Hommikul oli äratus kell 8, sest Ronja pidi tööle minema, mis tõttu pidin muidugi ka mina lahkuma. R-kioskis tegin väikse kohvi ja paar värsket saiakest ja siis tuli taas väntama asuda. Ilm oli õnneks leebunud ja suurem tuul vaibunud. Eelmise päeva tegemata töö (sõitsin ju vaid 40 km) tuli nüüd tasa teha. Kui eile läbisin esimesed 20 km 1 h 20 min, siis täna sain sama maa tunniga hakkama. Puud küll endiselt õõtsusid tuule käes, aga laskis vähemalt natukenegi sõita. Pool üksteist tegin jälle kohvipausi saiakestega Söderkulla kohvikus. Mind ennast ka hämmastab, kui palju üks inimene võib neid magusaid saiu sisse ajada endale?! Kodus ei tarvitanud seda kraami üldse mitte. Ju siis kulub seda energiat nii palju, et läheb kõik sisse, mis kätte satub.
Väikese ehmatuse elasin ka üle täna. Nimelt oli mu tahvelarvuti (minu matkakirjade varaait, kuhu ma õhtuti ikka blogi trükkisin) ekraan värvunud roheliseks ning sinna ilmunud suur hüüumärk ja mingi veider elukas silmad kinni . Ühelegi katsele tahvel äratada või kinni panna ei reageerinud. Olles juba plaani võtnud Helsingis spetsialisti juurde sellega minna, hakkas tahvel korraga iseenesest siiski uuesti tööle. Ei saanudki aru, mis teda siis vahepeal vaevas. Aga teine tore asi oli see, et ilmataat va silindrinahk otsustas mind väikese vihmaga taas üllatada, lisaks sellele, et juba niikuinii oli päris jahe. Aga ei hullu, mis see väike hoovihm ikka matkahundile teeb.
Järgmine ülesanne oli kuidagi läbi Helsingi linna end navigeerida. Sadama lähistel pidin kokku saama Soome kolleeg Jannega, kes avaldas soovi mingi maa kaasa sõita. Enne veel pidin kuskil baaris peatuse tegema, et telefoni akut laadida, kuna see ähvardas kohe ära kooleda. Kadalipp Helsingi läbimisel oli üsna nüri ja aeganõudev. Oma 2 tundi sõitsin telefon peos Länsisadama poole, kuhu oli algselt plaanis see tahvel parandada viia. Janne sai küll oodata mu järel, kuna mu liikumine läbi linna venis prognoositust palju pikemaks. Aga kokku me lõpuks saime ja koos sõitma ka asusime. Selleks ajaks oli tahvel juba ka elule ärganud, nii et polnud vaja enam sellega jännata ega kuhugi remonti viia. Janne juhatas mind Helsingist väljudes mööda teid, mis viisid meid mere äärde, Espoo rikaste rajooni. Sinna poleks ma ise elades osanud minna. 35 km Kurkinummisse läks päris ladusalt, kuigi neid tõuse andis maha murda seal. Kurkinummi bistroos tegime koos veel ühe korraliku sööma. BOMB burger koos 0,4 l õllega läks maksma tagasihoidlikud 24 eurot. Loll pole see kes, küsib, vaid see kes maksab. Kere oli ikka kuradi tühi, nii et võtsin ja maksingi. Ja siis jätsimegi juba hüvasti – mina jätkasin oma teed ja Janne läks rongi peale, et tagasi Helsingisse sõita.
Mul oli paras aeg hakata õhtuks laagrikohta otsima ja leidsingi selle üsna kiiresti. Enne Kantviki nimelist asulat nägin vasakul pool teed väikest ilusat järvekest ja sinna juurde oli supluskoht tehtud, lauad ja pingid ja puha. Muruplats metsa kõrval oli nagu loodud telkimiseks. Ilm oli piisavalt sombune, et ühtki hingelist järve ääres polnud. Ainult paar autot seises parklas, mille peremehed järve peal paadiga sõitu tegid. Üks kohalik härrasmees siiski jalutas paadisilla juurde. Vaatas mind mu krempliga ja uuris, et kust tulek ja kuhu minek. Kui kuulis, et matkan ümber Läänemere ja et see matk kestab kolm kuud, siis hakkas suure häälega ja südamest naerma, nii et ta kuldhambad suus välkusid. Küsisin, et kas ma võin siia telkima jääda, siis vastas, et ei tohiks probleemi olla. Ootasin siiski veel pisut, kui kõik autod olid lahkunud ja tõstsin killavoori rattalt maha ning panin telgi püsti. Väga mõnus koht tiksumiseks õhtul. Tegin vee soojaks, väike külmarohi Vana Tallinna näol hinge alla ja tuttu. Ahjaa, enne olin Facebooki grupis “Eestlased Soomes” avaldanud info oma matka kohta ja küsisin nõu ööbimiskohtade osas. Ja kohe hakkas ka mõtteid, soovitusi ja pakkumisi tulema. Näiteks leidsin selle grupi kaudu öömaja Turus, Vaasa lähedal, soovitused Pori kanti jne. Lähemalt nendest juba järgmistes postitustes, aga vastuseid oli üllatavalt palju ikka.
Kirjutuslaud Kantviki järve ääres