Nagu viimastel päevadel tavaks saanud algas hommik päikese ja soojaga. Õhtune külm oli jälle meelest pühitud ja ajalugu. Tänaseks sihtmärgiks olin määranud endale Sundsvalli nimelise linna.
Kui eilset päeva iseloomustasid suured teed, pikad tõusud, avarad ja võimsad vaated ning üsna tihe liiklus, siis täna oli olukord sootuks teistsugune. Esimesed 30 km möödusid väikestel kitsasetel teedel ja metsade vahel, vahelduseks järsud tõusud, aga õnneks liiklus oli enamasti rahulik. Minu jõuvarud pandi taas proovile, küllaltki arvestatav küngas tuli ületada. Vahepeal sai oma pool tundi jutti peamiselt ülespoole vändata, millele järgnes 3-4 km ainult laskumist. Laskumistel täit hoogu ei julgenud sisse lasta, sest vanal asfaltkattega teel oli õige palju muhke ja lohke, mõni korralik auk ka sekka. Kui 30 km sai läbitud jõudsin suurele tiheda liiklusega teele numbriga 313.
Päeva esimesed 38 km tulid sedapuhku ühe hooga ja ilma peatuseta. Kuigi sõna „hooga“ on ilmselt siinkohal pisut kohatu kasutada, kuna künkast üles rühkides oli kiirus kohati alla 10 km/h. Aga ei saa öelda, et sõit seal oleks kuidagi kehv olnud. Vastupidi – päris äge murdmine oli. Pigem oli raskem isegi allamäge sõit, mis kippus üsna ohtlikuks minema kohati. Kui ei märka pidurit panna, siis võid paraja hooga auku sisse kihutada ja üle lenksude maha prantsatada. Puude varjude tõttu teel jäid mõnedki augud õigeaegselt märkamata ja pääsemine oli napp.
Sundsvalli jõudsin siiski ühes tükis. Selline keskmise suurusega linn on see Sundsvall, kus elab ca 50 000 inimest. Linna keskuses asub Gustav II Adolfi monument. Asja eest ka, sest just tema ajal Sundsvall linnaõigused sai 1621. aastal.
Gustav II Adolf isiklikult
Kui nüüd meenutada oma senist teekonda, siis sel ajaperioodil on Rootsis ikka päris suur hulk asundusi linnaõigused saanud. Ja mitu linna just 1620-1621. Sundsvalli on tabanud ajaloos mitmed hävingud. Aastal 1721 põletati linn Põhjasõja käigus venelaste poolt maha. 1888 tabas Sundsvalli aga ulatuslik tulekahju (väidetavalt Rootsi ajaloo suurim), mis hävitas suure osa linnast. Pärast seda katastroofi võeti vastu otsus ehitada linna ainult kivist maju.
Linna sisenedes peatusin Shelli tanklas, et mingi konkreetne sihtkoht telefoni Kuugli mappi sisestada orientiiriks. Seal torkas silma vaatepilt, kui noor neiu tõstis oma veoki mehhanismidega ühe Cramo väikese kopa veoki peale nagu muuseas, kinnitas selle rihmadega, ronis rooli ja sõitis minema. Vot see on võrdõiguslikkuse musternäide, mis töid siin noored neiud ka teevad. Aga see konkreetne koht Sundsvallis, mille telefoni sisestasin, ei olnud midagi muud kui vana hea O´Learys pub. Juba traditsiooniks saanud jalgpalli MM vaatamise koht. Olin sellenimelises baaris söönud, joonud ja jalkat vaadanud Piteas, Skellefteas, Umeås ja Örnsköldsvikis (see viimane nimi jäi mulle lõpuks isegi pähe). Ega suuremat sõitu selleks päevaks rohkem ei plaaninudki, sest tuli tõele näkku vaadata ja tunnistada, et need tõusud (täna ja üldse viimastel päevadel) oli mu õrnadele jalakestele oma mõju avaldanud. Ehk puhkus kulus ära.
Seega hüva nõu nüüd kallim tõest ehk kuhu minna ja mida teha. Esimese asjana tuli meelde proovida internetist kämpingut. Pärast Brasilia – Mehhiko mängu vaatamist ning burgeri ja friikartulite ablast konsumeerimist segatuna Falconi õllega (tervislik toitumine vol 87) võtsin suuna 4 km kaugusel linnast asuvale kämpinguplatsile, mis asus minu jaoks ka õiges suunas. Arvasin oma otsatus naiivsuses, et võrreldes Soomega ei saa Rootsis veelgi kallim olla telkimiskoha eest maksta. Jõudsin ilusti kohale. Plats asus mere ääres ja kõik tundus hea. Astusin siis rõõmsalt retseptsioonihoonesse sisse. Leti taha astus noorem naisterahvas, kel paistis olevat ununenud hommikul habe lõua alt ära ajada. Teatas, et telkimise hind on 200 krooni (ca 20 €). Aga see pole veel kõik – öeldi, et kui telkida tahad, pead ostma ka Euroopa kämpingukaardi hinnaga 160 krooni (ca 15 €). No tsäkk pott. Oleks nagu kausitäis külma vett näkku visatud (mitte et see vesi oleks mööda külgi maha jooksnud). Kuidagi ei viitsinud enam edasi sõita, kui juba laagerdamise idee juurdunud oli peas, aga nii palju raha ei oleks ka maksta tahtnud. Aga sellegipoolest maksin ja see telkimine läks maksma mulle 360 krooni ehk ca 35 eurot. Põhja-Rootsis Töres maksin 200 krooni ruumis sees ööbimise eest. Ja Soome kämpingutes ei maininud keegi mingit Euroopa kämpingukaarti. Siin aga sellest pääsu polnud. Püüdsin küll keelitada erandit tegema ja korraks silma kinni pigistama, kuid edutult. Öeldi, et saage aru, companyˋ s policy (firma reeglid) on companyˋ s policy. Ehk reeglid on reeglid. Alternatiiviks (no et kui põlgan selle telkimishinna kalliks) pakkusid “soodsat” tuba hinnaga 800 krooni (ca 77 €). Rootsi ikka jätkas ebameeldivast küljest üllatamist.
Päris palju kohalikke ja mittekohalikke inimesi oli oma karavanide ja haagissuvilatega end sinna kämpinguplatsi parkinud. Ühel pikem suvila auto taga kui teisel. Sebimist oli ümberringi palju. Aga tuleb tunnistada, et ilusas kohas see kämpinguplats oli. Pärast karastavat suplust üsna külmas merevees istusin laua taha, kirjutasin blogi ja vaatasin mere kohal taevast, mis oli oranži tooni ja tundus suisa põlevat. Muinasjutuliselt ilus vaatepilt. Ja õhutemperatuur oli seekord juba +15 ja mitte +3 või +5 nagu varasematel õhtutel. Nii et sai juba pikemalt istuda ja nautida. Ka üks merest kerkinud kividest saar oli kohe kõrval, seal sain ka väikese tiiru teha ühelt kivilahmakalt teisele karates.
Vaade Sundsvalli kämpingus
Kaarti vaadates tundus, et olin juba päris suure kaare ära teinud ja päris kaugele jõudnud, sest Stockholmi jäi Sundsvallist veel vaid 400 km. Ja mis see tühine neli sotti minu käes enam ära ei ole!
Muide, O’Learys on nüüd ka Tallinna jõudnud. Ikka päris vägevalt ja ambitsioonikat on asja ette võtnud.
huvitav saab olema v6rrelda, aga siin rootsis on olnud suureks abiks jalka mm vaatamiseks. kirves hind siiski