Leedu Archives - Rokkar matkab

87. päev (21.08.) Palanga külje all – Liepaja 73 km

Nagu eile arvasin, siis see uus ja uhke kergliiklustee läkski Palangasse välja. Laagrikohast jäi Palangasse umbes 10 km. Palanga on üsna väike linn, kus elab ca 15 000 inimest. Kuna tegu on aga kuurortlinnaga, siis suvel on seal muidugi oluliselt rohkem sagimist. Nagu meie Pärnus. Liivarand on seal suisa 18 km pikk. Linnaõigused sai Palanga 1791. aastal. Linn kuulus tsaariajal Kuramaa kubermangu. Palanga läks Leedu koosseisu 1921. aastal Leedu-Läti piirilepinguga ja see andis Leedule väljapääsu merele.

Kuulsat Palanga rannariba ma kaema ei läinud, kuna oma liivaannuse sain juba Kura säärel kätte. Hea on tõdeda, et vastupidi ei läinud ja Liiva-Annus mind kätte ei saanud. Ei maksa siiski arvata, et seoses liivaga mul teel sellega kõik suhted klaaritud said. Tänaseks usaldasin teejuhi rolli üle pika aja KaaRa`le. Tundus, et KaaRa on pisut solvunud, et ta unarusse olin jätnud, sest juba õige pea tuli mul deja vu tunne, kui end taas lennuvälja aia ääres jooksval teel paksus liivas rattaga “püherdamas” avastasin. Justnagu paar kuud tagasi kuskil Rootsis. Irooniline on see, et kui eile sai liivavälju taevani kiidetud, siis nüüd kirusin liiva maapõhja, kui oma rattaga selle sees pidin ukerdama. Minu ponnistuste ajal sõitsid kaks ratturit oma maastikuratastega minust mööda ja kui ma liivas kemplemisega hulluks polnud läinud, siis kuulsin ühte neist mulle sulaselges eesti keeles ütlemas tere! Need hääled võisid muidugi minu peas ka olla, ei saa välistada. Ma ei olnud hetkel adekvaatne ka sellele kuidagi reageerima. Selline mõte tuli seal liivas mürgeldades ka, et kellele seda jõusaali vaja on, kui on võimalus minna rattaga liiva sisse sõitma, eriti kui sel rattal on mõnikümmend kilo tavaari peal. Võin kinnitada, et kõik lihasgrupid saavad seal oma koormuse kätte. Kuigi jah, tehnika osas väga millegagi kiidelda ei ole. Ilmselt tuleks kasutada personaaltreeneri abi.

Mul oleks olnud eelnevalt võimalus valida kohe suur tee selle liiva asemel, aga ei, ilmselt oleks see olnud liiga lihtne ja mugav variant. Lõpuks õnnestus ennast suure ponnistuse tulemusel tuuseldada sealt liiva seest välja asfaldile. Seal aga, olles liivast pääsemise üle suures joovastuses, pöörasin kohe sirge seljaga vales suunas. 1 km hiljem sain aru, et asi on mäda ja pilk kaardile seda ka kinnitas. Mis muud kui 1 km tagasi ja proovi aga uuesti, poiss. Sedapuhku jõudsin vajalikule suurele teele välja, aga ega seal ka sõit täna teps mitte meelakkumine polnud. Kui eelnevalt sai liivakastis hullatud, siis nüüd tõmbas jõuline vastutuul kõvasti tuure maha. Polnud tükk aega nii tugevat tuult enam tunda saanudki. Vahepeal ületasin Leedu-Läti piiri. Kuigi ka Leedu poolel olid maanteed väga head, siis pärast piiriületust algas päris tuttuus asfalttee. Tegelikult toimuski seal piiri lähistel tormiline areng tee-ehituses. Pea Liepajani välja olid teed uut kuube saamas ja teetööd käisid päris suures mahus. Kuna liiklus polnud ka teab mis tihe, siis mind teeremont väga ei seganudki. Enam vähem remont ka lõppfaasis. Esimesed 30 km olid tee ääres väga laitmatud hiljuti paigaldatud bussipeatused, nii umbes iga 3-4 km tagant. Ja korralikult koos pingi ja prügikastiga. Pärast Nicat asulat asjad küll muutusid, aga oli näha, et tööd tehakse kõvasti. Tubli, Läti. Loodan ka edaspidi sama progressiivsust näha.

Nõukaaegne bussipeatus ka sekka, mis on leidnud sihipärast kasutust. Üks pudel on ennast üles poonud.

