Igav ahjul lesida, prooviks tööd ehk pusida. Selline õpetlik lause oli kunagi ühes vene multikas. Ma sõnastaks selle enda puhul pisut ümber – igav hostelis lesida, prooviks sõitu ehk pusida! Sai pisut aega maha võetud, aga nüüd oli tagumine aeg edasi liikuda. Värskemana kui kunagi varem! Hommikul oli päike jälle väljas ja kõik oli tore. Nautlesin veel pisut Umeå linna, käisin jõe ääres ja vaatasin niisama ringi.
Linnast välja juhatas Kuugli mapp mind läbi mingi kohaliku kolhoosi ja sellele vastavate teede. Paras keerutamine oli, nii et ninapidi oli vaja kogu aeg telefonis olla. Järsku olin sunnitud peatuma, sest tee oli ees lihtsalt üles kaevatud. Suur auk tee peal ees. Piiratud ka nii, et isegi hiir kuskilt augu äärest läbi ei lipsaks. Kuna tagasi sõitma polnud ma nõus seda karauul-mis-teed mööda, siis tuli oma rattaga taas läbi metsarägastiku ja suurte mätaste murda. Ühtegi töömeest läheduses ei olnud, kes selle augu põhjustega tegeleks. Igatahes seiklus Sekontias muudkui jätkus.
Edasi läksid teeolud juba soodsamaks, ikkagi korralik asfalt ja suhteliselt hõre liiklus. Külade nimed olid sealkandis huvitavad – Sörböle, Nörmjöle, Sörmjöle. Peaasi, et ise neil vahet teevad. Kui 24 kilomeetrit sai sõidetud tegin väikese peatuse ja istusin tee ääres kivile kaarti uurima. Korraga peatus mu ees samast suunast tulnud härrasmees rattaga, kes kah matkamas. Selgus, et tegu on sakslasega, kes põhimõtteliselt sõitmas ka ümber Läänemere – alustas Saksamaalt, sõitis läbi Poola, Kaliningradi, Leedu, Läti ja Eesti (muuseas, Eestis rattasõidu tingimusi kiitis, erinevalt Lätist). Tallinnast sõitis siis laevaga Helsingisse, sealt rattaga Vaasani ja siis taas laevaga Umeåsse. Edasi pidi minema samuti Taani kaudu koju, aga Stockholmis sai tüüp perega 2 nädalat puhata ja purjetada. Nii et minu matka lühendatud versiooni tegi. Ja siis, kui olime just muljeid omavahel vahetamas ja oma plaanidest rääkimas, tuli vastassuunast veel kolmaski karvik rattaga. Samuti sakslane, aga tema suundus kodumaalt Põhjakappi ehk Nordcupì. Päris lahe oli see, kuidas suvalise tee pervel kohtuvad kolm erinevat soolomatkajat. Selle esimese sakslasega sain hiljem veel poe juures ka kokku, kuna olime sõitmas samas suunas. Sellist mõtet päris ei tekkinud siiski kummalgi, et võiks koos sõita. Ilmselt oli iseendaga siis piisavalt tegemist. Aga niisama kohtuda ja juttu ajada oli samuti tore.
Ööbimiskoha leidmisega läks õhtupoolikul ka huvitavalt. Lögdeas märkasin viitasid matkarajale ja mingile kalastuskohale. Tuluke läks sellest vilkuma ja nii pöörasingi suuremalt teelt maha, et vaadata, mida see rada mulle pakub. Matkaraja leidsin paar kilumeetrit hiljem üles ka ja selle äärde lõpuks telkima jäingi. Selleks oli vaja natuke liivasest rajast alla ja üles ronida oma kolaga, veidi improviseerida ja tehtud. Erakordselt huvitava sängiga jõgi nimega Lögdeälven voolas minust oma 20-25 meetrit allpool samas kõrval. Jõgi meenutas kaardil ussi, niivõrd palju käändub ja pöördub. Natuke kolasin seal ringi ka. Minnes jalgsi mööda seda matkarada edasi nägin, et olin põhimõtteliselt kahe kääru vahele end parkinud. Mingi hetk oli ühelt ja teiselt poolt jõgi näha ja vahemaa vast vaevalt paarkümmend meetrit. Väga lahe koht ja tasus natuke improviseerida küll, mis siis, et kellaaja poolest oleks võinud ka veel edasi sõita. Tuleb vahel tunde järgi toimida ja vaadata, mis saab. Sel korral olin täielikult looduse rüppe pääsenud ja ühtegi suurt teed läheduses polnud, nii et lindude sädistamine, jõe vulin ja metsa kohin olid seal muusikaks minu kõrvadele. Sääsepinin ka muidugi. Putukaid oli seal metsikult palju. Ja õhtu oli sääskedega võitlemise osas päris produktiivne. Sääseparv ründas mind ikka väga motiveeritult. Muidu nad saatanad olid mingi hetk ära kadunud, aga selles kohas olid kuidagi eriti visad ja kiuslikud. Ja nagu kiuste sai just mürk ka otsa. Mõni klõmm neegrirummi (Rum Negrita) sooja tee alla ei teinud ka halba ja siis oligi aeg põhku minna. Kui oma telki põhuks sõimata muidugi kohane on.