Margus Tali, Author at Rokkar matkab

Tallinn – Tallinn 7000 km

27. mail ilusal päikeselisel päeval alustasin koos kaaskonnaga Tallinna Jüriöö pargist teekonda mööda Peterburi maanteed ida suunas, ees ootamas hea hulk kilomeetreid ja päris palju teadmatust. Nüüd on need meetrid ja kilomeetrid kõik ära mõõdetud ja paras aeg heita pilk tagasi kogu matkale.

Alustuseks pisut statistikat. Nagu juba välja hõigatud, siis matk kestis 97 päeva ja viimasel päeva sai täis 7000 km. Kõige pikem sõidupäev oli Venemaal ja läbitud sai 140 km. Suurimaks kiiruseks tuli 51 km/h. Läbitud riigid – Venemaa, Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa, Poola, Venemaa Kaliningradi oblasti osa, Leedu ja Läti. Telgis veetsin 70 ööd (neist 12 kämpinguplatsil), tubastes tingimustes olin 26 ööd ja jahi pardal 1 öö. Kämpingud olid mõnikord sunnitud variant, kui erilisi valikuid polnud, aga mõnikord ka kergema vastupanu teed minek või lihtsalt soov pesemisvõimalust saada. Kämpinguplatse külastasin Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal ja Lätis. Kõige mõnusam, rahulikum ja odavam oli viimane kämping Lätis. Skandinaavia ja eriti Saksamaa kämpinguplatsid on parajad hullumaja puhvetid. Aga pärast Rootsit tahtsin juba puht sportlikust huvist näha võrdlusena ka teiste riikide kämpinguplatsil telkimise võimalusi ja hindu. Poolas ühessegi kämpingusse ei sattunud. Üks statistiline näitaja veel – kraavis vedelevad sõidukid. Neid nägin matka jooksul 6, neist 3 autot olid kraavis Venemaal, Soomes oli 1 + 1 jalgratas ning 1 auto Rootsis. Lisaks seisis Rootsis teepervel üks segamini pekstud auto.

Kui minult küsida, et kas ma leidsin matkalt seda, mida ma sellele teekonnale minnes otsima läksin, siis vastuseks on kindel jah. Ma nautisin väga seda teekonda, kus oli täielik vabadus teha ja olla ainult oma tahtmist mööda. Ei pidanud mõtlema mingite kohustuste peale ega suuresti ka ühiskondlike reeglite peale, mis linnas elamine kaasa toob. Sain olla täpselt nii nagu tahtsin, ärkasin millal tahtsin ja teele läksin siis, kui heaks arvasin. Looduses veedetud aeg on alati hästi veedetud aeg. Ja ma sattusin ikka pagana ilusatesse kohtadesse oma teel. Päikeseloojangu vaade mere ääres on üks mu lemmikuid looduse pilte ja seda sain näha samuti palju. Muidugi oli ka hetki, mil tuli kõvasti pingutada ja vaeva näha, kuid ka see oli juba enne üks eesmärke, et end proovile panna ja raskematest hetkedest üle saada, nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma ei hakka salgamagi, et see teeb rinna uhkeks küll, et sain selle katsumusega edukalt hakkama. Ja vähe tähtis pole ka see, et pikk matk võimaldas vähemalt kolmeks kuuks iseendaga rahu sõlmida.

Enne matka arvasin, et üksinda teel olles on piisavalt aega mõelda ka oma edasiste tegemiste peale. Et ehk oleks aeg oma ellu mingeid muudatusi tekitada. Tegelikult mõtlesin matkal enamasti selle peale, et mida põnevat siin ja seal vaadata on, kuidas leida õiged teed sõitmiseks, kuhu õhtuks laagrisse minna ja mida täna süüa võiks. Tuleviku peale (ehk ajale pärast matka) ei mõelnudki praktiliselt üldse, sest sel ei olnud matka ajal mingit tähtsust. Elasin vaid selles hetkes ja päevas. Ja see on üks osa vabadusest, et sa ei pea muretsema selle üle, mis homme saab või järgmisel kuul. Mõtted on vabad kohustustest ja tulevikuplaanidest. Eks tuleb see, mis tulema peab. Küll aga puhastab selline eemalolek mõtteid, annab uut hingamist ja energiat. Nüüd kui matk on läbi, on aeg pigem mõelda selle üle, mida on mul sellelt teekonnalt kaasa võtta tagasipöördumisel ühiskonda inimeste keskele. Ja mida ma enda jaoks teada sain. Võin täie kindlusega öelda, et sain juurde enesekindlust ja usku endasse tulevikuks. Sellest on mul varasemalt kogu aeg pehmelt öeldes vajaka jäänud. Usku, et ma saan hakkama, kui on suur tahtmine midagi korda saata või unistusi ellu viia ja mitte otsida põhjuseid, miks ühte või teist asja ei saa teha.

Varustusest ka natuke. Võin öelda, et minu hea kaherattaline sõber Tuulemurdja (pärisnimi Cube Nature) pidas väga hästi sellele valule vastu. Kolme kuu jooksul polnud ühtegi rehvi/sisekummi purunemist ega läinud ka mingid olulisemad jupid katki. Rattatohtri juures abi saamas käisin kokku 4 korda – Narvas pandi rattale alla uued pedaalid, Vaasas keerati keskjooksu kinni (tasuta), Umeås vahetati üks hammasratas ja kett (läks maksma 74 eurot koos tööga), Kielis keerati taas keskjooksu kinni (panustasin tänutäheks poe kohvifondi 2 eurot). Rohkem ei olnud midagi. Kuigi pärast matka hoolduses selgus, et esimese ratta veljes oli mõra, nii et matk lõppes päris õigel ajal ära. Ka mu endal ei olnud kogu matka jooksul ühtegi ihuhäda, haigust ega vigastust. Seega nii enda lappimiseks kaasavõetud esmaabi asjad (neid asju seal paunas ikka jagus) kui minu rattaremondi varustus jäid õnneks päris puutumata. Kui need oleks koju jäänud, küll siis oleks häda ja viletsus mind ka tabanud.

Üks asi on varustuse osas, mida ma kahetsen, et matkale kaasa ei ostnud. See on päikesepatareiga akupank. Oleks enda jaoks elu lihtsamaks teinud. Mul olid küll kaks akupanka kaasas (10 000 mAh), aga silindrinahad tahtsid ju tühjaks saada, kuna laadimisele kuuluvaid esemeid oli mitmeid (eriline elektrisöödik tahvelarvuti, lisaks nutitelefon, GPS jälgimisseade, mp3 mängija, spordikell). Tahvel oli eriti jalgpalli MM ülekandeid vaadates kiire tühjenema. GPS seade vajas samuti iga päev laadimist. Nutitelefon oli hädavajalik navigeerimiseks ja netis kolamiseks. Kohvikutes ja baarides tuli siis jälle maniakaalselt otsida pistikupesi, et saaks laadida. Mõned söögikohad saigi sellepärast ära põlatud, et polnud sellist kohta. Soovitavalt oli vaja kahte pesa, et saaks mitut asja korraga laadida (eeskätt muidugi telefon ja akupank ise). Ülejäänud varustuse osas aga suuremat muret polnud. Peale selle, et ühed jalanõud lagunesid ära ja pidin uued ostma Berliinis. Siiski, kuna navigeerisin telefoniga, siis korraliku lenksukinnituse oleks võinud ka enne matka hankida. Priit jättis oma telefonikoti koos kinnitusega mulle, kui ta Loviisas öösel sääred tegi. Navigeerimise kohta tuleb öelda, et sellega olid probleemid peamiselt ilmast tingitud põhjustel – kui sadas vihma, siis oli puutetundliku telefoni kasutamine kõvasti häiritud ja kui paistis ere päike peale, siis ei olnud telefoni ekraanilt lihtsalt sõites midagi näha. Eriti probleemne oli see muidugi suures linnas liikudes. Siis polnud muud teha, kui tuli iga natukese aja tagant seisma jääda ja uurida, et kuhu´s nüüd.

