Venemaa Archives - Rokkar matkab

85. päev (19.08.) Zelenogratsk – Nida 60 km

Hommikul ärkasin nari teisel korrusel. Väga mõnus ja pehme magamisase oli. Olin 100 rubla eest (see teeb umbes 1,3 eurot) tellinud ka hommikusöögi. Hommikusöögiks anti 2 pannkooki hakkliha ja hapukoorega ning tomatisalatiga. Ja kohvi muidugi ka. Abiks ikka raskel ajal, nagu öeldakse. Kell 1o asusin teele. Tõotas põnev päev tulla, sest ees ootas Kura säär ja seda piirkonda olin juba ammu oodanud. Linnast välja liikudes juhtusin mööda sõitma ka kohalikust pronkssõdurist, mis igavese tule valgel endiselt vapralt oma kohal püsib, ilmselt igavesest ajast igavesti. Ainult kaelarättidega pioneere ei paistnud puuslikku valvamas olevat ühtki. Kuidas siis nii, seltsimehed? Diversandid on kõikjal ja teie geroi puhta kaitseta.

Sm Pronkspuuslik

Linnas torkas silma veel see, et üllatavalt vähe on seal (ja tegelikult kogu Kaliningradi oblastis) vene autotööstuse lipulaevu liikumas ehk neid sisuliselt polegi.

Ja siis jõudsingi omadega Kura säärele. Kura säär ehk vene keeles Куршская коса ja leedu keeles Kuršių nerija on ligi 100 km pikkune ja kuni 3 km laiune maasäär, mis ühest otsast algab Kaliningradi oblastis Zelenogradski linnas ja teises otsas lõppeb vahetult enne Klaipeda linna Leedus. Mõlemas riigis on loodud poolsaart hõlmavad rahvuspargid looduse ja luidete kaitseks.

Säärel, mis eraldab Kura lahte Läänemerest, on kuni 70 meetrit kõrged luited, mis aastas mitusada meetrit edasi liikudes kuni 19. sajandini suisa külasid enda alla mattis. Otseloomulikult kuulub Kura säär UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kura sääre Leedu-poolses osas asuvad asulad on liidetud Neringa linnaks, millest tuntuim Nida asula. Ühtlasi on Nida ka Leedu kõige läänepoolsem asula. Veel tasub vast mainimist, et siin oli ka saksa kirjaniku Thomas Manni suvekodu. Nidas oli ka minul plaanis ööbima jääda.

Natuke ajas tagasi kerides, siis kohe s äärele jõudes tuli ootamatult teel ette kontrollpunkt, kus sisenemise eest rahvuspargi territooriumile nõuti pileti ostmist. Ma polnud sellest varem kuskilt lugenud, seega oli see väike üllatus. Samas on see täiesti OK, kui see kümnis rahvuspargi hüvanguks läheb ja mitte mõne seltsimehe tasku ei rända. Hind 150 rubla rahvusparki sisenemise eest. See teeb eurodes hinnaks küll vaid 2 eurot, aga asi oli selles, et ma olin rublad meelega enne Venemaalt lõplikku lahkumist üsna sirgeks löönud, arvates, et neid enam ei vaja, ja alles oli sulas vaid 100 rutsi. Samuti üllatuslikult ja minu õnneks sai seal punktis töötavale prouale ka kaardiga maksta. Vastasel korral oleks tulnud ots ümber pöörata ja Zelenogradskisse tagasi sõita oma 5-6 km sularaha järele ja siis uuesti tulla. Boonuseks oma 11-12 km. Muidu poleks ka see teab mis katastroof olnud, aga no vene rublasid poleks enam tahtnud rahamasinast välja võtma hakata.

Teele jäid viimased vene külad – Lesnoi, Rõbatshnaja, kus sain vabastada end ka viimastest vene rubladest. Mõnus kulgemine piki Kura säärt (eriti tore on seda vaadata mu martkaraja kaardilt). Teed on seal arusaadavalt kitsad ja jooksevad suuresti männimetsade vahel, aga mitte liiga tiheda liiklusega. Mulle väga meeldisid seal tee äärtes metsa alla pandud loomapiltidega meeldetuletused inimloomale – ära viska siia prügi maha, hoia metsas tuleohutust, jahipidamine on keelatud. Üks märk ütles – kas õnnestus prügi kaasa võtta? Tubli! tänades: Põder.

Ja siis nägin järgmist silti perekonnalt Metssiga, mis teatas: “Ettevaatust, me võime vabalt siin üle tee lipata”. Siinkohal tuleb nentida, et vahetult enne Vene-Leedu piiri nägingi metssea põrsaid üle tee koperdamas. Kuna pildistada esimese hooga ei õnnestunud, siis lisasin hoopis kiirelt hoogu, kuna nende esivanematega ei soovinud fotosessiooni teha. Küllap nad kuskil lähedal seal olid ka.

Ja siis läksingi taas oma matkaga üle piiri. Seekord üle Vene-Leedu piiri. Ilma mingi ajalise viivituseta sain lipsti üle ja küsimusi ühelgi ametnikul ei tekkinud. Ja olingi jõudnud tagasi kodusesse Baltikumi. Nagu enne matka juba mainisin, siis Leetu jõudes võisin öelda, et olen peaaegu kodus. Mis see mõnisada kilumeetrit enam on. Esimene auto, mida Leetu sisenedes tee ääres seismas nägin, oli muidugi Eesti numbriga.

Selle päeva ööbimine Nidas oli eriline. Booking.com lehelt vaatasin täitsa suvaliselt, mis võimalused Nida kandis ööbimiseks katuse all on. Eeldasin, et midagi odavat ei saa olla, kuna tegu ikkagi turistide meelispaigaga. Ja enda imestuseks nägin, et pakutakse suhteliselt ok hinna eest ööbimist jahi peal. Ei noh, miks ka mitte, mõtlesin. Ja mõeldud, tehtud. Hind (32 eurot + 10 eurot kohalik maks…sadamamaks ilmselt) oli vastuvõetav ning asukoht ja selline võimalus matkal igal juhul erakordne. Leppisin jahi kapteniga kohtumiseks aja kokku ja läksin rahulikult sööma. Meelest läks aga see pisiasi, et Leetu jõudes oli kellaaeg jälle tunni võrra muutunud. Aga sain härra kapteniga siiski kenasti kokku, ta näitas jahi pardal vajalikud asjad kätte ja jaht oligi minu päralt ! Igavesti uhke kaunitar. Kusjuures, ma sain valida veel kahe erineva jahi vahel Vaat see oli üks kuradima lahe öömaja! Ratta sain jätte kai peale posti külge aheldatuna.

Öömaja Nidas

Tuulemurdja tuulte meelevallas kai peal

Leedukad olid ühe üllatuse ka siiski serveerinud. Nimelt on nad oma “ossinovski seaduse” välja mõelnud, et pühapäeval müüakse alkohoolseid jooke kuni kella 15-ni. Kuna kell oli juba 18 saamas, siis õhtusest õllest olin ilma nagu peni pehmest leivast. Selle asemel, et rahulikult kõikuvas paadis istuda ja aega surnuks lüüa läksin sadama juures asuvasse baari blogi kirjutama ja värsket suitsukala mekkima, mida seal samas baari kõrval suitsutati.

84. päev (18.08.) Mamonovo – Zelenogratsk 77 km

Öösel ärkasin selle peale, et vihma krabistas telgi katusel. Jäin magama lootuses, et ehk jääb hommikuks järgi, sest telkimiskoht on täiesti murumätaste vahel ja nii saaks hommikul sulpsu lüües märgade jalgadega teele asuda. Ja minu suureks rõõmuks hommikul säraski päike nagu õige mees ja soojus kupatas metslase telgist kell 9 välja. Sedapuhku einet murul ei teinud, vaid eelistasin kiiresti lahkuda. Lootus oli, et esimeses linnas miskit hamba alla ikka saab. Teele jäid vahvad kohanimed – Pervomaiskoje, Sohvoznõje, Laduškin (nõukogude kangelane noorelt suremise eest).

