Peale kella 9 hommikul ajasin endale kargud alla. Sooja oli pärast äiksemöllu alles jäänud vaid närused 18 kraadi. Päeva peale läks siiski pisut soojemaks ja venitas paremal hetkel 25 kraadi täis, aga rattaga sõitmiseks päris paras. Kui hommikul kartsin, et kuidas sellise tuulega sõita kannatab, siis teel väga hull polnudki. Õigemini tuul üldse ei seganud, ju siis puhus tagant.
Hommikul asju pakkides sain herilase käest nõelata. Laksas silindrinahk kätte. Päeval sain teise paugu veel, sedapuhku kaela peale. Neid herilasi oli sealkandis üldse hirmus palju. Igal pool risti jalus ees ja õelad ka, kuradid.
Sõit läks täna üsna kiirelt. Palju oli maisipõlde. Palju tammealleed, kilomeetrite viisi. Tammede all on muidu lahe, aga pagana tammetõrusid oli rattatee täis. Täna saigi sõita palju väikseid külavaheteid, kus liiklus hõre. Vaid üks koht oli, kus teekate jättis soovida, muidu oli väga hea.
Marsruuti pidin natuke ümber mängima, kuna maantee, mis ranniku lähedalt jookseb, pole jalgratturitele eriti soovitav. Väga tiheda liiklusega tee. Ka Rostockis kohatud tegelased soovitasid seda lõiku vältida. Tasub kohalikke kuulata. Nii et seetõttu otsustasin pöörata ots sisemaa poole. Sama päeva õhtuks aga jõudsin mere lähedale tagasi, et järgmisel päeval juba Poola piirile jõuda.
Ööbimiskoha leidmine polnud jälle väga lihtne ülesanne. Lõpuks jäin Greifswaldi lähistele silla alla. Ja taas avanes võimalus pimedas telki üles panna.
Kell 3 siin silla(al)l, ootan sind, sa ju lubasid tulla