Hommik saabus taas kajakate mürgliga, himustasid ilmselt liigikaaslastel sabasuled viimseni välja nokkida ja mõnel võis see isegi õnnestuda. Kisa oli küll selline. Lõpuks ajasin kargu alla ka endale, kell oli siis 8.50. Gurmeejooki seekord endale ei keetnud (jah, ikka see vana hea 3 in 1), sest päriskohvi võimalus oli lähedal. Tänu sellele sain juba 9.30 oma santlaagri kokku ja uus päevatee võis alata. Suure tee ääres, kus eile õhtul burksi õgisin, tegin niisiis hommikuse kohvi ja saiakese (tervislik toitumine nr 62). Rahakotti jäid veel mõned veeringud vaid. Seega panin lootused järgmise suurema asumi Uusikaupunki peale, see on piisavalt suur koht. Kuna tuuleolud ja maastik olid täna erakordselt soodsad, siis tee möödus lausa lennates. Kell 12 olingi juba Antsla sõpruslinnas Uusikaupunkis (rootsi keeles Nystad). Kuulus linn selle poolest, et Uusikaupunki rahu lõpetas 1721. aastal Põhjasõja.
Linna sisse sõites aga oli väike hämming. Eemalt vaatasin, et mingi massiüritus aasa peal. Lähemale jõudes selgus aga, et üles oli pandud kümneid inimeselaadseid nukke, erinevates rollides ja positsioonides – tantsimas, ümber lõkke mängimas, autot remontimas, silda viskamas, koolitunnis, tuletõrjujad olid ja niisama lebotajad jne. Päris äge segasummasuvila linnaserva püsti pandud.
Uusikaupunki linnarahvas
Sularaha mure sai linna jõudes kohe murtud, seejärel väike kehakinnitus ja uuesti maanteele. Järgmine põgus peatus oli Pyhärantas, Päris-Soome maakonnas. Sealt edasi jõudsid Tipp ja Täpp seekord sõbralikult koos Rauma linna ja juba enne kella 6. Mõtlesin seekord kämpinguplatsil majutuda, et saaks vahelduseks pesta ka ennast. Seega suund Poroholma kämpinguplatsile, mida mulle ka varasemalt Soomes elavate eestlaste poolt soovitatud oli. Ilus koht on, seda ei saa salata.
Soome keeles on selle kämpingu nimetus Poroholma lomakeskus. Ma lisasin omavoliliselt ühe o sinna lomakeskusele juurde ja asi toimib 🙂 Ja kuna olin sattunud laristamise lainele, siis las minna. Natuke võib endale pai teha, eksole. Kehvem külg asja juures on see, et siinsed kajakad oskavad isegi veel võikamat lärmi teha kui eilses ööbimiskohas. Ilmselt turistide juuresolu annab neile ekstratämbri. Luust käib läbi, kui kriiskama hakkavad.
Ilm oli ilus, tellisin ühe külma õlle algatuseks ja puhkasin pisut jalga. Üks nn teise päeva soomlane (loe: kerge pohmelusega, mille vastu juba vastavad ravimid tarvitusele võetud), kes oli varem 13 aastat Tallinas elanud, tuli minuga juttu ajama. Oli sinimustvalget lippu mu rattal märganud. Sain siis oma loo ka taas ära rääkida. Aga rohkemat ei viitsinud temaga suhelda ja tegin minekut. Telki kuhugi paika sättima. Telkimisalaks oli jäetud muruga kaetud kivine küngas, mis on kolmest küljest merega piiratud. Telki andis üles panna sinna kivide peale, aga lõpuks siiski läks õnneks. Edasi sai juba kaunist merevaadet nautida künka otsast.
Hea tava kohaselt ka Rauma linnast, mille vanalinna kavatsesin järgmisel päeval tiiru teha. 1442. aastal linnaõigused saanud linnas elab ca 39 000 inimest. Kui Turu oli see linn, kus hull pussitaja 2 inimest tappis ja veel mitmeid vigastas, siis Raumas toimus 1989. aastal Soome esimene koolitulistamine, kui 14-aastane poiss tulistas surnuks 2 klassikaaslast. Kriminaalvastutusele teda aga ei saanud võtta, sest ta oli alla 15-aastane.
Kummaline on see, et kuigi hommikul vaatasin kaardilt, et Raumasse peaks olema umbes 75 km, siis lõpuks tuli kokku ikka 85 km. Ja see pole esimene kord. Aga täna sõiduga erilisi raskusi ei olnud. Näis, mis edasi saama hakkab, kui põhja poole liigun, kus tõusud hoopis karmimad lubati olevat. Ma tuletan siis endale rasketel hetkedel meelde, et shut up and ride your bloody bike! Sellenimelise kleepsu annetas sõber Iiro turulinnas ja see sai aukohale ratta pulgale kleebitud.
Mõned ilusad vaated Poroholma ööbimiskohast.
Perekond valgepõsk-lagled