Muidu oli sõita päris normaalne, aga Kaliningradile lähenedes läks tee kitsamaks ja liiklus tihedamaks. Kaliningradi linna sissesõit oli veel hullem. Tundub, et seal kõnniteedele raha pole jätkunud, sest sõiduteed kõrval olid korralikud. Aga lootused oli päris suured Kaliningradi suhtes. Seepärast pühendan linnale ka natuke nö leheruumi.

Pregolja jõe kaldal asuv Kaliningrad kandis kuni 1946. aastani nime Königsberg, linnas elab praegu natuke alla poole miljoni inimese. Königsberg asutati 1255.a. Aastatel 1457-1945 oli see linn Ida-Preisimaa pealinn. Aastal 1701 krooniti Königsbergi lossis esimene Preisimaa keiser Friedrich I. Linn oli ka kuulsa filosoofi ja mõtleja Immanuel Kanti (1724-1804) kodulinn. Königsbergis tegi kõva laastamistööd II Maailmasõda ja pärast sõda jätkas hävitustööd Stalin. 1944 hävitas linna Briti õhuvägi purustades muuhulgas Königsbergi vanainna. Linna hävingut näitab ilmekalt see, et kui 1939 elas linnas 370 000 elanikku, siis pärast linna kapituleerumist Punaaarmee ees oli sinna jäänud 150 o0o inimest. Nende õnnetuseks, sest pärast sõda suri suur osa neist nälga ja haigustesse või löödi Punaarmee “vabastajate” poolt maha. 1945. aasta lõpuks oligi seega linna jäänud vaid ca 20 000 inimest. 1946. aastal nimetati linn ümber äsja hinge heitnud Nõukogude Liidu poliitbüroo tölli Mihhail Kalinini auks Kaliningradiks. Linnaga polnud sel seltsimehel mingit pistmist. Pärast sõda küüditati Stalini poolt suur hulk kohalikke elanikke Saksamaale ja asemele toodi ustavad seltsimehed Nõukogude Liidu avarustest.

Linn oli aga minu jaoks täielik pettumus (lootsin vist alusetult vanast ajast midagi säilinut näha). Kaliningrad on üks suur ja kole, masendav nõukogude linn, oma hiiglaslike paneelmajadega. Vanast hiilgusest pole alles midagi. Immanuel Kanti hauasamba juurde tahtsin minna, aga põrutasin õigest kohast mööda ja uuesti tagasi ei viitsinud minema hakata. Nägin vaid osa säilinud Friedrichi lossist (Friedrichsburg – Friedrichi loss).

Friedrichsburg

Ja siis lahkusin linnast nii kiiresti kui sain. Mõned kohalikud üritavad täna linnale endist nime taastada, aga minu meelest on see mõttetu. Nagu eestlaste kõnekäänd ütleb, siis sitast saia ei tee nimeta, seda kuidas tahad. Läbiseeditud ja väljutatud sai on ikkagi sitt, mitte sai . Königsberg on surnud, elagu Kaliningrad.

Polnud mõtet end kauem selles tondilinnas masendada. Sihtmärgiks järgmine linn Zelenogratsk. Nagu Kaliningradki kuulus ka Zelenogratsk enne suurt sõda Saksamaale, kandes kuni 1945. aastani nime Kranz ja seejärel kuni 1946 veel Cranz. 1946 nimetati linn lõpuks Zelenogratskiks. Veel kaugemas minevikus asus seal aga hoopis vana Preisi kaluriküla. 2010. aasta seisuga elas linnas üle 13 000 inimese, nii et väga suur linn ei ole. Küll on seal olemas oma pronkssõdur igavese tule valguses peesitamas. Ja alates sügisest 2018 ka selline ametinaine nagu kassišerif, kes peab hulkuvate kasside eest hoolt kandma.

Pronkssõdur ja igavene tuli

Tee Zelenogratskisse oli aga ideaalne, peab tunnistama. Suur 4-realine magistraal. Tee ääres oli minu jaoks oma 2 meetrit lai riba, kus rattaga sõitmiseks oli ruumi nii et tapab.

Olin sinna Zelenogratskisse hostelisse toa broneerinud, sest sealt algas ka tee Kura säärele, millega pidin tegema algust järgmisel päeval. Oli ikka tükk tegu ja kohalike elanike abi vaja, et see hostel üles leida. 7-korruselise maja keldrikorrusel asuv majutusasutus “Party and Sun” ise oli täitsa ok. Kuigi päris arusaamatus kohas, arvestades veel selle nime (pidu ja päike). Sain muidugi 3 vene härrasmehega tuba jagada, aga sellest polnud midagi, sest ma neid praktiliselt ei näinudki. Hind oli 800 rubla + 100 rubla hommikusöögi eest (so tiba üle 10 euro). Üle tee (Pionerskaja uulitsas) asus laste laager, kust õhtul kell 9 tuli nii vali vene tümakas, et tahtis kuulmise ära võtta. Kasvatajad olid kas ise diskorid või juba ennast sobivasse konditsiooni viinud ja kuskil majakeses omi asju ajamas või peatäit välja magamas. Ise tegin õhtul väikse tiiru linna. Ühe korrusmaja ees võtsin istet. Must kass tuli istus mu kõrvale ja pani mulle käpa käe peale, nagu tahtnuks öelda – ma tean, mida sa tunned. Esimese korruse lahtisest aknast kostus võimas aaria ooperist “Armujook”. Ilmselt juba mitu pudelit haljast ära lahendanud mees ja naine ei suutnud aga kokku leppida, kumb seekord peaosas on ja kumb kõrvalosaga peab leppima. Laulude saatel igavesest armastusest päev ka oma otsa taas leidis.

83. päev (17.08) Marzicino – Mamonovo 82 km

Tänase päeva algus oli küll päris meeldiv – hea asfalttee, kus autosid peaaegu polnudki. Vastutulevad ratturid tervitasid naeratades ja see oli samuti tore. Pikalt kulges tee üpris laia, aga kinnikasvanud jõe äärt mööda. Ja siis hakkas jälle pihta. Poolale omaselt katsid teed erinevat sorti plaadid, plokid, paneelid, kivid. Ja vahelduse mõttes tuli kruus. Ja siis liiv koos korralike tõusudega, nii et vahepeal tuli sadulast maha ronida. Ja uuesti paneelid, plokid ja kivid. Pärast seda kadalippu oli hing päris paelaga kaelas.

Rattasõit Poola-eri

Ja tee ääres olid veel rattamärgid, et ära muretse, alles in ordnung. Tegemist oligi kohaliku rattarajaga. Selgus, et neil on samuti meie RMK matkaradade laadne süsteem olemas. Suur infotahvel oli selle kohta ühes ratturite jaoks tehtud katusealusega puhkekohas. Lugesin oma poola keele oskust kasutades välja, et neid rattateid on Poolas kokku 1885 km ja need jagunevad 12 piirkonnaks ehk rattasõidu kuningriigiks (krolestw rowerowych).

Rattateede võrk Poolas

Lõpuks jõudsin eluga Fromborki, kus sain pärast pingutavat etappi korralikult süüa. Oleme ausad, puhkus kulus ka marjaks ära. See Fromborki linn ise on eriline selle poolest, et seal elas ja toimetas poola päritolu astronoom, matemaatik ja arst Mikolaj Kopernik. Tema oli see tüüp, kel jätkus esimesena jultumust öelda välja, et päike ei tiirlegi ümber Maa, vaid vastupidi.

