Hommikul sain ergutuseks mõne piisa vihma, aga see ei teinud õieti märjakski. Kiiremini liigutama pani end aga küll, et asjad kokku saaks. Järgmised pool päeva vahelduva eduga küll tilkus, kuid õnneks oli sellele vaatamata soe. Maanteel numbriga 72 oli lausa lust sõita, teeperved olid väga laiad. Samas jõudsin peagi järgmise numbriga teele – tee number 56, seda aeda pole tehtud puust. Ehk jälle vana hea kolmerealine, kuigi tegu polnud üldse Eneliga ega muu E tähistusega teega. Kiirusepiirang 100 km/h siin eeldab ilmselt pidevat möödasõiduraja olemasolu vaheldumisi sõidusuundades.
Järgmine peatuskoht Sala asula Sala kommuunis. Ärge kellelegi siis öelge, kole salajane värk. Salaja Salas veedetud poole tunni jooksul tuli ka päike jälle välja ja seda täitsa avalikult. Kohe hakkas ka mõnuga kütma. Märkasin, et olen juba parajalt jumekat tooni läinud selle päikesega.
Eesmärgiks oli jõuda Rootsi suuruselt kolmanda järve Mälareni (1190 km², 66m suurim sügavus) kaldal asuvasse üle 100 000 elanikuga Västeråsi nimelisse linna hiljemalt kell 16, sest siis hakkas jalgpalli MM 1/4 finaal Rootsi ja Inglismaa vahel. Muuseas, Västeråsi linn olevat terve Skandinaavia vanimaid, kuna viikingite asula asus seal juba enne aastat 1000. Naiivselt olin plaaninud nimetatud mängu vaadata juba väljakujunenud traditsiooni kohaselt O’Learys pubis. Aga kus sa sellega, linn oli minu saabumise ajaks puupüsti rahvast täis, nii et ei mahtunud liikumagi, rääkimata spordibaari pääsemisest. Linnaväljak oli samuti tihedalt inimesi täis. Olin rootslasi alahinnanud, arvates, et nad suurt pidu püsti ei pane sellega seoses, aga näe, võta näpust.
Igatahes oli huvitav endalgi sellest melust osa saada ja kollasärkide kaasaelamist jälgida. Mängu lõpp oli nagu ta oli ehk viikingitel tuli kaotusega leppida ja inimhordid läksid jälle laiali. Ilma märatsemiseta. Kusjuures väljakut ehtisid lisaks arhitektuurilistele vaatamisväärsustele ka hulk pronksi valatud jalgrattureid. Ja kogu seda kompotti oli valvamas suur hulk korravalvureid.
kohalik tour de France
Pärast mängu lõppemist võtsin posti küljest oma ratta koos träniga kaasa ja läksin ühte väikese jõe kaldal asuvasse ja sellega seoses muidugi kallisse söögikohta einestama.
vaade sillalt
Kullahinda maksnud roog sisse aetud hakkasin kusagil linna servas asuva kämpinguplatsi poole liikuma. Mingist hetkest aga enam rattaga sõitmisest midagi välja ei tulnud, sest mereäärsel kergliiklusteel oli taas tohutul hulgal inimesi. Selgus, et see jalgpallivaatamine linnaväljakul oli kukesupp võrreldes ühe teise samal ajal linnas toimuva üritusega. Nimelt juba kolmandat päeva oli linnas käimas maailma suurimaks peetav vanade ameerika autode näitus. Ja seda üritust korraldatakse siin linnas juba üle 40 aasta. Täiesti lambist sattusin sellise ürituse otsa, millest ma varem kuulnudki polnud. Väga raju. Hetkel oli minu ees algamas nende autode rongkäik ja see autode rivi oli tõesti ülipikk ja väga vinge. Üks taat tee ääres ütles, et sellel üritusel (Big Meeting) osaleb üle 20 000 inimese erinevatest riikidest. Rivis liikus nii uhkeid ja stiilseid klassikuid (Cadillac), lihtsalt vanu Ameerikas toodetud hiiglaslike mõõtmetega romusid kui ka tuunitud versioone. Politseinikke oli liikumas sealgi hulgi, aga nad ei teinud väljagi, et autode kapottide peal trampisid õllesed autosõbrad, osad rippusid ustest ja pagasnikutest väljas, joogid näpus. Loomulikult saatis seda kõike ka väga vali muusika. Eks ikka rockmuusika, mis muu. Nendele muusikasüsteemidele oldi selgelt kõvasti investeeritud. Ühesõnaga täielik pidu ja pillerkaar. Ehk ühtlasi paras edevuse laat. Aga äge igatahes. Ja tee ääred olid inimesi paksult täis, mõned olid isegi toolidega end vaatama sättinud, samuti karastusjoogid käes. Tee ääres oli ka hulk kaupmehi, kes müüsid erinevat söögipoolist ja magusat. Korralik rahvapidu ühesõnaga. Ilmselt suve tippsündmus linnas.
