Author: admin

Sai siis see öö linnapargis ära magatud, kivid ja põõsad minu kaardinateks. Polnud häda kõige vähematki, keegi mind ei seganud ning ega seganud minagi kedagi. Kõrval olev maja, millest vaevu 60-70 meetri kaugusele telgi panin, polnud ilmselt elumaja, vaid pigem ehk pargivahi teenistuse jaoks mõeldud. Nii et polnud kedagi, kes oleks tulnud ebasobival ajal ebamugavaid küsimusi või nõudmisi esitama. Sellegipoolest korjasin hommikul oma kodinad kohe koomale ja panin telgi kokku, kuigi ei teinud ka eriti ekstravarast ärkamist. ) 

Sõit kulges pool päeva autopiloodil. Päike oli selline salakaval, et oli nagu väikse pilveloori taga, aga küttis ikka korralikult naha kuumaks. 33 kraadi nägin parimal juhul, ilma, et päike oleks otseselt peale paistnud. Üsna kurnav on selle leitsakuga sõita, ei saa salata. Seetõttu ma võtsin vähe rahulikumalt ja õnneks ei olnud sel päeval vaja ka teab mis pikka maad sõita. 

Aga täna läbitud sõidutee läheb müstika valdkonda ilmselt, arvestades senist Rootsi praktikat. Päeva lõpuks tuli kokku 69 km ja sellest mingi 63-64 sain sõita puhtalt rattateel. Senine rekord oli ilmselt 12-13 km linnast välja järgmise asulani, aga nüüd siis selline pauk. Need kohalikud kommuunistid (loe: kommuuni juhtivad lipsud) peavad siis rattureid ka nähtavasti inimesteks. Mina võtan nende ees kiivri maha ja respekt! Kui mu raja kaarti aga vaadata, siis tundus, et ma sõitsin ühe jupi mööda raudteed. Väga hästi läbi mõeldud rattatee jupp Sölvesborgist Kristianstadi, korraliku tähistusega ka. Minu truud abimehed KaaRa ja Kuugli Mapp ei teadnud sellest teest midagi, nii et sain otseallikast suunainfo.  

Pärast väikest lõunapausi ja sööki Sölvesborgis läks olemine ka natuke kõbusamaks ja värskemaks. Temperatuur kukkus juba 29 peale, nii et edasi oli päris lust kruisida võiduka lõpuni rattateedel. Kell 17 jõudsingi pärale Kristianstadi ehk Kristiani linna. Nimi on pandud Taani kuninga Christian IV järgi, kes linna ka 1614. aastal asutas. Elanikke seal ca 40 000. 

Linnas toimus jube sagimine ja palju rahvast siiberdas siia ja sinna. Selgus, et suurel platsil hakkas peagi mingi välismaa bänd esinema. Mina rahvasumma jääda ei tahtnud oma rattaga ja läksin eemale plaani pidama, kuhu telgikohta otsima minna. Internetist sain teada, et loodusreservaadi juures on kanalimaja (Kanalhuset), mis räägib linna seosest veega. Nii et sinna kanali äärde suuna võtsingi. Vee ääres oli küll muruplats ka, aga see oli täis lagastatud ja liiga avalik. Paar kalameest asjatas seal ka. Kanalimaja juurde sai üle silla ja sealt algas selline laudtee, mis on alguses paar oma 1,5 meetrit maapinnast kõrgemal. Hea varjuline koht. Pääsesin sinna ligi 4 astmelise trepi kaudu, milleks oli vaja asjad rattalt maha tõsta. Eks hommikul tagasi üles turnimine tõotas lõbu laialt. See pole mulle midagi uut, on saadud küll kogu oma maist vara kuskilt välja ja üles vedada. Nii et üsna äge ja uudne ööbimiskoht taas.

Jalgrattaga sillale minek RANGELT keelatud!

Vahel piilun silla tagant, vahel välja pistan käe

Varjatud telkimine silla all

Lõppu veel paar väikest tähelepanekut elust enesest. Mulle hakkas tunduma, et  olen vist jonnivate ja karjuvate väikelaste magnet. Igale poole, kuhu lähen (pood, söögikoht, vaatamisväärsus) leidub tingimata vähemalt üks titt, kes täiest kõrist lõugama pistab. Ja mitte seetõttu, et oleks haiget saanud, vaid igaks juhuks. Isegi siin silla all peitu pugedes läks üks pere mööda ja just siis hakkas laps kriiskama nagu oleks rott varbast hammustanud.  Kahtlustasin, et mingi halb vaib või võnge läheb minust välja, mida ainult väiksed lapsed tajuvad. Eks see võib muidugi hirmus ka olla. Ja teiseks, tundsin, et olen oma habemetuustiga siin rohkem rootslastega ühte sulanduma hakanud. Neil ka parajad heledad puhmad lõua otsas. 

 

Puhata ja mängida oli mõnus, aga polnud parata – oli aeg taas sadulasse tõusta. Enne veel üks korralik valge inimese hommikusöök First hotellis. Aga sõidu algus pärast puhkepäeva ikka liiga lihtne polnud, ei saanud end esialgu kuidagi käima, kuigi tee sõitmiseks oli täitsa mõnus. Vahetult pärast Karlskronast väljumist või õigem oleks öelda “välja tiksumist” peatasid mind ühed rootslastest rattamatkajad,- naine ja mees. Põhjuseks minu peatamiseks oli see, et nad nägid minust möödudes mu pakiraamil Eesti lippu. Naise sooviks oli aga matkaga ka Eestisse jõuda. Sestap kasutasid juhust ja uurisid minu käest, kuidas Eestis rattaga sõitmiseks olud on. Mina püüdsin siis kasulik olla ja muidugi kiitsin takka nende plaanile. 

Torn valge hobusega võõras linnas

Järgmine vahejuhtum oli see, et metsade vahel kruusateel sõites kohtasin 2 jalgsimatkajat, kes kurtsid, et ei saanud kuidagi soovitud kohta mööda teed ja ka läbi metsa mitte, sest suletud aed oli ees. Sada meetrit hiljem avastasin ka enda jaoks selle tõsiasja, et Kuugli mapi poolt antud tee lõppes korraga põllu ees lihtsalt ära. Polnudki midagi parata, tuli ots ümber pöörata ja E22 poole suund võtta. Õnneks tuli seda E22 mööda sõita ainult paar kilumeetrit, kui pääsesin sellest  jälle rahulikumale pinnale. 

