Hommikul oli mõnus chill. Temperatuur kohe varakult ja vilus +30 kraadi. Ärkasin, ringutasin, sõin, ujusin. Lugesin natuke ka raamatut laua taga. Ikka Hardo Aasmäe kirjutatud ja Juku-Kalle Raidi poolt pärast Aasmäe surma avaldatud lood riikide mõttetusest. Humoorikas, irooniline ja samas väga informatiivne raamat.
Kell 14.30 jõudsin järgmisse Hansalinna Wismarisse, Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Seal on sama äge vanalinn kui Lübeckis, aga väiksem ja vähem rahvast sagimas. Elanikke on Wismaris 43 000. Asutatud 1226. aastal. 1632-1903 kuulus linn aga hoopis Rootsile. Leidsin hiiglasliku katedraali kõrvalt silla postidel paigutatud pronksist põrsaste skulptuurid ka üles, mida sai 10 aastat tagasi toimunud rattamatkal jäädvustatud.
Pronksist põrsake
Gooti stiilis Marienkirche (St Mary`s) kirik Wismaris 13. sajandist
Pärast vaatamisväärsustega tutvumist tegin Wismari kõrtsis taas pikema pausi. Kurk kuivas ja telefon ka “kuivas”. Vist läks see paus isegi liiga pikale. Igatahes muutus personal minu suhtes juba kahtlustavaks ja närviliseks, kui üle 2 h juba istunud olin. Ei tea, mis plaanid sel karvikul olla võivad ju. Äkki avastas, et raha polegi ja haub nüüd plaani, kuidas külma teha. Igatahes lisaks mind eelnevalt teenindanud neiule ilmus lõpuks lagedale vanem lugupeetud härrasmees (ilmselt mingi ülemuse moodi tegelane) uurima, et kas mul on kõik hästi ikka. Lisaks talle ilmus veel üks kuli ja oli valmis mulle arve tooma. Ajas pisut muigama mind see sebimine. Samas võis neist aru saada, kui end peeglist vaadata. Mina aga võtsin lihtsalt viimast akupanga ja telefoni laadimisel. Ehk tegin neile elektriga ikka külma!
Õhtuks võtsin ette tee saare peale nimega Poel. Saar on 36 km² suur ja asub Wismari lahes. Elanikke 2500, aga suvel ilmselgelt on seal rahvast oluliselt rohkem. Saarele pääseb teed mööda. Mul sinna muidu asja polekski olnud, aga mõtlesin, et aega on palju ja ehk õnnestub sealt kena ööbimiskoht leida mere ääres. Ja ma tulistasin puusalt jälle kümnesse. Aeg oli meeldivalt hiline ja rahvahordid juba vähenenud. Sõitsin Kirchdorfi nimelisest asulast läbi ja paar kilumeetrit edasi tuli vastu rand. Kaardilt nägin, et mööda mere äärt läheb metsast väike rada edasi ja päris pikalt. Sõitsin sealt edasi ja peagi leidsin taas ühe katusealuse laua ja pingi panga ees. Väga ilus koht päikeseloojangu imetlemiseks, mida ma muidugi varsti sain mõnuga ka nautima hakata. Telgi panin alles hämaras üles ja ühtegi probleemi ei tulnud. Vaata ja naudi. Ainult kurjavaimu levi oli selle paiga hüljanud, nii et kirjutamismaniakk pidi jälle tühjade kätega jääma ja tahvli ilusasti kotti tagasi panema. Saalomon Vesipruul tuli meelde, kes oma puu otsas inspiratsiooni otsides kurja saatust kurtis ja Jaan Tatikat kirus, et see temal suurt teost kirjutada ei lasknud. Eks siis sai lugeda raamatut, vaadata pangalt päikeseloojangut ja paar õlunaadi sisse endale installeeerida. Ja mis sel elul nõnda viga on.
Lustimisvahend telgi lähedal
Elu on lill!