Niisiis, nõndaviisi. Puhkepäev Karlskronas. Linnast endast ka kõigepealt. Karlskrona linna nimi tähendab loomulikult kuninga krooni ja täpsemalt Karl XI oma. Tema kuju seisab uhkelt ka linna peaväljakul, kajakad kroonitud pea peal kisendamas ja pasandamas.
Karl XI
Karlskrona on pealtnäha tilluke linnake, mille ühest otsast saab hõlpsalt teise otsa jalutada. Aga ainult pealtnäha. Tegelikult paikneb linn rohkem kui 30 saarel Blekinge arhipelaagis ja selle keskus asub Trossö saarel. Selles Rootsi ainsas barokkstiilis ehitatud linnas elab ca 35 000 inimest. Karlskrona on asutatud 1680. aastal ja oli mõeldud Karl XI laevastiku tugikohaks võimalikus vastasseisus Taaniga. Praegugi asub seal Rootsi mereväebaas ja ka rannavalve peakorter.
Hommik algas väikeste muremõtetega. Seoses sellega, et õhtul telefon enam SIM kaarti ei tahtnud tunnistada, asusin pärast hommikusööki lähedal asuvas hotellis uurima tahvelarvutist kohalike mobiilsidefirmade kohta. Leitud info kohaselt oli ainult üks neist pühapäeval avatud. Aga üles seda ainsatki poodi ei õnnestunud leida. Mida pole, seda pole. Läksin tilla-tölla hostelisse tagasi, meel mõru nagu tume šokolaad. Proovisin nii moe pärast korra veel SIM kaardi välja võtta, puhastasin seda suurema hoolikkusega ja panin sisse tagasi. Vähemalt kolmandat korda tegin seda. Ja oh seda üllatust – seekord tunnistas telefon kaardi lõpuks omaks. Mul olid juba plaanid valmis, kuidas tööandjale kirjutada palvega lasta uus SIM teha (telefoninumber kuulub ju mu tööandjale) ja saata see mulle kuhugi teepeale ette, näiteks Kopenhagenisse. Internetipanka kasutasin matkal mobiili ID kasutades ja vaja oli vahel vaadata, mis sotid on ja palju jälle laristanud olen, lisaks ka paar ülekannet tarvis teha. Kergendus oli ikka suur, et polnud vaja enam võimlema sellega hakata.
Ja nüüd Karlskrona meremuuseumi.
Olin seda külastust kaua oodanud, sest olin juba eelmisel aastal avastanud, et seal võimalus erinevaid veeall navigeerivaid sõiduvahendeid näha. Ja oli vaadata ka. Muuseumi peateemaks olid niisiis allveelaevad. Esimesena hakkas silma musta ja punasesse rüütatud 1904. aastal valminud allveelaev Hajen, mis oli Rootsi laevastiku esimene allveelaev üldse. Selline väiksem – 21,6 m x 3,6 m x 3,2 m. Laev varustati relvastusega tollase konfliktolukorra tõttu Norraga.
Hajen
Hajeni kõrval seisis aga hoopis võimsam allveelootsik, mis täitis sisuliselt kogu hoone. Selleks oli tuumaallveelaev Neptun. Valmimisaasta 1978, mõõtmed 49,5 m x 5,7 m x 5,5 m. See oli üldse esimene allveelaev, mida sai juhtida ja kontrollida arvutite abil. Uuendused olid ka torpeedode osas. Need väljusid nüüd laevast vastavate torude abil ega tulistatud enam välja nagu varem, mis tegi kogu protsessi oluliselt vaiksemaks ja seega vaenlasele ohtlikumaks.
Tuumaallveelaev Neptun
Selles mereelukas sai muidugi sees ringi ka uudistada, näha neid torpeedosüsteeme, meeskonna eluruume jne. Järgmine põnev näituseeksemplar oli kahemeheline miniallveelaev.
Lisaks olid muuseumis ka teematoad koos elektroonsete selgitustega navigeerimisest, sukeldumisest, töötamisest mere põhjas, relvastusest ning juttu sai lugeda elust allveelaevades ja rootsi laevastiku üldisest ajaloost.
Varustus töötamiseks mere põhjas
Otseülekanne Läänemere põhjast oli samuti veepinna all (reaalne pilt), kus lamab 18. sajandist pärit laevavrakk. Kaladki saalisid ringi akende taga.
Üks näituseruum sisaldas vanade laevade küljes kasutatud suuri kujusid, mis pidid vaatajas aukartust äratama ja olid sümboolsete detailidega ka lahe vaadata.
