Hommik kämpinguplatsil oli hämmastavalt vaikne. Päike oli see, mis mind üles ajas ja sundis praeahjust välja tulema. Panin asjad kokku ja läksin Neustadti tagasi, istusin jälle pargipingile mere ääres, kus eelmiselgi päeval sai jalga puhatud, olin lihtsalt niisama. Vaja oli mingi generaalplaan välja mõelda, mida enne Rostocki jõudmist siis teha. Samuti kiikasin Rostock – Berliin rongiühenduse teemat. Aeg on raha, nagu meil Euroopa Liidus kombeks – kui tahad 2,5 tunniga Berliini jõuda, siis maksad pileti eest 44 eurot, kui aga oled nõus nõksa kauem sõita ehk 3,5 – 4 h, siis pääsed alla 30-eurose piletiga.
Tänase sõidu kohta vaatasin kaardilt, et peaks tulema mõnus mereäärne kruisimine. Mere äärt mööda tee kulgeski, aga see oli ikka metsik, mis seal teel toimus. Kruisimisest polnud juttugi. 15-20 km oli seal ainult puhast randa, kus meeletud rahvahordid liival lösutamas, ringi töllerdamas või vees sulistamas. Loodus Saksamaal juba tühja kohta ei salli! Kõik kohad olid inimesi täis, kust läbi sõitsin. Ei olnud mugav sõita, ei olnud. Mingi 12-13 km sain ise “nautida” seda rannariba, aga silmaga oli näha, et see rand on veel oluliselt pikem.
Teele jäi linn nimega Travemünde. See kuulub Lübecki haldusüksuse koosseisu ja asub Trave jõe suudmes Lübecki lahe kaldal. Trave jõgi oligi väike komistuskivi ja mõttekoht – kas minna laevaga üle või sõita rattaga ringi. Otsustasin ilma laevata seilata ja jääda rattale truuks.
Jõudsin läbi ilusa allee kohta, kus 1945-1951 oli suur põgenikelaager, kus käis läbi üle miljoni inimese. Oli neid, kes teeninud Wehrmachtis, samuti sõjapõgenikke ja idaaladelt sunniviisiliselt ümberasustatud inimesed. Seda nimetati Pöppendorferi laagriks. Säilinud sellest laagrist pole midagi, aga teedevõrk oli nagu ruudukujuline võrgustik. Sõitsingi mööda seda teedevõrku paksu ja võimsa metsa vahel. Nägin seal muuhulgas sajandeid tagasi maha pandud kivipurakat, mis tähistas Lübecki linna ja Oldenburgi vahelist piiri.
Teel ööbimiskohta
Saksa sõjavangide laager 1945-1951
Tee ääres oli omapärane katusealune, mis on kellelgi õnnestunud otsast ka põlema panna. Aga hakkas silma. Metsa all vana laud pingiga, nii et otsustasin siia jääda tänaseks. Vahelduseks rahvamassidele ka metsa ja loodust. Vaikust metsas siiski eriti ei kuule, sest loodushääli on nii palju. Aga mõnus vaheldus on. Tühja täna sest hügieenist ja veest, olen metsaline ja õige metsaline ikka haiseb. Mu rattal on RMK kleeps “metsaga mestis”, nii et sobisime Tuulemurdjaga mõlemad sellesse keskkonda.
Kodu – köök ja elutuba ning taga magamistuba