Rokkar matkab

Kätte oli jõudnud päev, mil sain jälle ümmarguse numbri üle rõõmustada – täitus 3000 km!  2017. aastal ei tulnud vist terve aasta peale ka sellist kilometraaži sadulas kokku. Ja päevasaak 101 km pole ka paha. Oli fantastiline päev, millel oli huvitav lõpp ka. Kui eile magama minnes oli õhutemperatuur lõpuks suisa 3 kraadi, siis päeval käisin juba järves ujumas ja sooja oli üle 20 kraadi. Päeva lõpuks oli aga järve ääres sooja jälle ainult 5 kraadi. Stabiilsusega see ilm seal ei hiilanud just.

Öösel telgis magada külm ei olnud, sest pugesin ninaotsani magamiskotti ja tõmbasin end kookonisse. Öised helid erinesid seekord tavapärasest. Teisel pool järve elavad lehmad ei mallanud öösel magada, vaid aina ammuutasid ja see kõlas nagu laeva udupasun üle vee. Oma live kontserdiga jätkasid seltsimehed ammuulased ka hommikul mõne sekundilise vahega nagu oleks kurjast vaimust olnud vaevatud. Äratus oli aga meeldivalt soe –  kella 9-ks oli temperatuur juba +20 peale tõusnud.  

Kui sõiduks läks sain stardis alustuseks 700 meetrit tõusu nautida. Nii et kohe nahk märjaks ja jalad soojaks. Selliseid mõnusaid tõuse tuli päeva jooksul ületada veel korduvalt, ainult et enamasti olid need ikka üle kilomeetri pikad. Ja vaated, mis mulle avanesid, olid veel võimsamad kui eile. Lahesopid kõrvuti mägedega, lisaks vahele ka ohtralt erksiniseid järvi. 

Höga Kusten – Rootsi kõrgranniku vaated

Sõites oma rada märkasin tee ääres mitu korda silti Höga Kusten. Lõpuks Kuugli translaatori abil sain teada, et “kusten” tähendab rootsi keeles rannikut ja “höga” on kõrge. Kokku tähendab see kõrgrannikut (high coast), mis on ka eraldi kohalikel kaartidel tähistatud ja nagu selgus, siis see piirkond on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kõrgrannikut iseloomustavad graniitkaljud ning merest kerkivad kivised saared. Ja kogu see värk sai emakesel Maal valmis meisterdatud ca 10 000 aastat tagasi viimase jääaja programmi raames. Jääajast alates on maa seal kerkinud oma 300 meetrit. Piirkond on ilmselt väga äge jalgsi matkamiseks, sest sinna on selleks eraldi matkarajad tehtud. Näiteks matkarada nimega Höga Kustenleden on 128 km pikk matkarada, mis kulgeb piki kõrgrannikut.  Ärimehed aga muidugi kasutavad seda “Höga Kusten” väljendit palju enda teenuste ja kaupade müümiseks. 

Sellega sain vastuse ka oma imestusele, et kuidas siin rannikualadel sääraseid mägesid nii palju on, muudkui tulevad ja lähevad. Aga kõik see tegi päevast suurepärase sõidupäeva, kus nautisin täiel rinnal iga läbitud kilumeetrit.  

Nii ma siis muudkui kulgesin. Alates 6. kilumeetrist koos Eneliga ja Enelil. Sõbralikult. Üks veokijuht lasi maanteel kõige kitsamas kohas mulle signaali, nagu mul oleks kuhugi sealt minna olnud. Arusaamatu. Õnneks aga paar kilumeetrit hiljem oli võimalus rada vahetada ja minna üle rahulikuma liiklusega teele.  Pärast Eneli pealt mahakeeramist jõudsin väiksemat sorti järve äärde ja kuna higi oli sadulas palju valatud, siis väike suplus sooja päikese all kulus marjaks ära. 

Õhtuni oli aga veel aega palju. Jõudsin peagi uuesti Eneliga kokku, kuid ees oli lõik, kus Enelile oli antud täiendav aunimetus “I klass”, mis tähendas, et ratturid ja traktoristid hoidku heaga eemale. Seega pidin hakkama peilima, kust kaudu siis ratturid sõita võivad. Leidsin tee, mis keerutas ühele ja teisele poole Enelit, kuni lõpuks otsustasin Eneliga taas õnne proovida. Täpselt selles kohas, kuhu ma metsavaheliselt teelt välja jõudsin, lõppeski rattureid ahistav piirang.

Kuni järgmise asunduseni läks sõit nagu lepase reega. Kui 96 km juba seljataha oli jäänud, siis mõtlesin, et korraldaks endale päeva lõpetuseks ühe sportliku etüüdi ka. Et äkki tuleb siis uni magusam. Kohas, kus suur tee läks edasi endises suunas, keerasin paremale ära väikemale teele, et alustada ööbimiskoha otsinguid. Olin kaardil näinud paremal pool 4-5 km kaugusel järve, kuhu võiks minna vaatama laagrikohta.  Mõeldud tehtud. Üsna varsti algas kruusatee. Esimene räige tõus tuli ka kohe, aga see ei pannud mind meelt muutma.  Tee ikka läks päris karmilt  otse üles. Tõusu lõpus oli veel boonuseks lisanukk, mille võtmiseks tuli hambad ristis viimased jõuvarud kokku võtta, käiguvahetus oli juba ammu miinimumi peale viidud.  Eelmisel aastal Nepalis matkates tõukasime oma kandamivabad rattad võttegrupiga sellistest tõusudest käekõrval üles. Aga alla ei tahtnud anda ja püsisin sadulas. Lõpuks saingi üles oma koorma, ise hinge vaakumas. Nukist üle saades jätkus tõus natuke inimlikumal kujul, aga ta siiski jätkus. Peagi oli teine samasugune tõus veel ees ja lausa lunis, et tule, tule ratturikene, sõtku, sõtku pedaalikesta. Ja kuhu mul enam pääsu oli, tuli minna. Üle kilumeetri taas turnimist, hing paelaga kaelas. Samal ajal oli kell juba sealmaal, et oleks tahtnud laagrisse ja Taani mängu tahvlist vaatama hakata. Aga  mäed tahtsid veel, et ma nendega mängiks. Päevased tõusud olid tagantjärgi vaadates jalutuskäik pargis nende kõrval, mille endale õhtuks serveerisin, olles selleks ajaks juba pea 100 km ka maha sõitnud. Ütlemine, et mis ei tapa, teeb tugevaks, oli hea lohutus küll pärast sellist kadalippu. Aga mis kõige tähtsam, järve leidsin kenasti üles ja laagrisse sinna end ka sättisin, mis siis, et koht kõige soodsam laagerdamiseks polnud. Midagi paremat hetkel võtta polnud ja kuna selle järve pärast kogu see ronimine ette sai võetud, siis oli otsus lihtne ka.

Vot selline lahe päev oli see 3000 km täitumise päev. Väsimus oli kontides korralik ja peagi läksingi telki tuttu. Külm oli aga jälle. Jäi üle loota, et edaspidi õhtud ka armu annavad rändurile ja ei peaks värisedes telki pugema. 

Radi-ridi-ralla, pakane on valla. Juuli juba kohe käes, aga õues oli õhtul sooja vaid 6 kraadi. Nobedate näppude voor, saab sooja. 

