Ööbimise koht Kieli kanali kaldal oli väga mõnus. Võiks öelda isegi erakordselt mõnus, arvestades asjaolu, et Saksamaal on päris raske leida sellist ägedat vaba platsi, kuhu telk üles panna. Kui kell 5 hommikul hakkasid tohutud kaubalaevad hirmsa mürinaga mööda liikuma (see võttis neil ju aega, sest liikumiskiirus võib seal olla kuni 15 km/h). Samal ajal ületasid tohutu kolina saatel silda ka rongid. Aga see oli väike asi, eilne õhtu oli täielik nauding.
Hommikul läks selline elukas mu telgi eest mööda
Hommikul ronisin telgist välja hetkel, kui üks jaht minust möödus. Lehvitasime jahi seltskonnaga üksteisele rõõmsalt. Kell oli umbes 9, nii et nende päev oli ilmselt ammu juba alanud. Mina ringutasin, nemad naersid.
Aga hommikul sadulasse asudes koitis ka tõehetk. Nimelt oli küll õhtul tore alt kõrget silda imetleda, aga hommikul oli vaja sinna üles kogu oma killavooriga ka ronida. Mul oli kaks varianti – kas minna tagasi sealt, kust eile tulin ehk ringiga või minna raskema vastupanuteed ja pressida otse üles. Et oleks huvitavam, siis valisin teise variandi ja proovisin Kuugli mapi pakutud otsemat ja järsemat varianti. Parajad jõu ja ilu numbreid tuli teha, et ratas üles sillale sikutada. Sain vere igatahes käima. Mingi koht oli nagu bobisõidu renn, kust tuli ratast üles trügida. Igatahes fun!
Tee sillale
7 km pärast jõudsin Kieli. Vanalinn erilist muljet mulle ei avaldanud, seega seal palju aega raiskama ei hakanud. Eesmärk oli hoopis üles leida interneedusest välja otsitud rattaremondi töökoda, mil nimeks Fix Your Bike. Nime järgi eeldasin, et räägitakse ka inglise keelt. Probleem oli juba mulle tuttav, kuna sümptomid täpselt samad, mis enne Vaasat. Ehk siis keskjooks jälle lahti. Lootuses, et kõigest lahti ja mitte katki. Ja nii ka oli. Meistrimees keeras keskjooksu oma kuldvõtmekesega kinni, maksin talle nö kohvifondi sümboolsed 2 eurot ja sain õnnelikuna uuesti teele asuda. Küll oli hea sõita vaikuses, nii et Tuulemurdja pidevalt oma kurba serenaadi ei laula. Ta kurivaim ei pea ju viit, rütmitaju on null ja ilmselt on karu talle pedaali peale astunud.
Elektridefitsiit hakkas jälle kimbutama. Nii suri mu GPS seade juba Kielis välja ja ülejäänud rada see päev jäi kaardistamata. Sestap märkisin teema pealkirjas üles kõik läbitud kohad. Nagu näha, siis sain üsna ranniku lähedalt sõita.
Rahulikult kulgedes jõudsin üks hetk mingi keelumärgi ette, mis teatas, et olen saabunud Saksa Bundeswehri sõjaväeüksuse ukse taha. Lisaks oli sissesõidu keelu märk ka tankidele. Vana ja roostes küll, aga ikkagi kehtiv.
Bundeswehri väravas
Kuugli mapp ütles mulle aga endiselt, et kõik on õige ja võid edasi minna küll. Tekkis tunne, et tahab must vist lahti saada, kuna olin ta ilmselt surmani ära tüüdanud – kogu aeg pöördun abisooviga tema poole. Seisin just seal pisut segaduses olles ja nuputasin, et kus ma valesti olin tulnud, kui minu juurde sõitis üks eakas rattahunt maanteerattaga. Selgitas mulle puhtas saksa keeles, et ma oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama. Kahjuks jäi vastav silt mul nägemata ja omateada olin nagu õigel teel. Õnneks polnud siiski hullu häda, sest kõrvale pööras kohe väiksem tee, mille kaudu õnnestuski õigele rajale naasta.
Õhtu saabudes hakkasin otsima iseseisvalt kohta telkimiseks, aga ebaõnnestunult. Võimatu oli kuhugi minna, omades kõrgelennulist soovi vett ka ihule saada, olgu merest või dušist. Hakkasin aru saama, et Saksamaal peab mere äärde pääsemiseks minema kas kämpinguplatsile (seda ka ette broneerides), avalikku randa või olema lind. Sest kilumeetrite kaupa olid siin vaheldumisi kas rand või kämpinguala, sekka ka lindude kaitseala ja taas rand. Küll tundsin sellistel teedel puudust Eestist, kus saad mere äärde minna, kui tahtmine tuleb, ilma et peaks selleks beachile või kämpingusse minema.
Lõpuks tulid vastu 3 kämpinguplatsi – esimene neist oli juba täis, teises polnud ühtegi inimest, kellega rääkida. Ka kolmas paistis olevat suletud, ainult üks tüse vennike istus maja ees ja suhtles oma nutitelefoniga. Minu õnneks selgus, et tegu oligi kämpingu asjapulgaga, kellega ööbikohast rääkida. Saksa keeles ajasime oma jutud ära ja telkimiskoha ka sain. 25 eurot tuli maksta deposiiti, viit väike vääritimõistmine tuli, aga ei midagi hullu. Hommikul maksti see raha tagasi, millest lahutati duši eest 60 senti (selle fikseerimiseks peab seal duši alla minnes kasutama spets vidinat, mis ütleb, et 6 minutit läks käima). Ja siis esitati arve 9 eurot. No pole paha, poole odavam kui Soomes ja kolm korda odavam kui Rootsis. Olin muidugi nõus, sest oleme ausad, sellise ilmaga tahaks päeva lõpetada ikkagi mingi veeprotseduuriga. Telgi sain üles peale kella 9. Siis kebisin duši alla ja otsima võimalust telefoni laadimiseks. Võimaluse leidsin teenuste majast pesumasinate ruumis ja sinna oma telefoni juhtme otsa ka jätsin. Hiljem võtsin oma kaks õlut ja läksin istusin selle teenustemaja ette pingile, tegin matka kohta märkmeid ja kuulasin klappidest musa. Samas panin laadima ka akupanga. Sellel kämpingplatzil oli kõurikute osakaal oluliselt suurem kui varem. Ühed olid mingi laagri siia korraldanud. Hommikul selgus, et need mürakarud olid kristlikust noorteühingust siia tulnud. Paistsid silma erilise käraga. Esimest korda nägin seal kämpingus ka seda, et koertele on eraldi duširuum ehitatud. Ei tea, kas teisi neljajalgseid nagu kodulaama või minisiga ka sinna lubatakse?! Samas loogiline, et kui on eraldi rand käppadele, siis olgu ka duši võimalus. Äkki on see Eestis ka juba olemas, ei tea.
Iga riik, kuhu olen jõudnud, oli siiamaani millegagi üllatanud. Saksamaa tohutud rahvamassid kämpinguplatsidel suutis mind samuti üllatada. Tuhanded inimesed on nõus puhkuse veetma kohas, kus pole ruumi ümbergi pöörata. Hommikulgi (kella pealt sain teada, et oli teisipäev) ühed noored broneerisid kämpingukoha laupäeva õhtuni. Need alad on nii suured, et WC-sse minnakse rattaga. Selleks vist rattad neil haagissuvilate küljes kaasa ka veetakse, et ei peaks kämpingus jala käima. Olles riigis mitu päeva, saad üha targemaks, kuidas siin elu käib. Igaühele oma.