Ma ei väsi kordamast, et küll on magusad need hommikused viimased uneminutid. Ja nii iga jumala päev. Seekord sain üles enne poolt kümmet. Telgist välja pugedes vaatas vastu sinine taevas ja kõrgel peakohal naeratas päike. Tänaseks päevaks oli uudistetoimetus mulle parima uudise igatahes serveerinud. “Ära mulle silma tüki, päikene va pudrusilm. Läbi väikse klaasitüki roheline näib maailm”, tsiteerides Vennaskonna laulusalmi.
Hakkasin mändide all vaikselt toimetama rutiinseid toiminguid. Sellise rutiini vastu pole ju midagi. Sain varsti kinnitust, et kusagil lähedal asuv lennujaam täiesti töötab, sest suur reisilennuk tõusis just pea kohal taevaavarustesse. Ilmselt kohalik lennujuhtimiskeskus andis loa startida, kui spetsialist nägi, et mina olin metsas juba üles tõusnud. Igatahes varem ei kuulnud küll ühtegi lennukit tõusmas ega maandumas.
Mis aga päeval ees ootamas oli? Ega mingit kindlat plaani ega sihti polnudki. Kui Soomes olid teatud vahemaa tagant kogu aeg mingid linnad, mille järgi sai teekonda planeerida, siis siinpool sood selliseid orientiire polnud. Aga ega sellest mingit häda ka polnud. Lõpuks tuli ikka liikuma saada ja kell pool 11 ka tuur de Baltic 40+ vanuseklassi liider rajale startis.
Peab tunnistama, et päev kujunes küllaltki seiklusrohkeks ja kõrgevererõhkkond saavutas mitmel puhul oma haripunkti. Selline dilemma oli, et kumba eelistada, kas igavest kolgata teed (Rootsi teed on samas seni nagunii paras Kolgata olnud, aga tuleb oma risti kanda, kus ma pääsen) padriku, kiviklibuse kruusa, muda, heina ja mingite elukate sinnahunnikute näol või siis Enelit, mis on oluliselt halvem rattasõiduks kui Soome E8 näiteks. Mina valisin (õigemini kuugli mapp valis minu eest) selle esimese muidugi. Pärast mõningast enam-vähem sõidetavat külavahe teed keeras nool minu jaoks metsa. Alguses täitsa hea metsatee, aga siis tuli lõik seda kohalikku graniitkivi killustikku täis topitud lõik, veeresin 8-9 km/h umbes. Läbisin ka mõnusa mudamülka, samuti sattusin heintesse kasvanud tee peale, kuhu ükski rattur ilmselt juba aastaid sattunud polnud. Lisaks oli piirkond jahimeeste varitsuspukke täis pikitud. Veeresin sealt mööda, GPS näitas, et juba 3-4 km pärast oled Eneli peal tagasi. Keerutasin edasi ja sattusin tõeliselt looduslikku peldikusse, sest 50-100 meetrit oli täis loomade pabulaid hunnikute viisi, ilmselt polnud ükski rajaäärne puu tähelepanuta jäänud, igatahes neist ei õnnestunudki mööda laveerida, nii tihedalt oli tee neid täis. Saabus hetk, kui pidin suure tee peale välja jõudma, aga pilt, mis mulle avanes tahtis mul endal ka põhja alt lüüa – ees seisis kinnine värav! Olin selliseid varemgi mööda suurt teed sõites märganud, aga ei osanud arvata, et ise sellise taha sattuda võin. Enne kui märatsema jõudsin hakata katsusin õnneks lukku ka. Kergendusohe. Lukku polnudki, ainult kett oli tõmmatud ümber, et väravad pärani ei vajuks. Mingi silt oli ka seal, ilmselt palvega enda järel värav sulgeda. Uuh, metsast väljas vähemalt. Seda selleks, et avastada end kiirtee vales servas ehk mul oli vaja vasakule keerata. Teisele poole teed jõudmiseks oli vaja rattaga ka tee keskel olevast takistusest ehk umbes poolemeetrisest aiast, mis teeradasid eraldas, üle