Ja seejärel oli aeg võtta suund Vene piirile. Vurasin oma rattaga mõlema riigi piiripunktis autodest mööda ja võeti ka kohe jutule. Ladusalt läks, väga ladusalt. Vene piirivalvur täitis ise ka minu riigis viibimise registreerimise paberi, mille riigist lahkudes pean järgmises piirivalve punktis esitama. Narvas tuli see ikka ise täita. Naispiirivalvur küsis veel, et kas midagi deklareerida on ja milline on reisi eesmärk? Sain sõnasabast kinni, et mitte end sisse rääkida, öeldes et niisama tulin külla. Kui ta kuulis, et organiseerin midagi, siis andis koheselt passi tagasi ja olingi Venemaal, Kaliningradi oblastis. Oli ju mul passis siiski delavaja viza (äriviisa) ja mitte turistiviisa. Ilmselt aitas ka minu püüd vene keelt purssida, kuigi nad seal piiril inglise keelt ka ikka räägivad.

Esimene linn, kuhu jõudsin, oli Mamonovo. Linna nimi on pandud muidugi punaarmee kangelase järgi, kellele see tiitel anti postuumselt. Selliseid linnu seal juba jagub. Mamonovos tegin peatuse poes käimiseks ja siis siirdusin ööbimiskohta otsima. Keeruline ülesanne jällegi. No pole kuhugi minna, tee või tina. Ühes järjekordses külas keerasin lihtsalt kõrvalteele (olin seda ka varem proovinud edutult) ja peagi märkasingi põõsaste taga lubavat murulappi. Murumättad olid päris kõrged, aga otsus paigale jääda sündis kiiresti. Samas polnud magamisalust nüüd vajagi, hea pehme küljealune olemas.

Selles päevas oli palju – seiklust, närvipinget, füüsilist pingutust ja rõõmu muidugi ka, nagu iga päev. Õhtuks olid jõuvarud päris ammendunud. Jäi üle selili maas lamada, tähistavast imetleda, klappidest eesti musa kuulata ja väikest vene piivot mulistada.

Lõpetuseks pildike Mamonovo linnast läbisõidul. Linna sisenedes seisis kõnniteel ristipõiki ees LEHM ! Inimesed teda ei morjendanud ja ega inimesigi ta eriti seganud. Seisis seal ja peletas rahulikult kärbseid eemale sabaga!

8. päev (3.06.) – Viiburi – Ravijoki 88 km

Täpselt nädal aega tagasi sai mu vallutusretk suure avapauguga alguse ja tänasega sai esimene riik juba seljatatud – jõudsime Priiduga Soome ja Venemaa osa oli selleks korraks ajalugu. Kokku olime vändanud juba üle 800 km. Nädala aja kohta pole just paha tulemus.

Järgmisel hommikul oli äratus kell 9 ja stardipauk kõlas juba kell 12 – tark ei torma, nagu rahvasuu teab rääkida. Tänast sõitu natuke pelgasin, kuigi tagantjärele mõeldes valedel põhjustel (hea, et ei teadnud ette, mis teed ja tuuled Lõuna-Soomes ootavad). Viiburist väljudes ostsime tanklast vett tee peale kaasa, et vedelikuvõlga mitte jääda. Tankla juures tulid kaks kohalikku noorhärrat meiega juttu tegema. Selgus, et nad olid oma hinge Vene relvajõudude teenistusse pühendanud ja teenivad kodumaad tankistidena (vabatahtlikud tankistid, mille eest Putin on neile ilmselt tänulik). 2 tankisti ja auto. Ühel neist tekkis selline imeline küsimus, et kas ta saaks nt 4 tunniks korra Helsingisse sõita (st ilma viisata muidugi) ja siis kohe tagasi tulla. Ega optimism ja naiivsus ju kuritegu ei ole. Loodetavasti tankis istudes neil nii lolle mõtteid pähe ei tule.

Sõit kulges kümnete kilomeetrite kaupa mööda suurt trassi, suured rekkad vihisemas külje alt mööda. Mitmes kohas tegime mahapõike väiksemale, trassi lähedalt kulgevale teele. Kohe esimene mahasõit tõi üllatuse – vene vägilane Ilja Muromets ise oli siin vist lustimas käinud, igatahes oli tee peale ette tõstetud kivihiiglased, tehes ka jalgratturile sealt möödalaveerimise võimatuks.

Et seda teed olime vaevalt mõnisada meetrit sõitnud, mõtlesin et pöörame otsa ümber ja läheme siis mööda suurt teed. Aga ei, Priit oli kangekaelsem kui mina ja nii said rattad tõstetud üle kivimürakate. Tee oli ise täitsa mõttetu jupp, võib-olla tahtis Ilja autojuhte takistada oma sodi siia metsa alla tuua. Kuigi ju nad viivad sel juhul oma pasa kuhugi mujale metsa alla lihtsalt. Peaasi, et mitte prügimäele. Igatahes viis see tee peagi maanteele tagasi, kus olid samuti suured kivid ette tõstetud, aga seal vähemalt sai kõrvalt mööda astuda.

Tõusud olid päris pikad, kuid trassil sõites talutavad, kuna tee ise oli ideaalne. Kella poole kolmeks jõudsime Kondratjevo külla, kus oli tee ääres väike pood ja einela. Väike borš ja väike õlu, kes neid jõuaks lahuta. Meenutades Žuriku seiklusi legendaarses vene filmis, siis tellisin kompotti ka. Mäletate seda Fedjat, kes oli 15 päeva mingi sigaduse eest saanud ja keda Žurik pidi kantseldama? Fedja küsis pärast lõunasöögi kättesaamist: “A kompot?” Kompott on meie mõistes ikka midagi muud kui Venemaal (või olen mina nii ignorantne selles vallas). Seal on see lihtsalt nagu morss. Lurr ühesõnaga.

Viimane mahasõit trassilt enne Soome piiri õnnestus veel kehvemini kui esimene. Seal õnnestus teha endale boonuseks 3+3 lisakilomeetrit liivasel teel. Kaardil näidatav tee sai lihtsalt ühtäkki otsa ja ei jäänud muud üle, kui sama targalt 3 km tagasi suurele teele sõita. Napilt pääsesin seal liivas ukerdades esimesest maoli käimisest, aga ega mõnus ei olnud ka pulgale lennata pärast liivas toimunud äkilist peatumist. Kuna ihuliikmed jäid kõik siiski terveks, siis see väike tiir mind rööpast välja ei ajanud.

Edasi läks tee kiirelt ja kella poole 5 paiku jõudsime Torfjanovka piiripunkti. Enne piiri ületamist lõime rublasid surnuks piiriäärses poes. Venemaalt lahkumise tähistamiseks üks õlu või jäätis, kuidas keegi. Veel üks tiir viimases vene külas, kus üks kohalik mehaanik üritas surnud autot elustada, ise selili selle all lamades ja siis piirile. Piiriületus kulges üliladusalt – sõitsime letti, näitasime passid ette ja tšau, pakaa. Soome piiriületus samamoodi. Ja siis algasid soome teed. Kuigi Venemaalgi sai omajagu liitreid higi valatud künkaid ületades, siis olid need soome küngaste kõrval köömes. Üks äkiline tõus ajas teist taga. Vahepeal said laskumisel käigud pea maksimumi peale sättida ja kõva hoo sisse, kui tuli järgmine tõus ja kõik käigud miinimumini. Ronisin mäest üles nagu tigu mööda märga rabarberit. Ja kuradid olid päris pikad ka. St mitte rabarberid, vaid tõusud ikka. Ühel hetkel sain aru, et pikka pidu täna pole, sest jõuvarud kippusid ammenduma nende tõusudega maadeldes. Pärast Ala-Pihlaja nimelist asulat jäi tee peale Ravijoki külake, kus ka kohvik olemas ja täitsa avatud veel. Põikasime sisse, kus mina lootsin pisut süüa saada ja lihtsalt istuda ning hinge tõmmata. Sain õhtusöögiks lohepiruka (võis olla ka lõhepirukas) ja 0,3 l Karjala õlle, mille eest tuli välja käia suisa 7 eurot. Aga kuna Priit valdab lisaks vene keelele ka suurepäraselt soome keelt (kurat, peaks vist keeli õppima hakkama?!), siis rääkis ta lahke teenindajaga välja lisaks selle, et saime kohviku taga suurel muruplatsil telkida. See oli täitsa tore lõpplahendus minu väsinud jäsemetele. Ja ega siis muud, kui laagerdamise toimingute juurde ja lõppude lõpuks telki siruli.