Mainitud Nica külas tegin väikse söögipeatuse. Praad sisse higistatud läksin ka poest läbi, et teemoona kaasa osta, seejärel hakkasin end teele sättima. Äkki kuulsin seljatagant eestikeelset juttu. Pöörasin ümber ja minu suureks imestuseks nägin enda poole astumas õemees Ristot koos sõbra Rauliga, nägu naeru täis. Minu nägu oli ilmselt hämmingut täis. Nad olid tööasjus teel Leetu ja tegid Lätis nüüd minu pärast mõnekümne kilomeetrise ringi. Väga suur üllatus. Tõid mulle külakosti ka kaasa – eesti õlut ja suitsukala. Oi kui hästi see õhtusel laagriplatsil mekkis!

Peipsi koha ja Saku Rock

Väga tasus ära see minu teekonna jälgimisseadme kasutamine. Lisaks sain härrastelt vihje tänase võimaliku ööbimiskoha suhtes. Leidsingi endale sobiva paiga Liepaja linna piirides. Tegu oli kunagise kindluse asupaigaga, kuhu nõukogude armee oli lisanud omalt poolt kaitserajatisi. Koht oli lahe ja vallidega linnamelust eraldatud. Künka otsas laskeavadega komandopunkt. Ruumi palju ja vali lihtsalt koht välja. Peale paari noorsandi sinna rohkem keegi nägu ei näidanud, nii et taas üks huvitav koht ööbimiseks.

86. päev (20.08.) Nida – Palanga külje all 73 km

Öösel oli tuul ja lained suuremaks läinud ja jahil hakkas paras õõtsumine peale. Mingi kapiuks hakkas oli ka lahti läinud ja kolises kuskil, nii et vahepeal olin sunnitud taaruval sammule minema seda uuesti kinni panema. Kohati oli päris imelik tunne sees, arvestades, et olin enamuse öid ikka telgis kõva ja kindla pinnase peal pikutanud. Aga sellele vaatamata oli mõnus vaheldus hommikul jahi peal ärgata. Jääb meelde küll selline ööbimiskoht rattamatkal. Eile ei saanud kiusatusele vastu panna, kui seda pakkumist nägin ja ei kahetse grammigi. Ratas oli peremehe paadis olemise ajal kai peal laternaposti külge aheldatud, et lained ega kuri inimeseloom teda ära ei viiks.

Nida asula kohta ka paar sõna. Ta on küll oma asukohast lähtuvalt üsna turistikas, aga selline mõnus turistikas pigem. Ei olnud liigest tralli ja karnevali, nagu Poolas või Saksamaal mereäärsetes linnades.

Hommikul läksin sõin ühes kohvikus korraliku omleti kohviga ja asusin Kura sääre Leedu poolset osa vallutama. Sõit läks nagu lepase reega. Mõne aja pärast jõudsin Naglia reservaadi väravasse, mis kuulub Kura rahvuspargi (Kurshu Neirios Nacionalinis Parka) alla.

2 euro eest oli võimalus minna düünidega tutvust tegema. Ja kuidas sa sõidad Kura säärelt läbi ja neid vaatama ei lähegi. Elamused olid sealt sellised, et ohohoo. Võimsad liivavallid olid pikad ja kõrged. Parimal juhul 60 meetrit nagu sealt lugeda sai. Mulle pakkus see väga suure ja mõnusa emotsiooni. Alguses sai mööda laudteed kõndida, aga kui veelgi kõrgemale läks, siis tuli jalatsid ja sokid ära võtta ja paljajalu mõnusal soojal liival edasi paterdada. Ma tegin väikese paarisajameetrise mäkkejooksu ka liivas, et pulss liiga madalaks ei läheks. Ja ilm oli seal ka parajasti täiuslik suveks. Üldiselt olid seal üleval igasse ilmakaarde vaadates sellised vaated, et neid võibki pildistama jääda. Igatahes kel võimalust ja aega, tasub seda Leedu rikkust kaema sõita.

Pikk tee Kura sääre düünides

Pärast düünides müttamist läks edasi rattatee. Ehk sain taas kokku vana tuttava Ruutu Kümnega. Suurest teest viis see tee täiesti eemale, sääre teises servas asuvate liivavallide juurde. 30 km kuni sadamani jooksiski igati sõidetav (kohati ka väga hea) rattatee. Paar kilumeetrit oli vahepeal küll ka sõiduteel, aga sealgi nägin ainult seisvaid autosid ja lisaks oli seal ka äärde rattatee märgistatud. Nii et suur üllatus Leedus, ma ütleks.

