Aprill
Matka alguseni jäi napilt kuu aega, kui sain kätte Vene viisa. Sellega sujus muidu kõik ladusalt, ainult, et viisa liik, mille ma taotlesin, oli äriviisa. Ehk tegu oli mitte-eesmärgipärase viisaga, aga muud varianti polnud, et kaks korda Venemaa territooriumile siseneda kolme kuu jooksul. Seoses Venemaal toimunud jalgpalli MM-ga kehtis alates 25. maist Venemaal nõue end 24 tunni jooksul registreerida ka alla 7-päevaste reiside puhul, kuid Eesti saatkond Venemaal vastas mulle, et see nõue kehtib üksnes nendes linnades, kus mänge peetakse. Seega, kui Peterburgi õnnestuks vältida ja pääseks läbi Kroonlinna, siis registreerimiskohustust poleks.
Mai
Märkamatult jõudis kätte juba maikuu ja matka algus tuli aina lähemale. Ootusärevus hakkas üha jõulisemalt pead tõstma. Enne veel sai aga ka väike soojendusmatk maha peetud – nimelt 18.05-20.05. toimus Kõrvemaa metsade vahel järjekordne roheliste rattamatk. See oli just paras, et ennast nö “lahti sõita”.
Tegemisi oli enne matka samuti palju – osta veel vajalikke asju matkale, lasta rattale täishooldus teha, sh mõned jupid ja rehvid uuemate vastu vahetada enne pikka sõitu, õigeks ajaks saada kätte lubatud GPS jälgimisseade. Vaja oli ka korter asjadest tühjaks kolida, sest korteriomanikust sõber plaanis seal suvel remonti tegema hakata. Samuti oli ees veel kaks esimest ja ühtlasi enne sügist ka viimast esinemist Leigaritega Vabaõhumuuseumis.
Aeg lendas teadagi linnutiivul ja oligi kõigest 2 päeva jäänud minu ristiretke alguseni. 2 päeva veel ja saab linnatolmu jalgadelt pühkida, see oli hea tunne. Matkakamraad Priidu “mahitusel” jõudis asi ka sinnamaale, et tuli veeta 2 tundi ETV 5-liikmelise võttegrupiga pühapäevase AK nädala “nupukese” filmimisel. Täitsa sobival hetkel, telekaamera ees, läks rattakoti klipp katki, kui oli vaja see avada ja koti sisu demonstreerida. Üsna pläss tunne oli, peab nentima. Aga tore oli see, et tänu sellele saatejupi filmimisele sain ühe korra ka koti pakkimist harjutada ehk nö kuiva trenni teha.
Ma ei oska ikka ei öelda inimestele. Võib-olla sai ka edevus minust võitu, et ma üldse selle tv asjaga nõus olin. Igatahes päris ebamugav tunne oli kaamera ees, aga samas ka huvitav kogemus. AK Nädalas ja Osoonis tegutsev Sander kohtles mind üsna mõistvalt ka, tegi mu elu kergemaks kaamera ees. Võtte lõpetuseks pandi veel kaamera ees ERR bussi kõrval väntama mööda Smuuli teed. Nina liikus sujuvalt ülespoole küll, ei saa salata.
My bags are backed I´m ready to go…