Päev ise oli aga huvitav. Esimesed 10 km ajas küll vererõhu jälle üles. No need Rootsi teed on mõnes kohas lausa hämmastavad. Imestan, et aastal 2018 veel sedasi heaoluriigis võimalik on. Ometi elavad nende teede ääres ka inimesed. Ühesõnaga üleminek loodusest siinsetele teedele oli täna hommikul sarjast totaalne muutumine – Rootsi eri. Poleks arvanudki, et taaskohtumine kurikuulsa Eneliga võib rõõmus hetk olla. Nii et sain üle jupi aja jälle trassil ka vänderdada.

Salusandi kämpingu kohvikus tegin väikese kohvipeatuse ja ühtlasi uurisin lähemaid võimalusi teedevalikul. Leidsingi hea variandi, kuidas maanteed vältida ja oma nina uuesti metsade vahele pöörata.  Hoopis lõbusam oli seal vaikselt tõuse mõõtma hakata mõõduka tuule saatel. Peab nentima, et see teedevalik Rootsis on ikka paras täppisteadus või siis loterii – mõnikord on kõvasti vedanud, aga teinekord täiesti puusse läinud.  Täna pärast esimest ehmatust olid ülejäänud teed igati head. 

Aga ega põnevused ka tulemata jäänud. Õnnestus kuskil õige koht maha magada, kust oli vaja ära keerata. Kulgesin kusagil turbaraba vahel otsides otseteed tagasi õigele teele, kui äkitselt lendas suure mürinaga umbes 30-40 meetri kõrguselt mu pea kohalt üle SAS reisilennuk! Andsin talle siis maandumisloa. Ma taibuka poisina sain aru, et olen nüüd järelikult otsapidi kuskile lennuvälja lähistele jõudnud. Pelgasin seda, et üks hetk võib olla tõkkepuu lihtsalt tee peal ees ja tagasisõit vaja ette võtta. Aga niipalju vedas, et tee läks täpselt lennuvälja aia tagant, nii et sain seal liivastel teedel kuidagi läbi ikka pressida ennast. Tegu oli Örnsköldsviki lennuväljaga. Oleks võinud seal ennast kohe lasta Stockholmi lennutada. Lennuväljast edasi jäi teele mingi putka laua ja pingiga, kus puhkasin väheke jalga. Minu ees seisis aga mingi arusaamatu asi – rööpakatked ja vana rongivagun, mida on millegipärast kõvasti kõrvetatud. Ilmselt oli neil mingi mõte ka, aga minu jaoks oli see müsteerium. 

Edasi tulid sõna otseses mõtte mõnusad tõusud ja laskumised. Sai silmailu, ronimisrõõmu kui ka laskumislusti nautida. Matka hetkekiiruse rekord sai purustatud koos maagilise 50 km/h piiri ületamisega. Pärast sellist laskumist avastasin aga Kuugli mappi piiludes, et enne laskumist oleks pidanud hoopis ära keerama. Ah et prooviks seda laskumist vastupidises suunas ka? Tänan, ei. Õnneks ka pääsesin sellest, sest otseminev tee viis ka lõpuks ikkagi sihile, kuigi väikese kaarega. Ja vaated olid seal selle matka ühed parimad, igatahes. Ilusad suured järved, kõrged metsaga kaetud mäed või ka kivipaljandikud. Nii et päeva jooksul sain vererõhu kenasti normi tagasi. 

Vaade teele jäänud sillalt 

Kella kolme paiku jõudsin sellesse Örnsköldsviki linna ka, mille lennujaama juba näinud olin.  Internet ütles, et linn asub 180-620 (!) meetri kõrgusel merepinnast. Suur vahemik sellepärast, et kõrguste vahe linnas sees oli tõesti muljetavaldav. Keset linna oli püsti pandud ka korralik suusahüppemägi. Loomulikult külastasin selles linnas taas ka  O’Learys pubi (nagu Skellefteas ja Umeås) ja vaatasin ära põneva ja väravaterohke jalgpalli MM 1/8 finaali Prantsusmaa ja Argentiina vahel. Tugevamad kahjuks jäid peale.  

Teel märkasin karjamaal ka ühte lambakarja. Mõtted läksid rootsi elanikkonnale, sest lambakarjas olid segunenud valged ja mustad pudulojused. Mõned valged olid juba ka tumedama tooni omandanud. Võib-olla mulle ainult tundus, aga mustad isendid määgisid väheke aktiivsemalt. 

Enne kella 20 nägin, et tee pealt keerab väiksem rada järve äärde. Seal leidsin eest pingi ja minu ja telgi jaoks oli piisavalt ruumi ka. Koht oli mõeldud küll kalameestele ussi leotamiseks, aga ma mõtlesin, et landin siis mängult.  

Pingil istudes vaatasin tahvelarvutist ERR ülekannet ka päeva teisest jalgpallimängust Portugal – Uruguai. Mängu lõppedes tajusin taas äkki, et kuidagi jube külmaks on läinud. Vaatasin ratta termomeetrit ja ahoi – sooja vaid 6,7 kraadi. Mis muud kui tuli jälle pott tulele panna, et sooja jooki teha. Millal see suvi siia muidu jõuab, tekkis õigustatud küsimus. Üle järve hõljus külm aur. Seda vaadates hakkas veel külmem. Õnneks oli kotist võtta ka pisut külmarohtu, mida sooja lisandiga enesealalhoiuinstinkt sundis rüüpama. Vahepeal märkasin, et mingi kakuline passib mind puu otsas otse minu kohal oma suurte silmadega. Vist imestas, et kas sul kodu pole või kaua sa kavatsed siin passida. Ööseks toppisin hulga riideid selga, et natuke magada ka kannataks. Ja võiski päevale joone alla tõmmata. 

 

Igav ahjul lesida, prooviks tööd ehk pusida. Selline õpetlik lause oli kunagi ühes vene multikas. Ma sõnastaks selle enda puhul pisut ümber – igav hostelis lesida, prooviks sõitu ehk pusida! Sai pisut aega maha võetud, aga nüüd oli tagumine aeg edasi liikuda. Värskemana kui kunagi varem!   Hommikul oli päike jälle väljas ja kõik oli tore. Nautlesin veel pisut Umeå linna, käisin jõe ääres ja vaatasin niisama ringi.

Linnast välja juhatas Kuugli mapp mind läbi mingi kohaliku kolhoosi ja sellele vastavate teede.  Paras keerutamine oli, nii et ninapidi oli vaja kogu aeg telefonis olla. Järsku olin sunnitud peatuma, sest tee oli ees lihtsalt üles kaevatud. Suur auk tee peal ees. Piiratud ka nii, et isegi hiir kuskilt augu äärest läbi ei lipsaks. Kuna tagasi sõitma polnud ma nõus seda karauul-mis-teed mööda, siis tuli oma rattaga taas läbi metsarägastiku ja suurte mätaste murda. Ühtegi töömeest läheduses ei olnud, kes selle augu põhjustega tegeleks. Igatahes seiklus Sekontias muudkui jätkus.

Edasi läksid teeolud juba soodsamaks, ikkagi korralik asfalt ja suhteliselt hõre liiklus. Külade nimed olid sealkandis huvitavad – Sörböle, Nörmjöle, Sörmjöle. Peaasi, et ise neil vahet teevad.  Kui 24 kilomeetrit sai sõidetud tegin väikese peatuse ja istusin tee ääres kivile kaarti uurima. Korraga peatus mu ees samast suunast tulnud härrasmees rattaga, kes kah matkamas. Selgus, et tegu on sakslasega, kes põhimõtteliselt sõitmas ka ümber Läänemere – alustas Saksamaalt, sõitis läbi Poola, Kaliningradi, Leedu, Läti ja Eesti (muuseas, Eestis rattasõidu tingimusi kiitis, erinevalt Lätist). Tallinnast sõitis siis laevaga Helsingisse, sealt rattaga Vaasani ja siis taas laevaga Umeåsse. Edasi pidi minema samuti Taani kaudu koju, aga Stockholmis sai tüüp perega 2 nädalat puhata ja purjetada. Nii et minu matka lühendatud versiooni tegi. Ja siis, kui olime just muljeid omavahel vahetamas ja oma plaanidest rääkimas, tuli vastassuunast veel kolmaski karvik rattaga. Samuti sakslane, aga tema suundus kodumaalt Põhjakappi ehk Nordcupì. Päris lahe oli see, kuidas suvalise tee pervel kohtuvad kolm erinevat soolomatkajat. Selle esimese sakslasega sain hiljem veel poe juures ka kokku, kuna olime sõitmas samas suunas.  Sellist mõtet päris ei tekkinud siiski kummalgi, et võiks koos sõita. Ilmselt oli iseendaga siis piisavalt tegemist. Aga niisama kohtuda ja juttu ajada oli samuti tore. 

Ööbimiskoha leidmisega läks õhtupoolikul ka huvitavalt. Lögdeas märkasin viitasid matkarajale ja mingile kalastuskohale.  Tuluke läks sellest vilkuma ja nii pöörasingi suuremalt teelt maha, et vaadata, mida see rada mulle pakub. Matkaraja leidsin paar kilumeetrit hiljem üles ka ja selle äärde lõpuks telkima jäingi. Selleks oli vaja natuke liivasest rajast alla ja üles ronida oma kolaga, veidi improviseerida ja tehtud. Erakordselt huvitava sängiga jõgi nimega Lögdeälven voolas minust oma 20-25 meetrit allpool samas kõrval. Jõgi meenutas kaardil ussi, niivõrd palju käändub ja pöördub.  Natuke kolasin seal ringi ka. Minnes jalgsi mööda seda matkarada edasi nägin, et olin põhimõtteliselt kahe kääru vahele end parkinud. Mingi hetk oli ühelt ja teiselt poolt jõgi näha ja vahemaa  vast vaevalt paarkümmend meetrit. Väga lahe koht ja tasus natuke improviseerida küll, mis siis, et kellaaja poolest oleks võinud ka veel edasi sõita. Tuleb vahel tunde järgi toimida ja vaadata, mis saab. Sel korral olin täielikult looduse rüppe pääsenud ja ühtegi suurt teed läheduses polnud, nii et lindude sädistamine, jõe vulin ja metsa kohin olid seal muusikaks minu kõrvadele. Sääsepinin ka muidugi. Putukaid oli seal metsikult palju. Ja õhtu oli sääskedega võitlemise osas päris produktiivne. Sääseparv ründas mind ikka väga motiveeritult. Muidu nad saatanad olid mingi hetk ära kadunud, aga selles kohas olid kuidagi eriti visad ja kiuslikud.  Ja nagu kiuste sai just mürk ka otsa. Mõni klõmm neegrirummi (Rum Negrita) sooja tee alla ei teinud ka halba ja siis oligi aeg põhku minna. Kui oma telki põhuks sõimata muidugi kohane on.  

 

Niisiis puhkepäev. 9 päeva ja 560 km tagasi oli viimane puhkepäev Oulus, nüüd siis juba jälle. Looder! Aga täna oli pool päeva ka tegemist, et saaks ratta mõnele meistrimehele oh-hooldada anda. Läksin nõnda interneti andmeid mööda vaatama. Esimene rattatöökoda oli täitsa valmis aitama, kuid midagi jäi puudu. Meistrimees ütles küll, et ees hammasratas ja ka kett tuleb ära vahetada, aga mida pole, seda pole. Andis aga mulle 3 aadressi, kus võiksin õnne proovida. Umbes 4 km sõitu ja jõudsin suuremasse spordipoodi, aga sealt öeldi kohe ilma tseremoonitsemata, et ei võta hetkel rattaid hooldusse, mida sellest poest pole ostetud. Tööd olevat liiga palju. Samas andis ka tema vihje, kuhu võiksin pöörduda. Vaid paar kilumeetrit eemal oli XXL hiiglaslik spordikaupade pood. Ka seal ütles mees esialgu, et palju tööd on. Tema rootsikeelsest jutust teise kliendiga sain nii palju aru, et järgmise nädala reedeni on järjekord. Aga tegin haleda näo pähe nagu tuppa roojanud kassil ja ütlesin, et pikk matk pooleli,  oleks hädasti abi vaja. Ja tal hakkaski must kahju. Ütles, et lihtsalt ei saa mind sellise ketiga edasi lasta. Vahetas hammasratta ja keti ära, mis läks mulle maksma 775 krooni ehk umbes 74 eurot. Kett oli tõesti väga nadisse seisu jõudnud ja vahetataval hammasrattal ka hambad üsna nüriks kulunud. Sestap ei tahtnud ka ketiga eriti läbi saada, kui käiku vahetasin. Seega hädavajalikud tööd ja hea, et tehtud said.  Hoobis kõbusamaks läks sõit küll, kui uued jupid küljes.

Sain Umeås ringi liikuda nii rattaga kui jalgsi. Senise Rootsi aja parimaks kohaks võis Umeå linna pidada kahtluseta. Igati vinge jalgrattalinn. Päris linnakeskus on täiesti autovaba, nii et üsna mõnus oli seal ka jalgsi ringi tiksuda. Mu öömaja oli ainult mõnesaja meetri kaugusel keskusest. Õnneks õhtul peale tibutamise suuremat vihma ei esinenud, samas ei kahetsenud ma kopika eest, et veel üheks päevaks sinna jäin. Lisaks hea võimalus veel pubis Inglismaa-Belgia mängule kaasa elada Falcon õlle seltsis, 8 € tükk.  Nagu kohalik gröösus.

Hommikul raba äärest mändide vahelt tagasi tee peale pääsemiseks toimus protsess jupikaupa – kõigepealt rattakotid metsast välja ja siis ratas. Kogu see krempel oli vaja ka üle kraavi (kus ei puudunud ka vesi ja muda) vedada ja alles siis sain asjad ratta peale pakkida. Eile õhtul, kui siia saabusin, murdsin kogu kupatusega üle kraavi ja mätaste. Kohalejõudmise rõõm annab tiivad. Seda enam, et selle öömaja leidmine eriti kiiresti ja kergesti ei läinud, tuli paar kohta ära ka põlata.  