Tähtsa osa matkast moodustas kohtumine erinevate inimestega. Võiks siinkohal mõned välja ka tuua:

Venemaal Võssotski linnas kohtusime noorte matkajate Olegi ja Anjaga (nimed on väljamõeldud, pärisnimed on toimetusele teadmata);
Venemaal Peski külas saime juttu ajada huvitava elukäiguga Silvaga, kes oli Eestist pärit, kuid kes enam eesti ja soome keelt ei eristanud;
Soomes Porvoo linnas ööbisin tundmatu Ronja (ei ole teada, kas tegu on röövli tütrega) korteris;
Soomes Turu linnas ööbisin ja veetsin aega Iiro juures (tema eestlannast elukaaslane Leelo mulle elamise tema ja Iiro korteris pakkus Facebook vahendusel, kuigi teda ennast kohata kahjuks ei õnnestunud);
Soomes Lohja linnas lõunatasin eestlaste Ingridi ja tema mehe juures;
Soomes metsas, kännu otsas Järve kaldal saabus Pille spetsiaalselt 17 km kauguselt matkaraja kaardi järgi minu laagrikohta ja tõi rabarberikooki ja rabarberikisselli (muide, see totsik, millega Pille kisselli tõi, tegi ülejäänud tiiru ümber Läänemere minuga kaasa);
Helsingis kohtusin Soome kolleegi Jannega, kes sõitis minuga 30 km kaasa, juhatades mind läbi ilusate mereäärsete väikeste teede;
Soomes Yyteri kämpingus sai juttu aetud Tatjana ja Sebastianiga, Saksamaalt tulnud rattamatkajatega;
Soomes Oulu linna hostelis kohtasin ainsa teise külalisena selles majas ööbivat inimest, kelleks polnud keegi muu kui teine eestlane. Alice imedemaalt, nagu ma teda nimetan, elab Helsingis. Soome oli meile kunagi ju ikka imedemaa;
rootsi matkasell Soome külakese Härkmeri kohvikus;
Soomes Munsalas pakkus Piret ja CO mulle oma hoovi peal telkimisvõimalus, seal sain ka ennast ja riideid pesta, pakuti süüa ja vaatasime ka pererahvaga jalgpalli MM mängu;
Berliinis pakkus 3 ööks majutust Madli;
Saksamaal Rostockis kutsusid väga toredad kohalikud noored Alex ja Martin mind lambist tänaval enda hoovile telkima, kuna vaatasid, et mul võib hilise kellaaja tõttu probleeme sellega olla;
Ja siis muidugi toredad kohtumised oma inimestega teel pakkusid rõõmu ja üllatust – keset Turu-Helsingi maanteed sai juttu puhuda Erkkoga, Kopenhagenis sain aega veeta taani sõprade Linda, Dani ja Jimmiga, Lätis Nica külas tabasid mind teolt Risto ja Raul ning Ragaciemsis rabasid mind absoluutselt ootamatult Merike ja Priit.

Teel kohtasin lisaks huvitavatele inimestele aga ka erinevaid loomi ja linde. Näiteks nägin kährikut, metskitsi ja jäneseid korduvalt, punahirvi, vähki, krabi, rästikut, metssea põrsaid (õnneks nende esivanematega ei pidanud tutvust tegema), minki (mitte seda letialust). Sulelistest õnnestus näha rähni, kotkalisi ja kulle, haigruid ja graatsialindu (rohkem tuntud sookure nime all).

Mida öelda nende riikide kohta, mida läbisin? Eks nad üpris erinevad olid. Venemaal (29.05. – 03.06. ja 17.08. – 19.08.) olid head ja sõbralikud inimesed, teed olid enamasti kas väga head või väga halvad. Eriline linn mu jaoks oli Kroonlinn. Soomes (03.06. – 21.06.) puhus kohe alguses väga tugev tuul (kohati tormas eriti kõvasti), sain üles rühkida järjepanu paljudest vahvatest tõusudest ja seal olid üsna korralikud rattateed (eriti mugav oli asulaid läbida). Ja muidugi jääb meelde ropult kallis õlu! Rootsi (21.06. – 19.07.) jääb meelde vastuolulisi ja kardinaalselt erinevaid emotsioone pakkunud maana, kus ühel hetkel oli meel päris mõru, aga järgmisel hetkel võis meeleolu olla juba hiilgav, nii et terve mets meil mängumaa. Närvirakud üldiselt teatavasti ei taastu, aga Rootsis tundus küll teisiti. Näitena äärmustest toon Kesk-Rootsi superilusa looduse (Höga Kusten – kõrgrannik) ja need rõvedad E-tähistusega trassid (Eneli ehk E4) ning nende ümber jooksvad kruusateed, samuti igati ilusad ja mõnusad linnad rattaga läbimiseks, nii et võis kergesti paradiisist põrgusse sattuda ja vastupidi. Taani (19.07. – 26.07.) oli superhea rattavõrgustikuga ja parimate asfaltteedega (sh ka kõige väiksemad küla- ja põlluvaheteed) riik, kus ka väga palju rattureid vurab ringi. Suurtes linnades oli rattaliiklus seetõttu oluliselt rohkem reguleeritud kui mujal, nii et tuli teemärgistust ja märke hoolega jälgida. Muuseas, kiivreid seal eriti usinalt ei kanta, sama kehtib tegelikult ka teiste nö arenenud maade kohta. Saksamaa (27.07. – 12.08.) paistis samuti silma suure rattateede arvuga. Rattateid oli seal isegi rohkem kui Taanis, aga kohati olid need teed ka ajahamba puretud ja kvaliteet jättis soovida. Aga ei saa nuriseda, kui kümneid ja sadu kilumeetreid saad sõita väljaspool sõiduteed. Saksamaa (ja samuti Rootsi) paistis silma suure hulga kämpinguplatside poolest. Neid platse oli ikka tohutult palju ja kesk-suvel enamasti kõik rahvast täis. Tuhanded inimesed veedavad seal külg külje kõrval oma puhkust, olles nii tihedalt koos nagu räimed konservikarbis. Kohati jäi Saksamaal mulje, et mere äärde ongi jäänud vaid kämpingualad, suured rannad, kus peesitab tuhandeid inimesi ja lindude kaitsealad. Ja muud moodi niisama lihtsalt mere äärde ei saagi minna. Sakslased on sellised inimesed, kes ignoreerivad fakti, et sa nende keelest aru ei saa ega räägi ka aeglasemalt, kuigi näevad, et üritad nendest aru saada, aga päris ei saa. Hindade poolest erineb Saksamaa Skandinaaviast nagu öö ja päev, ikka palju odavam on kõik. Poolas (12.08. – 17.08.) oli sõiduteede kvaliteet küll hea, aga need teed olid neetult kitsad, kui suured E tähistusega teed välja arvata. Autod pidid seetõttu mõnigi kord seljataga hoo maha pidurdama, et mitte vastutuleva autoga minust möödudes kokku põrgata või mind seda tehes rammida. Samas peab neile au andma, et nad jäid rahulikuks seal seljataga, sest ükski neist signaali ei andnud (erinevalt rootslastest, kes mõnigi kord E4 peal tuututasid mulle) ja päris hullu ka ei pannud. Rannikuala linnad ei olnud mõnusad, vaid rahvast pungil täis ja valju muusikat ja lärmi oli igal pool. Turismiohvriks langenud. Samas see ei tulnud mulle üllatusena, sest Rootsi teedel üks saksa rattamatkaja mind selle eest oli eelnevalt hoiatanud. Ja mõned kõrvalteed, kus sai sõita lagunevatel kiviplaatidel, aukudega plokkidel, paneelidel, kividel, mis vanemast ajast pärit, tahtsid küll hulluks ajada. Teedest peab ära märkima seal E65, kus oli Poolas üldse kõige parem ja ohutum sõita, kuna teeperv oli jäetud niivõrd lai. Ja autojuhid (erinevalt Lätist) sinna ei trüginud. Leedu (19.08. – 21.08.) üllatas, kuigi ma seal ka ainult üürikest aega olin. Väga hea oli sõita Kura säärt mööda ja ka Klaipedast Palangasse viis super rattatee. Läti (21.08. – 27.08.) teed võiks küll kohati paremad olla (on sellised ajast ja arust ning lipp lipi peal ja lapp lapi peal), kuid päris suures mahus teetööd ka suvel käimas olid, nii et ilmselt paari aasta pärast seal sõita on juba palju parem. Vähemalt selline lootus täitsa on. Läti autojuhid aga jätavad veel rohkem soovida kui teed. Möödasõidud on kohati päris hullud ja minnakse möödasõite tegema võimatutes kohtades ja nii saab kahest sõidurajast isetekkeliselt kolm. Alates Kolka neemest mööda mere äärt alla Riia suunas sõites on teel väga palju asulaid, igal pool 2-3 poodi (pole veel jõudnud vist neid kinni panna nagu Eestis) ja mitmed kalakaupmehed spetsiaalsetes puust putkades oma suitsuräimi pakkumas. See on täitsa hea, kui matkal oled. Lisaks tunnustus lätlastele bussipeatuste pärast, mida on Läti teede ääres päris tihti ja enamasti varustatud pingi ja prügikastiga. Lisaks on mere ääres ujumiskohtades (va looduskaitsealad muidugi) palju kämpinguid ja parkimiskohti,,mida kasutavad paljud haagissuvilamehed, kus ka WC ja prügikast kenasti olemas. Need sobivad hästi ka rattamatkajale telkimiseks. Saab ju täitsa tasuta.