Tänase sõidu lõpp-peatus oli linn nimega Karlshamn. Ehk siis Karli krooni juurest jõudsin Karli sadamasse. Kell oli alles 6 õhtul ja aega surnuks lüüa palju. Või siis nautida kohalikku ümbrust. Linnas vaatamisväärsusi oli, ka Eesti lippu märkasin tee kohal lehvimas teiste seas. 

Üksildane uitaja Karlshamnis

Laagrikohaks valisin sedapuhku meresopi ääres oleva pargi, mis asus praktiliselt keset linna. Telgi panin üles kell 22, kui inimesi peaaegu enam ei liikunud ja piisavalt hämar oli ümberringi.  Ilma tseremooniata ja süüdimatult. Kaaslasteks kivid, puud, meri ja suurest põuast kollaseks tõmbunud muru. Oli näha, et põud hakkas loodusele üldse liiga tegema. Meri oli sile ja rahulik. Kodu keset linna, osa 2. 

Õhtul oli nii…

…ja hommikul naa

Kodu keset linna

 

Niisiis, nõndaviisi. Puhkepäev Karlskronas. Linnast endast ka kõigepealt. Karlskrona linna nimi tähendab loomulikult kuninga krooni ja täpsemalt Karl XI oma. Tema kuju seisab uhkelt ka linna peaväljakul, kajakad kroonitud pea peal kisendamas ja pasandamas. 

Karl XI

Karlskrona on pealtnäha tilluke linnake, mille ühest otsast saab hõlpsalt teise otsa jalutada. Aga ainult pealtnäha. Tegelikult paikneb linn rohkem kui 30 saarel Blekinge arhipelaagis ja selle keskus asub Trossö saarel. Selles Rootsi ainsas barokkstiilis ehitatud linnas elab ca 35 000 inimest. Karlskrona on asutatud 1680. aastal ja oli mõeldud Karl XI laevastiku tugikohaks võimalikus vastasseisus Taaniga. Praegugi asub seal Rootsi mereväebaas ja ka rannavalve peakorter.

Hommik algas väikeste muremõtetega. Seoses sellega, et õhtul telefon enam SIM kaarti ei tahtnud tunnistada, asusin pärast hommikusööki lähedal asuvas hotellis uurima tahvelarvutist kohalike mobiilsidefirmade kohta. Leitud info kohaselt oli ainult üks neist pühapäeval avatud. Aga üles seda ainsatki poodi ei õnnestunud leida. Mida pole, seda pole. Läksin tilla-tölla hostelisse tagasi, meel mõru nagu tume šokolaad. Proovisin nii moe pärast korra veel SIM kaardi välja võtta, puhastasin seda suurema hoolikkusega ja panin sisse tagasi. Vähemalt kolmandat korda tegin seda. Ja oh seda üllatust –  seekord tunnistas telefon kaardi lõpuks omaks. Mul olid juba plaanid valmis, kuidas tööandjale kirjutada palvega lasta uus SIM teha (telefoninumber kuulub ju mu tööandjale) ja saata see mulle kuhugi teepeale ette, näiteks Kopenhagenisse. Internetipanka kasutasin matkal mobiili ID kasutades ja vaja oli vahel vaadata, mis sotid on ja palju jälle laristanud olen, lisaks ka paar ülekannet tarvis teha. Kergendus oli ikka suur, et polnud vaja enam võimlema sellega hakata. 

Ja nüüd Karlskrona meremuuseumi.

Olin seda külastust kaua oodanud, sest olin juba eelmisel aastal avastanud, et seal võimalus erinevaid veeall navigeerivaid sõiduvahendeid näha. Ja oli vaadata ka. Muuseumi peateemaks olid niisiis allveelaevad. Esimesena hakkas silma musta ja punasesse rüütatud 1904. aastal valminud allveelaev Hajen, mis oli Rootsi laevastiku esimene allveelaev üldse. Selline väiksem – 21,6 m x 3,6 m x 3,2 m. Laev varustati relvastusega tollase konfliktolukorra tõttu Norraga. 

Hajen

Hajeni kõrval seisis aga hoopis võimsam allveelootsik, mis täitis sisuliselt kogu hoone. Selleks oli tuumaallveelaev Neptun. Valmimisaasta 1978, mõõtmed 49,5 m x 5,7 m x 5,5 m. See oli üldse esimene allveelaev, mida sai juhtida ja kontrollida arvutite abil.  Uuendused olid ka torpeedode osas. Need väljusid nüüd laevast vastavate torude abil ega tulistatud enam välja nagu varem, mis tegi kogu protsessi oluliselt vaiksemaks ja seega vaenlasele ohtlikumaks.

Tuumaallveelaev Neptun

Selles mereelukas sai muidugi sees ringi ka uudistada, näha neid torpeedosüsteeme, meeskonna eluruume jne. Järgmine põnev näituseeksemplar oli kahemeheline miniallveelaev.

Lisaks olid muuseumis ka teematoad koos elektroonsete selgitustega navigeerimisest, sukeldumisest, töötamisest mere põhjas, relvastusest ning juttu sai lugeda elust allveelaevades ja rootsi laevastiku üldisest ajaloost.

Varustus töötamiseks mere põhjas 

Otseülekanne Läänemere põhjast oli samuti veepinna all (reaalne pilt), kus  lamab 18. sajandist pärit laevavrakk. Kaladki saalisid ringi akende taga.

Üks näituseruum sisaldas vanade laevade küljes kasutatud suuri kujusid, mis pidid vaatajas aukartust äratama ja olid sümboolsete detailidega ka lahe vaadata.

Ja lõpetuseks olid õues muuseumi kõrval veel kolm laeva, mis olid külastajatele ka avatud. Üks oli 1900. aastast pärit Jarramas, mille täieliku taastamisega tegeletakse ja kogutakse raha. Lisaks olid vaatamiseks torpeedolaev Västervik (kunagi nimetasid rootslased üldse laevu linnade järgi), mille ülesandeks oli 1970-1980-ndatel Nõukogude Liidu laevastiku tegevuse jälgimine Rootsi vete lähistel, ja miinitraaler.

