Pärast kosutavat puhkepäeva oli taas aeg sadulasse istuda. Hommikul kell 5 avasin esmakordselt silmad ja rõõmusõnum jõudis kohe minu ajju – päike paistis! Õigupoolest oli päike selleks ajaks juba poolde taevasse jõudnud kerkida. Aga lõplik äratus sündis üpris tavapärasel ajal – kell veerand kümme. Mikrolaineahjus tegin pudru soojaks, kannust valasin tassi kohvi, võileib kõrvale ja järjekordne matkapäev võiski alata. Ei mingit kiirustamist ega rapsimist. Vaatamata sellele, et terve päev sai maha lebotatud olin endiselt esialgselt koostatud matkagraafikust 3 päeva ees. Nii et kõik oli igati hästi.
Lõpuks tuli aga minna. Oulu on päris suur linn ja sealt välja sõitmine võttis omajagu aega. Valisin tee väljaspool suurt trassi ja esimene linn, mis teele jäi, oli Haukipudas, kus R-kioskist veel ühe kohvi tegin. Loomulikult koos paari üsna lääge saiakesega. Mõistusevastane, aga ju siis keha vajab seda saia ja suhkrut, mida pika väntamise ajal kulutada, lohutasin ennast. Aga kaine mõistus ütles mulle siiski halastamatult, et pirukad ei anna päris neid õigeid toitaineid, mida vaja oleks ja kogu seda sisseõgitud suhkrut ei suuda ma organismist ka ära kulutada. Samas oli toitumiseks raske ka mõistlikke alternatiive Soomes leida, mis taskukohased oleks. Näiteks täna sõin veel kanasalatit ka, mis koosnes kahest soojast kanatükist ja ohtrast kapsast, mõnest kurgi ja tomativiilust ja maksis 11 eurot kurivaim. Selle najal vist ei elakski üle matka. Kurat, korralikku seapraadi oleks tahtnud! Tulles sinna R-kioskisse tagasi, siis märkasin, et õige mitu prouat olid minu sisseostude ajal ametis mänguautomaatidega (jah, R-kioskis!), seejuures kuulsin isegi müntide kõlinat. Üldse on see üsna omapärane viis Soomes vanematel inimestel oma aega veeta – kaubanduskeskustes, poodides ja R-Kioskites hasartmängu mängida.
Aga sõit oli täitsa mõnus. Maastik sile nagu tite tagumik. Varasemast natuke jahedam oli ja üsna tuuline ka (Oulus näitas 9-10 m/s), aga päike korvas kõik. Vahepeatused tegin Iin Haminas ja Merihelmi restoranis (see oli koht, kus esimest korda matkal olles jättis soomlase teenindus tugevalt soovida). Istusin laua taga ja vaatasin tahvelarvutist Portugal-Maroko jalgpallimängu. ETV-st, kuigi sealt ei oleks tohtinud olla võimalik Soomes jalgpalli MM näha geoblokeeringu tõttu. Ja siis tagasi sadulasse. Kella kuue paiku jõudsin Kuivaniemisse, kus tegin poes õhtuks vajalikud ostud ära, sest lootsin läheduses ka laagriplatsi leida. Ja täna läkski sellega ladusalt. Sain telgi üles vaevalt 600 meetrit Kuivaniemi poest eemal jõe lähedal. Taevas püsis endiselt pilvitu. Sääskede pilv ootas mind ja pinises tervituseks serenaadi.
Seega siis jäin laagrisse Kuivaniemi küla külje alla Kaupinniva jõe kalda lähedale, mis on Kemist umbes 37 km kaugusel. Telki selgesti kostuv jõevulin oli sellel raudrohu ehk Achillea õitest valgendaval platsil väikeseks öömuusikaks.
Kaupinniva jõgi
Aasa Leo leidis koha
Homme on aga suur päev – esiteks ületan Lapimaa piiri (seni olin Pohjanmaa või OstroBothnian valdustes) ja teiseks lahkun üldse Soome riigi territooriumilt. Seega jäi tänane ööbimine viimaseks Soome pinnal seekord. Uued vallutused ootavad.