Kui rahast ka rääkida, siis eks seda kulus päris ohtrasti. Selleks sai ju pikka aega kogutud ka seda rulli. Oleksin saanud muidugi oluliselt odavamalt läbi ajada, aga olin võtnud põhimõtte, et ei larista mõttetult, aga ka ei koonerda. Ei soovinud end Rootsis ja Soomes vaese sugulasena tunda, aga päris arutult ka raha vasakule ja paremale ei loopinud. Loomulikult kõige suurem auk eelarvesse tuligi Rootsis, kus viibisin ajaliselt ka kõige kauem. Sel ajal toimus veel jalgpalli MM ka, mis tähendas lisakulusid (baarides sai seda vutti ikka mitmel pool vaadatud). Üldiselt oli karta hullemat lõpptulemust, aga jäi ikka elamiseks kopikas alles ka.

Selline sai minu lugu seekord. Võin öelda, et olin enamuse ajast matkal õnnelik ja rahul. Oli ka ärevaid ja närvilisi hetki (nt seoses teeoludega, liiklusega, laagrikoha otsimisega), aga need tunded muutusid kiiresti taas rõõmuks. Tülpimust ja kahetsust või loobumismõtteid ei tekkinud sekundikski. Kardetud üksinda sõitmine ei olnud tegelikkuses üldse raske, vaid kohati isegi boonus. Ma tänan siinkohal kõiki väga suure toetuse ja positiivse tagasiside eest, mida tundsin nii enne matka kui matka ajal.

Järgmise pikema matkani jäävad tunnid, nädalad, kuud… võib-olla aastad. Aga see tuleb kindlasti. Ühel päeval.

“Raskused on selleks, et neid ületada saaks, lootuskiire leidmine ei ole kerge saak. Rada, mis on valitud, võib olla konarlik, koju jõudes iga rännumees on õnnelik. Kui käidud tee on rahul rännumees…” (Öösorr “Rännumehe laul”)

97. päev (31.08.) Meremõisa – Jüriöö park, Tallinn (40 km)

Ja oligi kätte jõudnud minu rände viimane päev. Kojujõudmise päev. Ühe etapi lõppemise päev. Nii kurb kui rõõmus, oodatud ja kardetud üheaegselt. Istusin hommikul mere ääres mändide all ja nautisin veel seda mõnusat olemist looduses. Vihma ei sadanud, rähn toksis kusagil pea kohal ja tihased karglesid ümber laua, otsides oma einelauale raasukesi, mis eile õhtul maha olid pudenenud.

Teelolemine ei saa paraku lõputult kesta ja iga pidu saab ükskord otsa. Kui aga teelolemisest veel rääkida, siis sealsamas RMK platsil kohtusime ühe Šveitsist pärit tütarlapsega, kes oli üksinda 3,5 kuud mööda Euroopat ringi sõitnud tsikliga. Veel hommikulgi, kui mina kamraadid olid juba läinud oma tegemiste juurde (ikkagi tööpäev) kõikus ta oma rippuvas kodus mändide vahel. Vahetasime temaga muljeid ka ja tema jutus oli väga palju mulle tuttavat ja see äratundmisrõõm oli päris tore.

Sõit tagasi kulges absoluutselt ilma vahejuhtumiteta. Vahepeal puhkasin jalga imekaunil Türisalu pangal.

Türisalu

Kell 15.00 olin lubanud olla Tallinnas Sõjamäe kõrgendikul asuvas Jüriöö pargis ja kuulutada pidulikult oma püha üritus lõppenuks. Aega oli sinna päris palju ja kilumeetreid vast 40. Nii et oli veel mahti hingata viivuke mereõhku enne teeleasumist.

Käes oli siis matka 97. päev, mis jäi viimaseks. Seega oli eesmärk täidetud sõita 100 päevaga rattaga ümber Läänemere. Ühtlasi täitus Tallinna jõudes ka ümmargune arv 7000 km. See pole küll algselt plaanitud 7700 km, aga vast ajab see ka asja ära. Ise jään igatahes selle tulemusega ka rahule. Asjaolul, et mõned nurgad (nt Stockholm) teelt kõrvale jätsin, on objektiivsed põhjused. Lohutan end ka sellega, et kui sa sõidad rattaga ümber mere, siis tegelikult ju lõigata pole võimalik.

Tehtud!

Olulisem statistika

95. päev (29.08.) Lõpe – Järveotsa järv 78 km

Tiksusin eelmisel õhtul päris pimedani bussipeatuse ootepaviljoni pingil. Liikumist küll polnud, aga igaks juhuks. Lõpuks hämaruse varjus hakkas metslane möllama. Telk läks püsti nagu nõiaväel ja asjad lendasid riburadapidi sisse. Ja siis kerge ööoode pasteedi võileiva näol. Desserdiks olid kaks küpsist.

Hommikul kuulatasin vaikselt telgist, mis väljas toimub. Peale möödasõitvate autode ei toimunud midagi. Keegi mu telgile erilist tähelepanu ei pööranud, kuigi möödujaid oli. Nagu see oleks siin tavaline asi, et mõni tüüp bussipeatuse kõrval telgib. Seega pikutasin edasi. Kell 8 siiski ajasin end üles (erakordselt vara mu jaoks) ja viskasin esimese asjana telgi kokku. Olgu, siiski teise asjana. Sellest esimesest asjast ma ei taha rääkida. Telgi väline kate oli seest läbimärg, nii laotasin selle veel laiali, et ehk natukenegi läheb kuivemaks. Pärast läks ikka märjana kotti. Tuli tunnistada, et ei mäletanudki, millal telgist välja minnes viimati nii külm oli! Vaatasin järgi ja vaid 10 kraadi oli sooja. See tundus sel hommikul paraja pakasena. Iga päevaga läkski aina külmemaks. Õnneks oli lootust varsti Tallinna ega pea päris miinuskraadidega ärkama ühel hommikul.

