Hommikul oli sellest kohast kohe kahju lahkuda, aga pääsu polnud. Valdemarsvikis tegin siiski veel hommikukohvi ja saiakeste peatuse pirukapood-kohvikus, kus ühtlasi sain törts elektrit ka akupangale ja telefonile laadida. Ja siis juba vastu uutele tuultele ja teedele.
Olles rahulikus tempos paarkümmend kilumeetrit Valdemarsvikist eemale vändanud mõnusa päikese paistel põldudevahelisel teel, kui nägin eespool peatunud punast autot ja selle juures prouat koos väikese tüdrukuga. Üllatus oli suur, kui nendest mööduma asudes proua pöördus minu poole sulaselges eesti keeles: “Kuhu sõidate?” Nad olid minust mööda sõites sinimustvalget lippu mu rattal näinud ja nüüd peatusid, et uurida, mis ma siin seiklen. Tuleb tunnistada, et suvalisel külavaheteel Rootsis küll ei osanud kohtumist eestlastega oodata. Aga nimetatud proua just siinkandis elabki. Nii et tore oli jälle eesti keeles rääkida. Jagasin siis oma muljeid ja tema omakorda rääkis lühidalt kohalikust eluolust. Tüdruk oli tema lapselaps ja tulnud Eestist vanaema vaatama. Rõõmus muie suul jätkasin seejärel teed.
Üldiselt olid teed üsna vaheldusrikkad. Sai sõidetud viljapõldude ja metsade vahel, mööda hiiglaslikest kivimürakatest ja mägedest, samuti meresoppidest ja järvedest. Muljetavaldavalt võimsa tamme all sain pingil jalga puhata. See oli ikka Tamme-Lauri tamme kategooriasse kuuluv pirakas poiss.
Kui oma päevast teekonda kaardilt vaadata, siis on näha, et päeva lõpp möödus päris huvitaval rajal. Meresoppide vahelisel maakitsusel. Ja see 26 km oli lisaks päris korralik mägede trall, mõnusal kitsal asfaltteel.
Poole kuue ajal õhtul jõudsin Västerviki nimelisse linna, kus pidin plaanide kohaselt taaskord kämpinguplatsile koha lunastama. Enne aga väike keelekaste kellegi Harry juures pubis pärast kuuma päeva. Aga asjad ei läinud päris nii nagu plaanitud oli. Kui pärast pikka seiklemist kämpinguplatsi vastuvõtu hoone üles suutsin leida (läbides selleks sisuliselt terve selle kämpinguala) käratati seal telgiga ööbimise hinnaks jõhkrad 480 krooni ehk oma 46 eurot. Kukkusin seda kuuldes piltlikult öeldes perseli ja lõin pea ka ära. Kui pilt ette uuesti tuli lamasin juba selles mulle telkimiseks antud kohas (väike murulapp keset suurt platsi haagissuvilate vahel). Mulle jõudis kohale, et olin meeltesegaduses nõutud hinna ära maksnud ja avastanud end täielikust hullumaja puhvetist, kus ümberringi mõne meetri kaugusel karavanid, hulk sebivaid inimesi ja lastekari. Üks väike laps röökis ka veel täiest kõrist. See olukord tundus mõistusevastane. Selgus, et tegemist on mingisuguse kuurortiga ja seal ongi hinnad oluliselt kõrgemad. Kui mõistus koju tagasi tuli, võtsin ratta ja läksin uuesti vastuvõtu osakonda. Õnneks ei hakatud seal vastu puiklema, vaid lubati mul lahkuda ja maksti saadud raha tagasi.
Seega tuli mul nüüd uus koht endale otsida ööbimiseks. Kuna kell oli juba 20 saamas, siis sõitsin kesklinna tagasi (edasi-tagasi tühja tallamist tuli oma 10 km) ja läksin esimesse baari Inglismaa – Horvaatia poolfinaali vaatama. Hoolimata sellest, et ööbimiskoht oli absoluutselt teadmata endiselt. Eks hiljem siis näis, mõtlesin. Tähtsamad asjad kõigepealt. Mäng oli põnev, aga läks minu “õnneks” veel ka lisaajale ehk täiendav pool tundi otsa. Kui mäng lõpuks läbi sai, siis võtsin oma 78 asja ja siirdusin sama teed tagasi, kust kaudu enne linna saabusin ehk üle silla. Vaatasin linnast, et teisel pool kaldal mets paistab ja lähen ja panen kuhugi lihtsalt telgi üles. Õnn sedapuhku naeratas mulle. Kella poole 11 ajal, kui oli juba parajalt hämar, märkasin, et asulamärgi juures oli muruplats, mis ühegi maja juurde ei paistnud kuuluvat. Pink oli seal veel pealekauba. Ilmselt mõeldud inimestele jala puhkamiseks, kes teisel pool silda linnas toimetamas käivad. No mulle oli see ideaalne koht, arvestades asjaolusid. Kui päris pimedaks oli läinud paningi telgi üles ja rahu majas. Naglalt. Tänasin mõttes ka muruniitjat, kes minu saabumise ajaks oli muru korrektselt madalaks püganud. Ja nõnda ma telki pikal viskasin ja luugid sulgesin.
Ööbimine Västervikis