Äratus juba pool üheksa. Ei tea, mis mulle sisse läks, et nii vara. Pisut jahe oli magada, aga ei hullu. Väike 3 in 1 gurmee jook juhatas päeva kenasti sisse, viimane saiake põske, asjad kokku ja rajale. Vähemalt esialgu tundus, et risti all magamine ja mõned soovid kõrgematele jõududele on vilja kandnud, sest esimesed pool päeva oli täitsa inimlik tuul. Sealt edasi tuli juba nagu tavaliselt. 10 km sõidetud ja teel jäi ilusa kohaga asula – Kitula. Ilmselt on külakeskuseks naistesaun. Ka järgmine küla jäi meelde, see oli Vanhakylä. Venemaal oli mäletatavasti Vanakjulja. Aga songivad mis nad songivad oma keelega, Vanaküla jääb Vanakülaks.
Päeva sihtkohaks määrasin endale Turu linna, kus olengi tahtnud pisut rohkem ringi vaadata. Ka ööbimiskoht oli selge, sest kõikvõimas Facebook vahendas mulle seal öömaja ehk eestlanna Leelo pakkus lahkesti kohta tema ja tema noorhärra korteris. Muidugi ei olnud ma ebaviisakas ja nõustusin 🙂 Aga sinna oli tarvis ka jõuda kõigepealt.
Kella poole ühe paiku jõudsin Salosse. See linn torkas sellega silma, et erinevalt kõikidest teistest linnadest Soomes, millest läbi läinud olin, ei olnud Salos tehtud midagi ratturite heaks ja eraldi kergliiklusteed linna sisenemiseks polnud. Vastupidi, üsna ohtlikult kitsas rada tee perves oli jäetud sõitmiseks. Kui Salo välja jätta, siis asulasisesed ja paljuski ka asulavälised teed on seal täitsa ratturisõbralikud. Kui ilm ka veel seda head tahet toetaks, oleks 5+. Isegi nende lõppematute tõusudega (üks oli täna pea 1 km pikk) hakkasin vaikselt harjuma, aga tuule sõbraks ma küll ei saanud kuidagi. Õnneks oli teel Turu poole keegi “hea inimene” metsareostaja tee pervele oma vanad diivanid visanud, saingi korraks oma tagumise otsa maha toetada väheke laiemale pinnale kui sadul.
Puhkehetk metsa all
Paarkümmend kilomeetrit enne Turu linna sõitis “täiesti juhuslikult” mulle vastu tuttav nägu Eestist Erkko, kes pakkus võimalust veel enne viimast pingutust oma tagumised põsed pagasnikusse paigutada. Terve matka on tegelikult istumise pausid minu sõidule eriti ergutavalt mõjunud, nii et kulus marjaks ära ja sai ka mõne sõna eesti keeles juttu vesta.
Pärast kella 6 õhtul jõudsingi otse ja omadega Turu linna ja Iiro ukse taha. Soome keeles tähendab linna kindlust, aga no eks inimese kodu olegi kindlus. Uksest sisse astudes vaatas mulle vastu 4 ratast. Perenaine Leelo, kes mulle selle õhtu öömaja lahkesti pakkus, oli parasjagu mujal, nii et kahjuks temaga ei kohtunudki. Ja vastuvõtt oli uhke – külm õlu näppu (mis on teadupärast parim taastusvahend!) ja seejärel sooja duši alla (!!). Lisaks kõigele said ka matkariided puhtaks. Täisteenus, pole midagi öelda. Inimeste lahkus on üldse terve senise matka mind saatnud. Loomulikult sain korraliku keretäie kah veel, mitte nii nagu viimasel ajal kombeks, et hammaste taha lähevad vaid saiakesed ja kiirtoit. Pärast söömist tõmbasin pisut hinge ja ajasime juttu. Selgub, et võõrustaja Iiro on samuti rattahull. Lisaks sellele, et on sõitnud läbi Eesti-Läti-Leedu-Poola ja jäänud selle käigus koertekarja rünnakus ellu, ehitab ta mehaanikuna ka ise rattaid! Ja mõtted ja jutt ka klappisid meil temaga päris hästi. Peagi läksime linna peale patseerima. Jalutasime jõe ääres, kuhu olid viimaseid päiksekiire tulnud nautima kümned ja kümned turulased. Jõe ääres istusime pingile õlut rüüpama. Seal kohtusime veel kahe kohaliku hipsteriga, kes olid muuseas hiljuti Eestis käinud ja lugesid Eesti linnade nimesid ette. Huvitavad tüübid olid. Enne korterisse tagasi minekut läksime läbi kunagi keset väljakut avaliku peldikuna kasutusel olnud hoonest, mille inglased on baariks kohandanud ja kus kohalikud vutihullud jalgpalli vaatamas käivad. Õhtuti käiakse seal ka house muusika taktis vibreerimas. Ja siis juba oli aeg pikali visata.
Iiroga Turu linnuse ees