Tänasest sõidust eriti rääkida midagi polegi. 17 km ja olin Lihulas. Kohvikus väike söök ja kohvi. Linnusevaremete juures istusin niisama jõude laua ääres. Edasi jäid teele Koluvere loss ja Risti A ja O kants. Õhtuks jõudsin Järveotsa järve äärde RMK platsile. See õhtu oli eriline, kuna jäi matka viimaseks õhtuks, mille omapäi sain mööda saata. Vaikuses. Järgmiseks päevaks oli juba kokkulepitud väike koosviibimine mere ääres. Nimelt RPR seltskond lubas tulla mind päästma üksindusest. Ehk matk oli plaanis lõpetada väärilise lõkkeõhtuga heas seltskonnas. Matk on ikkagi 100% väärt tähistamist.

Küll läks see suvi kiiresti mööda. Alles võtsin Lõuna-Soomes kohalikult tuuletargalt mõõtu ja ronisin Kesk-Rootsi kõrgrannikut mööda lõuna suunas või läbisin Poola “karnevalilinnu”. Ja juba ongi kõik. Peaaegu. Jäänud oli veel sõit Meremõisasse umbes 45 km ja reedel Tallinnasse 37 km. Mõtetesse tulid juba õhtud Tallinnas. Ausalt öeldes ei kujutanud ettegi, kuidas see üleminek loodusest suurlinna toimuma pidi. Mõtlesin, et peaks minema ilmselt õhtuti Piritale meremühinat kuulama. Siis vaatan kaugusse ja mõtlen – seal teisel kaldal ma ju alles hiljuti sõitsin rattaga, tuul kõrvus ulgumas!

Aga mõtete järjekordsed eksirännakud juhatasid mind uue suure projekti juurde. No kui 100 päevaga saab Läänemerele ring peale tehtud, siis tuleks järgmisena 100 päevaga endale teine pool leida. Sellised veidrad mõtted tulid, nagu allpool saab lugeda:.

Niisiis on tegu hanke korras läbirääkimistega naisevõtumenetlusega. Menetluse tähtaeg on 100 päeva. Käesolevat võib tõlgendada kui pakkumise kutset osaleda menetluses kõigil mõistlikus vanuses naissoost isikutel. Varasem naisevõtumenetluse kogemus pole määrav, kuid võib kasuks tulla. Pakkumised tuleb esitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis menetluse korraldajale.

Naisevõtumenetlus loetakse lõppenuks konkursi võitja väljakuulutamisega naisevõtumenetluse korraldaja poolt, kõikide pakkumiste tagasilükkamisega korraldaja poolt, naisevõtumenetluse kehtetuks tunnistamisel või pakkumiste nimetatud tähtajaks mitteesitamisel.

Lugupidamisega

Rokkar Matkab (käesoleva naisevõtumenetluse peakorraldaja)

Järveotsa järve ääres RMK lõkkeplatsil

85. päev (19.08.) Zelenogratsk – Nida 60 km

Hommikul ärkasin nari teisel korrusel. Väga mõnus ja pehme magamisase oli. Olin 100 rubla eest (see teeb umbes 1,3 eurot) tellinud ka hommikusöögi. Hommikusöögiks anti 2 pannkooki hakkliha ja hapukoorega ning tomatisalatiga. Ja kohvi muidugi ka. Abiks ikka raskel ajal, nagu öeldakse. Kell 1o asusin teele. Tõotas põnev päev tulla, sest ees ootas Kura säär ja seda piirkonda olin juba ammu oodanud. Linnast välja liikudes juhtusin mööda sõitma ka kohalikust pronkssõdurist, mis igavese tule valgel endiselt vapralt oma kohal püsib, ilmselt igavesest ajast igavesti. Ainult kaelarättidega pioneere ei paistnud puuslikku valvamas olevat ühtki. Kuidas siis nii, seltsimehed? Diversandid on kõikjal ja teie geroi puhta kaitseta.

Sm Pronkspuuslik

Linnas torkas silma veel see, et üllatavalt vähe on seal (ja tegelikult kogu Kaliningradi oblastis) vene autotööstuse lipulaevu liikumas ehk neid sisuliselt polegi.

Ja siis jõudsingi omadega Kura säärele. Kura säär ehk vene keeles Куршская коса ja leedu keeles Kuršių nerija on ligi 100 km pikkune ja kuni 3 km laiune maasäär, mis ühest otsast algab Kaliningradi oblastis Zelenogradski linnas ja teises otsas lõppeb vahetult enne Klaipeda linna Leedus. Mõlemas riigis on loodud poolsaart hõlmavad rahvuspargid looduse ja luidete kaitseks.

Säärel, mis eraldab Kura lahte Läänemerest, on kuni 70 meetrit kõrged luited, mis aastas mitusada meetrit edasi liikudes kuni 19. sajandini suisa külasid enda alla mattis. Otseloomulikult kuulub Kura säär UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kura sääre Leedu-poolses osas asuvad asulad on liidetud Neringa linnaks, millest tuntuim Nida asula. Ühtlasi on Nida ka Leedu kõige läänepoolsem asula. Veel tasub vast mainimist, et siin oli ka saksa kirjaniku Thomas Manni suvekodu. Nidas oli ka minul plaanis ööbima jääda.

Natuke ajas tagasi kerides, siis kohe s äärele jõudes tuli ootamatult teel ette kontrollpunkt, kus sisenemise eest rahvuspargi territooriumile nõuti pileti ostmist. Ma polnud sellest varem kuskilt lugenud, seega oli see väike üllatus. Samas on see täiesti OK, kui see kümnis rahvuspargi hüvanguks läheb ja mitte mõne seltsimehe tasku ei rända. Hind 150 rubla rahvusparki sisenemise eest. See teeb eurodes hinnaks küll vaid 2 eurot, aga asi oli selles, et ma olin rublad meelega enne Venemaalt lõplikku lahkumist üsna sirgeks löönud, arvates, et neid enam ei vaja, ja alles oli sulas vaid 100 rutsi. Samuti üllatuslikult ja minu õnneks sai seal punktis töötavale prouale ka kaardiga maksta. Vastasel korral oleks tulnud ots ümber pöörata ja Zelenogradskisse tagasi sõita oma 5-6 km sularaha järele ja siis uuesti tulla. Boonuseks oma 11-12 km. Muidu poleks ka see teab mis katastroof olnud, aga no vene rublasid poleks enam tahtnud rahamasinast välja võtma hakata.

Teele jäid viimased vene külad – Lesnoi, Rõbatshnaja, kus sain vabastada end ka viimastest vene rubladest. Mõnus kulgemine piki Kura säärt (eriti tore on seda vaadata mu martkaraja kaardilt). Teed on seal arusaadavalt kitsad ja jooksevad suuresti männimetsade vahel, aga mitte liiga tiheda liiklusega. Mulle väga meeldisid seal tee äärtes metsa alla pandud loomapiltidega meeldetuletused inimloomale – ära viska siia prügi maha, hoia metsas tuleohutust, jahipidamine on keelatud. Üks märk ütles – kas õnnestus prügi kaasa võtta? Tubli! tänades: Põder.

Ja siis nägin järgmist silti perekonnalt Metssiga, mis teatas: “Ettevaatust, me võime vabalt siin üle tee lipata”. Siinkohal tuleb nentida, et vahetult enne Vene-Leedu piiri nägingi metssea põrsaid üle tee koperdamas. Kuna pildistada esimese hooga ei õnnestunud, siis lisasin hoopis kiirelt hoogu, kuna nende esivanematega ei soovinud fotosessiooni teha. Küllap nad kuskil lähedal seal olid ka.

Ja siis läksingi taas oma matkaga üle piiri. Seekord üle Vene-Leedu piiri. Ilma mingi ajalise viivituseta sain lipsti üle ja küsimusi ühelgi ametnikul ei tekkinud. Ja olingi jõudnud tagasi kodusesse Baltikumi. Nagu enne matka juba mainisin, siis Leetu jõudes võisin öelda, et olen peaaegu kodus. Mis see mõnisada kilumeetrit enam on. Esimene auto, mida Leetu sisenedes tee ääres seismas nägin, oli muidugi Eesti numbriga.

