Ärkasin kajakate kisa ja laste kilkamise peale juba kella 8 paiku, aga telgist välja viitsisin end ajada ikka alles kell 9. Kasutades kämpinguplatsi hüvesid tegin avalikus köögi- ja pesunurgas veekeetjaga sooja vett endale lahustuva kohvi jaoks, sõin oma murumättal hommikust, sulpsasin korra mere külmadesse voogudesse, pakkisin asjad kokku ja tegin platsilt minekut. Panin tähele, et mõni mees on kämpingusse tulles küll pool elamist kaasa vedanud. Haagissuvila ise pea 6 m pikk, kaasas suured toolid ja lauad, grillid ja muu träni. Loomulikult olid suvilate külge seotud ka terve pere jalgrattad.
Kämpingu territooriumilt paar kilumeetrit edasi sõites nägin vähemalt kahte sellist kohta, kus oleks saanud ilma kuludeta ööbida, aga no kus sa suure linna külje all selle peale oskad loota, arvestades senist praktikat Rootsis mere ääres telkimiskoha leidmisega. Väike õppetund siiski, et nende raharöövlist kämpingute kõrval võib hea õnne korral leida mere ääres ruumi, kui otsida. Aga see oli ka alles esimene kämpingu kogemus Rootsist.
Sõita oli väga mõnus. Lõpuks ometi oli kohale jõudnud tõeline suveilm, 26-27 kraadi oli ikka sooja. Õhtulgi ei pidanud enam kõiki hilpe selga viskama, et külm ära ei võtaks.
Üks tähelepanek Rootsi kohta ka, mis otseselt tänast sõitu ei puuduta. Nimelt istub Rootsi linnades palju kerjuseid söögipoodide uste taga. Kindlasti on nad aga platsi sisse võtnud kohalike alkoholipoodide ukse kõrval. Ilmselt rõhuvad alkoholiostjate südametunnistusele ja äkki soovivad niimoodi oma karmavõlga vähendada. Pean tunnistama, et mina end karma ees võlgu ei tunnistanud. Toetan teinekord mõne euroga pigem inimesi Eestis ja mitte siin, kus neil nagunii mingid kobedad sotsiaaltoetused lahkelt Rootsi riigilt saada on.
Jõudsin oma eksirännakutega Harmangeri asulasse ja leidsin ka söögikoha. Selleks osutus sedapuhku pizza restoran. Esimest korda matka jooksul säärast asutust külastades (arvestades ka Soomet) oli koht täitsa meeldiv. Oli ruumi, oli valgust, hinnad olid varasemast pisut odavamad, teenindus enam vähem ok, ja, mis seal salata, 25 kraadisest soojast saabudes ja higist tilkudes kulus ka üks külm õlu ära. Õlle nimi oli muuseas Höga Kusten. Väga päevakohane mark ja maitses ka hästi. Samal ajal näidati telekast jalgpalli MM Rootsi ja Šveitsi mängu, millele ka söögikoha peremehed tulihingeliselt kaasa elasid. Seda oli mõnus vaadata, rääkimata sellest, et Rootsi võitis selle mängu. Samas ei pidanud ma eile endale antud sõna, et olen rootslaste vastaste poolt. Skandinaavia poisid on siiski sümpaatsemad kui kesk-eurooplased. Kuidas siis teisiti, kui siin riigis külalisena nende teid kulutanud olen. Tublid põhjamaa viikingid hoiavad oma maa lippu kõrgel ja see on kõva sõna.
Aga sõit kulges täna nii ja naa. Kuigi selliseid kilumeetriseid tõuse (nagu üleeile) ja väga järske tõuse (nagu eila veel) enam väga ei olnud, siis sellele vaatamata päris sile see maa ka polnud. Samas esines palju hoogu pidurdavaid seisakuid, et mitte õigest kohast mööda panna. Kohati oli segadust tekitavaid väikseid teid ja kerge oli valesse suunda sattuda. Ühe korra õnnestuski mööda panna, aga mitte õnneks väga hullusti. Pigem isegi vedas, sest seetõttu sattusin Enelile, kus üllatuslikult polnudki kolme raja teemat ja sai täitsa rahulikult laial teepervel sõita. Ühe väiksema tee ääres seisis sõna otseses mõttes hüljatud ja puruks pekstud auto. Seda oli löökide jälgedest näha esiklaasil. Kellelgi oli vist halb päev olnud.
Päeva lõpp kippus ikka kuidagi lappama minema. Harmangeris valisin Kuugli mapis suuna Hudiksvalli poole, kuhu oli plaan jõuda järgmisel päeval. Mapp näitaski kõrvalisi teid, mille juures oli lähedal näha ka järvi. Sinna oma ratta noka pöörasingi. Ütleme nii, et need teed olid sellised, et mingit kriitikat ei kannata ja tolle sõidu hetkeemotsioonid ei kannata ka trükimusta. Kui tee oli sile, siis liikusin umbes 8-9 km/h ja kui oli laskumine, siis “tuhisesin” alla suisa 12-13 km/h. Lisaks kividele (millega rootslased metsateedel ei ole koonerdanud) oli siia ka liiva lisatud, nii et sai vänderdada ka pehmes pinnases oma pagasiga.
Järvede äärde, mida kaardilt nägin, üksik rattur ei mahtunud, sest need olid maju täis pikitud. Keset pärapõrgut oli veel üks väiksem järveke, kuhu lõpuks endale koha siiski leidsin selle päikese all. Selleks tuli isegi ühe tõkkepuu alt läbi ronida koos rattaga ja kuna tulin tee pealt alla järve poole üle mätaste ja kivide, siis tassisin seekord kompsud rattast eraldi alla. Aga koht ise oli küll ilus. Tegin ka pärast saabumist sulpsu rabamusta järve. Ühtlasi oli see vist esimene kord mul metsas päris ihualasti ringi jalutada, kui alt järve äärest üle mätaste tagasi ratta juurde tulin. Täitsa mõnus oli, hakka või nudistidest aru saama. Päris suur järsak oli siin ülevalt teelt alla järve juurde. Eneli oli aga ikka kuskil minu lähedal, pidev müra sealt kostus veel kolmveerand üks ööselgi. Tundus, et usinad rootslased öösiti ei magagi. Sellele päevale sai punkt pandud ja põdrakärbeste eest ära telki magama kobitud.
Õhtune laagrikoht
Hei düüd. Olen Su teksti lugenud pea iga päev ja norm väntamise oled ette vötnud. Mida lähemale Stockile jöuad, seda vähem on kämpasid ja iga maalapp on kellegi eraomand. Rotsa vöib ka kl 3 öösel Sind oma maa pealt ära ajada. Malmöt soovitan vältida. Taanis on toit ülisitt, soovitan kebabimehi, eriti hea on kebabrulle. Taani parim ölu on Tuborg Guld, Rootsi selline talutav variant oli Carlsberg Export.
Kerget vänta!
tänud tippide eest 🙂 eks see pesa leidmine ole omaette ooper nii Soomes kui Rootsis, ma mõtlen väljaspool kämpinguid. Kuidagi olen metsa või veesilma juurde augu leidnud. Praegu puhta padrikus muidugi, aga eile väga 5 öömaja. Mis rootsi õlle puutub, siis ilmselt olen tarbinud eksporte – Mariestadt, Falcon, Nurrlands Guld. Carlsberg ka taani õlu, pealegi nTuborgiga sama tehas. Rootsis solgivad nad muidugi tavapoest saadava veega ära, nii et jääb 3,5% lurr 🙂 aga kuuma päikesega külm lurr on ka hea.