Västervik

Kui eeltoodust väheks jäi, siis on seal muuseumis veel üks ruum, mis puudutab ka Eestit. Nimelt on seal ruum, kus hoitakse II maailmasõja ajast säilinud paati, millega just eestlased sõja koleduste eest Rootsi pagesid. Lisaks on seina peal kajastatud fotodena lugu 11 Baltikumist pärit inimese (kellest 2 olid naised) pääsemine ja päästmine Rootsi sõjalaeva kapteni silmade läbi. 11. oktoober 1944 need õnnelikud pääsenud pardale võeti ja Rootsi põgenikelaagrisse viidi. Kahjuks nende edasine saatus ei ole teada. Siiski oli neil inimestel vähemalt nii palju õnne, et karm meresõit väikse paadiga lõppes õnnelikult. 

Paat, mis viis 1944 eestlased eluga Rootsi

Pärast muuseumi külastust õnnestus kokku saada seltskonnaga Eestist, kes olid autoga läbi Soome ja Rootsi tulnuna nüüd teel Prantsusmaale. Üle tüki aja sai suu tühjaks räägitud.  Nad tõid vana eesti kombe kohaselt külakosti ka – eesti leiba, sprotti, šokolaadi ja A le Coq õlut  (pühapäeval ju Rootsis seda õiget kesvamärga ei saa kuskilt). Ja sääsemürki ka, mis pidi päriselt ka sääskedele mõjuma (erinevalt siin minu poolt varem ostetud jamast, mis näis pigem deodorandi muljet avaldama putukatele ehk ajas lihtsalt kihevile).  

Samal õhtul toimus jalgpalli MM finaal. Õnnestus näha vaid grande finale algust ja lõppu, aga sellest piisas ka. Prantslased pole mulle peaaegu ühelgi spordialal sümpaatsed olnud, mõnede eranditega. Igatahes Prantsusmaa võitis finaalis Horvaatiat 4:2. Ja sellega sai selleks korraks jalgpallipidu ka otsa. Aitas mul päris palju aega surnuks lüüa matkal. 

Õhtul hiljem tegin veel ühe tiiru linna, et ikka kõik asjad nähtud saaksid. Vaatamist väärt olid Aurora bastion  mere ääres, Admiraliteedi puidust kirik ja vana hea Rosenbom.

Rosenbom

Selle tegelasega on huvitav lugu. Eelmainitud kiriku ees seisev puidust mehike Gubben Rosenbom on seal seisnud juba alates 18. sajandi keskpaigast. 1956. aastal liigutati originaal küll ohutuse mõttes kirikusse sisse ja väljas seisab koopia. Tegemist on tegelikult vaeste heaks mõeldud korjanduskarbiga – kui kujul kaabu üles tõsta, saab seal all olevast praost raha sisse lükata. Eks läksid minugi õrnade näppude vahelt mõningad kroonid sinna.  Kuidas sa seda ei tee, kui tüüp hoiab käes silti, mille tõlge oleks selline (tõlge siis inglise keelest): “Ma alandlikult palun sind, isegi kui mu hääl võib olla nõrk, tule ja pane penn siia, kuid kergita selleks enne minu kübarat. Õnnistatud olgu need, kes hoolivad vaestest”. Viimane lause on võetud piiblist. Rosenbomi tegelaskuju teeb eriti kuulsaks see, et see on ka Selma Lagerlöfi Nils Holgerssoni seiklustes kajastatud, kus Nils kohtub temaga.  Ja muuseas, enne sinna kuju juurde jõudmist lendasid just haned mu pea kohalt üle. Nils Holgerssoni nende seljas siiski ei märganud. Nagu hane selga vesi on see raamat neile tiivulistele!  

Ja sellega saigi päev ka õhtusse, järgmisel päeval tuli taas sadulasse istuda. 5 päeva pärast oli lootus see igavesti pikk Rootsi ometigi seljataha jätta ja jõuda Hamleti kodumaale Taani. 

Hommikul kell 8.15 pandi äkitselt hirmus tümakas mängima kõrvalasuvate spordiplatside poolt. 15 minutit pidasin vastu, aga siis tuli üles ajada. Kena üllatus päeva alustuseks. Läksin uurima, et mis trall seal lahti läks siis. Selgus, et hommikul algasid seal mingid suured rannajalgpalli võistlused, isegi suur ekraan oli pealtvaatajate tarvis üles pandud. Hommikul selgus ka see asjaolu, et enne minu ärkamist oli keegi laua pealt suure veepudeli pihta pannud, mis oli ikka üle poole täis. Ei tea, kas mõnel sportlasel janutas nii ränka juba enne mänge?! Toidutegemise asjad ja söögikraam olid kõik alles, ainult vesi oli haihtunud laualt. Õhtul magama minnes oli ümberringi igatahes juba kell 22.30 täielik vaikus.  

Vaatasin mõne minuti naisjalgpallurite pallirallit liivas ja siis asusin teele. Linnast väljudes möödusid esimesed 15 km rattateel, mis oli ilmselt joonlauaga sinna maha joonistatud, nii tikksirget rattatee lõiku ma polnud varem näinudki. Kui üldiselt rääkida Rootsis rattaga sõitmisest, siis suurtes linnades ja paremal juhul ka seal lähiümbruses on rattaga täitsa võimalik sõita. Aga ju vist ei mahu tavarootslasele pähe, et miks peaks ühest linnast teise rattaga sõitma, kui saab autoga minna. Ja nad lähevadki, alatasa nägin rattaid auto külge seotuna või katusel mööda tuhisemas, karavanidest ja haagissuvilatest ei ole mõtet rääkidagi. Rattamatkamine tähendab nende jaoks ilmselt mööda linna kruisimist (kui on ilus ilm), et siis õhtuks kas koju või kämpingusse tagasi jõuda. Paari erandlikku rootslast oma matkal olen õnneks siiski ka näinud, nii et ehk päris lootusetud nad veel pole.

