Käesolevat kirjatükki sain sisse klõbistada hakata alles 2 päeva hiljem. Küll olid kõik akud tühjad, siis ei olnud lihtsalt levi (Waldhuseni metsade vahel) ja lõpetuseks said klaviatuuri patareid ka veel tühjaks. Nii et mul 3 päeva näpud juba sügelesid, et saaks jälle kirjutada. Järjekordne sõltuvus matkalt koju kaasa võtta – grafomaania.
Nüüd siis sinna, kus poolei jäi. Äratus toimus lindude ühendkooride valju laulu saatel. Üks isend laulis seejuures erakordselt kõvasti ja valesti, aga no vähemalt püüdis julgelt.
Kuna eile sai juba suund Lübecki peale võetud, siis tuli sealt ikka läbi sõita, kuigi matkateele ta mulle otseselt jääma ei pidanud. Kella poole 1 paiku rahvast pungil täis hansalinna (ametlik nimi linnal ongi die Hansestadt Lübeck) sisse veeresingi. Hansalinnale vääriline arhitektuur torkas kohe silma, ilus vanalinn. Sisenedes vanalinna läänepoolset piiri tähistavast Holsteni väravast nägin ladinakeelset kirja – Concordia Domi Foris Pax. “Harmony inside. Peace without”. Värav on ehitatud aastal 1464. Tänapäeval peetakse seda üheks linna sümboliks.
Holsteni värav.
Lübecki puhul on tegemist suure linnaga, kus elanikke üle 200 000. Ja asutatud on see aastal 1143. Holsteini krahv Adolf II poolt. Alates 14. sajandist oli Lübeck Hansa Liidu pealinn. Vanalinn on seal muidugi uhke ja kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Saksa keisri Wilhelm I ja Saksamaa ühendaja Otto von Bismarcki skulptuurid uhkelt vastamisi seismas.
Wilhelm I
Otto von Bismarck
Lübecki linnaõiguse (Lübecki õigus oli keskajal Mandri-Euroopa linnades kehtestatud ühtne õigusnormide kogumik) said keskajal Eesti hansalinnadest Tallinn, Rakvere ja Narva. Muuseas, just Lübeckist oli pärit Tallinna Niguliste kiriku seinamaali “Surmatants” autor Bernd Notke.
Lübeckis sai päris pikalt ringi vaadatud, aga saabus aeg ka lahkuda. Üldiselt oli nüüd päevades passimist omajagu. Kui läbisõit väike, siis kippus päev venima. Sain end lohutada sellega, et pärast põiget Berliini saan kõvasti jalgadele valu anda nii et vähe pole. Siis juba selge siht silme ees – Eesti ja minu inimesed.
Teepeale jäi väike linn nimega Selmsdorfi, kus tegin väikse söögipeatuse. Menüüks mingi töötlemata kala praekartuliga. Päris hea roog vahelduseks. Sain seal ka pangale elektrit lisada. Intressivabalt ja lahkelt lubati. Võrdluseks näiteks sama väikses linnas Dassows teatas ettekandjapreili mulle, et neil pole sellist vaba kohta, kus laadida saaks (kuigi nägin, et on). Hiljem tuli spetsiaalselt minu juurde selgitama, et ta ei tohi mind aidata. Peremees on vist kuri kubjas seal. Selline asi juhtus esimest korda matka jooksul, kus ränduril ei lubata telefoni laadida.
Tee Dassowst edasi Grevemühlenisse oli paras kolgata tee. Ma ei tea, miks rattateede projekteerija ratturid sinna liiva sisse saatis, kuigi selleks poleks vajadust olnud. Rööprähklesin ja sajatasin seal liiva sees mehemoodi. Sunniks selle teemeistri ise ka selle raja rattaga läbima, maanteerattaga ja sadula võtaks ära. Sellised veidi sadistlikud mõtted tulid seal pähe. Jälgedest oli näha, et keegi oli enne mind ka seal rattaga maadelnud. Aga noh, lõpuks higist leemendades kohale jõudsin. Võtsin kohalikus toitlustusasutuses midagi hamba alla ja siis juba kohta otsima.
Selleks õhtuks laagrikoha leidmine kuulub taas maailmaimede hulka. Keerasin suurelt teelt maha ja läksin päris umbes mööda järve äärt metsarada pidi ja vaatasin, et mis saama. Ja ennäe imet, leidsin majadest jupp maad eemal katusealuse laua ja pingiga koha. Vettesiirdumise võimalusega. Puude varjus. Perfekto. Gracias.
Ööbimiskoht. Kõigi mugavustega.