Oh sa juudas, kuidas tuul öösel telki tuuseldas! Tundus, nagu üritaks mind sealt välja raputada, aga õnneks pidas telk vapralt vastu tuule rünnakule ja püsis kindlalt. Tuul püsis hommikul sama kindlalt ja saatis veel päris pikalt mind. Päevaplaan nägi ette jõuda õhtuks Warnemünde linna, et sealt järgmisel päeval Rostocki rongile minna. Ainult see pisiasi oli jäänud kahe silma vahele, et rongisõiduks on piletit ka vaja endale ja rattale. Mul oli olnud terve ilm aega seda varem teha, aga ikka tuleb jätta viimasele minutile ja sedagi pühapäevasel päeval.
Tee Warnemündesse (jah, Ostseebad Warnemünde)) jooksis mööda mere äärt ja see oli muidugi totaalselt ülerahvastatud, alguses jalakäijatega mõni kilumeeter ja edasi jalgratturitega. Nagu oleks roheliste rattamatk käimas, kus sõit kahesuunaline. Ühest seltskonnast möödudes kostis sealt noore naise suust häbelik “tere!”. Oli täitsa tore seda kuulda, kuigi täpselt ei tuvastanudki ütlejat rahvasummast.
Warnemündes läksin kohe ühte kallisse toitlustusasutusse einestama, ühtlasi oli vaja ka Deutsche Bahni (Saksa Raudtee) infotelefonile helistada. Samal ajal möödus sealt mingi suuremat sorti rongkäik, mis samas kiriku juures platsil miitinguks lõppes. Osalemas kõiksugu värvikat rahvast – punkarid, vikerkaarevärvi lippudega rahvas, sisserännanud jne. Siltidelt võis lugeda, et see üritus oli pagulaste toetamiseks. Hiljem selgus põhjus, miks seda meeleavaldust meeletul hulgal politsei eriüksuslasi turvas ja osa linnast üldse ajutiselt suletud oli. Nimelt samal ajal toimus linnas ka teine meeleavaldus, mis oli pagulaste ja Saksamaa migratsioonipoliitika vastu suunatud. Korraldajaks üks kohalik radikaalsemat sorti partei, mis rahva seas aina toetust suurendab. Umbes meie EKRE moodi asi. Minu nähtud meeleavaldus oligi sellele seltskonnale vastukäiguks ja protestiks ning politsei oli toodud neid seltskondi omavahel lahus hoidma. Tundub, et õnnestus.
Küll aga ei õnnestunud minul DB infoliini inglise keelt valdava isikuga kontakti saada, kuigi hoiti liinil oma 15 minutit. Hiljem selgus, et inglise keeles saab pühapäeval infot vaid kella 13-ni. Seega oli mul nüüd valida, kas minna homme lihtsalt rongi väljumise ajaks raudteejaama lootes parimat või muuta plaane ja sõita kohe Rostocki raudteejaama välja ja osta pilet kohapeal kohe ära. Warnemündest Rostocki oli oma 11-12 km. Valisin igaks juhuks teise variandi ja suure tõenäosusega oli see ka õige otsus. Raudteejaamas ei osatud minuga inglise keelt rääkida ei infopunktis ega ka piletikassas, seega tuli mul pileti saamiseks saksa keelega kuidagi hakkama saada. See ka õnnestus ja pilet oli käes nagu niuhti, hind 27 eurot mu enda ja 5,50 Tuulemurdja eest. Arusaamatuks jäi vaid see, miks ma internetist rattale piletit osta ei saanud sellele rongile, aga kohapeale tulles probleemi polnud. DB lehel oli kirjas, et rattakoht tuleb reserverida päev varem, kuid süsteem piletit broneerida ei lasknud. Nagu selgus, siis kohad müüdud polnud.
Vahepalana meenutus 10 aasta tagusest rattamatkast Saksamaale. Saabusime tollal sõber Meelisega laevaga Tallinnast Rostocki, jõudes kohale õhtul pimedas. Kus sa võõras linnas selle pimedaga oskad minna? Sadamast väljudest nägime üht üsna tihedat põõsastikku, mille varju telgi ka püsti panime. Hommikul saime aru, et tegu oli ikkagi sisuliselt Rostocki kesklinnaga, aga saime segamatult ära ööbitud. Ja siis panime nagu vasikad aasal mööda teed leekima, täis energiat ja entusiasmi. 15 km hiljem selgus kurb tõsiasi, et olime sõitnud vastupidises suunas soovitule ehk sugugi mitte Hollandi poole, vaid ida suunas. Mis muud kui tuldud teed tagasi. Nii et hommikuvõimlemiseks 30 km lisaks endale oli tubli töö.
Tulen tagasi käesoleva seikluse juurde. Ka nüüd hakkas kellaaeg hiliseks minema ja tekkis küsimus, et kuhu ma omadega peaksin või saaksin ööbima minna. Laadisin raudteejaama lähedal söögikohas telefoni ja hakkasin minekule end sättima. Siis aga laskus justkui ingel selgest taevast minu juurde. Nimeks oli sel lahkel noorel naisel Alex ja ta küsis minu käest inglise keeles, et kas otsin endale ööseks telkimiskohta. Tema ja ta mees Martin olevat rändurite majutuse portaali warmshower liikmed ja seda valmis pakkuma, kui mul onselleks vajadus. Nad olid mind ennist näinud sisenemas restorani, kus ise sõid ja mõtlesid, et võin abi vajada nõnda hilisel kellaajal. Neil ei saanud rohkem õigus olla ja minul ei saanud omakorda rohkem vedada. Jääb lisada, et nende elukoht oli vaid paarsada meetrit söögikohast. Ja õhtul sai Martini ja tema sõbraga laua taga jupp aega juttu puhuda. Nad on ka rattamatka harrastajad. Nemad rääkisid matkast Liepajast Saksamaale ja Poola teedest, mina omakorda oma matkast. Oli mõnus ja huvitav õhtu.