turnida. Esimene katse ebaõnnestus ja rohkem esialgu katseid ei saanud, sest liiklus oli tihe. Liikusin siis kraaviperve mööda vasakul pool teed vaikselt edasi, oma paarsada meetrit jõudsin minna, kui leidsin eest samasuguse värava, kust just väljunud olin. Minu armas kuugli mapp oligi sellega arvestanud minu tee planeerimisel. Võimas! Nii et mis muud, kui värav lahti, ise sisse, värav kinni ja siis 1,5 km hiljem vastupidi. Seal olin siis jälle maantee ääres tagasi. Sedapuhku polnud enam võimalust metsa minna, nii et tuli jõuvarud kokku võtta ja ratas korraliku heitega teisele poole aeda tõsta. Lenksu sarved olid tõste ajal ilusti kukla taga ja käsi ümber sadula pulga alt kindlalt paigas. Ja HOPP! Milline tehniliselt ja füüsiliselt filigraanne sooritus! Isegi selga ei tõmmanud endal ära ja tõstetav objekt maandus ka tervena. Vot sellised seiklused Rootsi metsade vahel ja teedel täna. Sellele lisaks tuleks veel mainida, et kogu protsessi jooksul ründasid mind ka kohalikud tihasesuurused parmud, kes tegid oma tööd täie tõsidusega ja usinasti. Aga igatahes sain oma teekonda jätkata ja õigel pool teed.
Eneli = E4
Eneli peal vajutasin pedaalidele, et see lõik kiiremini läbida. Peagi jõudsin Pitea linna. Ratturid juhatatakse seal märkide abil kiiduväärselt mereäärt mööda kergliiklusteel kesklinna. See oli küll neist neist rootslastest. Kõht oli pika vehkimise peale heledaks läinud ja nii parkisin ennast kesklinna jõudes teele jäänud söögikohta väliterrassile päikse kätte. Juhuslikult oli tegu taas spordibaariga ja kohe oli algamas järgmine jalgpallimäng MM-l, sedakorda Jaapani ja Senegali vahel. Otsustasin, et söön kõhu täis, vaatan mängu ära ja küll siis vaatan edasi.
Kella 9 paiku jõudsin järgmisesse asulasse nimega Jävre. Nägin mere ääres karavane seismas ja mõtlesin asja uurida. Oli aeg juba ankrusse jääda kuskile. Ühtegi asjapulka seal polnud, kelle käest küsida. Oli ainult jutt teadete tahvlil liikuvate majade omanikele, et hind seal parkimiseks on 150 SEK päev ja maksta saab juuresolevas poes. Pood pandi muidugi 5 minutit tagasi kinni. Sõitsin veel platsi juures natuke ringi nagu kass ümber palava pudru, et olukorda näha. Siis lükkasin ratta ühe kase alla, kuhu karavanidele ligipääsu pole ja tõstsin asjad lihtsalt ratta pealt maha.
Sel ajal, kui ma ratast üritasin porist puhastada tuli mu juurde kõrvalasuva laua ääres olnud seenioride seltskonnast hallipäine mees ja kutsus kohvi jooma. Ei saanud ega tahtnudki ära öelda, kuna natuke jahe oli tõesti. Väga mõnus vestlus oli nende sõbralike inimestega, rääkisime, mis plaanid neil ja mis mul. Lahkudes soovisid mulle edu ja jätsid külakostiks küpsiseid ja lahustuva kohvi purgi, kus minu jaoks pea veerand veel alles. See oli järjekordne soe kohtumine inimestega minu teekonnal.
Laagrikoht Jävre karavaniparklas – kirjutuslaua stiilinäide
Sõidetud sai täna 85 km, mis selline harju keskmine pikkus. Ühtlasi täitus poolümmargune number ehk kokku sõidetud 2500 km.
Vat kui tore, et mu palve meeles oli. Eks neid aedu ja piirdeid tuleb veel ja saad ehk veel lihvida heidet. 🙂 Ilusat ilma ja tuult purjesse! Pärnumaal lõppes eile pärastlõunal rannailm ametlikult ära ja kallab vihma muru ka muude saaduste rõõmuks.