Kämpingualalt lahkumisega hommikul kiiret polnud. Polnud üldse kiiret kuhugi. Vaikselt tiksusin oma rutiinsed tegevused ära ja tegin, et kaon. Nad pole mind näinud.
Kell 12 läbisin linna, millel nimeks Oldenburg in Holstein ja 15.30 olin juba Neustadt in Holsteinis. Neustadt tähendab tõlkes uut linna . Ja tõesti uus ta on, alles aastal 1244 asutatud. Tegu on sadamalinnaga ja ka kalapüük paistab oluline tegevusala olevat.
Linna sisse sõites sain kohe ühelt hallipäiselt proualt riielda, et sõitsin rattaga vales kohas. No on ikka lurjus, ei märka õigel ajal teisele poole teed minna! Samas oli mul just sel teepoolel asuvasse tanklasse asja. No ei ole seda taipu antud, nagu vaja oleks, mis sa teed ära. Antagu vaesele hulkurile andeks. Tanklas voolas aga 0,33 l coca-cola 5 sekundiga lipsu taha nagu kerisele. Nii suur janu oli ja tahtsin midagi suhkruga. Tee peal hakkas juba soe vesigi mekkima. Edasi sattusin suvaliselt teed valides meresopi äärde, kuhu pingile maandusin jalga puhkama. Minu kõrvale saabus kohalik taat, kes hakkas mingit kapsakonservi moodi asja (sauerkraut?) sisse uhama. Lehk tuli sealt igatahes nii hull, et liikusin kiiremini edasi kui olin plaaninud.
Bistroosse seadsin ennast natuke kauemaks sisse, seal avanes võimalus ka akupanku laadida. Tuleb tunnistada, et minust oli saanud elektrisõltlane, igal võimalusel kasutasin juhust laadimiseks! Kuskile kohvikusse sisenedes kontrollisin esimese asjana maniakaalselt ringi vahtides, kas siin pistikupesi on. Aga ei unustanud ka ennast laadida, sest sealne lihtne roog (praekartulid, praemuna, vorstitükid ja hapukurk) oli parimaid, mida matka kestel saanud olin! Nii vähemalt see tol hetkel tundus.
Lõpuks oli taas aeg leida koht, kuhu telk üles panna. Kuna eile oli kämpinguplatz üsna soodne otsustasin täna kasutada sama varianti. Mere lähedus on nii ahvatlev ju. Mere ääres oli kõrvuti 5 kämpinguplatsi, nendest neli esimest olid juba pilgeni täis. Viimase puhul oli vähemalt inimene olemas, kellega suhelda ja kelle käest küsida. Nooremapoolne hipivälimisega mees suhtus minusse õnneks sõbralikult ja ütles, et leiab mulle midagi. Leidiski, aga isegi see oli võimalusega, et keegi tuleb samale platsile veel. Muidu on tavaliselt kämpingutes eraldi platsid telkidele ka, aga sellel platsil siis mitte. Hetkel oli mul ükskõik, kui palju inimesi seal on, tahtsin lihtsalt asjad maha panna ja vette minna. Kannatas olla ja mereski käia. Plats oligi täiesti välja müüdud. Näide sellest:
Neustadt in Holstein kämping
Mõtlesin siin, et tegelikul ma ei kadesta sakslasi, olgu neil raha palju tahes. Vabadus minna ja olla ning vaba ruum hingamiseks maksab rohkem.