Mõningaid näiteid ka sellelt paraadilt:
Kuidagi tuli sellest massist end lõpuks ikkagi läbi murda, aegajalt peatudes ja uusi romusid või uunikume jõllitades. Võttis aega, mis võttis, aga aega võttis ja jõudsin lõpuks ehk kusagil kella 20 paiku kämpingualale. Vastuvõtupreili teatas, et telkijate check in-ga tegelevad väljas liikuvad turvamehed. Pöördusin siis nende poole. Aga need tegelased teatasid mulle, et alates kella 19-st nad kedagi enam ei tsekinni. Ruumi oli, inimesed olid, aga nad lihtsalt ei teinud seda. Ei mingeid erandeid, ei mingit vastutulemist. Kuradi rootslased. Ei jäänudki muud üle, kui tagasi sõita. Tee ääres olin näinud veel mingeid laagriplatsi moodi asju. Leidsingi umbes sellise telklaagri nagu meil mõned aastad tagasi pillid kotti pannud Rabarocki festivalil oli. Sain väravas ilusasti ühe turvaga jutule ja mul lubati oma kolaga ööbida metsa all, tasuta. Hea, et niigi läks. Sai väheke ka mõne habetunud ameerika autode fännist taadiga juttu ajada, kes juba aastaid sel üritusel käinud ja käivad muudkui ka edasi.
Minu laagrinaabrid ja nende päevinäinud neljarattaline sõber (ps vaata tausta esimesel pildil – sealt akendest kostus ka kõrvulukustav tümakas)
Boonusena tasuta telkimise eest oli aga garanteeritud hommikuni võimsate ameerika autode lõrin ja mürin. Sest ega nad siin muud ei teinudki, kui paarutasid ringi ja lakkusid ööd ja päevad. Tuleb tunnistada, et möllu need tegelased ka tegid. Kell 5 hommikul veel kuulsin üht liikuvat diskoteeki urisedes mööda sõitmas, ainult inimeste lällamine oli veidi vaiksemaks muutunud. Kusjuures sõiduvahendid olid täiesti pungil täis inimesi surutud. Loodetavasti kaine või kainem autojuht sai lustida karja purjus sõpradega. Tundus siiski, et asjad oli seal ürituse ajal võimumeeste kontrolli all (olenemata sellest, kuidas see kõrvalvaatajale võis tunduda) ja politsei lasigi teatud piirini asjadel sündida. Igatahes väga lahe, et just sel ajal Västeråsi külastama sattusin. Lahe, et just sel ajal Västeråsi külastama sattusin.
Päeva lõpetuseks ööbimiskohtadest ka. Mulle oli kohale jõudnud (parem hilja kui mitte midagi), et Rootsis on pehmelt öeldes keeruline ööbima pääseda kuhugi veekogu äärde, kui just ei taha kämpinguplatsi omanikule sajalisi luftitada (seda teksti päevaraamatust blogisse trükkisin iroonilisel kombel muidugi just suure järve kaldal). Aga mõnus alternatiiv veekogule on telkida männimetsas, kus on avarust, pehme istumis- ja magamisalune, samuti on Rootsi metsades hulk suuri kive, mida saab mööblina kasutada (tool, laud, samblasofa seljatugi jms).