Kui eile läbisin ühte 15 km teelõiku rohkem kui tund aega, siis täna vurasin 41 km Umeå linna ühe soojaga 1 tunni ja 40 minutiga. Selline vahe siis päevadel ja teedel. Kuna minek oli hea, siis ei hakanud kuskil tee ääres kivi otsas pausi tegema ja sõitsin otse Umeåsse välja. Tegu on sadamalinnaga, millel on laevaühendus ka Vaasaga, nii et teoorias oleks saanud Botnia lahe ülemise otsa ära näpistada. Eelpool mainitud üks Rootsist pärit matkaja täpselt nii ka tegi, aga mina loomulikult mitte. Kuugli mapp näitab Vaasast Umeåsse maad mööda 830 km otse teed sõites. Üle mere on see vahemaa vaid 120 km. Vaasa oli see linn, kus sai viimati ratast meistrimehele näidata. Nüüd oli saabunud aeg seda taas teha. Umeå on päris suur linn, kus elab 79 000 elanikku ja on asutatud juba 1622. aastal. 2014 oli see Euroopa kultuuripealinn.  Minu üllatuseks on Umeå väga tiheda rattaliiklusega linn, kus on palju häid rattateid, erinevalt muust Rootsist, kus seni käinud olin. Ja linn on ise päris sümpaatne. 

Inimeste asustustihedus läks järjest hõredamaks. Pärast eelmist asulat Botsmarki, mille läbisin eelmisel õhtul, oli järgmine kauplusega varustatud asundus juba Umeå ehk umbes 50 km on vahemaa, kus saab järgmise võimaluse poest vett ja juurikaid osta. Vahepeal olid vaid üksikud majad tee ääres.  

Täpselt 1 kuu möödus minu seikluse algusest. Seega olin enda arvates puhkepausi Umeås katuse all ära teeninud. Ööbimiskohaks valisin internetist legendaarse nimega hosteli YMCA. Ikka see noorte kristlike meeste värk. Remonttööd olid hoogsalt käimas, aga muidu polnud laita koht, enam vähem mõistliku hinnaga ka.

Lisaks minu vajadustele nõudis Tuulemurdjagi peremehe tähelepanu. See oli ka põhjus, miks sain linnas tiirutades päeva kilometraažile endale 10-15 km juurde kirjutatud. Nimelt kaks korda läks internetist leitud ratta service asukohaga puusse. No ei olnud seal, kus väideti olevat. Õhtul sain hoolduse vaid enda hingele ja nautisin koos rootslastega jälle O`Learys spordibaaris nende meeskonna võitu Mehhiko üle jalgpalli MM-l. Samas ei saa öelda, et rootslased just ülemäära elavalt oma õnne võidu ja alagrupist edasipääsu üle oleks väljendanud. 

Kuhu Umeåst edasi minna, seda esialgu ei teadnud. Esialgu polnud sellest ka lugu. Tunne oli, et meri on põlvini ja pärast Umeåt tulgu või veeuputus. Vähemalt õhtuks oli praktiline mõtlemine ja teekonna planeerimine päevakavast maas.  Ei olnud hetkel huvi mõelda, kas minna nüüd kohe Eneli peale tagasi või proovida uuesti sisemaad mööda. Eks hiljem siis näis. 

Hommik on õhtust targem, nii on targemad inimesed kunagi arvanud.  Otsustasin hommikul aga hoopis nii, et jään üheks päevaks veel Umeåsse. Esiteks pööras ilm vihmale ja järgmiseks päevaks lubas jälle päikest. Aga teiseks ei jõudnudki eile ratast hooldusesse viia, aga see teekond tuli igal juhul ette võtta, sest esimene keskmine hammasratas ei tahtnud ketti enam üldse vastu võtta.  Ja tore oleks ju vahel pesu ka pesta, vajalik instrumentaarium oli täitsa olemas hostelis. Eile kihutasin kohe saabudes linnapeale Rootsi mängu vaatama ja tähtsad asjad jäid puha soiku. Tänaseid toimetusi võis aga tuima näoga homse varna lükata. Ajagraafik peale ei pressinud, sest endiselt oli mõni päev krediiti veel alles. Nii et ühe päeva puhata ja mängida võisin endale vabalt lubada.   

Sai õhtul ja ööselgi ikka päris pikalt taevas värvidemängu vaadatud ega osanud mõistlikul ajal magama minna. See oli lihtsalt vapustav, milline vaatepilt seal avanes! Tagajärg oli hommikul see, et avasin silmad natuke enne kella poolt ühtteist. Enne seda ei ärganud kordagi, mis oli senise matka jooksul suisa harukordne. Edasi läks kiireks sehkendamiseks, kuid söömiseks ja üheks lahustavaks kohviks ikka mahti sain enne teeleminekut. 

Kui 10 km sõidetud jäi teele vanasse veskihoonesse tehtud mõnus kohvik nimega Skrämträsk Kvarn (kvarn tähendabki rootsi keeles veskit). See oli väga hubane koht, kus kohvi juua ja vahukoorega kooki peale matsutada süüdimatult. Kusjuures kohvi võis endale sisse kulistada nii palju kui tahad, ilma selle eest juurde maksmata. Meenus ansambel Hampelmanni vana laul: “Võõra aga raha eest joob purju end ka karske, taimetoitlane sööb liha, kui saab tasuta. Pidulauast lahkuda on kuradima raske. Kui oled mulk ja muidu saad, siis juhust kasuta”. Mulk ma ei ole, aga juhust kasutasin ikka. 3 tassi kohvi luristasin ära, sel ajal, kui telefon elektrit manustas. 

Väike tähelepanek ka Rootsimaalt. Nimelt olin märganud, et Põhja-Rootsis kasvatatakse palju hobuseid, aga lehmi küll karjamaadel polnud eriti näinud. Isegi farmide läheduses mitte. Ilmselt tuleb liha siis Rootsis poest, mis neist lehmadest kasvatada. Või süüakse hobuseid nagu Mongoolias. Või on kõik veganiks hakanud. 

Tänane sõit kulges sisemaal, ei soovinud ranniku äärde trassile tagasi trügida. Nagu ikka kaasnevad igasugu kavalate plaanidega omad boonused, nii ei lasknud need end seegi kord kaua oodata. Esiteks tuleb mainida, et tee oli suurepärane – hea asfalt ja vähe liiklust. Peaks mainima, et üks paremaid teelõike üldse Rootsis sõidetud aja kohta. Teine pluss oli see, et tõusude vähesuse ja lühiduse pärast ei pidanud muretsema. Ega selles piirkonnas alla 1 km pikka tõusu ei olnudki, pigem ikka pikemad. Parimal juhul oli üks tõus praktiliselt 7 km pikk, vahele tuli oma 300-400 meetrit hingetõmbeaega ja siis edasi. Nii et seda andis täitsa rühkida, higipull otsa ees. Samas oli aega vaateid nautida, metsaga kaetud mäed vaheldumisi järvedega.

Ega ei olnud ka edaspidi vaja nuputada, mis maastik tulemas on.  Kohati oli tunne, et olen saabumas mõne talvise mäesuusakuurordi piirkonda. Või siis tekkis korraks kahtlus, et kas ma olin nüüd ikka Rootsis või Nepalis. Nepali rattamatka esimese päeva lõpuronimist meenutas küll see lõik. No ei tahtnud see tõus kuidagi ära lõppeda.  Kui unistasin, et pärast seda tõusu võiks ju järgneda samaväärne laskumine, siis see lootus oli lolli lohutus. Ehk ei tulnud mingit laskumist nii peagi. Kilomeeter rahulikku väntamist ja uus ronimine otsa, sedapuhku küll lühem, aga see-eest järsem. Tegelikult oli see teelõik ikka väga äge ja ma ei kahetsenud grammigi, et ma mööda ranniku äärt ei läinud punast jutti mööda kaardil (st Enelit pidi). Sellega seoses hakkasin mõtlema, et küll oli lihtne kodus arvuti taga seda matkarada paberile panna, kui teada polnud ei maastiku reljeefi ega liiklus- ja ilmastikuolusid. Olin igatahes omadega plaanitud rajast mõnevõrra eemale läinud. Matk hakkas end vaikselt ise ennast kirjutama ja see on ka tegelikult täitsa tore. Kui ma oleks Enelile truuks jäänud, siis poleks ma õhtuks omadega rappa jõudnud. Jah, järgmise öö veetsingi telgiga praktiliselt rabas. Mändide alla sai telk üles, kui õnnestus selleks kuivem koht leida. Kanarbikus oli igatahes mõnus aeleda ja blogi kirjutada. 