Karjala kannas ja Viiburi linn

Paljud matkal Venemaal läbitud linnad asuvad Karjala kannasel, mis kuni II Maailmasõjani kuulus Soomele, kuid pärast 1947. aasta Pariisi rahulepingut sai osaks Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa territooriumist. Karjala kannas on maakitsus Soome lahe ja Laadoga järve vahel, mille lõunapiiriks loetakse täna Neeva jõge ja põhjapiiriks Viiburi joont. Karjala soomlased rahulepingu alusel viidi üle Soome aladele ja asemele toodi venelased Kesk-Venemaalt.

Kui praegu selles piirkonnas ringi vaadata, siis Soomest mingeid märke võib leida. Mida piirile lähemale liikusime, seda rohkem soomekeelseid märke nägime. Näiteks Viiburis on hotellis kirjad nii vene kui soome keeles. Igal pool võib näha suurel hulgal mälestusmärke, silte ja linte “nõukogude kangelastele”, keda Stalin siia nagu kärbseid piitsa alla tapalavale saatis. Ainuüksi Talvesõjas (1939-40) hukkus kuni 127 000 punaarmeelast, lisaks külmus surnuks ligi 9600. Samas langes soomlasi 26 000 (Vikipeedia andmed). Ülimalt verises Jätkusõjas (1941-44) hukkus veel kuni 200 000 punaväelast, soomlasi ca 58 000. Karmid ajad, aga täna võib öelda, et soomlased võitlesid end punaikkest vabaks, kuid sel oli ka päris valus hind.

VIIBURI (vene k Võborg, soome k Viipuri)

Alates aastast 1323 kuulus Viiburi ametlikult Rootsile. Viiburi linn sai linnaõigused aastal 1403. Keskaja lõpus oli Viiburi Turu järel Soome suuruselt teine linn ning kogu Kagu-Soome keskuseks. Uusikaupunki rahuga aastal 1721, mis lõpetas Venemaa ja Rootsi vahelise Põhjasõja, läks Viiburi Venemaa valdusse. 1812. aastal liideti Viiburi Vene keisririigiga personaalunioonis oleva Soome Suurvürstiriigiga.

Soome iseseisvudes 1917. aastal jäi Viiburi Soome valdusse. Talvesõjas sai linn palju kahjustada, kuid Punaarmeel ei õnnestunud seda vallutada. Moskva rahu järgi läks linn küll ajutiselt Nõukogude Liidule, kuid Jätkusõja käigus vallutasid soomlased linna uuesti. 1944. aastal pidid soomlased linna siiski lõplikult Nõukogude Liidule loovutama. Kogu Viiburi provints jagati kaheks, millest väiksem osa jäi Soomele.

7. päev (02.06.) Glebõtševo – Viiburi (62 km)

Mind vimmad viivad Viiburi
ja tursad toovad tagasi.

Hommikune äratus oli kell 9. Ei viitsinud end varem üles ajada lihtsalt. Hommikusöögi eest kandis hoolt Priit. Menüüsse kuulusid keedumuna (Priidu unistus sai lõpuks teoks!), keeduviiner, keedujuust, keedukurk ja keedutee. Kohvivaba start jälle. Ja siis teele. Sõita oli kohe algusest peale mõnus. 10 km pärast siiski saime kohvi, kui peatusime ilusa nimega linnas Sovetsky. Linna nimele kohane oli ka see söökla-kohvik, kus oma esimest hommikukohvi jõime. Oli tunda nõukaaja hõngu. Kohvi alla hammustasin head rasvast kohupiimapirukat. Sellist rasvapommi võib küll endale ainult matkal lubada. Hinna üle muidugi nuriseda ei saanud – 1 capuchino, 1 kohvi ja kaks pirukat läks maksma 177 rubla ehk sel ajal oma 2,5 eurot.

Sovetskist edasi võtsime suuna Võssotski (soome keeles on linna nimi Uuras ja selle nimega silt on samuti tee ääres väljas) peale. Kuigi see linnake jäi meie matkarajast kõrvale, tahtsime sealt ka siiski läbi minna. Linn asub saare peal, mis on küll mandriga sõidutee ja ka raudteega ühendatud. Linn sai 1948. aastal nime nõukogude liidu kangelase Kuzma Võssotski järgi, kes Talvesõja lahingus soomlastega 1940. aastal hukka sai. u 1250 elanikuga linnas peeti staadionil parajasti lastega spordipäeva, kusjuures selle maskotiks ei olnud ei Miša ega Gena, nagu arvata võiks, vaid Miki Mouse isiklikult otse Ameerikast. Muidu on Ameerika küll põline vaenlane ja nüüd korraga siis nii. Ei väsi imestamast. Võssotskis kohtusime ka juhuslikult kahe toreda noore vene rattamatkajaga, kes nädalavahetust matkates otsustasid veeta. Sõitsid rongiga Peterburist Viiburisse ja hakkasid sealt rataste ja telgiga tagasi liikuma. Nad olid tõesti lahedad inimesed, viisid meid Võssotskis asuva vana tsaariagse kindluse juurde (ise poleks nad sinna läinudki), mis oli juba algselt ehitades puude ja rohuga kaetud, et vaenlane aru ei saaks, et seal kindlus on. Järjekordne tore kohtumine siiraste vene inimestega. Ühed päikseprillid sinna mäele mul maha jäid, aga nood olidki vanad juba.

Noorte vene matkasellidega

vÃµssotsk.JPG Kindluse otsas

Tagasi oma rajale läksime läbi metsa ja Medyanka küla, kus leidsime väikese külapoe. Ei saanud sellest sisseastumata mööda sõita ja üks sooja ilma külm õlu lausa nõudis, et teda ära tarvitataks. Lisaks sain ka pastaka 10 rubla eest märkmiku sissekannete tegemiseks. Ja edasi juba täie hooga Viiburi poole, kuhu jäi veel vaid pisut üle 20 km vändata. Mis tähendas, et päeva distantsiks saime sedapuhku kokku tagasihoidlikud 62 km. Aga leidsime, et oleme väikese puhkehetke ära teeninud ja Viiburi oli selleks just sobiv koht.

Ligi 80 000 elanikuga Viiburi linn oli positiivne ja täis üllatusi. Algatuseks pidi Priit infopunktis end passi alusel linna turistiks registreerima, et linna külastamiseks vajalikku infot saada ja selle järel eraldati talle WiFi kood. Esimene hotell oli juba hõivatud, aga ulualuse leidsime lõpuks Viktoria hotellis, mis asub suurepärases kohas otse kesklinnas, hotellist üle tee meri ja promenaad, lähedal Viiburi kindlus. Rattad lukustasime hotelli hoovi väravate taha ja siis tuppa ja pessu. Õhtuti oli meil matkal Priiduga nii, et läksime kumbi oma rada ja ajasime omi asju. Mõlemal olid omad huvid ja soovid ning nii saab üksteisest natuke puhata ka.

Mina läksin üritasin kõigepealt minna Nord West nimelisse restorani sööma. Ettekandja tõi lauda menüü, aga rohkem tagasi mind teenindama ei tulnudki. Eks ma siis läksin saba sorgus jälle minema näljasemana kui tulin, kui minu raha seal ei kõlba. Võtsin poest selle asemel hoopis 2 pisemat sooja hatšapurit, paar õlut ja läksin tagasi hotellituppa blogi kirjutama.

Hiljem muidugi läksin ka kindlust uudistama, mis asus hotellist kiviviske kaugusel. Seda kindlust on esmakordselt mainitud juba aastal 1293 ja see oli täitsa vaatamist väärt, vaatamata sellele, et seal parajasti renoveerimistööd pooleli olid.