Selle päeva ööbimine Nidas oli eriline. Booking.com lehelt vaatasin täitsa suvaliselt, mis võimalused Nida kandis ööbimiseks katuse all on. Eeldasin, et midagi odavat ei saa olla, kuna tegu ikkagi turistide meelispaigaga. Ja enda imestuseks nägin, et pakutakse suhteliselt ok hinna eest ööbimist jahi peal. Ei noh, miks ka mitte, mõtlesin. Ja mõeldud, tehtud. Hind (32 eurot + 10 eurot kohalik maks…sadamamaks ilmselt) oli vastuvõetav ning asukoht ja selline võimalus matkal igal juhul erakordne. Leppisin jahi kapteniga kohtumiseks aja kokku ja läksin rahulikult sööma. Meelest läks aga see pisiasi, et Leetu jõudes oli kellaaeg jälle tunni võrra muutunud. Aga sain härra kapteniga siiski kenasti kokku, ta näitas jahi pardal vajalikud asjad kätte ja jaht oligi minu päralt ! Igavesti uhke kaunitar. Kusjuures, ma sain valida veel kahe erineva jahi vahel Vaat see oli üks kuradima lahe öömaja! Ratta sain jätte kai peale posti külge aheldatuna.

Öömaja Nidas

Tuulemurdja tuulte meelevallas kai peal

Leedukad olid ühe üllatuse ka siiski serveerinud. Nimelt on nad oma “ossinovski seaduse” välja mõelnud, et pühapäeval müüakse alkohoolseid jooke kuni kella 15-ni. Kuna kell oli juba 18 saamas, siis õhtusest õllest olin ilma nagu peni pehmest leivast. Selle asemel, et rahulikult kõikuvas paadis istuda ja aega surnuks lüüa läksin sadama juures asuvasse baari blogi kirjutama ja värsket suitsukala mekkima, mida seal samas baari kõrval suitsutati.

17. päev (12.06.) Yyteri – kusagil paadisadama kõrval 91 km

Yyterist sai “karavan” liikuma alles 11.30. Tegin endale seekord taas gurmeejooki, lisaks väike võileib ja külm riisipuder moosiga. Soomes sai seda päris tihti sisse uhmerdada hommikuti ja maitses päris hästi, kui moosi ka sisse segada ja sooja jooki peale larpida. Hommikul kämpinguplatsil oli ka see ajalooline hetk, kui esimest korda tuli üks soomlane mu juurde (jätan arvestusest selle mehe välja, kes 13 aastat Eestis elanud ja minuga eesti keeles rääkis) ja tundis huvi mu tegemiste vastu. Kuna jutu käigus selgus, et tegu oli õpetajaga, siis pole ka imestada. Igatahes sain oma loo ära rääkida ja talle väga meeldis mu ettevõtmine.

Hommikul meenusid ka öine lament ja kisa, mis kuskilt eemalt mu telki kostus. Nagu oleks sõda lahti läinud. Keegi röökis täiest kõrist, mingid kolakad või paugud käisid. Ja nii oma 10 minutit jutti. Hommikul sain teada, et paugutamiseks siiski ei läinud, aga mingid ülejoonud kodanikud olid lihtsalt otsustanud üksteisel kulmud rulli taguda ja sel viisil, et see ikka vähemalt 7 maa ja mere taha kuulda oleks.

Aga edasi sai vaikselt asju pakitud, saksa paariga veel juttu puhutud, head sõnad teele kaasa antud ja pildidki tehtud. Ja siis sadulasse ja Reposaare suunas teele. Sinna oli tubli 14 km, nii et paras soojendus päeva alustuseks. Ja saar on ilus, seal on väikesed puust majakesed 19. sajandist ja 20. sajandi algusest, kaunis kirik, Merry Monk pubi ja Sale pood.

Tee peal on kasvanud ka soome keele teadmised. Täna sain näiteks teada, et uimama tähendab soome keeles ujuma. Teeviidad muudkui juhatavad uimaranda 🙂

Veerand kuue ajal olin omadega Meriokarva nimelises asulas, kus sai kebabi ja pizza asemel korraliku kanasalati nahka panna – üks väheseid sööke, mida võiski peaaegu tervislikuks pidada, kuigi peale kuukasin muidugi coca-colat. Edasi oli vaja vaikselt ööbimiskoha peale mõtlema hakata, sest kilomeetrid kulusid, aeg muudkui keris ennast edasi. Aga ei kippunud teele jääma mingit võimalustki kuskil, et võiks laagrisse jääda. Kristinestadti haldusüksuse sildi all oleks asfalttee nagu noaga pooleks lõigatud, järgnes paras märg ja liivane õudus. Mõni kilumeeter edasi siiski toimus ka seal uue asfaldi panek, nii et arenevad. Suvalisest tee otsast pöörasin “magistraalilt” maha, mis võis teoorias merele kõige lähemale viia ja ennäe imet – tsäkk pott. Mere ääres oli paadisadam, aga selle kõrval oli veel üks väike plats, kus leidsin vana sammaldunud kõikuva laua koos pingiga. Koht telkimiseks olemas ja laud kirjatöö jaoks samuti. Isegi WC ja prügikast täitsa olemas. Hiljem tuli üks kohalik taat ujuma ja mainis, et ega siinkandis tõesti rohkem ööbimiseks sobivaid kohti polegi. Ja et ma võin vabalt oma telgi üles panna. All right! Nii et joppas ikka korralikult. Saabudes paistis päike otse peale ka veel. Nagu öeldakse, et pime kana leiab ka vahel tera.

laagrikoht-paadisadama-kÃµrval.JPG

Laagrikoht – vaade ülalt ja vaade alt

Täna sai läbitud 91 km ja kokku tuleb juba 1600 km.

16. päev (11.06.) Rauma – Yyteri 82 km

Täna suutsin luugid lõplikult avada veerand kümme. Mitte ei viitsinud varem karku alla ajada. Mõtlesin, et lõppude lõpuks olen ju iseenda peremees, nii et kui ei taha varem end aktiveerida, siis ei aktiveerigi ja kogu moos. Kes saab mind käskida, nagu ütles Heino Mandri mängitud purupurjus vana teener Madis telelavastuses “Elavad surnud”. Kõik aeg matkal oli minu oma. Ja seda aega voolas kogu aeg juurde, mis tõi endaga kaasa uued kohad ja uued inimesed. Aga lõpuks tuli end vaatamata kõigele ikkagi liikvele ajada ning ees oli ootamas Rauma vanalinn, kuhu eile veel ei jõudnud. Rauma on tõesti lahe, väikeste puidust majadega linnake. Seda kinnitab fakt, et just Rauma vanalinn on esimesena Soome linnadest võetud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Aga aeg taas taldadele valu anda, reielihastest rääkimata.

