Tänase päeva algus oli küll päris meeldiv – hea asfalttee, kus autosid peaaegu polnudki. Vastutulevad ratturid tervitasid naeratades ja see oli samuti tore. Pikalt kulges tee üpris laia, aga kinnikasvanud jõe äärt mööda. Ja siis hakkas jälle pihta. Poolale omaselt katsid teed erinevat sorti plaadid, plokid, paneelid, kivid. Ja vahelduse mõttes tuli kruus. Ja siis liiv koos korralike tõusudega, nii et vahepeal tuli sadulast maha ronida. Ja uuesti paneelid, plokid ja kivid. Pärast seda kadalippu oli hing päris paelaga kaelas.
Rattasõit Poola-eri
Ja tee ääres olid veel rattamärgid, et ära muretse, alles in ordnung. Tegemist oligi kohaliku rattarajaga. Selgus, et neil on samuti meie RMK matkaradade laadne süsteem olemas. Suur infotahvel oli selle kohta ühes ratturite jaoks tehtud katusealusega puhkekohas. Lugesin oma poola keele oskust kasutades välja, et neid rattateid on Poolas kokku 1885 km ja need jagunevad 12 piirkonnaks ehk rattasõidu kuningriigiks (krolestw rowerowych).
Rattateede võrk Poolas
Lõpuks jõudsin eluga Fromborki, kus sain pärast pingutavat etappi korralikult süüa. Oleme ausad, puhkus kulus ka marjaks ära. See Fromborki linn ise on eriline selle poolest, et seal elas ja toimetas poola päritolu astronoom, matemaatik ja arst Mikolaj Kopernik. Tema oli see tüüp, kel jätkus esimesena jultumust öelda välja, et päike ei tiirlegi ümber Maa, vaid vastupidi.
Ja seejärel oli aeg võtta suund Vene piirile. Vurasin oma rattaga mõlema riigi piiripunktis autodest mööda ja võeti ka kohe jutule. Ladusalt läks, väga ladusalt. Vene piirivalvur täitis ise ka minu riigis viibimise registreerimise paberi, mille riigist lahkudes pean järgmises piirivalve punktis esitama. Narvas tuli see ikka ise täita. Naispiirivalvur küsis veel, et kas midagi deklareerida on ja milline on reisi eesmärk? Sain sõnasabast kinni, et mitte end sisse rääkida, öeldes et niisama tulin külla. Kui ta kuulis, et organiseerin midagi, siis andis koheselt passi tagasi ja olingi Venemaal, Kaliningradi oblastis. Oli ju mul passis siiski delavaja viza (äriviisa) ja mitte turistiviisa. Ilmselt aitas ka minu püüd vene keelt purssida, kuigi nad seal piiril inglise keelt ka ikka räägivad.
Esimene linn, kuhu jõudsin, oli Mamonovo. Linna nimi on pandud muidugi punaarmee kangelase järgi, kellele see tiitel anti postuumselt. Selliseid linnu seal juba jagub. Mamonovos tegin peatuse poes käimiseks ja siis siirdusin ööbimiskohta otsima. Keeruline ülesanne jällegi. No pole kuhugi minna, tee või tina. Ühes järjekordses külas keerasin lihtsalt kõrvalteele (olin seda ka varem proovinud edutult) ja peagi märkasingi põõsaste taga lubavat murulappi. Murumättad olid päris kõrged, aga otsus paigale jääda sündis kiiresti. Samas polnud magamisalust nüüd vajagi, hea pehme küljealune olemas.
Selles päevas oli palju – seiklust, närvipinget, füüsilist pingutust ja rõõmu muidugi ka, nagu iga päev. Õhtuks olid jõuvarud päris ammendunud. Jäi üle selili maas lamada, tähistavast imetleda, klappidest eesti musa kuulata ja väikest vene piivot mulistada.
Lõpetuseks pildike Mamonovo linnast läbisõidul. Linna sisenedes seisis kõnniteel ristipõiki ees LEHM ! Inimesed teda ei morjendanud ja ega inimesigi ta eriti seganud. Seisis seal ja peletas rahulikult kärbseid eemale sabaga!