Puhata ja mängida oli mõnus, aga polnud parata – oli aeg taas sadulasse tõusta. Enne veel üks korralik valge inimese hommikusöök First hotellis. Aga sõidu algus pärast puhkepäeva ikka liiga lihtne polnud, ei saanud end esialgu kuidagi käima, kuigi tee sõitmiseks oli täitsa mõnus. Vahetult pärast Karlskronast väljumist või õigem oleks öelda “välja tiksumist” peatasid mind ühed rootslastest rattamatkajad,- naine ja mees. Põhjuseks minu peatamiseks oli see, et nad nägid minust möödudes mu pakiraamil Eesti lippu. Naise sooviks oli aga matkaga ka Eestisse jõuda. Sestap kasutasid juhust ja uurisid minu käest, kuidas Eestis rattaga sõitmiseks olud on. Mina püüdsin siis kasulik olla ja muidugi kiitsin takka nende plaanile.
Torn valge hobusega võõras linnas
Järgmine vahejuhtum oli see, et metsade vahel kruusateel sõites kohtasin 2 jalgsimatkajat, kes kurtsid, et ei saanud kuidagi soovitud kohta mööda teed ja ka läbi metsa mitte, sest suletud aed oli ees. Sada meetrit hiljem avastasin ka enda jaoks selle tõsiasja, et Kuugli mapi poolt antud tee lõppes korraga põllu ees lihtsalt ära. Polnudki midagi parata, tuli ots ümber pöörata ja E22 poole suund võtta. Õnneks tuli seda E22 mööda sõita ainult paar kilumeetrit, kui pääsesin sellest jälle rahulikumale pinnale.
Tänase sõidu lõpp-peatus oli linn nimega Karlshamn. Ehk siis Karli krooni juurest jõudsin Karli sadamasse. Kell oli alles 6 õhtul ja aega surnuks lüüa palju. Või siis nautida kohalikku ümbrust. Linnas vaatamisväärsusi oli, ka Eesti lippu märkasin tee kohal lehvimas teiste seas.
Üksildane uitaja Karlshamnis
Laagrikohaks valisin sedapuhku meresopi ääres oleva pargi, mis asus praktiliselt keset linna. Telgi panin üles kell 22, kui inimesi peaaegu enam ei liikunud ja piisavalt hämar oli ümberringi. Ilma tseremooniata ja süüdimatult. Kaaslasteks kivid, puud, meri ja suurest põuast kollaseks tõmbunud muru. Oli näha, et põud hakkas loodusele üldse liiga tegema. Meri oli sile ja rahulik. Kodu keset linna, osa 2.
Õhtul oli nii…
…ja hommikul naa
Kodu keset linna