Ja lõpetuseks olid õues muuseumi kõrval veel kolm laeva, mis olid külastajatele ka avatud. Üks oli 1900. aastast pärit Jarramas, mille täieliku taastamisega tegeletakse ja kogutakse raha. Lisaks olid vaatamiseks torpeedolaev Västervik (kunagi nimetasid rootslased üldse laevu linnade järgi), mille ülesandeks oli 1970-1980-ndatel Nõukogude Liidu laevastiku tegevuse jälgimine Rootsi vete lähistel, ja miinitraaler.
Västervik
Kui eeltoodust väheks jäi, siis on seal muuseumis veel üks ruum, mis puudutab ka Eestit. Nimelt on seal ruum, kus hoitakse II maailmasõja ajast säilinud paati, millega just eestlased sõja koleduste eest Rootsi pagesid. Lisaks on seina peal kajastatud fotodena lugu 11 Baltikumist pärit inimese (kellest 2 olid naised) pääsemine ja päästmine Rootsi sõjalaeva kapteni silmade läbi. 11. oktoober 1944 need õnnelikud pääsenud pardale võeti ja Rootsi põgenikelaagrisse viidi. Kahjuks nende edasine saatus ei ole teada. Siiski oli neil inimestel vähemalt nii palju õnne, et karm meresõit väikse paadiga lõppes õnnelikult.
Paat, mis viis 1944 eestlased eluga Rootsi
Pärast muuseumi külastust õnnestus kokku saada seltskonnaga Eestist, kes olid autoga läbi Soome ja Rootsi tulnuna nüüd teel Prantsusmaale. Üle tüki aja sai suu tühjaks räägitud. Nad tõid vana eesti kombe kohaselt külakosti ka – eesti leiba, sprotti, šokolaadi ja A le Coq õlut (pühapäeval ju Rootsis seda õiget kesvamärga ei saa kuskilt). Ja sääsemürki ka, mis pidi päriselt ka sääskedele mõjuma (erinevalt siin minu poolt varem ostetud jamast, mis näis pigem deodorandi muljet avaldama putukatele ehk ajas lihtsalt kihevile).
Samal õhtul toimus jalgpalli MM finaal. Õnnestus näha vaid grande finale algust ja lõppu, aga sellest piisas ka. Prantslased pole mulle peaaegu ühelgi spordialal sümpaatsed olnud, mõnede eranditega. Igatahes Prantsusmaa võitis finaalis Horvaatiat 4:2. Ja sellega sai selleks korraks jalgpallipidu ka otsa. Aitas mul päris palju aega surnuks lüüa matkal.
Õhtul hiljem tegin veel ühe tiiru linna, et ikka kõik asjad nähtud saaksid. Vaatamist väärt olid Aurora bastion mere ääres, Admiraliteedi puidust kirik ja vana hea Rosenbom.
Rosenbom
Selle tegelasega on huvitav lugu. Eelmainitud kiriku ees seisev puidust mehike Gubben Rosenbom on seal seisnud juba alates 18. sajandi keskpaigast. 1956. aastal liigutati originaal küll ohutuse mõttes kirikusse sisse ja väljas seisab koopia. Tegemist on tegelikult vaeste heaks mõeldud korjanduskarbiga – kui kujul kaabu üles tõsta, saab seal all olevast praost raha sisse lükata. Eks läksid minugi õrnade näppude vahelt mõningad kroonid sinna. Kuidas sa seda ei tee, kui tüüp hoiab käes silti, mille tõlge oleks selline (tõlge siis inglise keelest): “Ma alandlikult palun sind, isegi kui mu hääl võib olla nõrk, tule ja pane penn siia, kuid kergita selleks enne minu kübarat. Õnnistatud olgu need, kes hoolivad vaestest”. Viimane lause on võetud piiblist. Rosenbomi tegelaskuju teeb eriti kuulsaks see, et see on ka Selma Lagerlöfi Nils Holgerssoni seiklustes kajastatud, kus Nils kohtub temaga. Ja muuseas, enne sinna kuju juurde jõudmist lendasid just haned mu pea kohalt üle. Nils Holgerssoni nende seljas siiski ei märganud. Nagu hane selga vesi on see raamat neile tiivulistele!
Ja sellega saigi päev ka õhtusse, järgmisel päeval tuli taas sadulasse istuda. 5 päeva pärast oli lootus see igavesti pikk Rootsi ometigi seljataha jätta ja jõuda Hamleti kodumaale Taani.