Panin ühe puhkepausi ajal oma märkmikusse kirja, et minu kaardirakendus telefonis Here We Go on mind väga hästi teeninud, viinud mind suurtest teedest eemale ja isegi metsavahelistele radadele (kus näiteks kohtusin ka isand kährikuga). Täna olid teed metsade ja põldude vahel samuti liiklushõredad ja mõnusad. Kohtusin auväärt musta rähniga, kes otse tee ääres puu otsas oma asju ajas. Palusin talt luba teda jäädvustada, kuid ta polnud nõus, viitas Euroopa Liidu andmekaitsemäärusele – eraelu puutumatus. Tuli austada tiivulise privaatsust ja edasi liikuda. Jõudsin selle kiituse vaevalt kirja panna, kui hakkas juhtuma. 5-6 km oli nii halb teelõik, mida ei kohanud ka Venemaal (vaene Tuulemurdja). Küll aga tõi meelde 2009. aastast Riia tugimaantee Ergli teed Lätis, kus sai koos kamraadide Mella ja Kidraga madistada higipull otsaees. Nimelt oli tee esiteks kaetud ohtra väikese kruusaga, teiseks oli tee parasjagu treppis ja kolmandaks olid sisekurvid niivõrd suure kaldega, et meenutas velotrekki. Kui hooletult kurvi lähed, oled ka omadega kraavis. Sellisel külavaheteel olid sõidujäljed sisse sõidetud muidugi võimalikult sisekurvi, jäljest väljaspool oli aga seetõttu kuhjunud suuremas koguses kruusakive. Seega juba sisekurvis olles sealt üles murda on ikka tükk tegemist. Ühe korra olingi sunnitud päris seisma jääma, et mitte teelt välja kraavi vajuda. No vot sõida siis seal. Õnneks ei tulnud sellel teelõigul ühtegi autot vähemalt vastu.

Kuna eilne laristamine (2 korda päevas pizzat süüa Soomes on liig mis liig) sundis tegema mingeid korrektuure, siis ühes järjekordses asulas nimega Luvia tegin baaris söömise asemel piruka ja banaani pausi piimaga.

Minu kaardirakendus polnud veel tänaseks lõpetanud mulle seikluste korraldamisega. Seekord üllatati mind teedega, mida isegi kaardil ei peaks olema – kahe põllulapi vaheline rada põllumeeste tarvis ja siis edasi graniitkivikestega täidetud metsarada. Kuigi need kivikesed ei tõotanud mu rattale head, siis üldiselt oli kohati isegi päris äge rada, parem ikka kui suurel teel kõik see aeg sõita.

Rattasõiduteed Soomes

Ja üllatused jätkusid veelgi – pärast võsa vahel ragistamist saatis Here-We-Go mind perfektsele asfaltteele trassi kõrval, kus peale minu ja ühe traktori rohkem liiklejaid polnudki. Tekkis tunne, et see Here-We-Go kasutab minu peal sarnast piitsa ja prääniku taktikat nagu sain maitsta enne matka Omaklubi trennides. Ja nõnda ma kell 15.30 jõudsingi järgmisesse suuremasse linna Porisse ehk Porri. Istusin ühte tühja toitlustuskohta maha, panin vidinad laadima, tellisin kannu 6-eurost ja hakkasin juurdlema õhtuse laagrikoha üle. Valik langes järjekordsele kämpingule Yyteris, mis asub Porist ca 20 km kaugusel. Järgmisel päeval oli plaan minna edasi Reposaart vaatama ja Yyterist oleks hea seda teha.Poris peatas mind ka üks eestlane veel, ajasime paar sõna juttu eesti keeles, taheti ka minuga pilti teha. No ikka kuulus mees ju 🙂 See eestlane teatas, et ilmateade lubas lähitulevikuks vihma. 2-3 minutit hiljem hakkaski vett alla tulema, õnneks mitte lahinal, aga kestis päris pikalt. Nii et telgi ülespanemise ajalgi veel tilkus pisut.

Yyteri kämping erilist muljet ei avaldanud, aga koht telkimiseks vähemalt olemas. Ise olin sel matkal muidugi oluliselt paremaid kohti leidnud telkimiseks.

Õhtul, kui toimetused tehtud, istusin kämpingu restorani ees laua taga ja kirjutasin oma blogi. Järsku astusid ligi mees ja naine ja küsisid, et kas see matkaratas telkide juures on minu oma. Vastasin jaatavalt. Selgus, et nemad olid just need, kes minu lähedale olid oma telgi üles pannud ja on samuti rattamatkajad. Juba 6 nädalat teel olnud. Rääkisime pikalt juttu Tatjana ja Sebastianiga. Nemad alustasid Saksamaalt, tulid läbi Taani Rootsi, sealt paadiga Turusse ja siin nad olid. Eesmärgiks sõita ratastega Peterburgi, sealt lennukiga Uuralitesse, kus juba rattaga sõit kandis, kust Tatjana pärit on. Kisub juurte juurde tagasi vist. Väga äge kohtumine taas.

Tatjana und Sebastian

15. päev (10.06.) Rautila kandis – Rauma 85 km

Hommik saabus taas kajakate mürgliga, himustasid ilmselt liigikaaslastel sabasuled viimseni välja nokkida ja mõnel võis see isegi õnnestuda. Kisa oli küll selline. Lõpuks ajasin kargu alla ka endale, kell oli siis 8.50. Gurmeejooki seekord endale ei keetnud (jah, ikka see vana hea 3 in 1), sest päriskohvi võimalus oli lähedal. Tänu sellele sain juba 9.30 oma santlaagri kokku ja uus päevatee võis alata. Suure tee ääres, kus eile õhtul burksi õgisin, tegin niisiis hommikuse kohvi ja saiakese (tervislik toitumine nr 62). Rahakotti jäid veel mõned veeringud vaid. Seega panin lootused järgmise suurema asumi Uusikaupunki peale, see on piisavalt suur koht. Kuna tuuleolud ja maastik olid täna erakordselt soodsad, siis tee möödus lausa lennates. Kell 12 olingi juba Antsla sõpruslinnas Uusikaupunkis (rootsi keeles Nystad). Kuulus linn selle poolest, et Uusikaupunki rahu lõpetas 1721. aastal Põhjasõja.

Linna sisse sõites aga oli väike hämming. Eemalt vaatasin, et mingi massiüritus aasa peal. Lähemale jõudes selgus aga, et üles oli pandud kümneid inimeselaadseid nukke, erinevates rollides ja positsioonides – tantsimas, ümber lõkke mängimas, autot remontimas, silda viskamas, koolitunnis, tuletõrjujad olid ja niisama lebotajad jne. Päris äge segasummasuvila linnaserva püsti pandud.

Uusikaupunki linnarahvas

Sularaha mure sai linna jõudes kohe murtud, seejärel väike kehakinnitus ja uuesti maanteele. Järgmine põgus peatus oli Pyhärantas, Päris-Soome maakonnas. Sealt edasi jõudsid Tipp ja Täpp seekord sõbralikult koos Rauma linna ja juba enne kella 6. Mõtlesin seekord kämpinguplatsil majutuda, et saaks vahelduseks pesta ka ennast. Seega suund Poroholma kämpinguplatsile, mida mulle ka varasemalt Soomes elavate eestlaste poolt soovitatud oli. Ilus koht on, seda ei saa salata.

Soome keeles on selle kämpingu nimetus Poroholma lomakeskus. Ma lisasin omavoliliselt ühe o sinna lomakeskusele juurde ja asi toimib 🙂 Ja kuna olin sattunud laristamise lainele, siis las minna. Natuke võib endale pai teha, eksole. Kehvem külg asja juures on see, et siinsed kajakad oskavad isegi veel võikamat lärmi teha kui eilses ööbimiskohas. Ilmselt turistide juuresolu annab neile ekstratämbri. Luust käib läbi, kui kriiskama hakkavad.

Ilm oli ilus, tellisin ühe külma õlle algatuseks ja puhkasin pisut jalga. Üks nn teise päeva soomlane (loe: kerge pohmelusega, mille vastu juba vastavad ravimid tarvitusele võetud), kes oli varem 13 aastat Tallinas elanud, tuli minuga juttu ajama. Oli sinimustvalget lippu mu rattal märganud. Sain siis oma loo ka taas ära rääkida. Aga rohkemat ei viitsinud temaga suhelda ja tegin minekut. Telki kuhugi paika sättima. Telkimisalaks oli jäetud muruga kaetud kivine küngas, mis on kolmest küljest merega piiratud. Telki andis üles panna sinna kivide peale, aga lõpuks siiski läks õnneks. Edasi sai juba kaunist merevaadet nautida künka otsast.

