44. päev (09.07.) Hjärmaresund – Norrköping 86 km

Vastu hommikut alustasid mõnekümne meetri kaugusel asuval maanteel suured rekkad oma saalimist ja mõtlesin, et oleks tore, kui nad kõik enne rokkari kukelaulu juba ära lähevad. Aga siis tõusis tugev tuul, mis laua pealt (mille eile need püha õhtu söömaaga pidanud moslemi pere meesliikmed olid kusagilt lähedusest kohale tassinud ja tagasi muidugi minu õnneks ei hakanud viima) asju maha lennutas ja ka telki korralikult sasis. Tõotas põnevat sõidupäeva, aga platsilt lahkudes kõvem tuul õnneks siiski vaibus. Loodus tühja kohta ei salli ja tuule asemele tulid taas üsna arvestatavad tõusumeetrid. Kõike head alati korraga ei saa, nii et menüüs on kas tugev tuul või suured tõusud. 

Leiutasin täna uue mõõtühiku – rekkameeter. Rekka mõiste alla mahuvad seejuures ka kõik veokid, tsisternid jms suuremad elukad. Võtsin eelduseks, et poolhaagis on 15 m ja koos järelhaagisega 20-25 m. Üritasin järge pidada, kui palju veokaid minust möödub. Kokkuvõttes läks umbes 45 km jooksul, kui neid üles viitsisin lugeda, minust mööda pea 700 rekkameetrit. Päris lõpliku tõena seda muidugi võtta ei saa, aga aimu annab, kui lõbus seal tee peal võis olla. Sest möödusid nad minust muidugi nii umbes poole meetri kauguselt. Sageli kõige kitsama koha peal ka, nii et teinekord võttis lenksu vähe vibamagi. Kuna päris pikal teelõigul polnud tee projekteerijate poolt üldse teeperve ette nähtud, siis maitsesid need meetrid „õige magusalt“. Mitte et pärast tee 3 realiseks  muutumist (mis tähendas ka kiirpiiruse või siis piirkiiruse suurenemist 100 km/h-ni) oleks üherealises pooles mõnusam olnud. 

Vahepeal tegin peatuse Skogshalli bussipeatuses, kuhu üks härrasmees oli pingi peale oma kirsad jätnud. Mõni jätab ratta peatusesse, eks tema siis oma kaunad. Või oli isegi nii viisakas, et võttis bussi sisenedes austusest bussijuhi vastu jalast ära. 

Kui 31 km oli sõidetud jõudsin Katrineholmi linna. Minu meelest üks ilus linna nimi võrreldes paljude teiste Rootsi linnadega. Linnast pole küll muud midagi rääkida, kui seda, et üks oluline ost sai siin tehtud. Nimelt õhtuseks ja hommikuseks veekeetmiseks vajalik gaas õnnestus kauplusest Intersport saada 99 krooni eest.

Katrineholmist edasi Norrköpingusse või siis Norrkämpingusse oli veel üle 50 km sõita. Natuke maad juhatas Kuugli mapp mind väiksemat teed pidi, kuid peagi tuli ka tõehetk. Ja siis läks teel mölluks. Nii tihedat liiklust vist polnud varem matka jooksul näinud. Päris närvesööv oli seal rekkadega külg külje kõrval sõita.

Ikka minu sõidusuunas liiguvad

Minu õnneks oli võimalik peagi taas suurelt teelt maha keerata. Ja nagu Rootsis sageli juhtus – täiesti stressirohkele sõidule võis ootamatult järgneda kohe taevalikult mõnus lõik. Nii ka nüüd. Järgnes 3-4 km sõitu täiesti järve kalda ääres jooksval väikesel asfaltteel, vaid paari meetri kaugusel veest. Vasakul pool suur kivisein, kuhu otsa inimesed on ka suutnud majad ehitada. See oli nauding.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ja arstide väidetele, siis minu närvirakud selle lõiguga taastusid. Ja sel päeval ei pidanudki rekkameetreid rohkem koguma.  Tee viis väikesesse külla Abysse, kus kinnitasin veidi keha kanapastaga (mitte pizza või burksi ja friikatega!!). Edasi väntasin juba ainult mööda rattateed Norrköpingusse välja. Suurepärased teed ja väga head teeviidad samuti.

Läksin otseteed kämpingusse kohale, ei viitsinud sel päeval enam mööda linna ringi kooserdada. Maksin oma 200 “hõbeseeklit” ära ja maandusin telkimiseks mitteettenähtud kohta jõe äärde. See oli muidu paberite järgi grillikoht, aga kuna keegi huvi üles ei näidanud selle vastu, siis seadsin ennast sisse. Matke mind või koos telgiga. Mürakas kivi oli kalda ääres, osaliselt vees, osaliselt kaldal. Selle peal seistes oli päris hea ümbrust vaadata. Vees märkasin vaevu meetri kaugusel kaldast vähki ringi roomamas, veidi eemal ka krabi.

Vägev vähk läks krabiga tutvust sobitama, aga pidi pettuma, sest viimane oli juba hinge heitnud tema saabumise ajaks. Vähk lõi seepeale käega (õigemini sõraga) ja lasi jalga. Mina aga läksin ise veemõnusid proovima. Vette minna polnud selles kohas keeruline. Nii kui märja koha peale astusin kivil, nii jalad alt libisesid ja sumaki jõkke lendasin. Välja tulemisega oli pisut keerulisem, kuigi ma ikka enne vetteminekut uurisin maad ka muidugi selles osas, et kui kivi pealt ei saa, kus siis saab.  Siiski õnnestus end põlvedele kivi peale tõmmata ja käte abiga kaldal olevast kivi osast haarates vinnasin end välja. Kivi oli päris libe. Samas, ega see veest väljasaamine selles kohas mõne lapse või vanuri puhul väga naljaasi ei oleks. Peaks kuhugi eemale ujuma, et veest välja saada, sest vesi läheb seal ühtlasi ka kiiresti sügavaks.  

Edasine tee Norrköpingust pidi homme taas mööda rannikut minema, kui midagi vahele ei juhtu tulema. See tõotas päris keeruline tulema, sest Eneli väike veli E22 läheb ainult lõuna poole.  Päris mitu päeva oli veel seda jama vaja kannatada, aga lohutus oli see, et ükskord peab see lõputu Rootsimaa otsa saama ka.