Poole päeva möödudes oli taevast kuulda müristamist ja hakkas vaikselt vihma tibutama. Pääsemine polnud enam kaugel, sest 10 km jäi veel vaid Karlskrona linnani, kuhu oli kohe algusest peale olnud plaan ööbima jääda ja seal ka puhkepäev teha meremuuseumi külastamise eesmärgil.  Aga just siis hakkas vihma kallama nagu ämbrist. Ehk minu saabumisega linna saabusid ka süsimustad vihmapilved. Pole tänu väärt, kallid linnakodanikud. Pingutasin päris kõvasti, et jõuda enne vihma kohale, aga ei õnnestunud.  Üldse läks tänane päev kuidagi raskelt, kilumeetrid venisid ja venisid. Vihm, tuul, tõusud ja muud hädad olid muidugi süüdi. Loll on see, kes vabandusi ei leia. 

Karskronasse jõudes olin läbimärg nagu peipsi tint.  Ööbimiskohaks olin valinud taas hosteli kesklinnas. Selline hostel, kus oli võimalus saada ka endale tundmatu kaaskodanik ruumi jagama. Mul tuligi tuba jagada vanema prouaga.  Kohtusin temaga pärast esimest lühikest tiiru linnas. Oleks ju võinud vähe noorem preili sattuda, kelle paremad õitsemisajad veel seljataha pole jäänud. Samas, ega sel proualgi mingi loto peavõit ei olnud minuga tuba jagada, arvestades mis vahvat odööri mu niisketest asjadest võis tõusta. Akna tegin küll lahti ja püüdsin asjad kappi visata enne proua saabumist, et olukorda natukenegi leevendada, aga päris lahti sellest ikka ei saanud. Järgmisel päeval tuli ilmselgelt väike pesupäev ette võtta. 

Täna täitus mul matkal 4000 km ja seda 49 päevaga. Juubelihõnguline 50. matkapäev möödus seega linnas lebotades ja meremuuseumit külastades. Kokkulepitud oli ka kohtumine sõbraga, kes oli oma seltskonnaga tegemas autoga Euroopa tuuri ja sattus ka Karlskronast läbi sõitma. Pahasti olid aga nüüd lood mu telefoniga, mis enam SIM kaarti ei tahtnud omaks võtta ja ütles, et seda pole üldse installitudki. Tõbras. Ei aidanud ussi- ega püssirohi ehk telefoni korduv taaskäivitamine ja SIM kaardi väljavõtmine. Oli juba kartus, et tuleb kohalik sim kaart osta. Oleme ausad, eks seda jama oli nüüd küll hädasti vaja.  

Aga ei saanud lasta sellistest pisiasjadest end rööpast välja viia ja läksin hoopis linnaga tutvuma. Sain süüa, huvitavaid kohti näha ja kohalike härrasmeeste poolt väga mõnusalt ja ehedalt esitatud rock´n´roll muusikat kuulata mingi maja sisehoovis, kuhu sattusin täiesti suvaliselt ringi jõlkudes. Tagasiteel hostelisse nägin ühte rockiurgast ka, mis lubas uksed avada kell 23. Ei saanud muidu, kui tuli plaani võtta ka see üle vaadata õhtu edenedes. Homne päev oli 50 päeva kohta juba 3. puhkepäev. Laiskuss selline. Alles sai ju puhatud – 1160 km ja 16 päeva tagasi. 

 

 

 

Veel eilse õhtu juurde. Kell 11 oli kämpinguplats täiesti vaikne, kui välja arvata need kõurikud, kes sel ajal teisel pool platsi lahesopis asuvast suurest vettehüppetornist (kõrgeim platvorm oli 10 meetrit vähemalt) üksteise ees julgust tõestasid. Mina aga kõndisin ringi ja nautisin täiel rinnal merd ja neid suuri kivimürakaid, mida igal pool lademes leidub ja mis Rootsile nii omased on. 

Uus päev. 13 ja reede. Hommik algas muidugi taas kärarikkalt, sest rahvast ümberringi oli kõvasti. Aga tühja sellest. Nagunii päike teeb olemise telgis kiiresti kuumaks, nii et telgis ei kannatagi kaua olla. 

Pikemalt jorutamata asusin peagi ka teele. Ega need kilumeetrid teinekord kergelt ei tahtnud tulla. Kuidagi ei suutnud sellega harjuda, kui see üldse võimalik ongi. Ikka võttis närvid kohati päris läbi. Kui eile urisesin 20 cm teepervede pärast, siis täna polnud mõnes kohas sedagi. Olid valged jooned ja siis kohe rohumättad. Ja sina sõida kus tahad. Ega muud ju üle ei jäägi. Mõned toredad asulad jäid tee peale, mis mõneti elevust tekitasid – nagu näiteks Paskallavik ja Rockneby. Aga üldiselt üsna tuim surumine tee ääres, üritades ellu jääda.  

Eks sel ajal, kui tuleb mingi teelõik lihtsalt ära kannatada ja vastu pidada, tuleb erinevaid mõtteid ka pähe. Näiteks tuli mul täna meelde, et poes ostu eest kaardiga makstes teatas makseterminal mulle, et VÄNTA. Mõtlesin, et mida kuradit. Kust see terminal teab, et ma rattaga olen? Ja teiseks ei saa ju poodi rattaga tulla, müüjad saavad pahaseks. Aga olgu peale, eks mul tegelikult paluti hoopis oodata. Enda jaoks tekitas kerge muige ikka suule. 

Võttis see sõit aega, mis ta võttis, aga aega võttis. Kella poole viieks olin täitsa otse ja omadega jõudnud Kalmari linna (alles ükspäev näitas teeviit sinna 265 km). Viimased 20 km olid vastupidiselt eelpool kirjeldatule nagu lust ja lillepidu. Tüüpiline Rootsi ma ütlen. Kord on käsi kullas, siis persetpidi mullas. Põrgu ja paradiis. Linna jõudes tegi habetunud “härra” peenes restoranis eine, hamburgeri asemele oli seekord menüüks pasta bolognese. Päris hästi oli see õmmeldud, kiidan kokka. 

Seejärel võtsin suuna kesklinna. Vaatasin sinna ja tänna. Kuna täna otsustasin ööbimise eest mitte maksta, siis oli ühes hubases baaris kohustuslik lisapeatus, et akupankade elektrifondi lisa panustada. Homme oleks ka vaja veel navigeerida ja GPS seadegi hakkas ära kustuma vaikselt. Tund aega hiljem sõitsin linna suurimat vaatamisväärsust kaema, milleks on Kalmari uhke lossi.

