Hommikul veel kord karsumm merre (hea on merre ujuma minna, kui 5 sammu astud ja vesi rinnuni), asjad kotti ja teele. Hommikusöök lükkus edasi, kuna mul läks eile meelest poest saia osta. Mis sa sest singist ja kurgist ikka niisama närid. Aga 1 km leidsin hea koha söömiseks. See paistis olevat selline kodune toitlustus ja oligi täitsa mõnus seal istuda, süüa ja kohvi juua. Mis siis, et õues oli juba 30 kraadi sooja.
Nagu öeldakse, siis kes see ikka su elu põnevaks teeb, kui sa ise ei tee. Suutsin nimelt üsna varsti õigest teejupist mööda panna, kuna mõtted olid juba kuskil kaugemal ees minust. Oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama. Et mitte tagasi sõita tuli leida uus skeem õigesse kohta jõudmiseks. Kuugli mapp näitas suuna kätte ja tuld. Mingi hetk pärast korraliku väikese asfalttee pealt maha keeramist tundus, et ees oli dead end (“surnud lõpp” ehk maakeeli koht, kust edasi minna ei saa) ja tee viis mind mingi maja juurde. Aga ei, heina sees läks siiski edasi ka vaevu märgatav rada. Või pigem traktori jäljed, kus traktor kunagi võis olla 3-4 korda läbi sõitnud, et põllule minna. Vana usaldusväärne Kuugli mapp aga ütles, et kõik õige ja mine edasi.
“rattatatav tee” Saksamaal
Ei hakanud risti ette lööma ka ja läksingi, sest tagasi ei tahtnud ka keerata. Nii et siis heintesse ja võsa vahele. Püüdsin alguses küll sadulas püsida, aga 100 meetrit tuli ratast käe kõrval ka lükata. Aga välja end lõpuks murdsin. Kui uuesti asfaltteele jõudsin oli pääsemise tunne. Samal ajal pööras teelt sinna, kuhu ma just tulin, traktor. Traktorist vaatas mind sellise näoga, nagu oleks tahtnud küsida legendaarse küsimuse: “Kuda sa lilleke siia sattusid?” Ma oleks temast ka täitsa aru saanud.
Seljataha jäi ka see teejupp
Saksamaale jõudes on algusest peale üks rist ja viletsus leviga olnud, kuna Taani piir on endiselt päris lähedal teisel pool meresoppi. Endiselt pidevalt teavitati mind, et olete saabunud Saksamaale ja siis jälle, et olete saabunud Taani. Kõnehinnad on Euroopa Liidus pärast 15. juunit 90 % odavamad, aga mis sest kasu on, kui enamus ajast näitab telefon, et NO SERVICE! Thank you.
Vaikselt omasoodu edasi kulgesin. Vahepeal jäi teele ilus vana veski aastast 1841.
Olen pidevalt matka jooksul tuule pärast vingunud. Täna aga kiitsin tuult taevani. Jahutas kuumust väga hästi, kuigi ka kiirust pidurdas. Aga mul ju aiga om! Kella 3 paiku päeval jõudsin Kappelni linna. Kui eile ja täna oli ohtralt tõuse ja laskumisi, siis Kappelni linn asub 9 m kõrgusel merepinnast. Aga tundub, et väga teretulnud ma selles linnas vist polnud. Juhuslikult sattusin rattatöökoja peale, mille juures üks härrasmees vastas mu abipalvele lihtsa ja selge NO! Ega ta minust vist kõike aru ei saanud, kuigi proovisin ka saksa keelt purssida. Ju ta ei viitsinud minuga jännata. Läksin siis söögipoolist otsima ja leidsin Aurora nimelise koha. Süüa nad seal enam ei andnud muidugi, küll aga võtsin siis neilt elektrit oma panka. Plusspoolele võis kanda selle, et kuigi olin läbinud mitmeid asulaid täna, siis pangaautomaadi leidsin alles siin. Asi seegi.
Süüa oli ka siiski vaja. Selle leidsin ühes teises toitlustusasutuses, mille teenindajad samuti just erilise sõbralikkusega silma ei paistnud. Sellegipoolest sain 7 euro eest sooja söögi kätte. Ja siis läksid taevaluugid korralikult valla. Istusin, sõin, tegin õlle ja ootasin. Mõtlesin, et kuhu siis täna oma santlaager püsti panna. Taevas oli täiesti halliks tõmmanud. Samal ajal laadisin oma akupanka, et hiljem oleks, kust omakorda telefoni ja GPS seadet laadida. Üks hetk tuli ettekandja aga minu juurde ja teatas, et ma võiks kolida oma õllega puki peale, mis asub baari ääres. Mis siis, et kõrvallaud oli ka täitsa vaba ja nii suurt tungi polnud. See oli mulle märguandeks lahkuda, Minu õnneks oli selleks ajaks paduvihmast vaid tibutamine alles jäänud, nii et oligi paras aeg uttu tõmmata sellest külalislahkuseta linnast.
Mõni kilumeeter hiljem jõudsin mere äärde. Huvitav, et ilma suhteliselt trastiline muutus (+30 pealt kukkus paari tunniga temperatuur + 19 peale) polnud inimesi mõjutanud rannast ära minema. Märkasin silti, mis viitas koerte randa (hundestrand), läksin vaatama. Piki randa jooksis kergliiklustee, kus inimesed jalutavad, jooksevad ja koeri kus…pissutavad. Otsus oli konsensuslik (vastu ei hääletanud keegi), et siia ma telkima ka jään. Matke mind või koos rattaga. Pimedaks hakkas vaikselt minema. See polnud mul ju esimene kord üsna avalikus kohas telkida. Mis siin ikka saab juhtuda – ühel pool karjamaa, teisel pool meri, kolmandal ja neljandal pool küll inimesed, aga ohutus kauguses ja mida kell edasi, seda vähem. Kuigi neid vaikselt ikka tilkus veel ühelt ja teiselt poolt. Aga mulle täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee.
Öömaja koerte ranna kõrval