päikeseline. Kehv oli aga see, et olin eile Helsingborgis päikseprillid ära kaotanud. Juba teised matka jooksul. Neetud! Ilma on sellise ilmaga natuke nadi sõita, aga hetkel ei olnud valikut. Meel oli juba pisut jällenägemise rõõmust ootusärevil ka, sest Kopenhagenis ootasid mind sõbrad Linda, Dan ja Jimmi, et paar päeva mõnusalt koos veeta. Viibisin nimelt 2001. aastal  Taanis 4 kuud rahvaülikoolis nii öelda silmaringi laiendamas. See oli väga äge kogemus ja ühtlasi sain sealt ka uusi sõpru. Nüüdseks on need juba muidugi vanad sõbrad. Kokkulepe oli, et kohtume kõik kell 15 Linda juures, kes elab ühes Kopenhageni eeslinnas. Aga selleks tuli sinna ikka kõigepealt vändata ka. 

Esimesed muljed Taani rattateedest olid muidugi uskumatud. Sõida ja imesta. Suurepärased rattateed mööda rannikut, millel sõitmas väga palju kohalikke oma ratastega. See on uhke pilt. Rootsiga ei ole siin  mitte midagi võrrelda.  Saan ainult tänada õnne, et Rootsi teed terve nahaga läbitud said. Aga Taanis on lood teised, kuigi linnas sõites peab siiski jälgima ka, kuhu lähed, sest teel on ratturitele ohtralt lisamärke, kuhu võib minna ja kuhu mitte.   Päikese käes sõita ideaalsel asfaltteel oli ikka nauding. Vahepeal värskenduseks suplus meres ja üks külm Tuborg Classic ja jälle edasi. 

Kohtumisel sõpradega oli rõõm muidugi siiras ja suur.  Nad kurjavaimud pole viimase 10 aastaga (mil neid viimati nägin) sugugi vanemaks ega paksemaks läinud, erinevalt minust. Ja väike puhkus võis alata. Pärast mõningast istumist ja muljetamist läksime Linda ettepanekul Kopenhageni südames asuvasse kuulsasse lõbustusparki Tivolisse. See on avatud juba aastast 1843, olles sellega maailmas vanuselt teine tegutsev lõbustuspark (esimene asub muuseas samuti Taanis). Aastas külastab seda lõbustuste Mekat 4,6 miljonit inimest.  Igatahes sain veenduda, et tegu on tõesti väga ulatusliku lõbualaga. Ees ootasid meid tohutud rahvahordid – kes tuli siia atraktsioonidele, kes sööma-jooma, kes niisama tšillima ja hängima. Meie hängisimegi niisama. Ootasime õhtust üritust. Nimelt toimub suvel igal reede õhtul Kopenhageni Tivolis Fredag Rock (Reede Rock) ja nii ka see õhtu. Sõbrad teadsid öelda, et iga reede õhtu on nende kontserdite ajal kohal ligi 30 000 inimest. Ja julgen arvata, et see võib täitsa tõene olla. Igatahes kontserdi alates enam ümberpööramiseks kontserdialal ruumi polnud.  Esinejaks saatus sel õhtul olema kohalik hip-hop kuulsus L.O.C. Selline rocki sugemetaga räpp taani ja inglise keeles.  Hiljem saime osaks ka klassikalise muusika, värvilise valguse ja voolava vee kunstilisele sümbioosile. See oli mõnevõrra rahulikum ja mõnusam vaatepilt, ilma tunglemiseta.

Hiljem jätkasime veel õhtut pubis, kus kitarrimehed vanu hitte esitasid. Kell  3 öösel ei olnud muud võimalust, kui pidi Hesburgeri restorani ka veel einestama minema. Nagu vanadel aegadel Tallinnas, kui kell 5 hommikul lõbustusasutusest tulles enne kojuminekut burksi sisse sai uhada. Magama jõudsin juba kell 3.3o. Ja viga polnud sellel päeval kõige vähematki. Kuluski pika väntamise järel üks väike pidustus sõprade seltsis ära.  Viimane pidustus ikka pea kaks kuud tagasi. Ahjaa, meelde jäi veel see vaatepilt, kuidas Kopenhageni raudteejaama juures oli pargitud jalgrattaid. Neid oli seal sadu, nagu kahel korrusel. Tõstemehhanismiga sujuvalt ratas teisele korrusele ja asi vask. Lahe vaatepilt. 

Kopenhageni raudteejaama ees