Tuleb ilmselt tõdeda, et kui selliseid päevi nagu täna poleks, siis ega see õige matka mõõtu välja ei annaks ja ei oskaks vääriliselt hinnata neid teistsuguseid päevi. Neid, kus saab värskes õhus olemist täiel rinnal nautida ja krae vahele vett terve päev otsa ei tule.
Hommik algas kusagil metsas telgis. Eile õhtul magama minnes oli päris külm juba, rattakompuutri andmetel oli vaid 6 kraadi sooja. Sai siis õhtul kõrvaklappidest muusikat kuulata ja samblamätaste vahel jalalt jalale karates tantsu vihtuda, et soojem hakkaks.
Mul oli viimastel nädalatel harjumuseks saanud juba, et kell 3 ja kell 5 öösel teen silmad lahti, lähen telgist välja ja seal on valge nagu päeval. Täna vaid selle vahega, et taevas oli kurjakuulutavalt hall. Kell 9 hakkas kuskil läheduses tegutsema inimrähn. Toks-toks-toks. Pagana tüütu oli. Egas midagi, tuli ennast üles ajada ja uue päeva katsumustele vastu astuda sirge seljaga. Söögid söödud, kakaojook joodud, mõned sääsed tapetud, asjad kokku pandud ja siis hakkas ka tibutama. Sain tund aega vändata, kui hakkas juba korralikult sadama. Eks ilmatargad olid ennustanud ka, et täna võis nii minna. Etteruttavalt võib öelda, et terve päev sadas mõnuga.
Lausvihm pidi mind kõigi loogikaseaduste ja tõenäosusteooriate järgi ühel päeval nagunii tabama. Seega midagi erilist selles polnud, aga midagi mõnusat samuti mitte. Lootus oli see, et 40 km pärast pidin jõudma asulasse nimega Kalix, kus ju peaks leidma mingi kohviku või muu säärase koha, kus end kuivatada ja kuuma teega turgutada. Kalix oligi täitsa linna moodi asula, kuigi Rootsi mõõdupuu järgi polnud tegu linnaga. Linn algab seal 10 000 elanikust, aga Kalixis oli mõne aasta taguse aja seisuga üle 7000 elaniku. Arvatakse, et nimi Kalix tuleb saamikeelsest sõnast „Gáláseatnu“ või “Kalasätno”, mis tähendab „külma jõge“. Tundus, et olin vihmaga kõige vähem sobivasse kohta sattunud. Leidsin tihedas vihmas ringi tiirutades mõnegi kohviku ja pizzabaari, aga kõik need olid suletud. Olin juba üle poole tunni ringi liikunud, ise läbimärg, aga midagi ei leidnud, kuhu sooja minna. Kuradi külm oli ka juba, sest väljas oli sooja vaid 10 kraadi. Lõpuks läksin viimases hädas hotelli, et sooja saada. Tilkusin ja värisesin seal vastuvõtu leti ees (mille taga polnud hingelistki) oma 10 minutit, lootuses et tuleb keegi hea inimene ja saan sooja teed osta. Lõpuks ilmuski üks tülpinud näoga proua välja ja teatas, et siit ei saa midagi. Veelgi enam, sain teada, et kõik kohvikud ja baarid linnas ongi täna suletud, kuna seal töötavad inimesed on koju läinud. Reede pidi siiski tööpäev ju olema, meenus mulle ajast, kui ise veel tööl käisin. See oli nagu saatuse iroonia ja tere tulemast Rootsimaale mulle. Alles hiljem jõudis mulle kohale, et 22. juuni oli suvine pööripäev, mis aga on sealmail selline riigipüha, et muru ka ei kasva, nagu omal nahal veenduda sain. Nii et tunne oli selline nagu oleks piitsaga laksti üle turja saanud. Ühesõnaga, üsna hapu seis oli ja vandesõnad kippusid huulile tulema. Seda enam ajas vanduma, et vihmas oli telefoniga tükk tegu, et end kuhugi mõistlikku suunda navigeerida. Ja telefoni aku kippus jälle tühjaks saama. Nii et asjaolud ei olnud hetkel kuigi soodsad, aga pead norgu ei saanud lasta. Ütlesin endale, et ise sa siia põhja ronisid, nüüd naudi olukorda. Sellesama hotelli ees, väliterrassil katuse all vihmavarjus seistes, vahetasin märjad sokid kuivade vastu, võtsin välja pikad kindad, panin ühe hilbu veel selga, tõmbasin puhvi kaela ja pea ümber ning tundus, et võis vaikselt edasi liikuma hakata. Järgmisesse asulasse jäi Kuugli mapi andmetel ca 30 km, kuid tegelikult tuli siiski rohkem. Samas polnud teada, et kaua ja kuhu veel vändata tuleb, sest Töre asundus võis samasuguseks Kalixiks osutuda, kus mitte midagi ei saa. Mõnes mõttes ka osutus, sest seal Töres oli pood isegi kohalikele üllatuseks suletud, seega õhtuks söögikraami ei saanud. Kokku oma 76 km märga ja külma ilma. Kusjuures vihm seal Põhja-Rootsis mere lähistel oli soolasevõitu ja sundis pidevalt huultele tilkuvat vett välja sülitama.
Vahepeal tegin pausi bussipeatuses ja laadisin telefoni, et ikka edasi kuidagi navigeerida. Tõusud olid juba ka sellised, milliseid mäletasin Lõuna-Soomest ja mida viimati sai sisuliselt Turu kandis võetud. Mitusada meetrit pikad tõusud lõppesid veel viimase tugeva jõnksuga. Aga need tõusud hoidsid vähemalt naha soojana, kuigi tuul üritas vastupidist efekti tekitada. Bussipeatuses siis vaatasin hoolikamalt kaarti ja Töres, kuhu ma järgmise sihtpunkti olin määranud, leidsin kämpingu variandi. Otsisin kontaktandmed välja ja saatsin sõnumi a la “leopard otsib onni” ja “lase mind sisse külma tormi eest”. Päris kiiresti sain ka positiivse vastuse. Moraal tõusis momentaalselt. Muuseas, vahetult enne Töret jõudsin kohta, mis oli minu matka kõige põhjapoolsem punkt üldse. Enam rohkem põhja ma omadega minna ei saanud.
Töre kämpingus võeti mind sõbralikult ja kaastundlikult vastu, kui ma ukse peal tilkudes seisin ja silmnägu kuivaks pühkisin. Öömaja hind väikeses soojas kämpingu majakeses oli ainult 200 krooni (ca 20 €). Mis sa hing veel tahad. Soome kämpingus võimaldati sama raha eest oma telk kivide otsa püsti panna. Esimese hooga riputasin majakesse jõudnuna kõik märjad hilbud kuivama.
Töre kämping asub iseenesest ilusas kohas, väikese poolsaare otsas. Söögiga oli aga täbarasti, sest kott oli üsna tühi ja päevalgi ei õnnestunud midagi hamba alla saada. Sisuliselt hommikusöök oligi viimane söögikord, kui välja arvata üks valgubatoon, mis vihmapeatuses sisse läks ja lisaenergiat andis. Õhtuks leidsin kotist paari võileiva materjali ja tuli sellega leppida. Lootus jäi, et hommikul õnnestub siit midagi kohvi kõrvale siiski ka saada. Rootsis ei osanud enam ette arvestada, millal jälle võimalus midagi saada on. Asulad ja poed olid ikka üsna harvaks jäänud.
Lõpetuseks saatsin head soovid teele Uhhutuuri kambale, kes just samal päeval startisid Lõuna-Ameerika poole teele. Mis muud kui lycka till, Uhhutuur!