Viiburi kindlus

Rattahoid

Kindluse lähedal meres oleva kivi otsa installeeritud suure esirattaga jalgratta uunikum. Selle mõttest päris sotti ei saanud. Kindlus vaadatud läksin edasi niisama ringi kondama. Näiteks avastasin, et Viiburis on täitsa oma punane väljak, kus remonditööde tolmus seisab endiselt seltsimees Lenin.

Lenin Viiburis

Mäletan nõuka ajast tarkusetera, et kui oled linnas ära eksinud, siis otsi mingi väljak üles, kus Lenini kuju olemas ja mine sinna suunda, kuhu Lenin käega viipab. Ei saavat eksida. See Lenin siin paraku nii abivalmis pole ega viipa eriti kuhugi. Läksin taas ühte baari jalga puhkama ja et ikkagi mingi korralikum söök ka teha (bisness lantsh jälle) ja hakkasin menüüd uurima. Menüü asemel leidsin aga letilt samakamasina müügipakkumise (suur klade oli lausa), kus ka tehniline kirjeldus sees olemas. Tekkis mõte, et kas ma olen varjatud kaameras või mis pull see on. Aga pakkumine paistis olevat täitsa aus ja asine, kontaktandmed peal ja puha. Võimalus tellida ja tasuda ettemaksuna. Söögi sain siiski ka sealt kätte. Edasi jalutasin mööda mereäärset promenaadi tagasi hotelli poole, nautisin päikeselist ilma. Hotelli lähedale jõudes kuulsin hotellist üle tee tulevat kõva tümakat, venekeelset laulu ja saksofoni helisid. Ja juba nägin ka Priitu viipamas, nii et sinna siis suundusingi. Artisti nimeks oli Elvira Ragazza. Natuke kultuuri ei tee ka ju paha ja tegelikult see taustaks pandud tümps väga selles kontekstis ei häirinudki. Kannatas seal lähedal isegi olla ja puusaringe selle saatel teha.

Kõik on olnud Venemaal väga hästi, kui välja arvata kohati vene teed. Teed on Venemaal kas suurepärased, täiesti kohutavad või enam-vähem normaalsed, millel aga aegajalt löökaugud esinevad. Mu vaene Tuulemurdja sai ikka liiga palju korralikke obadusi tunda. Liikluses on juhid üldjuhul viisakad, keegi ei signaalita ega ole üleliia närviline. Silmatorkavalt viisakad on raskeveokite juhid, kes suisa meie taga kannatlikult on oodanud, kuni saab rahulikult mööduda meid ohustamata (Eestis seda ei näe kunagi).

Viiburi linnast jäid mulle igatahes soojad mälestused, linn areneb silmnähtavalt. Palju ajaloolisi hooneid on renoveerimisel, pargid on rohelised ja korras, inimesed on rõõmsad ja tundub, et elu on elatav siin küll.

Ehitustööd käivad

Tänavate ja väljakute nimed on aga ikka vanad nõukaaja pärandit kandmas – hotell asub Komsomoli 40. aastapäeva tänaval (40-letja Komsomola), veel võib linnas jalutada Pioneeride väljakul ning Sovetskaja, Leningradskaja, Gagarini, Batareijnaja, Suvorovi tänaval ja Lenini prospektil, aga ka Repini ja Turgenevi tänaval.

6. päev (01.06.) – Sestroretsk – Glebõtševo (115 km)

Hommikul oli äratus kell 8.00, sest 8.30 määrasime endale hommikusöögi. Enne sööki sai veel karvikust sile poiss ehk ajasin habemetüüka maha. Hommikusöök toodi küll meile tuppa, aga otsustasime sellega siiski õue värske õhu kätte minna. Söögiks oli jogurt, sai juustu ja singiga, kausitäis putru ja kannuga teed. Kohvi ei olnud ette nähtud, aga seda lootsime saada juba kuskilt tee pealt.

Sõitu alustasime kõigepealt metsavahelisel teel, kus ka militaristid oma asju ajavad, sest seal leidus erinevat sõjaatribuutikat – tanki torne, märklaudu ja isegi puudega vooderdatud kaevikujupp. Edasi suundusime juba suurele teele, kus liiklus oli väga tihe ja sõita väga mõnus ei olnud. Õnneks ei olnud ka suurt teed väga pikalt ja peagi jõudsime kergliiklusteele, mida mööda saime sõita üle 30 km. Osaliselt oli see täitsa sõidetav tee, aga kohati täis lohke (mis on tagurpidi muhk) ja muhke (mis on tagurpidi lohk). Põrutas ikka kõvasti kohati, nii et kui ei jõudnud õigel ajal tagumist otsa sadulast kergitada ja tõusva kotka asendit võtta, siis tabas ahtrit nii mõnigi kord selline nätakas, et silmamunad jooksid suurest “mõnust” ninajuure peale kokku. 5 korralikku sõidupäeva olid ikkagi oma töö juba teinud. Üldse oli esimene pool päeva minu jaoks üks kannatuste rada – jalg oli tönts, tagumik valus, tuul hakkas ka aina usinamalt vastu puhuma. Kõige raskem päev seni. Sõitsime läbi Repino küla (soome keeles Kuokkala), mis on nime saanud vene maalikunstniku Ilja Repini järgi, kes koos vene intelligentsiga siin suvitamas käis 20. sajandi alguses. Kohvipeatuse tegime kolmekordse restorani Maksim ees, mis spetsiaalselt meie pärast korraks uksed lahti tegi. Kõva tuule käest viidi meid 3. korrusele, lahtisele platvormile, mis oli tuultele sama valla kui oleks mere kaldal seisnud. Aga mööda mere äärt täpselt me edasi sõita saime. Vaade oli väga ilus, aga tuul oli sama ilus. Nii et merevaatega silmailu nautida väga aega ei olnud. See sadulapolka meenutas Leigarite repertuaaris olevat vana meeste tantsu, kus mehed jorisevad omavahel, et hakkame aga jommima, jommima, jommima, persega vommima, vommima, vommima (ise samal ajal perseid omavahel kokku tagudes). Nüüd ma tean, mida see persega vommima tegelikult tähendab. Põline Eesti värk ikka!

Sõit aga kulges aina edasi kergliiklusteed mööda, mis oli mõnes kohas selline, et oleks 2 käega peast haaranud, kui poleks pidanud lenksudest kinni hoidma. Ja siis ta juhtus – Priidu rattal läks tagumine rehv puhta puruks. Kummivahetus oli irooniliselt kohas, kuhu oli suurte tähtedega trükitud “dobro požalovat” ehk siis saime aru, et tere tulemast Venemaale!

Priit on nobeda suuvärgi ja veel nobedamate näppudega härra, nii et 10-15 minutit hiljem juba jätkasime teed. Korraga käis täpselt minu kõrval igavene pauk, jube litakas. Selline metalne kolakas, mis võttis korraks ikka jahedaks seest. Selgus, et romula kandidaadiks oleval liinibussi kärakal, mis minust just mööduma hakkas, lendas mingi jupp põhja alt vastu maad (karteri kaitse?). Ei olnud mõnus hetk, mis seal salata. Esimene ehmatus käes, aga samas pole liikluses seni väga ohtlikke olukordi esinenud.