Teel Nidast Klaipedasse oli ka vaatamistväärt kohti Kura säärel

Jõudsin üsna nobedasti sadamasse. Kura säärelt Klaipedasse jõudmiseks on vaja siiski laevaga pisut ka sõita. Sarnase laevaga nagu sai Poolas jõgi ületatud viidi ka siin inimesi ja rattaid üles. Erinevus oli see, et rattad ja inimesed viidi autodest eraldi sadamast üle. Ohutum igatahes. Klaipedas tegin väikese eine ja pidasin plaani, kuhu ööseks võiks minna. Ja siis juba sadulasse ja Palanga suunas ajama. Mõtlesin, et päris Palangasse välja ei lähe ja katsun enne seda mingi põõsaaluse leida, kus telk püsti panna. Ja nõnda ka läks, et mändide alla laagrisse jäin, järjekordse reservaadi äärde, kõrge pankrannik kõrval. 20 km Klaipedast õhtusesse laagrikohta sain sõita ainult suurepärasel rattateel. Üsna kaugel autoteest läbi metsa on seal mitte liiga kaua aega tagasi tehtud ratturitele ja jalguritele kergliiklustee. Mõtlesin küll, et kuidas see asfalttee siinsesse reservaati sobitub, aga noh, eks inimesed tuleb ikka viisakalt loodusväärtusi vaatama juhatada, nii et nad jalakestele ei pea liiga tegema. Aga igatahes 5+ tee ja müts maha leedukate ees sellise rattatee eest. Hakkas juba huvitama, mida lätlastel sellistele teedele vastu panna on.

Nagu selgus asus mu ööbimiskoht järjekordse loodusreservaadi territooriumil. Napilt, aga kindlalt. Kuna ma suudan siiski tsiviliseeritult telkida ja ennast üleval pidada (enamasti vähemalt!), siis endal suurt süüd ei näe. Küll aga hakkasid kohalikud kaitsealused sipelgad mind kõvasti ahistama sundides mind juba platsi sissevõtnuna mitu meetrit eemale kolima, tugevama tuule kätte. Vastuvaidlemist mittesallival viisil.

Õhtune pehme küljealune reservaadi territooriumil

Kokkuvõttes võib öelda, et oli suurepärane päev, täpselt sobilik tähistamaks vääriliselt Eesti taasiseseisvumispäeva.

85. päev (19.08.) Zelenogratsk – Nida 60 km

Hommikul ärkasin nari teisel korrusel. Väga mõnus ja pehme magamisase oli. Olin 100 rubla eest (see teeb umbes 1,3 eurot) tellinud ka hommikusöögi. Hommikusöögiks anti 2 pannkooki hakkliha ja hapukoorega ning tomatisalatiga. Ja kohvi muidugi ka. Abiks ikka raskel ajal, nagu öeldakse. Kell 1o asusin teele. Tõotas põnev päev tulla, sest ees ootas Kura säär ja seda piirkonda olin juba ammu oodanud. Linnast välja liikudes juhtusin mööda sõitma ka kohalikust pronkssõdurist, mis igavese tule valgel endiselt vapralt oma kohal püsib, ilmselt igavesest ajast igavesti. Ainult kaelarättidega pioneere ei paistnud puuslikku valvamas olevat ühtki. Kuidas siis nii, seltsimehed? Diversandid on kõikjal ja teie geroi puhta kaitseta.

Sm Pronkspuuslik

Linnas torkas silma veel see, et üllatavalt vähe on seal (ja tegelikult kogu Kaliningradi oblastis) vene autotööstuse lipulaevu liikumas ehk neid sisuliselt polegi.

Ja siis jõudsingi omadega Kura säärele. Kura säär ehk vene keeles Куршская коса ja leedu keeles Kuršių nerija on ligi 100 km pikkune ja kuni 3 km laiune maasäär, mis ühest otsast algab Kaliningradi oblastis Zelenogradski linnas ja teises otsas lõppeb vahetult enne Klaipeda linna Leedus. Mõlemas riigis on loodud poolsaart hõlmavad rahvuspargid looduse ja luidete kaitseks.

Säärel, mis eraldab Kura lahte Läänemerest, on kuni 70 meetrit kõrged luited, mis aastas mitusada meetrit edasi liikudes kuni 19. sajandini suisa külasid enda alla mattis. Otseloomulikult kuulub Kura säär UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kura sääre Leedu-poolses osas asuvad asulad on liidetud Neringa linnaks, millest tuntuim Nida asula. Ühtlasi on Nida ka Leedu kõige läänepoolsem asula. Veel tasub vast mainimist, et siin oli ka saksa kirjaniku Thomas Manni suvekodu. Nidas oli ka minul plaanis ööbima jääda.