Rabav ööbimiskoht rabas

Kehv oli ainult see, et viimases asulas, kust läbi sõitsin, oli pood pool tundi tagasi kinni pandud ja loodetud toidumoona ei saanudki. Vett küsisin tee ääres olnud maja hoovist kohaliku memme käest. Ta mainis veel, et Umeå asub 4,5 rootsi miili kaugusel. Kuna olen matkal juba üht rootslast kohanud ja temaga juttu vestnud, siis olin seda juba kuulnud, mis imeloom see rootsi miil veel on. Nimelt rahvasuus seal ongi selline pikkusühik käibel. Nii et 1 rootsi miil võrdub 10 kilomeetriga. Kummaline see on, aga täitsa töötab nagu selgus. Kusjuures, naisterahva suust kõlas see miilides öeldud vahemaa nii loomulikult, et ta ilmselt selle peale ei tulnudki, et võõramaalane ei pruugi midagi teada rootsi miilidest.. 

 

 

Eile suutsin lõpuks päris priima koha ööbimiseks leida, lisaks ei pidanud midagi ka maksma selle eest. Istusin kella kella 1-ni öösel mere ääres ja kuulasin MP3 mängijast eesti muusikat. Üks asi vaid häirib pisut – nimelt sääsed kurinahad. Olin üritanud rootsi sääski eesti mürgiga hukata, aga mitte ei mõiganud. 

Hommikul silmad lahti juba kell 9, mis ei tähendanud siiski seda, et ma tavalisest varem liikuma sain. Eneli on pannud mind mõtlema, et marsruut tuleks kuidagi ümber vaadata, sest sadu kilomeetreid ei taha seda teed kuidagi sõita. Eneli kõrval olevad kruusateed ei ole olnud just liiga sõidetavad. 

Täna õnnestus suurelt teelt kõrvale põigata ja enne  kella 1 olin järgmises asunduses nimega Byske. Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi, tsiteerides muinasjuttu tsaar Saltaanist.  Vähemalt paar tundi hiljem selline tunne oli. 

Ühte peab ütlema – mulle üldiselt ei meeldi vingumine. Aga paraku tekkis ka kartus, et Rootsis ma vingumürgituse saan, eks ikka iseenda vingust. Ei kõlba see, ei kõlba teine. Alles oli häda, et Eneli ei sobi ratturile, nüüd läksin Eneli kõrvalt ja jälle ei sobi. Byskes tegin asjatundliku otsuse vältida järgmise linnani – Skellefteani – suurt trassi. Sain asulast välja ja järgmised 10 km oli lihtsalt üks haige kruusatee. Vererõhk muudkui tõusis Rootsimaa teedel kilomeetreid mõõtes . 11-13 km/h veeresin siis edasi, laskumistel oli pidur peal kivide pärast. Tõusud ei olnud sellest aga kergemad. Nii et taas  üks rist ja viletsus. Kahtlustasin, et olen vist pehmoks jäänud Põhja-Soome siledatel teedel vändates. 

Kõige kiuste tööstuslinna Skellefteasse lõpuks jõudsin. Seal tegeldakse suures mahus kaevandamisega, sh kulla kaevandamisega. Sellepärast nimetatakse vahel seda ka “kulla linnaks”. Linn asub ilusa Skellefte jõe kaldal, mida mööda sai ka rattaga sõidetud linnast lahkudes. Õnneks ei ole linnaisad hakanud teed asfaldiga lõhkuma, vaid ikka mõnus kiviklibune rada oli inimestele jäänud. Linnas aga sattusin Rootsi kõige salapärasemasse poodi – alkoholipoodi! See oli nagu ära peidetud – kaubanduskeskusel polnud ei tänava nime ega maja numbrit. Iga mats ikka ei tule siia. Aga näe, üles leidsin. Igaks juhuks pistsin kotti 350 ml Jägermeistri (mine tea neid jahedaid suveõhtuid Rootsis!) ja paar õlunaadi ka. Mitte 3,5 % kulinaadi, vaid päris õlut. Üllatav on see, et need on suhteliselt ühe hinnaga ehk 13-17 krooni. Jagades selle arvu kümnega umbes, saad euro hinna. Ühtlasi on sama ka piimaliitri hind siin. Ehk õlu on poes oluliselt odavam kui Soomes, aga pood peab olema õige. Enne linnast lahkumist vaatasin O`Learys spordibaaris Uruguai-Venemaa jalgpallimängu lõpu ära ja mõlgutasin laagriplaane. Hakkasin siis mööda jõe äärt minema, nagu eelpool juba kirjeldatud. Minu valitud tee tähendas aga ühes kohas umbes 25-30 % järsu tõusu võtmist. Kurat, sellist 200 m muhku ei mäletanu isegi Nepalist! Aga õnneks ei tulnud enam palju kilomeetreid sõita, et endale õhtune plats leida.

Tundus, et kõik kohalikud sääsed on tee siia leidnud turisti verd nautima. Aga laagrikoht sai ilus, ilmselt mingi veehoidla ääres. Autotee oli vahetus läheduses küll, aga see oli õhuks (erinevalt sääskedest) üsna vaikseks jäänud. Ma olin vee ääres nagu dirigent, kes kätega sääskedele noote ette näitab ja sääskede ühendkoorid muudkui pinisesid. Paljudele sääskedele said need paraku küll ka lõpunootideks. Senise matka jooksul olin ööd veetnud kuuse all ja männikus, samuti täielikus võsas. Tänane laagrikoht sai aga kaskede  alleele veekogu kaldal. Üsna hästi läks, peab mainima. Kuigi päevadistants võinuks vähe pikem ju olla. 

Laager kaskede alleel kell 22:30

Kell 1:17

Kell 3:20 hommikul

Täna tundsin esimest korda, et emotsioonid kipuvad minust ajuti võitu saama. Eks olnud kuu aega juba rännatud ka. Närvid ei ole ikka rauast. Kuigi õhtuks, kui laager üleval, on kõik jälle hästi, siis päeval oli just moraalselt raskeid hetki. Aga nagu öeldakse, siis raskused on selleks, et neid võita.  Eks mõjutab see ka, et ratas natuke hakkas iseloomu näitama ja hoolitsust nõudma. Sellega pidi siiski veel kannatama, vähemalt kuni Umeå linnani, kus see tee mehaaniku juurde ette võtta. Eks ka Tuulemurdja peremees vajas juba väikest turgutust. Aga õhtu oli fantastiline Põhja-Rootsi vägagi erksates toonides taeva alla. See lihtsalt lummav vaade silus jälle kõik negatiivsed emotsioonid tasa. Silm puhkas ja hing sai kosutust. 

