Eelviimane matkapäev algas marurahulikult. Mitte marurahvuslikult. Põõnasin mõnuga poole kümneni. Süümepiinadeta. Et mitte seikluse lõppu endale liiga lihtsaks teha, siis premeerisin ennast päris pika jupi kruusateega, mis oli kohati korralikult treppis ja parajas koguses kaetud kividega. Nagu üks õige kruusatee ikka olema peab. Lisaks hoolitses minu heaolu eest Vanajumal, kes kostitas mind põhimõtteliselt terve pika päeva vihmaga. Küll oli peenike uduvihm, siis lahistas korralikult paduvihma, aga midagi pidi tingimata alla sadama. Ja mitmekülgselt. Alles õhtul laagripaika jõudes jäi vihm enam-vähem järele. Enne veel istusin Laulasmaal soojas Oti ja Matilde kohvikus. Kapsarull ja pannkook aitasid kenasti aega surnuks kägistada, et mitte kõik see aeg nagu räästa all seista.
Paar kilumeetrit panin ikka lisaks ka endale, kuna õigest teeotsast, mis pidi RMK platsile viima, tuhisesin vihmapiiskadest tilkudes mööda. Lõpuks siiski jõudsin kohale ja jäin nagu lõkkekoha peremees külalisi ootama. Ja ei läinudki palju tunde mööda, kui saabusidki päästerühma sõbrad, kaasas head ja paremat ja… SAUN! Kujutad sa ette, kolm kuud pole sauna saanud ja siis tuuakse see sulle mereäärde kätte. No fantastiline, ei midagi vähemat. Sai seal istutud, sai seal õlut libistatud. sai tehtud lõket (selleks ettenähtud kohas!), sai seal mõnnatud saunas ja tormatud oma kulunud aadama ülikonnas ka merelaintesse. Üks äärmiselt mõnus tagasituleku lõkke- ja saunaõhtu koos heade inimestega. Selline vastuvõtt teeb tagasituleku tsivilisatsiooni inimeste keskele kergemaks – võid kindel olla!
Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike saunamaja ootamas on mind…
Meie oma kuulub ikka sulle. Ilma selle ringita ja sellelt ringilt võidukana tagasijõudmiseta poleks ju üldsegi põhjast olnud seda õhtut ette võtta. Õigemini põhjuse oleks ikka leidnud, aga inspiratsioonist oleks ehk puudu jäänud.