Tiksusin eelmisel õhtul päris pimedani bussipeatuse ootepaviljoni pingil. Liikumist küll polnud, aga igaks juhuks. Lõpuks hämaruse varjus hakkas metslane möllama. Telk läks püsti nagu nõiaväel ja asjad lendasid riburadapidi sisse. Ja siis kerge ööoode pasteedi võileiva näol. Desserdiks olid kaks küpsist.
Hommikul kuulatasin vaikselt telgist, mis väljas toimub. Peale möödasõitvate autode ei toimunud midagi. Keegi mu telgile erilist tähelepanu ei pööranud, kuigi möödujaid oli. Nagu see oleks siin tavaline asi, et mõni tüüp bussipeatuse kõrval telgib. Seega pikutasin edasi. Kell 8 siiski ajasin end üles (erakordselt vara mu jaoks) ja viskasin esimese asjana telgi kokku. Olgu, siiski teise asjana. Sellest esimesest asjast ma ei taha rääkida. Telgi väline kate oli seest läbimärg, nii laotasin selle veel laiali, et ehk natukenegi läheb kuivemaks. Pärast läks ikka märjana kotti. Tuli tunnistada, et ei mäletanudki, millal telgist välja minnes viimati nii külm oli! Vaatasin järgi ja vaid 10 kraadi oli sooja. See tundus sel hommikul paraja pakasena. Iga päevaga läkski aina külmemaks. Õnneks oli lootust varsti Tallinna ega pea päris miinuskraadidega ärkama ühel hommikul.
Tänasest sõidust eriti rääkida midagi polegi. 17 km ja olin Lihulas. Kohvikus väike söök ja kohvi. Linnusevaremete juures istusin niisama jõude laua ääres. Edasi jäid teele Koluvere loss ja Risti A ja O kants. Õhtuks jõudsin Järveotsa järve äärde RMK platsile. See õhtu oli eriline, kuna jäi matka viimaseks õhtuks, mille omapäi sain mööda saata. Vaikuses. Järgmiseks päevaks oli juba kokkulepitud väike koosviibimine mere ääres. Nimelt RPR seltskond lubas tulla mind päästma üksindusest. Ehk matk oli plaanis lõpetada väärilise lõkkeõhtuga heas seltskonnas. Matk on ikkagi 100% väärt tähistamist.
Küll läks see suvi kiiresti mööda. Alles võtsin Lõuna-Soomes kohalikult tuuletargalt mõõtu ja ronisin Kesk-Rootsi kõrgrannikut mööda lõuna suunas või läbisin Poola “karnevalilinnu”. Ja juba ongi kõik. Peaaegu. Jäänud oli veel sõit Meremõisasse umbes 45 km ja reedel Tallinnasse 37 km. Mõtetesse tulid juba õhtud Tallinnas. Ausalt öeldes ei kujutanud ettegi, kuidas see üleminek loodusest suurlinna toimuma pidi. Mõtlesin, et peaks minema ilmselt õhtuti Piritale meremühinat kuulama. Siis vaatan kaugusse ja mõtlen – seal teisel kaldal ma ju alles hiljuti sõitsin rattaga, tuul kõrvus ulgumas!
Aga mõtete järjekordsed eksirännakud juhatasid mind uue suure projekti juurde. No kui 100 päevaga saab Läänemerele ring peale tehtud, siis tuleks järgmisena 100 päevaga endale teine pool leida. Sellised veidrad mõtted tulid, nagu allpool saab lugeda:.
Niisiis on tegu hanke korras läbirääkimistega naisevõtumenetlusega. Menetluse tähtaeg on 100 päeva. Käesolevat võib tõlgendada kui pakkumise kutset osaleda menetluses kõigil mõistlikus vanuses naissoost isikutel. Varasem naisevõtumenetluse kogemus pole määrav, kuid võib kasuks tulla. Pakkumised tuleb esitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis menetluse korraldajale.
Naisevõtumenetlus loetakse lõppenuks konkursi võitja väljakuulutamisega naisevõtumenetluse korraldaja poolt, kõikide pakkumiste tagasilükkamisega korraldaja poolt, naisevõtumenetluse kehtetuks tunnistamisel või pakkumiste nimetatud tähtajaks mitteesitamisel.
Lugupidamisega
Rokkar Matkab (käesoleva naisevõtumenetluse peakorraldaja)
Järveotsa järve ääres RMK lõkkeplatsil