Hea tava kohaselt ka Rauma linnast, mille vanalinna kavatsesin järgmisel päeval tiiru teha. 1442. aastal linnaõigused saanud linnas elab ca 39 000 inimest. Kui Turu oli see linn, kus hull pussitaja 2 inimest tappis ja veel mitmeid vigastas, siis Raumas toimus 1989. aastal Soome esimene koolitulistamine, kui 14-aastane poiss tulistas surnuks 2 klassikaaslast. Kriminaalvastutusele teda aga ei saanud võtta, sest ta oli alla 15-aastane.

Kummaline on see, et kuigi hommikul vaatasin kaardilt, et Raumasse peaks olema umbes 75 km, siis lõpuks tuli kokku ikka 85 km. Ja see pole esimene kord. Aga täna sõiduga erilisi raskusi ei olnud. Näis, mis edasi saama hakkab, kui põhja poole liigun, kus tõusud hoopis karmimad lubati olevat. Ma tuletan siis endale rasketel hetkedel meelde, et shut up and ride your bloody bike! Sellenimelise kleepsu annetas sõber Iiro turulinnas ja see sai aukohale ratta pulgale kleebitud.

Mõned ilusad vaated Poroholma ööbimiskohast.

Rauma-kÃ¤mpingust-vaade.JPG

Perekond valgepõsk-lagled

14. päev (09.06.) Turu – Rautila lähistel jõe ääres 78 km

Täna oli uni eriti magus! Kuna korteri peremees ka varem liikuma ei hakanud, siis ajasin end üles alles pool kümme. Kohvi ja hommikusöök. Iiro vaatas mu ratta üle, sest väntamisel tekkivad krõksuvad hääled tegid mind pisut murelikuks. Iiro arvas, et asi on pedaalides, miski loks olevat sees. Kusjuures alles Narvas sai pedaalid ära vahetatud. Kasutasin ka võimalust, et korraliku pumbaga rehvidele piisavalt õhku sisse pumbata. Oligi viimane aeg seda teha, sest Iiro mõõdikuga pump näitas, et rehvis polnud 3 barigi õhku enam sees, normaalne on 5-6 isegi.

Panin asjad kokku ja siis tegime Iiroga rattaga veel väikese tuuri Turu kindluse juurde, sõites mööda jõe kallast, kuhu eelmisel päeval me polnud jõudnud.

Turu kindlus – üle 700 aasta vana

Turu on küll üks ilus linn. Soome vanim linn, mis on asutatud aastal 1229, asub Aura jõe suudmes ja linnas elab 184 000 inimest. Turus asub Soome vanim ülikool, mis asutati 1640. aastal. Turus asub ka laevatehas, kus valmis näiteks Tallinki uus kiirlaev Megastar. Muuseas, aastal 2011 jagas Turu koos Tallinnaga Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Ma seda fakti ei mäletanud enam või ei teadnudki üldse. Tahaks kindlasti Turu linna tagasi minna, palju on seal veel vaadata ja näha (nt see kindlus seest, Meremuuseum jne). Ja siis oligi aeg Iiroga hüvasti jätta ja oma teekonda jätkata.

Järgmine linn ootas juba ees ja selleks oli Muumide kodulinn Naantali, kus elab ca 19 000 muumitrolli (oi, muuumi!). 1443. aastal linnaõigused saanud Naantali on samuti ilus linn, turistide lõks ka muidugi. Astusin sellesse lõksu ka ise täie otsustavusega sisse. Lihtsalt pidin seal otse sadamas istuma jääma ja sööma ülikallist turistieinet (mitte segi ajada konserviga!). Hind oli toorem kui söök – 25 eurot 🙂 Aga vaade oli see-eest vägev saarele, kus Muumid möllavad, jahisadamale ja ilusale birgitiinide ehk Püha Birgitta ordu kloostrile. Teed jätkates sain sõita mööda üliägedat arhipelaagi, ühelt saarelt teisele.

Naantali arhipelaag

Ööbimiskohta polnud seekord ette välja vainud, mõtlesin, et vaatan, mida tee mulle toob. Tõi seda, et Askaineni küla võttis mind vastu kirikukellade kajaga. Kirik oli ka täitsa uhke.

Kiriku lähedal tegin kohvikupausi. Mõtlesin seal telefoniakut laadides (päris tihti tuleb seda ka laadida, kui tahad telefoni kaardina kasutada), et sõidan veel 20 km ja vaatan ööbimiskoha kuhugi jõe ääres. Bensukas enne veel õhtusöögiks üks hamburger, kus avastasin ka, et mind on tabanud sularaha defitsiit. Minu pangakaarti bensuka kaarditerminal ei aktsepteerinud ja rahakotist kaevasin välja vaevu 5 eurot. Soomes paraku pole nii nagu meil, et bensuka juures on atm-d. Sellest kohast oleks tulnud 10 km sõita, et sularaha saada. Rõõmu tegi aga telefonikõne kodust, omade häält on ikka hea kuulda.

Telkimiskoha leidsin Rautila kandis jõe ääres kella 9 paiku õhtul, kui sõitsin suure tee pealt täiesti umbes maha kaardi pealt nähtud jõe suunas. Ja õnnestuski leida mahajäetud maja ja selle juures vana pehkinud paadisild. Koht tundus alguses vaikne paigake, aga loodus korraldas seal ikka sellist mürglit, et hoia ja keela. Kajakad täristasid nagu Lasnamäel ja nõnda valjusti, et tahtis kuulmise ära võtta, luiged tiibadega pladistades muudkui saalisid roostikust vette ja tagasi ning suuremat sorti kalad lõid sulpsu. Mina siis toimetasin isekeskis, luiged ajasid omi asju ja kalad omi. Lõpuks jäi loodus magama ja vaikus oleks olnud täiuslik peegelsileda veesilma ees (kusjuures ma ei saanudki aru, kas tegu oli ikka jõega või mingi meresopi pikendusega vms – välimuselt jõgi nagu jõgi, aga kahtlus tekkis, kui kaarti vaatasin), kui mitte inimlooma tekitatud tümakas poleks metsade taha kostnud. Sellegi poolest oli väga mõnus istuda ja uut päeva oodata. Kuulsin, et soomlased pidasid juba jaanipäeva. Nojah, kes vara alustab, see saab ka vara õhtule, nagu rahvatarkus teab rääkida.

Üks häda veel siiski. Nimelt Täpp (no see minu roheline alter ego matkakaardil) oli jonnima hakanud ja minust maha jäänud, tuli pärast mulle otse üle mere järgi. Ehk siis GPS jälgimisseade andis teist päeva järjest poole tee peal otsad ja päeva teekond jäi seetõttu poolikuks matkakaardil. Hommikul sai alles laadida. See tegi natuke tuska küll, varem kestis ikka õhtuni ära. Nagu hiljem selgus, siis seadme aku vajaski välja vahetamist.

13. päev kusagil-järve-ääres – Turu 96 km

Äratus juba pool üheksa. Ei tea, mis mulle sisse läks, et nii vara. Pisut jahe oli magada, aga ei hullu. Väike 3 in 1 gurmee jook juhatas päeva kenasti sisse, viimane saiake põske, asjad kokku ja rajale. Vähemalt esialgu tundus, et risti all magamine ja mõned soovid kõrgematele jõududele on vilja kandnud, sest esimesed pool päeva oli täitsa inimlik tuul. Sealt edasi tuli juba nagu tavaliselt. 10 km sõidetud ja teel jäi ilusa kohaga asula – Kitula. Ilmselt on külakeskuseks naistesaun. Ka järgmine küla jäi meelde, see oli Vanhakylä. Venemaal oli mäletatavasti Vanakjulja. Aga songivad mis nad songivad oma keelega, Vanaküla jääb Vanakülaks.