See oligi üsna muljetavaldav ja hästi säilinud või siis hästi taastatud. Aastal 1397 sõlmiti selles lossis Kalmari uniooni leping (kooli ajalootundidest meenub ka midagi sellega seoses), millega Rootsi, Norra ja Taani moodustasid personaaluniooni. See tähendab, et 3 kuningriiki koondusid ühe monarhi alla, kelleks sai Taani kuninganna Margrete I. Unioon püsis kuni 1523. aastani, kui Rootsi kuningaks sai keegi aadlik Gustav Vasa. Vasa oli ka see, kes koos oma poegadega Kalmari kindlusest tegi renessansslossi ja nende hulgas on see tänapäeval üks paremini säilinud ehitisi. Muide, suheldes ühe rootslasega Västarasi linnas, siis ega neil väga sooje tundeid taanlaste vastu ei paista praegugi olevat.  

Kell 20 leidsin umbes 3 km kaugusel Kalmari keskusest terviseradade vahelt, puude ja põõsaste keskelt grillplatsi pinkide ja laudadega. Olles siiski endiselt linnas sees. 30 meetrit mere kaldast umbes. Sinna puude vahele laagrisse ka jäin, kuigi pisut kahtlane see mõte tundus.  Merre sai sillalt, kust paistis veel ka Kalmari loss kenasti ära. Teisele poole jäid palliplatsid (korvpalliväljakud, jalka liivaväljak ja volleplats) ja mingi spordikompleks üldse.  Mina kasutasin vabalt ja häbitult sealseid kanalisatsiooniteenuseid ja olin neile selle võimaluse eest muidugi lõpmata tänulik. Seekord siis öömaja suure tamme all. Varsti polegi enam puud, mille all ma maganud matka jooksul poleks – männid, kuused, kased, tammed, pajuvõsa.  

Kalmari linna puhkepaik

Hommikul ei tõtanud kohe kukelauluga jalga laskma, vaid magasin rahulikult 9-ni välja nagu tavaliselt. Kuulsin küll inimesi telgi juurest möödumas, aga kuna keegi mind tülitama ei tulnud, siis ei teinud sellest väljagi. Ega ma miskit hullu seal ju õigupoolest teinudki, et oleks pidanud põgenema.  Kohalik kass Artur tuli vaatama, mis kandi mehed siin toimetavad. Tundis ilmselgelt ennast peremehena. 

Järgnesid igasugu protseduurid ja seejärel tagasi üle silla Västerviki linna kohvikusse kohvitama ja elektrit laadima. 

Tänane sõit oli täies mahus maanteesõit. Sain sõita nii 20 cm laial teepervel kui ka päris pikalt suisa paarimeetrisel teeäärel. Need rootslased ei hiilga just stabiilsusega. Nibina-Nabina maantee ääres kõõludes tulid meelde Fixi laulu „Tsirkus“ sõnad: “Kui tahan peatub lõvi tallena siin, kui tahan kõik kolm karu minema viin, kui tahan nöörimööda rahvakunstnik käib”. Ma tundsin ka kohati end nii lõvina kui rahvakunstnikuna, kui õnnestus olematut tee äärt mööda teel püsida, saades vahepeal lisaks paremale poole endast ka piirdeaia, mis tegi seal teel sõitmise veel raskemaks. Aga rahvakunstnik sõidab ja ei ulu.     

Päeva sihtmärgiks olin valinud linna nimega Oskarshamn. Plaan õnnestus eeskujulikult ka täita ja kell 5 õhtul 17 000 elanikuga sadamalinna jõudsingi. Oskarshamn tähendab tõlkes Oskari sadamat. Ja loomulikult polnud see Oskar mitte suvaline hulgus, vaid kunagine Rootsi kunn Oskar I.  Ja taas tulid ühe Jaan Tätte laulu sõnad keelele: “Elu on ilus, sest ööd on siin leebed, mina end mõnusalt magama sean…lalalala….nimi on Oskar ja olla on hea”. Eks ma olin ise ka juba selle paadialuse-Oskari moodi mees tollest laulust. Lõbusatujuline hulkur. 

Rootsis olin teede ääres sageli tähele pannud silte kirjaga “loppis”. Mõtlesin, et mis neil nii loppis on, et kogu aeg sellest on vaja ilmarahvast teavitada. Sõber Kuugli tõlge selgitas mu päringu peale, et rootsi keeles tähendab sõna loppis kirpu. Ma siis tegin sellest loogilise järelduse, et rootslastel on kirbud ja tahavad, et kõik sellest teaksid. Ega mina peagi aru saama, mis selle juures annab põhjust uhkust tunda. Ilmselt mingi rahvuslik iseärasus. Või siis pakuvad oma vanu asju müügiks, millel on kirbud. Tont neid teab. 

Minu iseärasuseks oli saanud see, et ma üks hetk otsustasin habemeajamisest loobuda. Mõtlesin, et las kasvab ja vohab nagu jumal juhatab see karv lõua otsas. Karvikuna on võimalik ka elada. Kui juba metslase kombel olla ja elada, siis pole mõtetki pidevalt muretseda nii tühiste asjade pärast nagu habeme ajamine või riiete pesemine. 

Sõit lõppes järjekordsel kämpinguplatsil, kus telkimine maksis Rootsi kohta tavapärane 270 krooni. Kämpingu vastuvõtus olid sedapuhku väga sõbralikud noored. Kutt tundis ka mu tegemiste vastu huvi ning aitas pärast mind mu elektrooniliste seadmete laadimisega. Telk üles pandud, kodinad telki loobitud ja söök söödud läksin mere äärde uurima, mis seal vaatamist on ja väike suplus ei teinuks ka paha. Ja vaat see osutus suurepäraseks ujumiskohaks. Kivide juurest läks vesi kohe megasügavaks, nii et sinna oli saadud ka õõtsuv hüppelaud installeerida. Veest väljatulekuks oli paigaldatud redel ja see oli ka hädavajalik, et end kividele tagasi vinnata. Kasutasin seda ikka mõnuga – plärts ja plärts vette. Soe vesi ja soe õhk. Hiljem sain mõne teise veesportlase sooritustele ka kaasa elada, kes oma uhket akrobaatikat seal demonstreeris.

Supluskoht Oskarshamni kämpingus

Ja päeva lõpetuseks oli tore tõdeda, et üle poole matkast oli nüüdseks läbitud, olin õigel teel ja Tallinn polnud enam kaugel! 

