- päeval pidime kavakohaselt Helsingisse jõudma, aga paraku ei läinud kõik päris plaanipäraselt ja Helsingisse me sel päeval ei jõudnud. Jõudsime hoopis Loviisasse, kauni nimega Soome väikelinna, kust Helsingisse jääb veel 94 km. Algne plaan nägi ette, et mu matka esimene etapp lõppeb Helsingis, kus matkakamraad Priit läheb laevaga tagasi koju ja mina jätkanuks juba üksinda. Nii aga ei läinud, sest Priit sai enne Loviisat Eestist halbu uudiseid ja pidi igal juhul Helsingist juba järgmisel hommikul kell 10 väljuvale laevale jõudma. Nii et tema jaoks oli äratus öösel kell 2.30, siis minuga mehine käepigistus sooviga, et ma selle soome tuule purustaks ja mäed hävitaks, ja läinud ta oligi. Nagu hiljem selgus, siis tuule purustamise ja mägede hävitamise asemel lebotasin järgmise päeva pärastlõunal ja õhtul hoopis Porvoo kõrtsis ja Ronja juures soojas kambris.
Niisiis seisin nüüd silmitsi uue olukorraga, sest üksinda matkamine on ikka oluliselt erinev sellest, kui saab kellegagi koos seda teha. Vajab natuke harjumist. Samas, roheline täpp matkakaardil, mis minu kulgemist tähistas, oli ju ikkagi ka. Väljamõeldud tegelane nagu Wilson filmis „Kaldale uhutud“. Ma ise siis olin Tipp. Ja tegelikult ühtlasi ka Täpp kaardil. Seega olin Tipp ja Täpp ühes isikus. Täpp oli Tipi alter ego.
Hommikul ärkasin tavapäraselt kell 9. B & B omanikuga suhtlemisest ei tulnud suurt midagi välja, sest tema ei mõiganud inglise keelt ja mina ei tönka soome keelt. Üritasin näiteks talle öelda, et mu kamraad lahkus juba öösel, aga ei ta must aru saanud, tegi ikka kaks portsu süüa – praemuna ja peekonit kohviga. Pistsin ise kõik nahka, nii et ei teinud teist nägugi. Seejärel pakkisin asjad kokku ja asusin teele.
Olude kohta, mis õues valitsesid, võiks öelda järgmist. Eelmisel päeval oli sõidu ajal päris korralik tormituul, mille kohta mina pessimistina oleks öelnud, et enam hullemaks see minna ei saa. Priit optimistina vastanuks, et saab ikka. Ja nagu ma võisin veenduda, siis oleks temal õigus olnud, sest tänane tuul oligi veel hullem. Loviisast lahkudes kuulsin metsast suisa puude murdumise raginat. Päris pöörane. Ja andis end läbi murda sellest tuulest. Lisaks oli ilm tuntavalt külmemaks läinud. Et oleks täiskomplekt, siis tund aega hiljem hakkas ka vihma sadama 🙂 Seda siis pärast seda, kui 20 km olin läbinud teosammul ajaga 1 h 20 minutit, olin jupp aega tuulevarjus istunud Koskenkylä bensukas ja uuesti teele end sättinud. Ülejäänud 22 km Porvoosse tundus lõppematu võitlus tõusude ja tuuleiilidega. Kõrvaltvaataja oleks võinud mind lohutada, et vaevaliselt küll, aga ta liigub siiski!
Porvoos istusin pizzerias vihmavarjus ja vaatasin süües, kuidas vihm veel tugevamaks läheb ja puude ladvad nii lookas, et lausa maad puudutasid. Nii ei tekkinud mingit kangelaslikku tungi sõitu sel päeval jätkata, sest homme on ka päev! Ilmateade lubas mõnevõrra ka järgmisel päeval ilma paranemist. Niisiis võtsin ühehäälselt vastu otsuse loodusjõududega pikemalt mitte võitlust jätkata ja oma jõuvarusid liialt kulutada. Helsingisse jäi siit veel 50 km ja kuhu mul sealgi oma kodinatega minna oleks, kui ka sinna jõuaks, mõtlesin isekeskis. Nõnda hakkasin Porvoosse ööbimiskohta otsima, mis siis, et kell oli alles 2 päeval. Tänu ühe hea inimese vahendusele sain endale öömaja kohalikult noorelt naisterahvalt, kel nimeks Ronja. Seda tänu üleilmse rändajatele majutust pakkuvate inimeste portaalile Couchsurfing (maakeeli siis diivanisurf võõras elamises?!). Selle variandi nõrk koht oli see, et Ronja vabanes töölt alles kell 22.15 ja niikaua pidin ise aega parajaks tegema. Samas, kui otsisin alternatiivseid võimalusi, siis alla 50 euro eest kuhugi midagi saada polnud. Niisiis võtsin lahke pakkumise vastu ja kasutasin vaba aega linnaga tutvumiseks.
Porvoo on täitsa meeldiv linn oma 50 000 elanikuga, asub omanimelise jõe kaldal. Muuseas, Viljandi sõpruslinn. Porvoo sai linnaõigused aastal 1380, mis teeb temast vanuselt teise linna Soomes. Vanalinn munakiviteega, toomkirik, vana Helsingi maantee sild, mõnus puitarhitektuur väikeste majadega jne. Porvoo on ajalooliselt tähtis koht selle poolest, et aastal 1809 toimus just siin maapäev, kus Vene tsaar Aleksander I lõi pärast Soome vallutamist Rootsilt Soome Suurvürstiriigi Vene Keisririigi koosseisus, andes sellega Soomele autonoomia.
Porvoo liiklussõlm ja taustal Toomkirik
Kohalikus lokaalis, kus samuti aega veetsin, tuli üks eestlane ka tere ütlema, kuna nägi mu vesti seljal eesti lipu värve. Oli tulnud baari väikest õlut libistama. Miks ka mitte pärast tööpäeva lõppu.
Õhtu lõpuks sain niisiis öömaja röövlitütar Ronja juures, aga röövlit ennast õnneks kodus polnud. Siiski oli lisaks Ronjale korteris kaks mustanahalist röövlit. Kaks musta kassi. Ühe röövli toa olin ma ilmselt ära hõivanud, igatahes kraapis ta öösel meeleheitlikult ust, kui selle kinni panin. Nii et tuli “pärisperemees” tuppa lasta. Muuseas, see üsnagi suur ja lahe korter asub laheda nimega tänaval – Viikingi.
Ronjast oli väga lahke mind üldse vastu võtta, sest 22.15 vabanes ta alles töölt (töötab poes) ja hommikul 8.30 pidi jälle platsis olema. Ma olen talle selle eest ikka väga tänulik. Ja uni saabus voodisse vajudes oi kui magus.
See sinu kontoga sisselogimise värk ei paista üldsegi vajalik olevat, paistab album täitsa kenasti kätte ka ilma selleta. Jaksu sooloetapiks!