Äratus Männisalu kämpingus oli taas 9 paiku. Ei olnud meist ärkajaid päris esimese kukelauluga. Hommikusööki saime Spa hotellis, seejärel panime asjad kokku ja hakkasime vaikselt liikuma. Päeva alguses oli sadulasse ronimine ikka omamoodi akrobaatika, sest ratta pakiraami külge kinnitatud lipp on parajaks takistuseks, mis sundis jala kõrge kaarega üle selle loopima nagu kankaani tantsiks. Seda õiget lõtvust ei olnud veel lihased saavutanud ja mitte ei tahtnud jalg vajalikku kõrgusse kerkida. Jäi vaid loota, et säärane ponnistamine lihaserebendiga ei lõppe.
Kolmas sõidupäev oli igatahes mitmekesine – saime vändata tiheda liiklusega Tallinn-Narva maantee kitsal pervel, kivistel kruusateedel, mõnusatel väikestel metsateedel, korralikel kergliiklusteedel ja nagu rattaspetsid ütlevad – singli peal jalga proovida. Tee läks läbi Sillamäe, kus avanes väga ilusaid vaateid merele.
Sillamäe
Ida-Virumaa džungel
Sillamäelt välja sõitsime mööda mere äärt, kui üks kohalik kutt Kostja meile järele jõudis. Rääkis väga head eesti keelt ja näitas meile, kust kaudu saab huvitavamat rada metsas sõita. Ja nii sattusime “džunglisse”, kus oli nii mudast kui liivast teed, samuti tuli ületada paar kraavi. Ühes liivases kohas viskas mu 40-kilosel rattal külje ette. Väga huvitav vahepala tavapärastele igavatele asfaltteedele.
Teejuht Kostja (keskel) juhatab meid läbi Ida-Virumaa metsade
Järgmine puhkepaus oli juba Narva-Jõesuu kohvikus, kus sõime ja arutasime piiriületamiseks äriplaani. Seda minu äriviisa tõttu. Me ei teadnud, kui põhjalikult piiri peal selle kohta aru hakatakse pärima. Leidsime interneeduse kaudu Viiburist endale sobiva äripartnerigi – mis võiks paremini sobida kui Baltic Tours nimeline firma, isegi aadress oli meil olemas ja telefoninumber. Ehk siis äriplaani kohaselt olime teel Viiburisse, et ajada seal törts ärijuttu. Meie kui suured matkakorraldajad! Et meie nn äri ikka õitseks nii siin kui seal pool sood.
Poole viie ajal vallutasime oma sinimustvalgete lippudega lõpuks ka Narva. Kuna minu rattal olid pedaalid juba alguses ebameeldivaid hääli tegema hakanud, siis langes neile au olla ratta esimesed jupid, mis välja vahetatakse. Töö tegi kohaliku Hawai poe umbkeelne tehnik-müüja ja maksma läks mulle 15 eurot. Kell 18 läks kolmas matkasell Merike Narvas rongi peale, et sõita koju laste manu. Priit ja mina jätkasime nüüdsest teed kahekesi.
Piiriületus toimus ootamatult libedalt. Täitsime kohustuslikud paberid, löödi tempel passi ja võisimegi minna. Mulle tundus küll, et preili muigas minu äriviisat vaadates, kui nägi enda ees mingit karvast tonti dressides ja rattaga. Aga Venemaale me sellega olime õnnelikult pääsenud. Pea 300 km seljataga.
Edasi jäi vaadata õhtuks sobiv ööbimiskoht endale, sest aeg kippus hiliseks minema. Ja nagu nõiaväel leidsimegi ülimõnusa platsi Luga jõe ääres. Mismuud kui telgid püsti ja sulpsti vette!
Päike hoidis meil esialgu silma peal, aga peagi loojus meie silmade ees jõekääru taha. Õhtuhämaruses alustasid linnud oma kontserdiga, nagu oleks öölaulupidu lahti läinud.
Õhtusöögiks olid mul sedapuhku sääsed, batoonid ja 2 õlut. Vähemalt tundus nii. Kuid sel ajal, kui mina neid ridu tahvelarvutisse sisse toksisin, läks Priit tutvust sobitama läheduses paistvate kalameestega. See Priidule meeldib ja ega ta asjata ei läinudki – pakuti süüa, lõuatäie magusat viina ning tõi mullegi just äsja lõkkepealt tulnud lihakäntsaka tomati ja leivaga. Selline ulmeline lõpp siis päevale. Ja see oli alles meie esimene päev Venemaal!
Oh, kui meeldivad sõnad. Suur Tänu Teile. Loen Teie postitusi ning jälgin Teid. Edu …. Tervist ja Kõike Head !
Ma hoian sulle täiega pöidlaid ja kas või varbaid, et sul igas päevas oleks mõni ootamatu hea üllatus. Noh, lihakäntsakas on alguseks kena küll!