Hommikul oli sellest kohast kohe kahju lahkuda, aga pääsu polnud. Valdemarsvikis tegin siiski veel hommikukohvi ja saiakeste peatuse pirukapood-kohvikus, kus ühtlasi sain törts elektrit ka akupangale ja telefonile laadida.  Ja siis juba vastu uutele tuultele ja teedele.

Olles rahulikus tempos paarkümmend kilumeetrit Valdemarsvikist eemale vändanud mõnusa päikese paistel põldudevahelisel teel, kui nägin eespool peatunud punast autot ja selle juures prouat koos väikese tüdrukuga. Üllatus oli suur, kui nendest mööduma asudes proua pöördus minu poole sulaselges eesti keeles: “Kuhu sõidate?” Nad olid minust mööda sõites sinimustvalget lippu mu rattal näinud ja nüüd peatusid, et uurida, mis ma siin seiklen. Tuleb tunnistada, et suvalisel külavaheteel Rootsis küll ei osanud kohtumist eestlastega oodata. Aga nimetatud proua just siinkandis elabki. Nii et tore oli jälle eesti keeles rääkida.  Jagasin siis oma muljeid ja tema omakorda rääkis lühidalt kohalikust eluolust. Tüdruk oli tema lapselaps ja tulnud Eestist vanaema vaatama. Rõõmus muie suul jätkasin seejärel teed. 

Üldiselt olid teed üsna vaheldusrikkad. Sai sõidetud viljapõldude ja metsade vahel, mööda hiiglaslikest kivimürakatest ja mägedest, samuti meresoppidest ja järvedest. Muljetavaldavalt võimsa tamme all sain pingil jalga puhata. See oli ikka Tamme-Lauri tamme kategooriasse kuuluv pirakas poiss.

Kui oma päevast teekonda kaardilt vaadata, siis on näha, et päeva lõpp möödus päris huvitaval rajal. Meresoppide vahelisel maakitsusel. Ja see 26 km oli lisaks päris korralik mägede trall, mõnusal kitsal asfaltteel. 

Poole kuue ajal õhtul jõudsin Västerviki nimelisse linna, kus pidin plaanide kohaselt taaskord kämpinguplatsile koha lunastama. Enne aga väike keelekaste kellegi Harry juures pubis pärast kuuma päeva. Aga asjad ei läinud päris nii nagu plaanitud oli. Kui pärast pikka seiklemist kämpinguplatsi vastuvõtu hoone üles suutsin leida (läbides selleks sisuliselt terve selle kämpinguala) käratati seal telgiga ööbimise hinnaks jõhkrad 480 krooni ehk oma 46 eurot. Kukkusin seda kuuldes piltlikult öeldes perseli ja lõin pea ka ära. Kui pilt ette uuesti tuli lamasin juba selles mulle telkimiseks antud kohas (väike murulapp keset suurt platsi haagissuvilate vahel). Mulle jõudis kohale, et olin meeltesegaduses nõutud hinna ära maksnud ja avastanud end täielikust hullumaja puhvetist, kus ümberringi mõne meetri kaugusel karavanid, hulk sebivaid inimesi ja lastekari.  Üks väike laps röökis ka veel täiest kõrist. See olukord tundus mõistusevastane. Selgus, et tegemist on mingisuguse kuurortiga ja seal ongi hinnad oluliselt kõrgemad. Kui mõistus koju tagasi tuli, võtsin ratta ja läksin uuesti vastuvõtu osakonda. Õnneks ei hakatud seal vastu puiklema, vaid lubati mul lahkuda ja maksti saadud raha tagasi.

Seega tuli mul nüüd uus koht endale otsida ööbimiseks. Kuna kell oli juba 20 saamas, siis sõitsin kesklinna tagasi (edasi-tagasi tühja tallamist tuli oma 10 km) ja läksin esimesse baari Inglismaa – Horvaatia poolfinaali vaatama.  Hoolimata sellest, et ööbimiskoht oli absoluutselt teadmata endiselt. Eks hiljem siis näis, mõtlesin. Tähtsamad asjad kõigepealt. Mäng oli põnev, aga läks minu “õnneks” veel ka lisaajale ehk täiendav pool tundi otsa. Kui mäng lõpuks läbi sai, siis võtsin oma 78 asja ja siirdusin sama teed tagasi, kust kaudu enne linna saabusin ehk üle silla. Vaatasin linnast, et teisel pool kaldal mets paistab ja  lähen ja panen kuhugi lihtsalt telgi üles. Õnn sedapuhku naeratas mulle. Kella poole 11 ajal, kui oli juba parajalt hämar, märkasin, et asulamärgi juures oli muruplats, mis ühegi maja juurde ei paistnud kuuluvat. Pink oli seal veel pealekauba. Ilmselt mõeldud inimestele jala puhkamiseks, kes teisel pool silda linnas toimetamas käivad. No mulle oli see ideaalne koht, arvestades asjaolusid. Kui päris pimedaks oli läinud paningi telgi üles ja rahu majas. Naglalt. Tänasin mõttes ka muruniitjat, kes minu saabumise ajaks oli muru korrektselt madalaks püganud. Ja nõnda ma telki pikal viskasin ja luugid sulgesin. 

Ööbimine Västervikis

 

Hommikul pakkisin kiirelt asjad kokku, ütlesin kalda äärde minuga hüvasti jätma tulnud vähile nägemist ja siis juba õkva Norrköpingi kaema. Linna, mida selle paberi- ja tekstiilitööstuse ajaloo pärast Rootsi Manchesteriks nimetatakse (Suurbritannias asuvat Manchesteri peetakse maailma esimeseks tööstuslinnaks). Oma roll sellel on linnast läbi voolaval jõel Motalal, mille voogudes eile sai ka ise kämpingus kümmeldud. Täna nägin ka seda, kuidas loodusjõud ja tööstus koos võimsa jõu moodustavad. Ei tea küll, mis vabrikuga täpsemalt tegu oli, mille juures jõe jõudu sain imetleda, aga igatahes oli see muljetavaldav. Tšillisin veel natuke linnas ringi,  tõesti mõnus kesklinn on seal oma arhitektuuriliste suurteostega. Isegi tramm sõidab seal, mida ei näe Rootsis just liiga sageli.  

