12. päev (07.06) Kantvik – kuskil 30 km enne Salot 67 km

Hommik saabus kell 9. Avastasin, et öösel oli keegi kurinahk lauale jäänud ühe pooliku ja teise terve pudeli vett ära virutanud. Söögi tegemise asjad olid laual kõik alles. Pidi vist kõva janu olema pikanäpumehel. Täna hommikul läks kohmitsemisega pisut kauem aega, sest tegin ise süüa ja juua. Alles kell 11 sain minema. 

Esimene sihtkoht oli Lohja nimeline linn, kuhu üks eestlanna mind eile õhtul näoraamatu vahendusel külla kutsus. GPS saatis mind huvitavat teed mööda, see tähendab, et mitte ainult mööda sõiduteed, vaid ka metsade ja põldude vahelt. Ja seal metsade vahel oli kohe ka üks ootamatu kohtumine kährikuga, kes äkitselt minu ees metsast teerajale kargas, vaatas mind korraks imestunud näoga ja hakkas mööda rada rahulikult edasi sörkima, alles mõnikümmend meetrit hiljem pööras metsa tagasi. Nägi vist, et ma ei kavatsegi tema seljatagant ära minna. 

Ilm oli jälle kehvemaks pööranud ja tuul taas päris maruline. No ei saa nendest tõusudest hõlpsasti üles, kui tuul otse näkku tormab või siis tahab teelt välja trügida. Poole kolme paiku jõudsin ähkides ja puhkides lõpuks Lohja. Sain Ingridi ja tema kaasa korteris end pesta, telefoni ja akupanka laadida. Nuumati mind sellise praega, et hoia ja keela. Pakuti ka ööbimisvõimalust, aga aeg oli liialt varane selleks. Mul oli algselt plaan õhtuks hoopis Salosse jõuda. Ingrid pakkus oma abi ja hakkas kohe mulle otsima sinna ööbimisvõimalust. Päeva lõpuks leidiski, ainult häda oli selles, et mina Salosse selle tormiga sama päeva õhtuks välja ei punninud. Kuradi tuul kiusab mind juba liiga jõuliselt. Ehk aitab juba. 

17.00 tegin laadimispeatuse Sammati külas. Asjad laadima, 6-eurone õllekann ette  ja siis hakkasin uurima, kuhu õhtuks maanduda. Muud plaani ei nuputanudki välja, kui et osta poest vajalik kraam ära ja vaikselt otsima hakata, kuhu võimalik oleks oma santlaager püsti panna. Nii et selles lootuses jätkasin teed. Üks paar metskitsi kepslses veel tee ääres rõõmsalt, neid see tugev tuul vist ei sega oma kitseasju ajamast. Ja ennäe imet, vaevalt jõudsin 7 km üles-alla kruusateid mööda sõita, kui väike järvesilm jäi tee äärde. Uurisin asja lähemalt ja paik tundus sobivat laagrisse jäämiseks. Suur kaljumürakas järve lähedal, mille ette rist üles pandud koos jumalasõna kuultava infolehega. Risti ees altari moodi asi ja ümberringi pingid. Ilmselt on siin seltskond jumalasõna käinud kuulamas/kuulutamas.  Seega jäin paigale, lootuses, et vast keegi enam ära ajama ei tule. Seda enam, et Jumal ise valvab mu und.

Üks üllatus ootas mind veel. Istusin rahulikult pingil, vaatasin järvele. Korraga peatus auto tee ääres, mõtlesin, et kas tõesti ikkagi maaomanik tuleb aru pärima, et mis teen siin. Aga ei, tuli hoopis Pille lastega mulle spetsiaalselt rabarberikooki, rabarberikisselli ja kommi tooma 17 km kaugusel asuvast kodust. See oli ikka äärmiselt armas neist, nii soe tunne jäi sellest külaskäigust. Ja sellega oli paslik ka päevale joon alla tõmmata.