Tuul oli vahepeal eriti rajuks läinud ja liikumiskiirus muutunud üsna kasinaks. Seda eelkõige minu tõttu muidugi, kuigi Priit püüdis mehiselt mind ilmatuulte eest kaitsta minu ees sõites. Kella poole kahe paiku keerasime suurelt teelt maha Peski külla, lootuses midagi lõunaks hamba alla saada ja väntamisele kulunud energiavarusid täiendada. Koht kujunes märgilise tähendusega kohaks. Kõigepealt saime umbes 2,5 x 5 m suurusest poehurtsikust lõunasöögiks paki kartulikrõpse ja külma õlut, sest muud söödavat seal sel hetkel lihtsalt polnud. Istusime hurtsiku ees kännu otsas (seda sõnaotseses mõttes), kui korraga astus üks proua meie juurde ja küsis, eelnevalt meie vestlust kuuldes, et kas me räägime soome keeles. Ajasime siis pisut juttu temaga, loomulikult vene keeles. Selgus, et tegemist oli proua Silva Fausteiniga, kes kuni 6. klassini elas Eestis. Siis kolis pere Venemaale, tema aga jäi esimesel kooliaastal kohe istuma, kuna ei osanud üldse vene keelt. Nüüd aastakümneid hiljem kohtas ta kaasmaalasi isegi Eesti mõistes tillukeses külas ja ta ei saanud enam eesti keelest mitte midagi aru. Ei osanud isegi seda aru saada, et me eesti keeles rääkisime. Oli väga huvitav kuulda sellist inimese elukäiku. Silva oli aga lahke ja tore inimene, temaga koos oli kaks kohalikku last, keda ta oma sõpradeks nimetas. Üks neist oli Xenia, kes sai Priidult väikese sinimustvalge lipukesega eesti kommi ja oli selle üle väga rõõmus. Meie aga saime Silva kaudu värsket rukkileiba, mida just toodi, lisaks paar vorstiviilu- See oli tahe suutäis ja meile ikka suureks abiks. Üldse väga südamlik kohtumine oli. Mina arvan, et kuna just pärast seda läks nii tuul vaiksemaks, ilm soojemaks kui ka minu jaladki oluliselt kergemaks, siis see oli selle kohtumise tagajärg. Elu läks kohe poole roosilisemaks ja sõit oluliselt kiiremaks. Isegi paar vihmapiiska ei suutnud seda ära rikkuda. See on lihtsalt nii äge, kui toredaid inimesi me Venemaal kohtasime, lahked ja sõbralikud. Mitte ükski ei näidanud üles meie vastu vaenulikkust, et me Eesti lipuga seal ringi sõitsime (a la mis te seal Eestis venelasi kiusate, ah?)

Kella 4 paiku jõudsime Ozerki asula lähedal Okunevaya puhkekeskusesse, et lõpuks ka sooja sööki saada. Seal olid parajasti algamas pulmad, nii et nägime ka selle tseremoonia alguse ära. Seal kutsuti rahva ette välja ühekaupa peigmehe poolt tunnistaja, siis pruudi poolt tunnistaja (mitte pruutneitsi), seejärel saabus aplausi saatel peigmees ja lõpuks tavakohaselt pruut koos oma isaga. Hea koht mere kaldal neil pulmadeks valitud. Järgmisse linna Primorskisse jäi puhkekeskusest veel üle 30 km. See vahemaa läks aga üllatavalt nobedalt, samuti ka Primorskist 11 km edasi ööbimiskohta Glebõtševosse. Primorskis selgus poes tõsiasi, et kuna oli 1. juuni ja lastekaitsepäev, siis Leningradi oblastis on sel päeval alkoholi müümine poodides keelatud. Vot sulle säh, ei ole õhtuseks lõõgastuseks ette nähtud paari külma õlunaadi. Pärast kella 8 jõudsime aga ööbimiskohta pärale. Käisime asula keskuses veel söömas ühes urkas, mille ukse kohale oli kirjutatud Business Lunch 24 h. Ööbimiskoht ise oli mingi gostinnitsa (võõrastemaja) või hostel, kus tundus, et lähikaudsed töölised magamas käivad. Kui süüa tahad, siis ise teed endale.

Päevaga sai maha sõidetud taas korralik 115 km, kuigi hommikul tundus see üsna võimatu ülesanne. Aga näe, inimene võib sisuliselt pooletunnise istumisega kännul jalad jälle käima saada, kui tuul ära ei võta. Vot selline eripalgeline päev oli.

5. päev (31.05.) Sosnovõi Borist törts edasi – Sestroretsk 90 km

Öösel mere ääres olid isegi veel tugevamad tuuleiilid kui eile jõe kaldal. Suured puud pea kohal kõikusid päris kurjakuulutavalt. Palju külmem oli ka, mis tõttu olin sunnitud end kaelani magamiskotti mässima. Äratus oli seekord kell 9. Kuna eile oli väga pikk päev, siis lubasin endale pool tundi kauem pikutada telgis. Selleks ajaks, kui mina üles sain, oli Priit juba tükk aega õues asjatanud.

Esimene vaatamisväärsus tuli kohe hommikul, kui vaevalt 12-13 km oli vändatud. Krasnaja Gorka nimeline koht, kus asub hiiglaslik raudteel liikunud 305 mm suurtükk koos rannakaitsepatareiga. Kõrval oli kusjuures tegutsev vene sõjaväe radar, mida valvas automaadiga tunnimees. Tema meile suuna kätte näitaski, kus otsitav poojezd asub. Päris muljetavaldav kolakas oli. Õigemini kolakad, sest teine raudtee “püss” oli seal veel. Suurem paugutaja oli valmistatud brittide poolt 20. sajandi alguses. Krasnaja Gorka ise oli kunagine fort, mis ehitatud aastatel 1909- 1915 ning see oli osa Peterburi kaitseks loodud merekaitse süsteemist. Eesti Vabadussõjas alustas 1919. aasta oktoobris siin oma pealatungi Punaarmee vastu Eesti Rahvaväe 1. diviis, lootes purustada Punaarmee Balti laevastiku, kuid paraku see ebaõnnestus.

Sõjarong Krasnaja Gorkas

Kell 12 tegime peatuse Lebjažjes. Vikipeedia andmetel asuvad selles alla 5000 elanikuga alevis Vene armee väeüksused, mis muidugi pole imestada, kuna tegemist siiski piiritsooniga. Lisaks on seal hüljatud maa-alused raketišahtid, mille juures pidavat radioaktiivsus ületama looduslikku taset 20 korda. Nii et hea, et sinna tuulama ei läinud. Küll läksime kohalikku kohvikusse keha kinnitama väikese tšebureki moodi sooja lihasaia ja kohviga. Seejärel võtsime suuna juba päeva olulisema sihtmärgi poole, milleks oli muidugi Kroonlinn (vene keeles on linna nimi Kronštadt). Olgu öeldud, et Kroonlinn oli minu jaoks üks olulistest kohtadest matkal, kuhu tahtsin kindlasti jõuda. Samas ei teadnud me enne tammi juurde jõudmist, kas see rattaga ka võimalik on. Kella 1 paiku jõudsime tammi manu ja siis jõudiski kätte tõehetk vol 2 – kas pääseme rattaga üle või ei. Aga vähemalt tuli päike pilve tagant välja meie ponnistust toetama. Mis muud, kui edasi, Kentucky poisid! Võit on julgete päralt. Sõitsime “külma rahuga” kiirtee märgi alt otse tammile. Otse võiks ka siinkohal jutumärkidesse panna, sest sillale pääsemiseks tuli päris pikk tiir teha. Mis tähendab, et rattaga ei või kiirteel sõita? Mis siis, et tee peale jääb ka tunnel? Kuigi tõele au andes me sellest tunnelist tammile jõudes veel ei teadnudki. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tundsin, et vererõhk tõusis, kui mööda tee äärt tammi ületama asusime. Kuni korraga oli teel ees tõkkepuu ja selle juurde jooksis oma kuudist turvamees. See teatas meile ilma pikema jututa, et me rikume seadust ja rattaga sõitmine tammil on keelatud. No ära sa märgi. Soovitas meil tungivalt tagasi sõita ja siis bussiga uuesti tulla. See variant ei olnud meile eriti mokkamööda. Selle asemel läks Priit tee äärde hääletama ja umbes 5 minuti pärast saimegi väiksemat sorti veoauto peale, rattad tõstsime mitme mehe ühisel jõul auto kongi, mis oli meie õnneks tühi ja sõit tunnelisse võis alata. Mehed kabiini ja nii me kiiresti teisele poole tunnelit laevatee alt läbi pääsesimegi. Tänud härra sohvrile. Vurasime siis tammi pealt Kroonlinnaga tutvust tegema.