Vabrik

Järgmisesse linna Söderköpingusse oli sõita 16 km, millest vaid 2 tuli suure tee peal veereda. Nii et Norrköpingu kommuuni „pintsakud ja lipsud“ on päris hästi ratturite peale mõelnud ja teinud Rootsi kohta päris pikalt kergliiklusteid suure tee kõrvale. Söderköping oli aga ise taas suur üllatus minu jaoks. Kuigi linna sisenedes näitas, et keskusesse saab paremale keerates, siis ühe vasakul pool paistva kiriku uudistamiseks pöörasin hoopis sinna. Seal avanes tõeline vanalinn – klooster, 13. sajandil ehitatud St Lawrence kirik, munakiviteed, raekoda, mille taustal suur mägi. Lõi pahviks kohe. Istusin jupp aega seal Raekoja platsil. Tegelikult ei anna Söderköping ametlikult isegi linna mõõtu välja, kuna seal elab vaid ligi 7000 inimest.

Söderköpingu raekoja hoone

Mis sõitu puudutab, siis maantee E22 on armulisem ratturite vastu kui E4 ja maantee nr 56. Nimelt oli seal tee perv tehtud nii, et kui sõidusuunas on kaks rada, siis on tee perv kitsas. Kui üks rada, siis on tee perv pea 1,5 meetrit lai. See tundus väga hea lahendus ja jäi vaid loota, et nii jätkuks ka edaspidi, sest päris pikalt tuli seda maanteed veel vändata. 

Kell 19 jõudsin järgmisse toredasse asumisse nimega Valdemarsvik, ca 2800 elanikuga asula Östergötlandi maakonnas, Valdemarsvikeni lahe ääres. Väike poekülastus ja telefoni laadimine ning edasi siirdusin juba õnne otsima ööbimiskohaga. Õnn tuli ootamatult ruttu minu õuele. Vaevalt sain paar kilumeetrit sõidetud, kui tuli koht, kus pingid ja laud, mille rolli täitis 1890. aasta numbrit kandev suur veskikivi. Ühel pool platsi vaateks korralik kaljusein, teisel pool meresopp. Mis sa hing veel ihkad? Telgi sain ka kivisele pinnale kenasti üles. Isegi see, et sõidutee läks kohe kõrvalt mööda, ei häirinud kuigivõrd ega võtnud selle koha võlu minu jaoks ära. Lihtsalt vaatasin ja kaifisin seda kohta. 

Lemmik ööbimiskoht üldse Valdemarsviki külje all

Täna sai sõidetud vaid 65 km, kokku aga juba 3700 km. 

Vastu hommikut alustasid mõnekümne meetri kaugusel asuval maanteel suured rekkad oma saalimist ja mõtlesin, et oleks tore, kui nad kõik enne rokkari kukelaulu juba ära lähevad. Aga siis tõusis tugev tuul, mis laua pealt (mille eile need püha õhtu söömaaga pidanud moslemi pere meesliikmed olid kusagilt lähedusest kohale tassinud ja tagasi muidugi minu õnneks ei hakanud viima) asju maha lennutas ja ka telki korralikult sasis. Tõotas põnevat sõidupäeva, aga platsilt lahkudes kõvem tuul õnneks siiski vaibus. Loodus tühja kohta ei salli ja tuule asemele tulid taas üsna arvestatavad tõusumeetrid. Kõike head alati korraga ei saa, nii et menüüs on kas tugev tuul või suured tõusud. 

Leiutasin täna uue mõõtühiku – rekkameeter. Rekka mõiste alla mahuvad seejuures ka kõik veokid, tsisternid jms suuremad elukad. Võtsin eelduseks, et poolhaagis on 15 m ja koos järelhaagisega 20-25 m. Üritasin järge pidada, kui palju veokaid minust möödub. Kokkuvõttes läks umbes 45 km jooksul, kui neid üles viitsisin lugeda, minust mööda pea 700 rekkameetrit. Päris lõpliku tõena seda muidugi võtta ei saa, aga aimu annab, kui lõbus seal tee peal võis olla. Sest möödusid nad minust muidugi nii umbes poole meetri kauguselt. Sageli kõige kitsama koha peal ka, nii et teinekord võttis lenksu vähe vibamagi. Kuna päris pikal teelõigul polnud tee projekteerijate poolt üldse teeperve ette nähtud, siis maitsesid need meetrid „õige magusalt“. Mitte et pärast tee 3 realiseks  muutumist (mis tähendas ka kiirpiiruse või siis piirkiiruse suurenemist 100 km/h-ni) oleks üherealises pooles mõnusam olnud. 

Vahepeal tegin peatuse Skogshalli bussipeatuses, kuhu üks härrasmees oli pingi peale oma kirsad jätnud. Mõni jätab ratta peatusesse, eks tema siis oma kaunad. Või oli isegi nii viisakas, et võttis bussi sisenedes austusest bussijuhi vastu jalast ära. 

Kui 31 km oli sõidetud jõudsin Katrineholmi linna. Minu meelest üks ilus linna nimi võrreldes paljude teiste Rootsi linnadega. Linnast pole küll muud midagi rääkida, kui seda, et üks oluline ost sai siin tehtud. Nimelt õhtuseks ja hommikuseks veekeetmiseks vajalik gaas õnnestus kauplusest Intersport saada 99 krooni eest.

Katrineholmist edasi Norrköpingusse või siis Norrkämpingusse oli veel üle 50 km sõita. Natuke maad juhatas Kuugli mapp mind väiksemat teed pidi, kuid peagi tuli ka tõehetk. Ja siis läks teel mölluks. Nii tihedat liiklust vist polnud varem matka jooksul näinud. Päris närvesööv oli seal rekkadega külg külje kõrval sõita.

Ikka minu sõidusuunas liiguvad

Minu õnneks oli võimalik peagi taas suurelt teelt maha keerata. Ja nagu Rootsis sageli juhtus – täiesti stressirohkele sõidule võis ootamatult järgneda kohe taevalikult mõnus lõik. Nii ka nüüd. Järgnes 3-4 km sõitu täiesti järve kalda ääres jooksval väikesel asfaltteel, vaid paari meetri kaugusel veest. Vasakul pool suur kivisein, kuhu otsa inimesed on ka suutnud majad ehitada. See oli nauding.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ja arstide väidetele, siis minu närvirakud selle lõiguga taastusid. Ja sel päeval ei pidanudki rekkameetreid rohkem koguma.  Tee viis väikesesse külla Abysse, kus kinnitasin veidi keha kanapastaga (mitte pizza või burksi ja friikatega!!). Edasi väntasin juba ainult mööda rattateed Norrköpingusse välja. Suurepärased teed ja väga head teeviidad samuti.