Ma ei väsi kordamast, et küll on magusad need hommikused viimased uneminutid. Ja nii iga jumala päev. Seekord sain üles enne poolt kümmet. Telgist välja pugedes vaatas vastu sinine taevas ja kõrgel peakohal naeratas päike. Tänaseks päevaks oli uudistetoimetus mulle parima uudise igatahes serveerinud. “Ära mulle silma tüki, päikene va pudrusilm. Läbi väikse klaasitüki roheline näib maailm”, tsiteerides Vennaskonna laulusalmi.   

Hakkasin mändide all vaikselt toimetama rutiinseid toiminguid. Sellise rutiini vastu pole ju midagi. Sain varsti kinnitust, et kusagil lähedal asuv lennujaam täiesti töötab, sest suur reisilennuk tõusis just pea kohal taevaavarustesse. Ilmselt kohalik lennujuhtimiskeskus andis loa startida, kui spetsialist nägi, et mina olin metsas juba üles tõusnud.  Igatahes varem ei kuulnud küll ühtegi lennukit tõusmas ega maandumas. 

Mis aga päeval ees ootamas oli? Ega mingit kindlat plaani ega sihti polnudki. Kui Soomes olid teatud vahemaa tagant kogu aeg mingid linnad, mille järgi sai teekonda planeerida, siis siinpool sood selliseid orientiire polnud. Aga ega sellest mingit häda ka polnud. Lõpuks tuli ikka liikuma saada ja kell pool 11 ka tuur de Baltic 40+ vanuseklassi liider rajale startis. 

Peab tunnistama, et päev kujunes küllaltki seiklusrohkeks ja kõrgevererõhkkond saavutas mitmel puhul oma haripunkti. Selline dilemma oli, et kumba eelistada, kas igavest kolgata teed (Rootsi teed on samas seni nagunii paras Kolgata olnud, aga tuleb oma risti kanda, kus ma pääsen) padriku, kiviklibuse kruusa, muda, heina ja mingite elukate sinnahunnikute näol või siis Enelit, mis on oluliselt halvem rattasõiduks kui Soome E8 näiteks. Mina valisin (õigemini kuugli mapp valis minu eest) selle esimese muidugi. Pärast mõningast enam-vähem sõidetavat külavahe teed keeras nool minu jaoks metsa. Alguses täitsa hea metsatee, aga siis tuli lõik seda kohalikku graniitkivi killustikku täis topitud lõik, veeresin 8-9 km/h umbes. Läbisin ka mõnusa mudamülka, samuti sattusin heintesse kasvanud tee peale, kuhu ükski rattur ilmselt juba aastaid sattunud polnud. Lisaks oli piirkond jahimeeste varitsuspukke täis pikitud. Veeresin sealt mööda, GPS  näitas, et juba 3-4 km pärast oled Eneli peal tagasi. Keerutasin edasi ja sattusin tõeliselt looduslikku peldikusse, sest 50-100 meetrit oli täis loomade pabulaid hunnikute viisi, ilmselt polnud ükski rajaäärne puu tähelepanuta jäänud, igatahes neist ei õnnestunudki mööda laveerida, nii tihedalt oli tee neid täis.  Saabus hetk, kui pidin suure tee peale välja jõudma, aga pilt, mis mulle avanes tahtis mul endal ka põhja alt lüüa – ees seisis kinnine värav! Olin selliseid varemgi mööda suurt teed sõites märganud, aga ei osanud arvata, et ise sellise taha sattuda võin. Enne kui märatsema jõudsin hakata katsusin õnneks lukku ka. Kergendusohe. Lukku polnudki, ainult kett oli tõmmatud ümber, et väravad pärani ei vajuks. Mingi silt oli ka seal, ilmselt palvega enda järel värav sulgeda. Uuh, metsast väljas vähemalt. Seda selleks, et avastada end kiirtee vales servas ehk mul oli vaja vasakule keerata. Teisele poole teed jõudmiseks oli vaja rattaga ka tee keskel olevast takistusest ehk umbes poolemeetrisest aiast, mis teeradasid eraldas, üle turnida. Esimene katse ebaõnnestus ja rohkem esialgu katseid ei saanud, sest liiklus oli tihe. Liikusin siis kraaviperve mööda vasakul pool teed vaikselt edasi, oma paarsada meetrit jõudsin minna, kui leidsin eest samasuguse värava, kust just väljunud olin. Minu armas kuugli mapp oligi sellega arvestanud minu tee planeerimisel. Võimas! Nii et mis muud, kui värav lahti, ise sisse, värav kinni ja siis 1,5 km hiljem vastupidi. Seal olin siis jälle maantee ääres tagasi. Sedapuhku polnud enam võimalust metsa minna, nii et tuli jõuvarud kokku võtta ja ratas korraliku heitega teisele poole aeda tõsta. Lenksu sarved olid tõste ajal ilusti kukla taga ja käsi ümber sadula pulga alt kindlalt paigas. Ja HOPP! Milline tehniliselt ja füüsiliselt filigraanne sooritus! Isegi selga ei tõmmanud endal ära ja tõstetav objekt maandus ka tervena. Vot sellised seiklused Rootsi metsade vahel ja teedel täna. Sellele lisaks tuleks veel mainida, et kogu protsessi jooksul ründasid mind ka kohalikud tihasesuurused parmud, kes tegid oma tööd täie tõsidusega ja usinasti.  Aga igatahes sain oma teekonda jätkata ja õigel pool teed. 

Eneli = E4 

Eneli peal vajutasin pedaalidele, et see lõik kiiremini läbida. Peagi jõudsin Pitea linna. Ratturid juhatatakse seal märkide abil kiiduväärselt mereäärt mööda kergliiklusteel kesklinna. See oli küll neist neist rootslastest. Kõht oli pika vehkimise peale heledaks läinud ja nii parkisin ennast kesklinna jõudes teele jäänud söögikohta väliterrassile päikse kätte. Juhuslikult oli tegu taas spordibaariga ja kohe oli algamas järgmine jalgpallimäng MM-l, sedakorda Jaapani ja Senegali vahel. Otsustasin, et söön kõhu täis, vaatan mängu ära ja küll siis vaatan edasi. 

Kella 9 paiku jõudsin järgmisesse asulasse nimega Jävre. Nägin mere ääres karavane seismas ja mõtlesin asja uurida. Oli aeg juba ankrusse jääda kuskile.  Ühtegi asjapulka seal polnud, kelle käest küsida. Oli ainult jutt teadete tahvlil liikuvate majade omanikele, et hind seal parkimiseks on 150 SEK päev ja maksta saab juuresolevas poes. Pood pandi muidugi 5 minutit tagasi kinni. Sõitsin veel platsi juures natuke ringi nagu kass ümber palava pudru, et olukorda näha. Siis lükkasin ratta ühe kase alla, kuhu karavanidele ligipääsu pole ja tõstsin asjad lihtsalt ratta pealt maha. 

Sel ajal, kui ma ratast üritasin porist puhastada tuli mu juurde kõrvalasuva laua ääres olnud seenioride seltskonnast hallipäine mees ja kutsus kohvi jooma. Ei saanud ega tahtnudki ära öelda, kuna natuke jahe oli tõesti. Väga mõnus vestlus oli nende sõbralike inimestega, rääkisime, mis plaanid neil ja mis mul. Lahkudes soovisid mulle edu ja jätsid külakostiks küpsiseid ja lahustuva kohvi purgi, kus minu jaoks pea veerand veel alles. See oli järjekordne soe kohtumine inimestega minu teekonnal. 

