Mul õnnestus eile laager üles panna sellisesse kohta, kus hommikupäikeses oli mõnus vaikselt toimetada. Ja telgis läks lõpuks nii soojaks, et vana unimüts pidi vägisi end peale 9 õue ajama. Kauem ei kannatanud telgis konutada. Aga öösel kuulsin, et keegi toimetas mu välja jäänud toiduasjade kallal. