Täna oli uni eriti magus! Kuna korteri peremees ka varem liikuma ei hakanud, siis ajasin end üles alles pool kümme. Kohvi ja hommikusöök. Iiro vaatas mu ratta üle, sest väntamisel tekkivad krõksuvad hääled tegid mind pisut murelikuks. Iiro arvas, et asi on pedaalides, miski loks olevat sees. Kusjuures alles Narvas sai pedaalid ära vahetatud. Kasutasin ka võimalust, et korraliku pumbaga rehvidele piisavalt õhku sisse pumbata. Oligi viimane aeg seda teha, sest Iiro mõõdikuga pump näitas, et rehvis polnud 3 barigi õhku enam sees, normaalne on 5-6 isegi.
Panin asjad kokku ja siis tegime Iiroga rattaga veel väikese tuuri Turu kindluse juurde, sõites mööda jõe kallast, kuhu eelmisel päeval me polnud jõudnud.
Turu kindlus – üle 700 aasta vana
Turu on küll üks ilus linn. Soome vanim linn, mis on asutatud aastal 1229, asub Aura jõe suudmes ja linnas elab 184 000 inimest. Turus asub Soome vanim ülikool, mis asutati 1640. aastal. Turus asub ka laevatehas, kus valmis näiteks Tallinki uus kiirlaev Megastar. Muuseas, aastal 2011 jagas Turu koos Tallinnaga Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Ma seda fakti ei mäletanud enam või ei teadnudki üldse. Tahaks kindlasti Turu linna tagasi minna, palju on seal veel vaadata ja näha (nt see kindlus seest, Meremuuseum jne). Ja siis oligi aeg Iiroga hüvasti jätta ja oma teekonda jätkata.
Järgmine linn ootas juba ees ja selleks oli Muumide kodulinn Naantali, kus elab ca 19 000 muumitrolli (oi, muuumi!). 1443. aastal linnaõigused saanud Naantali on samuti ilus linn, turistide lõks ka muidugi. Astusin sellesse lõksu ka ise täie otsustavusega sisse. Lihtsalt pidin seal otse sadamas istuma jääma ja sööma ülikallist turistieinet (mitte segi ajada konserviga!). Hind oli toorem kui söök – 25 eurot 🙂 Aga vaade oli see-eest vägev saarele, kus Muumid möllavad, jahisadamale ja ilusale birgitiinide ehk Püha Birgitta ordu kloostrile. Teed jätkates sain sõita mööda üliägedat arhipelaagi, ühelt saarelt teisele.
Naantali arhipelaag
Ööbimiskohta polnud seekord ette välja vainud, mõtlesin, et vaatan, mida tee mulle toob. Tõi seda, et Askaineni küla võttis mind vastu kirikukellade kajaga. Kirik oli ka täitsa uhke.
Kiriku lähedal tegin kohvikupausi. Mõtlesin seal telefoniakut laadides (päris tihti tuleb seda ka laadida, kui tahad telefoni kaardina kasutada), et sõidan veel 20 km ja vaatan ööbimiskoha kuhugi jõe ääres. Bensukas enne veel õhtusöögiks üks hamburger, kus avastasin ka, et mind on tabanud sularaha defitsiit. Minu pangakaarti bensuka kaarditerminal ei aktsepteerinud ja rahakotist kaevasin välja vaevu 5 eurot. Soomes paraku pole nii nagu meil, et bensuka juures on atm-d. Sellest kohast oleks tulnud 10 km sõita, et sularaha saada. Rõõmu tegi aga telefonikõne kodust, omade häält on ikka hea kuulda.
Telkimiskoha leidsin Rautila kandis jõe ääres kella 9 paiku õhtul, kui sõitsin suure tee pealt täiesti umbes maha kaardi pealt nähtud jõe suunas. Ja õnnestuski leida mahajäetud maja ja selle juures vana pehkinud paadisild. Koht tundus alguses vaikne paigake, aga loodus korraldas seal ikka sellist mürglit, et hoia ja keela. Kajakad täristasid nagu Lasnamäel ja nõnda valjusti, et tahtis kuulmise ära võtta, luiged tiibadega pladistades muudkui saalisid roostikust vette ja tagasi ning suuremat sorti kalad lõid sulpsu. Mina siis toimetasin isekeskis, luiged ajasid omi asju ja kalad omi. Lõpuks jäi loodus magama ja vaikus oleks olnud täiuslik peegelsileda veesilma ees (kusjuures ma ei saanudki aru, kas tegu oli ikka jõega või mingi meresopi pikendusega vms – välimuselt jõgi nagu jõgi, aga kahtlus tekkis, kui kaarti vaatasin), kui mitte inimlooma tekitatud tümakas poleks metsade taha kostnud. Sellegi poolest oli väga mõnus istuda ja uut päeva oodata. Kuulsin, et soomlased pidasid juba jaanipäeva. Nojah, kes vara alustab, see saab ka vara õhtule, nagu rahvatarkus teab rääkida.
Üks häda veel siiski. Nimelt Täpp (no see minu roheline alter ego matkakaardil) oli jonnima hakanud ja minust maha jäänud, tuli pärast mulle otse üle mere järgi. Ehk siis GPS jälgimisseade andis teist päeva järjest poole tee peal otsad ja päeva teekond jäi seetõttu poolikuks matkakaardil. Hommikul sai alles laadida. See tegi natuke tuska küll, varem kestis ikka õhtuni ära. Nagu hiljem selgus, siis seadme aku vajaski välja vahetamist.