Laagrikoht Jävre karavaniparklas – kirjutuslaua stiilinäide

Sõidetud sai täna 85 km, mis selline harju keskmine pikkus. Ühtlasi täitus poolümmargune number ehk kokku sõidetud 2500 km. 

Hommikul kella 5 paiku ärkasin hirmsa ladina peale, mis majakese katuselt kuulda oli. Jah, vihma jälle kallas väljas. Jäin vihaga uuesti magama, lootes samas, et uue ärkamisega on olukord paranenud. Ja ennäe imet, ärgates oligi vihm järgi jäänud.

Kui olin jalad jälle alla saanud ja riidedki selga, läksin kämpingu retseptsiooni, et äkki antakse kohvi. Läks õnneks ja sain kohvile lisaks võileibagi. Ja siis uimerdasin majakeses edasi ega  kiirustanud kuhugi veel minema. Riidedki tahtsid veel pisut tahenemist. Hea oli katuse all külitada ka, kütteseade põrisemas lae all. Teele asusin alles 11.30. Temperatuur oli selleks ajaks 2 pügala võrra tõusnud võrreldes hommikusega.  

26 km hiljem Raneå linnakeses oli juba 15 kraadi sooja ja see on juba selline inimlikum temperatuur. Raneås tegin klassikalise einepausi – pirukad, banaan ja jogurt. Pingil istudes ja oma toidupala konsumeerides piilus üle tüki aja pilve tagant jälle päike mu peale. Natuke positiivsust halli päeva kulus marjaks ära. Senine Rootsi pinnal viibitud aeg polnud mind just eriti soosinud – ilm sitt, rattateid minimaalselt, süüa kuskilt ei anta. Maantee E4 ehk Eneli oli ka üsna ärritav – pikki kilomeetreid on trass kolmerajaline. Vaheldumisi sõidusuundades möödasõidurada. Kui üherealine oli tee minu sõidusuunas, siis oli ikka päris kitsas, sest rootslased, va silindrinahad, on veel kitsimad teemeistrid kui soomlased ja pole raatsinud teeperve üldse ruumi jätta. Aga õnneks sain sõita ka trassist kõrvale jäävatel väiksematel teedel. Kuni Raneåni olid teed vahepeal päris korralikult lagunemas. Näis, et rootslastel  pole raha, et seda asfaldiga lappida. Suured augud, mis ulatusid ühest tee äärest teise, olid kruusaga täidetud ja käib nii ka küll.

Mööda teed kulgedes märkasin karjamaal blondi laka ja sabaga pruuni hobust. Päris kohane Rootsis, kus blond on tooniandev värv. Jäädvustasin ka, seekord luba ei hakanud taotlema laka peremehelt.

Ühe väiksemat sorti jõe sillal tegin väikse peatuse, kuna telefon vajas laadimist ja jalad sirutamist. Kaks rootslast sõitsid samal ajal autoga silla juurde kalale. Vaevalt mõni minut hiljem siples ühe tüübi õnge otsas juba korralik purakas, keda nägin ka kaldale tõmmatavat oma elupäevade lõpetuseks ja inimeste kõhu meeleheaks. Osutas küll vihast  vastupanu, aga tema saatus oli otsustatud. Siin oli tegu vist professionaalidega, kes tulid korraks jõe äärest läbi õhtusööki välja võtma pruunist jõest.  10 minutit hiljem sõitsid juba minema. 

Kella poole kuueks olin omadega jõudnud Luleå  linna. See on juba üsna asine Gustav II Adolfi poolt aastal 1621 asutatud linn, Norrbotteni lääni keskus, kus elanikke 75 000. Kah suurem sadamalinn. Kulgesin vaikselt linnatänavatel kesklinna, kus iga nurga peal oli kohvik või hamburgeri restoran, millest mõni oli isegi lahti. Jõudsin niimoodi välja spordibaari juurde. Panin ratta baari ette lukku, võtsin lenksukotiga olulisema vara kaasa ja siirdusin tuppa sööma. Tegemist oli mu matka esimese O´Learys nime kandva baariga, kus sai mitmeski linnas keha kinnitatud ja jalgpalli vaadatud.  Polnud varem elu sees ühes kohas nii palju telekaid korraga näinud – oma 40 tükki kindlasti, kui mitte rohkem. Sain oma hinge hinna eest hea burgeri veiselihaga, lisandiks muidugi  friikartulid. Tasuta anti kõrvale ka popkorni. Imelik komme neil seda tasuta anda neile, kes nagunii end kõriauguni täis õgivad. Minul  oli korralik nälg, nii et ahmisin kahe suupoolega sisse kõike, mida kätte sain. Suurem möll oli selles baaris õhtul tulemas, sest Rootsi vutikoondis kohtus Saksamaaga ja seda sai baaris muidugi suures kambas ühiselt vaadata. Kuid ilma minuta seekord. Enamus kohti oligi baaris juba ära broneeritud.

Vahepeal sain aega uurida Rootsi alkoholimüügi teemat, sest tavapoodides ja marketites tohib müüa vaid kuni 3,5 % alkoholisisaldusega jooke. Kangemaid jooke tohib müüa ainult üks poekett – Systembolaget, sedagi piiratud ajal. Näiteks pühade ajal ja pühapäeviti ei tohi üldse müüa. Svenssonid on päris karmi alkoholipoliitika valinud. 

Veiselihaburger söödud, külm õlunaad joodud, hommikuks söögitavaar ostetud Coopist ja oligi aeg minna ja endale ööseks koht leida kuhugi.  Valisin mingi suvalise kohanime, mille suunas liikuda. Selleks osutus minu armastatud Kalixi linna peaaegu nimekaim Kallax. Õnneks sinna kohale ei jõudnudki, sest vahetult enne linna märkasin väga mõnusat männikut tee ääres. Läksin rattaga natuke mööda rada teest kaugemale ja olingi kohal. Täiesti mõnus koht – ühel pool olevad kõrgepingeliinid ja teisele poole jääv lennuväli mind ei morjendanud. Tundus, et erilisi lende sinna ei käi, nii et lootus oli, et ehki saab rahus öö ära magada. Kui autod ei sõida, on küll taas mõnus vaikus metsas, mida häiris vast ainult minu klaviatuuri klahvide klõbin. Selge vihje, et oli aeg lõpetada.  

Täna oli Võidupüha ja jaanilaupäev. Eestis oli pidu ja pillerkaar, samal ajal istusin mina üksinda päeva lõppu oodates kusagil Põhja-Rootsis mändide all sambla peal.  Säärast jaanipäeva polegi enne olnud. Täitsa mõnus. 

Muuseas, ma jõin seda teksti kirjutades pudeli Viru valget ära ja ma pole näost üldse muutund!  Oli kotti jäänud üks, mis lahkudes teele kaasa pandi. 

Viruvalgeke

Tuleb ilmselt tõdeda, et kui selliseid päevi nagu täna poleks, siis ega see õige matka mõõtu välja ei annaks ja ei oskaks vääriliselt hinnata neid teistsuguseid päevi. Neid, kus saab värskes õhus olemist täiel rinnal nautida ja krae vahele vett terve päev otsa ei tule. 