Läksin otseteed kämpingusse kohale, ei viitsinud sel päeval enam mööda linna ringi kooserdada. Maksin oma 200 “hõbeseeklit” ära ja maandusin telkimiseks mitteettenähtud kohta jõe äärde. See oli muidu paberite järgi grillikoht, aga kuna keegi huvi üles ei näidanud selle vastu, siis seadsin ennast sisse. Matke mind või koos telgiga. Mürakas kivi oli kalda ääres, osaliselt vees, osaliselt kaldal. Selle peal seistes oli päris hea ümbrust vaadata. Vees märkasin vaevu meetri kaugusel kaldast vähki ringi roomamas, veidi eemal ka krabi.

Vägev vähk läks krabiga tutvust sobitama, aga pidi pettuma, sest viimane oli juba hinge heitnud tema saabumise ajaks. Vähk lõi seepeale käega (õigemini sõraga) ja lasi jalga. Mina aga läksin ise veemõnusid proovima. Vette minna polnud selles kohas keeruline. Nii kui märja koha peale astusin kivil, nii jalad alt libisesid ja sumaki jõkke lendasin. Välja tulemisega oli pisut keerulisem, kuigi ma ikka enne vetteminekut uurisin maad ka muidugi selles osas, et kui kivi pealt ei saa, kus siis saab.  Siiski õnnestus end põlvedele kivi peale tõmmata ja käte abiga kaldal olevast kivi osast haarates vinnasin end välja. Kivi oli päris libe. Samas, ega see veest väljasaamine selles kohas mõne lapse või vanuri puhul väga naljaasi ei oleks. Peaks kuhugi eemale ujuma, et veest välja saada, sest vesi läheb seal ühtlasi ka kiiresti sügavaks.  

Edasine tee Norrköpingust pidi homme taas mööda rannikut minema, kui midagi vahele ei juhtu tulema. See tõotas päris keeruline tulema, sest Eneli väike veli E22 läheb ainult lõuna poole.  Päris mitu päeva oli veel seda jama vaja kannatada, aga lohutus oli see, et ükskord peab see lõputu Rootsimaa otsa saama ka.

Nagu juba eelnevalt sai märgitud, siis öösel käis paras triangel ja hommikuni välja. Öösel olid kõrvaklapid suureks abiks, et natukenegi magada saada, aga varahommikusele mürinale, kärinale ja tümakale vasturohtu enam ei leidunud. Aga polnud hullu, uni tuli kiiresti tagasi, kui lõpuks vaikus saabus. Kogu selle mürgli lõppresultaati sain hommikul näha Circle K bensiinijaamas, kus tahtsin enne teeleasumist läbi minna, et vett kaasa osta. See oli päris kohutav, mis rämpsuhunnikud seal ümbruses olid tekkinud. Kogu seda laga oli palgatud likvideerima kümmekond noort. Ja tööpõld oli neil lai. Kindlasti oli selliseid isetekkelisi prügimägesid veel teisigi, sest neid ameerika autosid koos haagissuvilatega oli tõesti kõik kohad täis – teed, kämpingualad, parklad.  

Päevasest sõidust suurt midagi pajatada pole. Lihtsalt mingi hetk otsustasin, et jään täna varem kuhugi laagrisse. Siiski, käisin korra vaatamas teepeale jäänud suurt Sundby lossi (Stora Sundby slott). Ei tea, kas tuntud norra suusaäss on hästi elama hakanud või mis. Huvitav oli selle lossi juures see, et 4 suurt torni sümboliseerivad 4 aastaaega, 12 väiksemat torni kalendrikuid, 52 tuba nädalaid aastas ja akende arv 365 päeva aastas.

Sundby loss

Edasi viis tee numbriga 56 üle väikeste saarekeste, mis asuvad järves. Ühe sellise ääres oli rekkameestele mõeldud-tehtud puhkekoht ja täitsa lubav järve äär paistis tee pealt. Ajasin ratta vee äärde ja viskasin end lebosse. Ei osanud arvestada, et ka kohalikud võivad seda platsi, mis tõesti üllatavalt avar oli, tahta sihtotstarbeliselt pühapäeva õhtul kasutada. Aga peagi hakkas pihta. Üks moslemi pere tuli järve äärde piknikku pidama ja seejärel veel teine. See teine suurearvuline famiilija maandus oma grillide ja tavaariga sisuliselt minu nina ette. Vaikus ja rahu oli nagu peoga pühitud. Ikka mitmeid tunde istus see pere seal, valmistas endale lõkke peal süüa ja üsna kärarikkalt ajasid juttu, lapsed möllasid ringi. 

Samas pole mul midagi kobiseda ka, sest 2 taldrikutäit liha toodi ka mulle. Ilmselt vaatasid, et mingi hulgus ja nagunii on näljas. Kui nüüd aus olla, siis oli neil sellisel juhul tuline õigus.  Päris hea kraam oli, mis nad mulle tõid. Kui söögid söödud, siis järgnes neil teejoomine ja tossama pandi vesipiip. Telefonist lasti kõigele krooniks araabia muusika viimaseid hitte. Selline inisemist meenutav laul. Iseenesest sõbralikud inimesed, ainult natuke lärmakad ja natuke tüütud. Lõpetuseks tõid mulle magusat ampsu ka. Üks väike jõmm tahtis kangesti minuga suhelda, kui telki üles panin. Aga no ei saanud aru tema soovidest ja tema minu jutust. Telgi ülespanek tundus talle vist selline huvitav tegevus. Läbi isa suu sain teada, et kutt tahaks korra telki sisse minna. Muidugi lubasin seda teha. Aga see vist oli päris hirmus katsumus talle, sest kohe krapsti oli jälle väljas ka.  Eks isegi peab teinekord julgust võtma, et õhtul telki minna. Kes teab, mis kollid seal sees võivad olla. Peale minu. 

 

 

Telkimiskoht järve kaldal