Kell 9 oli äratus. Laane pansionaat on väga mõnus koht ööbimiseks, julgen soovitada. Perenaine oli lahke ja pakkus lisaks hommikukohvile ka hulganisti kohalikku folkloori, millest mõni lugu võttis pehmelt öeldes kukalt kratsima. Tema sõnavara oli piisavalt värvikas ka, nii et saime pisarateni naeru lagistada lugude jutustamise saatel. Näiteks olevat tema pansionaadis kord käinud kaks taksojuhti oma nö kerglaste elukommetega kallimatega (tema väljendas seda muidugi otsesõnu – litsidega). Kui seltskond sauna läks jäeti oma grillimiseks kaasa võetud liha õue laua peale. Nad said natuke pahaseks, kui naabri kolli oli saunatamise ajal kogu nende lihalaadungi pintsli pannud. Teine lugu rääkis sellest, kuidas üks tuntud saatejuht (nimesid ei nimeta, aga eesnimi oli tal Peeter) seltskonnaga seal hoovipeal alasti ringi silkas nagu see oleks täiesti normaalne nähtus, arvestades veel seda, et pansionaadist üle tee on kirik ja surnuaed. Siis küsinud üks neist perenaiselt, et kas mullivanni ka saab? Perenaine vastanud, et ikka saab – võta šampoon ja mine mere äärde! Huvitav info oli ka see, et Mihkel Raud olevat just tema juures käinud oma raamatuid kirjutamas, mis siis, et need tema maitse jaoks liiga ropud said. Aga tore hommik oli.
Seejärel oli meil (Merike, Priit ja mina) ka tagumine aeg sadulasse istuda, sest pikk tee ootas meid ja pidimegi lahkuma. Kella poole üheks jõudsime ilusa Vihula mõisa juurde, seljataha oli jäänud 28 km. Mõisa vesiveskis asuva puhveti perenaine oli ka siin tore. Ostsime puhvetist külmad karastusjoogid ja tegime juttu maja ees peatunud prantslastest rattamatkajatega. Selgus, et vanapaar oli lennanud Peterburgi ja sealt rattaga sõitma hakates jõudnud juba Vihulasse. Veelgi huvitavamad olid nende edasised plaanid. Nimelt sõitsid nad minuga põhimõtteliselt sama teed, ainult vastupidises suunas – Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Taani ranniku äärt mööda. Hiljem kohtasime teel veel ka kahte sakslast, kes olid läinud laevaga Helsingisse ja sealt sõitsid Venemaa kaudu rattaga Eestisse. Nii et huvitavaid tegelasi võib ka meie teedel kohata.
Kell 14.30 tegime söögipausi Saarepiiga kohvikus Kundas. Korralik keretäis aitas energiavarusid taastada ja siis võis teekonda jätkata juba reipamalt. Tulid nii mõnusad tõusud kui kruusateed. Ikka täie raha eest. Vahepeal tahtis kumm päris tühjaks minna ja seda mitte rattal. Nendest küngastest polnud lihtne kogu seda kremplit üles trügida. Ja vastutuul oli alati, ükskõik, mis suunas ka ei liikunud. Lõpuks jõudis mulle kohale, et vastutuule pärast nuriseda on sama mõttetu kui selle üle, et õhtul läheb pimedaks. Läbisime Aseri, kus poepeatuse ajal voolas lipsu taha 2 väikest külma kokakoolat ja jäätis. Nii et tervislik toitumine ennekõige! Aga Aseri ise pole vahepeal sugugi edenenud – ikka sama ilmetu ja räämas asundus nagu varemast ajast mäletan.
Seejärel tulid taas lõputuna näivad tõusud, ülilahe kiirlaskumine Liimala ranna suunas ja seejärel veel üks tõsine tõus Purtse poole. Põldudevahelised teed võtsid rammu päris ära, vägisi! Väikese peatuse järel aga, mille käigus manustasin kiirelt valku ja mineraalaineid sisaldava batooni ja õuna, tuli minusse eluvaim tagasi. Sain viimasel hetkel eluvaimul sabast kinni. Hea et niigi läits.
Ja nii jõudsime omadega kella veerand kaheksa paiku Valaste joa lähedale kohviku ette, lootusega saada pannkooki moosiga. Aga tutkit, brat! Üsna vastumeelselt kliente teenindav preili leti taga teatas tõredalt, et ahi ei tööta ja pliit on katki ja hernesuppi ka ei saa. Oleks ilmselt tahtnud lisada, et miks te siia üldse mind segama tulite. Õnnestus saada topsikus seljankat, mis maitses nagu lurr. Aga tee Valastele vähemalt jookseb mööda pankrannikut ja vaade alla on lihtsalt oivaline. Seljataha oli jäänud juba oma 120 km ja pea kuus tundi puhast sõiduaega. Sõita jäi veel oma 10 km. Üsnagi kiire tempo oli olnud. Pidasin isekeskis aru, et ei tea, mitu päeva nõnda vastu pean?!
Jaa, lõpuks jõudsime ikka kohale ka. Toilasse. Pärast kella 8 õhtul. Käevarred olid päikese käes päris punaseks läinud, aga hing oli sees ja see on peamine. Maandusime tervisekeskuse juures asuvasse kämpingusse.
Kämping Toilas – Priiduga (see kõhnem poiss)
Perekond rattahundid Priit ja Merike suundusid vesiprotseduuridele Spa-sse, mina siirdusin õhtuse limonaadi järele poodi. Tegin lisa 3 km selleks, et teada saada, et Toila Meie pood pandi pool tundi tagasi kinni. See oli nüüd päris jahe üllatus. Aga ei hullu ka – kolisin ennast ümber Spa hotelli baari blogi kirjutama.
Päeva kokkuvõtteks saab öelda, et maha sai sõidetud 130 km. Oli päris karm päev, sest maratonidel sõitjate sabas ei ole kerge püsida. Aga nagu sellisel puhul vist öeldakse, et siit on hea edasi minna. Kuigi ehk mitte sama tõusvas joones. Eile sõitsime umbes 90 km, täna juba 130. Kui nii edasi läheb ehk homme 170 ja siis 210 jne. Sedasi olengi kuu aja pärast juba kodus tagasi!
Piiriületus näib edukas olnud, aga nüüd ütleb träkker, et oled maandunud Pulkovo lähedal Luga jõkke. Loodetavasti ikka nina pinnal.