Päeva sihtkohaks määrasin endale Turu linna, kus olengi tahtnud pisut rohkem ringi vaadata. Ka ööbimiskoht oli selge, sest kõikvõimas Facebook vahendas mulle seal öömaja ehk eestlanna Leelo pakkus lahkesti kohta tema ja tema noorhärra korteris. Muidugi ei olnud ma ebaviisakas ja nõustusin 🙂 Aga sinna oli tarvis ka jõuda kõigepealt.

Kella poole ühe paiku jõudsin Salosse. See linn torkas sellega silma, et erinevalt kõikidest teistest linnadest Soomes, millest läbi läinud olin, ei olnud Salos tehtud midagi ratturite heaks ja eraldi kergliiklusteed linna sisenemiseks polnud. Vastupidi, üsna ohtlikult kitsas rada tee perves oli jäetud sõitmiseks. Kui Salo välja jätta, siis asulasisesed ja paljuski ka asulavälised teed on seal täitsa ratturisõbralikud. Kui ilm ka veel seda head tahet toetaks, oleks 5+. Isegi nende lõppematute tõusudega (üks oli täna pea 1 km pikk) hakkasin vaikselt harjuma, aga tuule sõbraks ma küll ei saanud kuidagi. Õnneks oli teel Turu poole keegi “hea inimene” metsareostaja tee pervele oma vanad diivanid visanud, saingi korraks oma tagumise otsa maha toetada väheke laiemale pinnale kui sadul.

Puhkehetk metsa all

Paarkümmend kilomeetrit enne Turu linna sõitis “täiesti juhuslikult” mulle vastu tuttav nägu Eestist Erkko, kes pakkus võimalust veel enne viimast pingutust oma tagumised põsed pagasnikusse paigutada. Terve matka on tegelikult istumise pausid minu sõidule eriti ergutavalt mõjunud, nii et kulus marjaks ära ja sai ka mõne sõna eesti keeles juttu vesta.

Pärast kella 6 õhtul jõudsingi otse ja omadega Turu linna ja Iiro ukse taha. Soome keeles tähendab linna kindlust, aga no eks inimese kodu olegi kindlus. Uksest sisse astudes vaatas mulle vastu 4 ratast. Perenaine Leelo, kes mulle selle õhtu öömaja lahkesti pakkus, oli parasjagu mujal, nii et kahjuks temaga ei kohtunudki. Ja vastuvõtt oli uhke – külm õlu näppu (mis on teadupärast parim taastusvahend!) ja seejärel sooja duši alla (!!). Lisaks kõigele said ka matkariided puhtaks. Täisteenus, pole midagi öelda. Inimeste lahkus on üldse terve senise matka mind saatnud. Loomulikult sain korraliku keretäie kah veel, mitte nii nagu viimasel ajal kombeks, et hammaste taha lähevad vaid saiakesed ja kiirtoit. Pärast söömist tõmbasin pisut hinge ja ajasime juttu. Selgub, et võõrustaja Iiro on samuti rattahull. Lisaks sellele, et on sõitnud läbi Eesti-Läti-Leedu-Poola ja jäänud selle käigus koertekarja rünnakus ellu, ehitab ta mehaanikuna ka ise rattaid! Ja mõtted ja jutt ka klappisid meil temaga päris hästi. Peagi läksime linna peale patseerima. Jalutasime jõe ääres, kuhu olid viimaseid päiksekiire tulnud nautima kümned ja kümned turulased. Jõe ääres istusime pingile õlut rüüpama. Seal kohtusime veel kahe kohaliku hipsteriga, kes olid muuseas hiljuti Eestis käinud ja lugesid Eesti linnade nimesid ette. Huvitavad tüübid olid. Enne korterisse tagasi minekut läksime läbi kunagi keset väljakut avaliku peldikuna kasutusel olnud hoonest, mille inglased on baariks kohandanud ja kus kohalikud vutihullud jalgpalli vaatamas käivad. Õhtuti käiakse seal ka house muusika taktis vibreerimas. Ja siis juba oli aeg pikali visata.

Iiroga Turu linnuse ees

12. päev (07.06) Kantvik – kuskil 30 km enne Salot 67 km

Hommik saabus kell 9. Avastasin, et öösel oli keegi kurinahk lauale jäänud ühe pooliku ja teise terve pudeli vett ära virutanud. Söögi tegemise asjad olid laual kõik alles. Pidi vist kõva janu olema pikanäpumehel. Täna hommikul läks kohmitsemisega pisut kauem aega, sest tegin ise süüa ja juua. Alles kell 11 sain minema.

Esimene sihtkoht oli Lohja nimeline linn, kuhu üks eestlanna mind eile õhtul näoraamatu vahendusel külla kutsus. GPS saatis mind huvitavat teed mööda, see tähendab, et mitte ainult mööda sõiduteed, vaid ka metsade ja põldude vahelt. Ja seal metsade vahel oli kohe ka üks ootamatu kohtumine kährikuga, kes äkitselt minu ees metsast teerajale kargas, vaatas mind korraks imestunud näoga ja hakkas mööda rada rahulikult edasi sörkima, alles mõnikümmend meetrit hiljem pööras metsa tagasi. Nägi vist, et ma ei kavatsegi tema seljatagant ära minna.

Ilm oli jälle kehvemaks pööranud ja tuul taas päris maruline. No ei saa nendest tõusudest hõlpsasti üles, kui tuul otse näkku tormab või siis tahab teelt välja trügida. Poole kolme paiku jõudsin ähkides ja puhkides lõpuks Lohja. Sain Ingridi ja tema kaasa korteris end pesta, telefoni ja akupanka laadida. Nuumati mind sellise praega, et hoia ja keela. Pakuti ka ööbimisvõimalust, aga aeg oli liialt varane selleks. Mul oli algselt plaan õhtuks hoopis Salosse jõuda. Ingrid pakkus oma abi ja hakkas kohe mulle otsima sinna ööbimisvõimalust. Päeva lõpuks leidiski, ainult häda oli selles, et mina Salosse selle tormiga sama päeva õhtuks välja ei punninud. Kuradi tuul kiusab mind juba liiga jõuliselt. Ehk aitab juba.

17.00 tegin laadimispeatuse Sammati külas. Asjad laadima, 6-eurone õllekann ette ja siis hakkasin uurima, kuhu õhtuks maanduda. Muud plaani ei nuputanudki välja, kui et osta poest vajalik kraam ära ja vaikselt otsima hakata, kuhu võimalik oleks oma santlaager püsti panna. Nii et selles lootuses jätkasin teed. Üks paar metskitsi kepslses veel tee ääres rõõmsalt, neid see tugev tuul vist ei sega oma kitseasju ajamast. Ja ennäe imet, vaevalt jõudsin 7 km üles-alla kruusateid mööda sõita, kui väike järvesilm jäi tee äärde. Uurisin asja lähemalt ja paik tundus sobivat laagrisse jäämiseks. Suur kaljumürakas järve lähedal, mille ette rist üles pandud koos jumalasõna kuultava infolehega. Risti ees altari moodi asi ja ümberringi pingid. Ilmselt on siin seltskond jumalasõna käinud kuulamas/kuulutamas. Seega jäin paigale, lootuses, et vast keegi enam ära ajama ei tule. Seda enam, et Jumal ise valvab mu und.

jÃ¤rv-suure-risti-jurues.JPG

Üks üllatus ootas mind veel. Istusin rahulikult pingil, vaatasin järvele. Korraga peatus auto tee ääres, mõtlesin, et kas tõesti ikkagi maaomanik tuleb aru pärima, et mis teen siin. Aga ei, tuli hoopis Pille lastega mulle spetsiaalselt rabarberikooki, rabarberikisselli ja kommi tooma 17 km kaugusel asuvast kodust. See oli ikka äärmiselt armas neist, nii soe tunne jäi sellest külaskäigust. Ja sellega oli paslik ka päevale joon alla tõmmata.