Hääletades Kroonlinna

Kroonlinn asub Kotlini saarel ning seal elab ca 40 000 inimest. Saar eraldab Neva lahte ülejäänud Soome lahest. Peterburi tamm, mille kaudu saarele pääseb, kaitseb Peterburgi üleujutuste eest. Peeter I lasi 1703-1704 saarele kaitserajatised ehitada Peterburi kaitseks välisvaenlaste eest. Linnas on suurel väljakul endiselt leegitsemas igavene tuli, kuigi ilma truu valvevahtkonnata. 1921 toimus Kroonlinnas madruste mäss bolševike vastu, mis muidugi veriselt maha suruti Trotski käsul. Aga vaatamist jätkus linnas veelgi.

Vaatasime suurt Peeter I ausammast (muuseas, linna infovoldik seda kuju miskipärast ei maini teiste vaatamisväärsuste seas)

Peeter I

Piilusime eemalt Vene sõjalaevu, rääkisime juttu Pärnust pärit vene keelt kõneleva mehe ja tema naisega ja kell 15.30 läksime sööma vene toitusid pakkuvasse kohvikusse nimega Skazka ehk muinasjutt. Toit (böfstroogonov friikartulitega (!) ja külm filtreerimata vene õlu) väga muinasjutuline polnud, aga ajas asja ära. Maksma läks 580 rubla ehk 7-8 eurot. Lisaks saime võimaluse laadida oma telefone. Pärast sööki otsisin internetist, et kas ja kust võiks leida siit Lydia Koidulaga (elas Kroonlinnas pärast abiellumist kuni surmani 1886) seotud maja või mälestustahvligi. Selgus, et mälestustahvel asub vaevalt mõnisada meetrit meist eemal Lenini prospektil. Üsna hõlpsalt selle ka üles leidsime. Kuidagi eriti sooja tunde ja hea tuju tekitas selle leidmine.

Ja see hea tuju kestis õhtuni välja, vaatamata nendele takistustele, mida veel ületada saime. Enne uuesti tammile siirdumist tegime ratastega viimase tiiru linnas ja oligi aega teed jätkata.

Seekord saime suure osa teest (kokku 14 km) sõita tammil tehnovajadusteks tehtud kõrvalteel. Seda lõbu jätkus aga kuni oli vaja hakata mitmeid lüüse ületama. Tuli taas kiirteele ronida, ainult et tammi sellel pool oli liiklus palju tihedam. Eks kepsud natuke värisesid, kui seal tee servas ellu püüdsime jääda. Saime oma ratastega ronida üle plokkide, treppidest üles ja alla ning mööda liivast nõlva. Ja ikka mitu korda jutti. Lõpuks üle silla me õnnelikult jõudsime, kuigi oli parasjagu tegemist sellega. On mida meenutada sellest päevast.

Ja siis oli ka paras aeg hakata ööbimiskohta otsima. Soovisime selle öö veeta katuse all, kuna ilmavaatleja kogenud pilgule tundus, et telgis võis pisut jahe hakata. Ja pärast neid vintsutusi oleks tore ka natuke pesta end ning voodis puhata. Mõned kilomeetrid veel väntamist, enne kui jõudsime Sestroretski linna. Kohe avastasime end Punaste komandöride tänaval, kus ei puudunud ka Lenini monument. Ca 37 000 elanikuga Sestroretsk asub Sestra jõe ehk Õe jõe suudmes Kuurortnõi rajoonis. Linn on Peeter I poolt asutatud aastal 1714, kuigi linnaõigused sai alles 1917. Sestroretsk asub kõigest 31 km kaugusel Peterburist, mille läbimist meil õnnestus tänu Kroonlinna põikamisele vältida.

Kella 8 paiku õnnestus lõpuks öömaja leida. Hotell nimega Taimout. Oli tõesti juba viimane aeg aeg maha võtta. Hotell polnud liiga odav ja maksis 3800 rubla (üle 55 euro tolleaegse kursi järgi), sellest 800 rubla maksis hommikusöök. Hommikusöök ei ole seal mitte hotelli määratud ajal nagu tavaliselt, vaid siis, kui klient ütleb. See sobis meile hästi. Hea vaade lahesopile, taamal kõrgumas ühe sillal õngitsenud kalamehe väitel Gazpromi peakontoriks olev hiiglaslik torn.

Õhtul läks Priit välja elu uurima ja minna jäin tuppa blogi kirjutama. Kella 12 ajal suutsin viimaks nii enda kui tahvli juhtmed kokku ajada, mis oli selge märk, et oleks aeg lõpetada. Korraga kostus akna tagant Priidu hüüe. Ta oli jalutusringilt tagasi jõudes avastanud, et hotelli välisuks on lukku pandud (Nepalis juhtus meil midagi sarnast,ainult seal me ei pääsenud samal põhjusel uksest välja). Priit tõestas, et ta pole papist poiss ja ronis mööda välisseina küljes rippuvat korstnatoru teisele korrusele ja tuli aknast tuppa. Selle peale ei osanud ma muud kosta, kui keerasin imestusest ammuli sui magama.

4. päev (30. mai) Pulkovo – Sosnovõi Bor ja törts edasi 140 km

Neljanda päeva kokkuvõttes tuli tõdeda, et päris pikk sai see. Vähemalt minu jaoks, sest päevaga läbisime 140 km, kaotasin oma kerest 5240 kcal ja kell ütles mulle päevaaktiivsuseks 1408 %. Samas ei olnud väga palju meil valikuid ka ja päris hingetuks ei sõitnud ennast. Telklaager sai üles mere äärde (lõpuks ometi!). Päikeseloojang otseülekandes ära vaadatud oligi aeg kõike meenutada.

Täna ärkasime vara, juba pool 9. Pool ööd sai jälle telgi lakke vaadatud ja väljas mühisevat tormituult kuulatud. Tuul oli tõesti kohati üsna maruline, nii et sain ainult loota, et telgi vaiad on piisavalt tugevalt maa küljes kinni ja tuul mind koos telgiga 2-3 meetri kaugusel asuvasse jõkke ei kanna. Aga nagu näha, siis kõik lõppes õnnelikult ja jõevoogudesse meid ja meie vara ei heidetud. Alustasime täna üsna rahulikus tempos, sai ennast vaikselt käima tõmmata. See “saag” kiirest ja jõulisest tõmbest varahommikul ei käivitu. Vähemalt veel mitte. Teele jäi vana eesti küla Vanaküla (kunagi need alad ka Eesti territooriumi hulka kuulusid), mis venekeelse sildi peal oli moondunud Vanakjuljaks. Samas kõrval asus ka teine põlise vene nimega küla Kalivere. Aga esimesed kogemused ehtsate vene küladega saime kätte. Nautisime seda mõnuga, kuidas kõik vana pole kadunud ja asendunud uusrikaste villadega. Ikka on vanu kuure meenutavaid maju, kus sagivad tõelised vene memmed ja taadid. Vanakljulas olid kõrvuti telefoniautomaat ja autoveljest tehtud küla häirekell, kui küla peaks hädaolukord tabama.

Aga kui rääkida vene teedest, siis need olid seni olnud vägagi korralikud, kui mõned kilomeetrid ja Sosnovõi Bor välja arvata. Ja hõreda liiklusega. Igatahes kartsin hullemat. Tõusud ja mõõnad käisid käsikäes – nii kui tõus tuli, nii oli minul kohe ka mõõn. Siledal teel jaksasin vändata küll. Järgmine suurem asustus, mis teele jäi oli Bolšoje Kuzemkino. Seal oli nii suure valikuga kauplus, et lausa üllatas. Saime oma kalorid uueks energiaks sisse uhada ja jälle teele.

