Kella 5 ajal hommikul kuulsin kahtlast krabinat telgi katusel. No äkki tuul krabistab, mõtlesin unelevalt või unistasin mõttes. Aga ei, vaatamata Yr.no eilsele vihmavabale prognoosile oli siiski sadama hakanud. Vaatasin telgis hommikust prognoosi ja midagi head seal enam polnud. Ilmselt oli Yr.no salaagent Kristianstadis aknast välja vaadanud ja neile edasi öelnud, et sajab. Peab nentima, et oli üsna katsumusterohke päev, eelkõige moraal pandi proovile. Eile just oigasin, et kuum kurnab ja näe, kohe ongi karistus käes – sõida siis vihmaga, kui kuum ei sobi.
Kiirelt said kodinad kokku pakitud ja märg telk kotti, siis tuli veel asjad ja ratas trepist üles silla peale tagasi vedada ja minekut teha. Esimese hooga linna kohvikusse hommikukohvi jooma ja edasisi plaane sättima. Kusjuures saiakesed olid siin väga head!
Eile lootsin, et silla all oma istungit pidamas käinud seltskonna järel taara koristamine annab karma ees plusspunktid, aga võta näpust. Sain ikka oma karistuse kätte, nagu kord ja kohus. Lausvihm. Looduse krooni (millise aunimetuse inimene on endale igaveseks ajaks omistanud) auväärse esindajana peaksin olema õnnelik, et loodus saab vahepeal juua, aga pidin hapral hetkel tunnistama, et mu empaatiameel pole veel nii kõrgele levelile arenenud. Eestlasele omaselt sai ikka kiruda ja vanduda seda ilma. Ja kuna teeolud olid sellised kesisevõitu, siis võttis kogu see liikumine tavalisest rohkem aega.
Tee oli täna ikka erakordselt pikk ja sadu ei tahtnud ka kuidagi järele anda. Vahepeal tegin lühikese kuivamise peatuse katuse all laua taga (kunagi oli seal olnud kohvik nimega Rock´n´Roll). Näkineiu skulptuur istus nagu valatud seal ees. Koorisin oma pealmised hilbud maha. Peab nentima, et kui nutitelefoni navigeerimiseks kasutada, siis vihmaga on sõitmine üks rist ja viletsus. Kuidas sa seda telefoni kasutad, kui kogu aeg nagu pangest kallab ja endal näpud ka märjad. Eriti ärritav on see linnas liikumisel.
Näkineiu keset maismaad vaatamas igatsevalt mere poole ja taevas nuttis
Hommikupoole olid vähemalt teeolud väga head, puha asfalt ja rattatee. Vahepeal võis mu matkaraja kaardilt arvata, et GPS aku on tühjaks saanud ja näitab pikka jutti ühest kohast teise. Tegelikult siin vahepeal olidki teed jälle sellised. Nagu ka üks päev varem. Aga teeolud muutusid sama kardinaalselt kui ilm võrreldes eilsega. Täielik võsa oli vahepeal. Tekkis tunne, et olen kuugli mapi abil kohaliku RMK matkaraja üles leidnud. Selle vahega, et siin võid valida, kas oled ratta või hobuse sadulas. Ja siis sõidad põhimõtteliselt vees või mööda mättaid.
Tee hobustele ja jalgratturitele
Järjekordses kuivapeatuses tuli kari noori vasikaid ja mullikaid mind uudistama (nii oma 15 pead oli kindlasti). Üks hüppas suurest erutusest korraga kõigi nelja jalaga õhku. Kui minema hakkasin, siis jooksid kõik mul oma karjamaa äärt mööda järele nagu koerad autode järgi lippavad. Päris lõbus vahepala oli see vihmasele ilmale.
Mis siin sünnib? Kas teil pole häbi mitmekesi ühe rattamehe kallale kippuda?
Aga võsatee jätkus samas vaimus edasi kuni järgmise suurema asulani nimega Hörby. Lõunapaus. Enne söögikohta sisenemist võtsin helkurvesti ja kilejope ära ja püüdsin natukenegi ennast kuivemaks väänata. Inimesetunne tuli tagasi. Soe tee ja soe söök olid head, aga teadmine, et Lundi linna oli ikka veel 40 km sõita (tänane eesmärk), ei teinud tuju paremaks. Tegin aga otsuse nii, et magan siis täna sisetingimustes ja broneerisin Lundi hostelli koha 4-ses ruumis. Valikuvariante eriti polnud.
Pärast igavikuna näivaid kilumeetreid ja tunde jõudsin lõpuks Lundi. Isegi vihm hakkas viimaks üle jääma (fikseerisin vihma lõppemise kellaajaks 18.30, st üle 12 tunni oli loodus järjest oma “lilli”, sh mind, kastnud). Aga kesklinna sisenedes tabas mind kohe vasikavaimustus ja kogu see päevane märgollus ja jant oli unustatud. 11.-12. sajandist (ehitatud 1090-1145) pärit katedraal on seal eriti võimas, aga muu arhitektuur siin paneb samuti käsi kokku lööma rõõmust.
Lundi katedraal
Lisaks on see hostel, kuhu ma maandusin, Lundi ülikooli õigusteaduskonna hoone kõrval. Võib neid juristihakatisi kadestada küll, sest hoone on ikka väga muljetavaldav. Pikema tiiru linnas jätsin siiski järgmiseks päevaks, lootuses kuivemale ilmale. Leidsin eelviimasel Rootsis viibimise päeval oma lemmiklinna selles riigis. Elanikke on siin 89 000. Lund on Rootsi vanimaid linnu, mis arvatakse olevat asutatud 990. aasta paiku Taani kuninga Harald Sinihamba ajal. 1720. aastast kuulub Lund ametlikult Rootsile. Lund on loomulikult teada tuntud ülikoolilinn. Lundi Ülikool on asutatud aastal 1666 ja on tänapäeval Skandinaavia suurimaid haridus- ja teadusuuringute asutusi. Lisaks on tähelepanuväärne, et 1085. aastal rajatud Lundi Katedraalikool on Skandinaavia vanim kool.
Veel üks huvitav fakt, et 1716-1718 elas Lundis kuningas Karl XII, kellel ka Eestiga omad seosed. Eesti Maja on ka Lundis.
Hosteli valik sai tehtud muidugi hinna järgi ja see asub täpselt kesklinnas. Administraatorit ei olnud. Sisenemiseks saadeti SMS-ga välisuksekood ja toauksekood. Alguses tulid mulle majas vastu palju musti poisse ja kõrvu hakkas ka vene keel. Tuba kandis nime Celsius. See oli üldse teenindajatevaba hostel. Ise vaatad, kuidas saad. Ratta sain ajada hoovi, kus hakkas kohe silma eesti numbriga auto kõrvuti Läti numbrimärki kandva mersuga. Kahtlustasin, et siit ka vene keel tuleb.
Kokkuvõttes võib öelda, et oli parasjagu katsumusterohke päev oli nii kehale kui vaimule. Aga Lundi linn suutis kõik jälle ilusaks teha. Linnast lähemalt veel järgmises üllitises.