Hommik algas kusagil metsas telgis. Eile õhtul magama minnes oli päris külm juba, rattakompuutri andmetel oli vaid 6 kraadi sooja.  Sai siis õhtul kõrvaklappidest muusikat kuulata ja samblamätaste vahel jalalt jalale karates tantsu vihtuda, et soojem hakkaks. 

Mul oli viimastel nädalatel harjumuseks saanud juba, et kell 3 ja kell 5 öösel teen silmad lahti, lähen telgist välja ja seal on valge nagu päeval. Täna vaid selle vahega, et taevas oli kurjakuulutavalt hall. Kell 9 hakkas kuskil läheduses tegutsema  inimrähn. Toks-toks-toks. Pagana tüütu oli. Egas midagi, tuli ennast üles ajada ja uue päeva katsumustele vastu astuda sirge seljaga. Söögid söödud, kakaojook joodud, mõned sääsed tapetud, asjad kokku pandud ja siis hakkas ka tibutama. Sain tund aega vändata, kui hakkas juba korralikult sadama. Eks ilmatargad olid ennustanud ka, et täna võis nii minna. Etteruttavalt võib öelda, et terve päev sadas mõnuga. 

Lausvihm pidi mind kõigi loogikaseaduste ja tõenäosusteooriate järgi ühel päeval nagunii tabama. Seega midagi erilist selles polnud, aga midagi mõnusat samuti mitte. Lootus oli see, et 40 km pärast pidin jõudma asulasse nimega Kalix, kus ju peaks leidma mingi kohviku või muu säärase koha, kus end kuivatada ja kuuma teega turgutada. Kalix oligi täitsa linna moodi asula, kuigi Rootsi mõõdupuu järgi polnud tegu linnaga. Linn algab seal 10 000 elanikust, aga Kalixis oli mõne aasta taguse aja seisuga üle 7000 elaniku. Arvatakse, et nimi Kalix tuleb saamikeelsest sõnast „Gáláseatnu“ või  “Kalasätno”, mis tähendab „külma jõge“. Tundus, et olin vihmaga kõige vähem sobivasse kohta sattunud. Leidsin tihedas vihmas ringi tiirutades mõnegi kohviku ja pizzabaari, aga kõik need olid suletud. Olin juba üle poole tunni ringi liikunud, ise läbimärg, aga midagi ei leidnud, kuhu sooja minna. Kuradi külm oli ka juba, sest väljas oli sooja vaid 10 kraadi. Lõpuks läksin viimases hädas hotelli, et sooja saada. Tilkusin ja värisesin seal vastuvõtu leti ees (mille taga polnud hingelistki) oma 10 minutit, lootuses et tuleb keegi hea inimene ja saan sooja teed osta. Lõpuks ilmuski üks tülpinud näoga proua välja ja teatas, et siit ei saa midagi. Veelgi enam, sain teada, et kõik kohvikud ja baarid linnas ongi täna suletud, kuna seal töötavad inimesed on koju läinud. Reede pidi siiski tööpäev ju olema, meenus mulle ajast, kui ise veel tööl käisin. See oli nagu saatuse iroonia ja tere tulemast Rootsimaale mulle. Alles hiljem jõudis mulle kohale, et 22. juuni oli suvine pööripäev, mis aga on sealmail selline riigipüha, et muru ka ei kasva, nagu omal nahal veenduda sain. Nii et tunne oli selline nagu oleks piitsaga laksti üle turja saanud.  Ühesõnaga, üsna hapu seis oli ja vandesõnad kippusid huulile tulema. Seda enam ajas vanduma, et vihmas oli telefoniga tükk tegu, et end kuhugi mõistlikku suunda navigeerida. Ja telefoni aku kippus jälle tühjaks saama. Nii et asjaolud ei olnud hetkel kuigi soodsad, aga pead norgu ei saanud lasta.  Ütlesin endale, et ise sa siia põhja ronisid, nüüd naudi olukorda. Sellesama hotelli ees, väliterrassil katuse all vihmavarjus seistes, vahetasin märjad sokid kuivade vastu, võtsin välja pikad kindad, panin ühe hilbu veel selga, tõmbasin puhvi kaela ja pea ümber ning tundus, et võis vaikselt edasi liikuma hakata. Järgmisesse asulasse jäi Kuugli mapi andmetel ca 30 km, kuid tegelikult tuli siiski rohkem. Samas polnud teada, et kaua ja kuhu veel vändata tuleb, sest Töre asundus võis samasuguseks Kalixiks osutuda, kus mitte midagi ei saa. Mõnes mõttes ka osutus, sest seal Töres oli pood isegi kohalikele üllatuseks suletud, seega õhtuks söögikraami ei saanud. Kokku oma 76 km märga ja külma ilma. Kusjuures vihm seal Põhja-Rootsis mere lähistel oli soolasevõitu ja sundis pidevalt huultele tilkuvat vett välja sülitama.   

Vahepeal tegin pausi bussipeatuses ja laadisin telefoni, et ikka edasi kuidagi navigeerida. Tõusud olid juba ka sellised, milliseid mäletasin Lõuna-Soomest ja mida viimati sai sisuliselt Turu kandis võetud. Mitusada meetrit pikad tõusud lõppesid veel viimase tugeva  jõnksuga. Aga need tõusud hoidsid vähemalt naha soojana, kuigi tuul üritas vastupidist efekti tekitada. Bussipeatuses siis vaatasin hoolikamalt kaarti ja Töres, kuhu ma järgmise sihtpunkti olin määranud, leidsin kämpingu variandi. Otsisin kontaktandmed välja ja saatsin sõnumi a la  “leopard otsib onni” ja “lase mind sisse külma tormi eest”.  Päris kiiresti sain ka positiivse vastuse. Moraal tõusis momentaalselt. Muuseas, vahetult enne Töret jõudsin kohta, mis oli minu matka kõige põhjapoolsem punkt üldse. Enam rohkem põhja ma omadega minna ei saanud. 

Töre kämpingus võeti mind sõbralikult ja kaastundlikult vastu, kui ma ukse peal tilkudes seisin ja silmnägu kuivaks pühkisin. Öömaja hind väikeses soojas kämpingu majakeses oli ainult 200 krooni (ca 20 €). Mis sa hing veel tahad. Soome kämpingus võimaldati sama raha eest oma telk kivide otsa püsti panna. Esimese hooga riputasin majakesse jõudnuna kõik märjad hilbud kuivama.

Töre kämping asub iseenesest ilusas kohas, väikese poolsaare otsas. Söögiga oli aga täbarasti, sest kott oli üsna tühi ja päevalgi ei õnnestunud midagi hamba alla saada. Sisuliselt hommikusöök oligi viimane söögikord, kui välja arvata üks valgubatoon, mis vihmapeatuses sisse läks ja lisaenergiat andis. Õhtuks leidsin kotist paari võileiva materjali ja tuli sellega leppida. Lootus jäi, et hommikul õnnestub siit midagi kohvi kõrvale siiski ka saada. Rootsis ei osanud enam ette arvestada, millal jälle võimalus midagi saada on. Asulad ja poed olid ikka üsna harvaks jäänud. 

Lõpetuseks saatsin head soovid teele Uhhutuuri kambale, kes just samal päeval startisid Lõuna-Ameerika poole teele. Mis muud kui lycka till, Uhhutuur!