Natuke ajas tagasi kerides, siis kohe s äärele jõudes tuli ootamatult teel ette kontrollpunkt, kus sisenemise eest rahvuspargi territooriumile nõuti pileti ostmist. Ma polnud sellest varem kuskilt lugenud, seega oli see väike üllatus. Samas on see täiesti OK, kui see kümnis rahvuspargi hüvanguks läheb ja mitte mõne seltsimehe tasku ei rända. Hind 150 rubla rahvusparki sisenemise eest. See teeb eurodes hinnaks küll vaid 2 eurot, aga asi oli selles, et ma olin rublad meelega enne Venemaalt lõplikku lahkumist üsna sirgeks löönud, arvates, et neid enam ei vaja, ja alles oli sulas vaid 100 rutsi. Samuti üllatuslikult ja minu õnneks sai seal punktis töötavale prouale ka kaardiga maksta. Vastasel korral oleks tulnud ots ümber pöörata ja Zelenogradskisse tagasi sõita oma 5-6 km sularaha järele ja siis uuesti tulla. Boonuseks oma 11-12 km. Muidu poleks ka see teab mis katastroof olnud, aga no vene rublasid poleks enam tahtnud rahamasinast välja võtma hakata.

Teele jäid viimased vene külad – Lesnoi, Rõbatshnaja, kus sain vabastada end ka viimastest vene rubladest. Mõnus kulgemine piki Kura säärt (eriti tore on seda vaadata mu martkaraja kaardilt). Teed on seal arusaadavalt kitsad ja jooksevad suuresti männimetsade vahel, aga mitte liiga tiheda liiklusega. Mulle väga meeldisid seal tee äärtes metsa alla pandud loomapiltidega meeldetuletused inimloomale – ära viska siia prügi maha, hoia metsas tuleohutust, jahipidamine on keelatud. Üks märk ütles – kas õnnestus prügi kaasa võtta? Tubli! tänades: Põder.

Ja siis nägin järgmist silti perekonnalt Metssiga, mis teatas: “Ettevaatust, me võime vabalt siin üle tee lipata”. Siinkohal tuleb nentida, et vahetult enne Vene-Leedu piiri nägingi metssea põrsaid üle tee koperdamas. Kuna pildistada esimese hooga ei õnnestunud, siis lisasin hoopis kiirelt hoogu, kuna nende esivanematega ei soovinud fotosessiooni teha. Küllap nad kuskil lähedal seal olid ka.

Ja siis läksingi taas oma matkaga üle piiri. Seekord üle Vene-Leedu piiri. Ilma mingi ajalise viivituseta sain lipsti üle ja küsimusi ühelgi ametnikul ei tekkinud. Ja olingi jõudnud tagasi kodusesse Baltikumi. Nagu enne matka juba mainisin, siis Leetu jõudes võisin öelda, et olen peaaegu kodus. Mis see mõnisada kilumeetrit enam on. Esimene auto, mida Leetu sisenedes tee ääres seismas nägin, oli muidugi Eesti numbriga.

Selle päeva ööbimine Nidas oli eriline. Booking.com lehelt vaatasin täitsa suvaliselt, mis võimalused Nida kandis ööbimiseks katuse all on. Eeldasin, et midagi odavat ei saa olla, kuna tegu ikkagi turistide meelispaigaga. Ja enda imestuseks nägin, et pakutakse suhteliselt ok hinna eest ööbimist jahi peal. Ei noh, miks ka mitte, mõtlesin. Ja mõeldud, tehtud. Hind (32 eurot + 10 eurot kohalik maks…sadamamaks ilmselt) oli vastuvõetav ning asukoht ja selline võimalus matkal igal juhul erakordne. Leppisin jahi kapteniga kohtumiseks aja kokku ja läksin rahulikult sööma. Meelest läks aga see pisiasi, et Leetu jõudes oli kellaaeg jälle tunni võrra muutunud. Aga sain härra kapteniga siiski kenasti kokku, ta näitas jahi pardal vajalikud asjad kätte ja jaht oligi minu päralt ! Igavesti uhke kaunitar. Kusjuures, ma sain valida veel kahe erineva jahi vahel Vaat see oli üks kuradima lahe öömaja! Ratta sain jätte kai peale posti külge aheldatuna.

Öömaja Nidas

Tuulemurdja tuulte meelevallas kai peal

Leedukad olid ühe üllatuse ka siiski serveerinud. Nimelt on nad oma “ossinovski seaduse” välja mõelnud, et pühapäeval müüakse alkohoolseid jooke kuni kella 15-ni. Kuna kell oli juba 18 saamas, siis õhtusest õllest olin ilma nagu peni pehmest leivast. Selle asemel, et rahulikult kõikuvas paadis istuda ja aega surnuks lüüa läksin sadama juures asuvasse baari blogi kirjutama ja värsket suitsukala mekkima, mida seal samas baari kõrval suitsutati.