Kell 12 saabusime Ust-Luga trahterisse nimega Ostrova, seljataga selleks ajaks 44 km. Oli aeg korralik eine teha. Magedad makaronid ja šnitsel oli minu menüüks. Aga trahter ise just avati, kui saabusime ja oli igati lahe koht. Suured karud irevil kihvadega tervitamas kalleid külalisi. Trahteri teenindajaga tuli ka mu matkast juttu ja ta mainis, et kavatseb ise sama tiiru tsikliga teha. Väga sõbralik tüüp oli, nagu kõik inimesed, keda seni teel Venemaal kohatud.

Trahter “Ostrova” ja karud

Oma 15 km pärast Ust-Lugat jõudsime kuulsa Ust-Luga sadama piirkonda, mis ei asu Ust-Lugas. See on Venemaa jaoks tähtis kaubasadam ja võtab ka Eestilt osa transiiti ära. Putin lasigi selle ehitada Venemaa transiitkaubanduse Läänemere sadamatest (Muuga, Riia, Tallinn) sõltumatuse saavutamiseks. Paras lahmakas on küll.

Sealt algasid ka taas suuremad tõusud. Priit muidugi ei saanud arugi, et tee tõuseb, tegi igaks juhuks veel poole ronimise peal mäkkejooksu murukünkast üles. Vägev vähk, mis muud. Üllataval kombel järgnesid seekord tõusudele ka laskumised ja päris palju kilomeetreid kohe jutti. Aimasin, et siit meile karmavõlg kaela peale tuleb, mida peagi tuleb intressidega tagasi maksma hakata. Ega ma väga mööda ei pannudki. Enne võla tasumist jäi teele veel üks tore ja täitsa toimiv vene küla Vistino. Sealkandi inimesed käivad enamuses tööl sadamas, seepärast on loogiline, et küla keskel on kõrvuti 2 lahtise õlle baari, mitu erinevat kauplust, isegi viljapuude istikuid oli müügis. Priidul oli eelmises külas, kus midagi müüa polnud, jäätiseisu tekkinud. Aga Vistinos seadsime sammud õigetele eesti meestele kohaselt jäätiseleti asemel lahtise õlle baari, kus lahke perenaine meile plastpudelisse humalanektarit niristas. Priit võttis sellele mingit kohalikku vobla peale. Voblade valik oli muidugi üpris hämmastav. Ja jäätiseisu oli nagu peoga pühitud. Mina ühe prooviks ikka võtsin. Oleme ausad, matkal sai sisse uhatud kõike, mis kätte juhtus.

Õhtul kella poole 7 paiku jõudsime Sosnovõi Bori. Nägime ära kuulsa tuumaelektrijaama, aga sealt kesklinna oli veel sõita oma 10 km, nii et viimane teelõik tuli kokku oma 27 km jutti. Loomulikult oli meil räige nälg jälle peale tulnud, aga ainuke koht, mida osati meile soovitada oli Burger King. Nii see purks või kaks tuli sisse higistada friikatega võidu ja kaks suurt pepsit sinna otsa kulistada. Tervislik toitumine vol 2. Laagrikoha leidsime oma 12-13 km Sosnovõi Borist edasi, vene sõjaväeosa kõrvale panime telgid püsti. Radari torn valvas sel ööl meie und. Unejuttu vestsid mulle seekord seltsimehed Sibirski Korona ja Stepan Razin, kohalikud kesvamärjad. Ja uni saabus.

Venemaa-vÃ¤eosa-kÃµrval.JPG Telgiga Vene sõjaväeosa kõrval

3. päev (29.05) Toila – Pulkovo 80 km

Äratus Männisalu kämpingus oli taas 9 paiku. Ei olnud meist ärkajaid päris esimese kukelauluga. Hommikusööki saime Spa hotellis, seejärel panime asjad kokku ja hakkasime vaikselt liikuma. Päeva alguses oli sadulasse ronimine ikka omamoodi akrobaatika, sest ratta pakiraami külge kinnitatud lipp on parajaks takistuseks, mis sundis jala kõrge kaarega üle selle loopima nagu kankaani tantsiks. Seda õiget lõtvust ei olnud veel lihased saavutanud ja mitte ei tahtnud jalg vajalikku kõrgusse kerkida. Jäi vaid loota, et säärane ponnistamine lihaserebendiga ei lõppe.

Kolmas sõidupäev oli igatahes mitmekesine – saime vändata tiheda liiklusega Tallinn-Narva maantee kitsal pervel, kivistel kruusateedel, mõnusatel väikestel metsateedel, korralikel kergliiklusteedel ja nagu rattaspetsid ütlevad – singli peal jalga proovida. Tee läks läbi Sillamäe, kus avanes väga ilusaid vaateid merele.

SillamÃ¤e.JPG Sillamäe

Ida-Virumaa džungel

Sillamäelt välja sõitsime mööda mere äärt, kui üks kohalik kutt Kostja meile järele jõudis. Rääkis väga head eesti keelt ja näitas meile, kust kaudu saab huvitavamat rada metsas sõita. Ja nii sattusime “džunglisse”, kus oli nii mudast kui liivast teed, samuti tuli ületada paar kraavi. Ühes liivases kohas viskas mu 40-kilosel rattal külje ette. Väga huvitav vahepala tavapärastele igavatele asfaltteedele.

Teejuht Kostja (keskel) juhatab meid läbi Ida-Virumaa metsade

Järgmine puhkepaus oli juba Narva-Jõesuu kohvikus, kus sõime ja arutasime piiriületamiseks äriplaani. Seda minu äriviisa tõttu. Me ei teadnud, kui põhjalikult piiri peal selle kohta aru hakatakse pärima. Leidsime interneeduse kaudu Viiburist endale sobiva äripartnerigi – mis võiks paremini sobida kui Baltic Tours nimeline firma, isegi aadress oli meil olemas ja telefoninumber. Ehk siis äriplaani kohaselt olime teel Viiburisse, et ajada seal törts ärijuttu. Meie kui suured matkakorraldajad! Et meie nn äri ikka õitseks nii siin kui seal pool sood.

Poole viie ajal vallutasime oma sinimustvalgete lippudega lõpuks ka Narva. Kuna minu rattal olid pedaalid juba alguses ebameeldivaid hääli tegema hakanud, siis langes neile au olla ratta esimesed jupid, mis välja vahetatakse. Töö tegi kohaliku Hawai poe umbkeelne tehnik-müüja ja maksma läks mulle 15 eurot. Kell 18 läks kolmas matkasell Merike Narvas rongi peale, et sõita koju laste manu. Priit ja mina jätkasime nüüdsest teed kahekesi.

Piiriületus toimus ootamatult libedalt. Täitsime kohustuslikud paberid, löödi tempel passi ja võisimegi minna. Mulle tundus küll, et preili muigas minu äriviisat vaadates, kui nägi enda ees mingit karvast tonti dressides ja rattaga. Aga Venemaale me sellega olime õnnelikult pääsenud. Pea 300 km seljataga.

Edasi jäi vaadata õhtuks sobiv ööbimiskoht endale, sest aeg kippus hiliseks minema. Ja nagu nõiaväel leidsimegi ülimõnusa platsi Luga jõe ääres. Mismuud kui telgid püsti ja sulpsti vette!

Päike hoidis meil esialgu silma peal, aga peagi loojus meie silmade ees jõekääru taha. Õhtuhämaruses alustasid linnud oma kontserdiga, nagu oleks öölaulupidu lahti läinud.

Õhtusöögiks olid mul sedapuhku sääsed, batoonid ja 2 õlut. Vähemalt tundus nii. Kuid sel ajal, kui mina neid ridu tahvelarvutisse sisse toksisin, läks Priit tutvust sobitama läheduses paistvate kalameestega. See Priidule meeldib ja ega ta asjata ei läinudki – pakuti süüa, lõuatäie magusat viina ning tõi mullegi just äsja lõkkepealt tulnud lihakäntsaka tomati ja leivaga. Selline ulmeline lõpp siis päevale. Ja see oli alles meie esimene päev Venemaal!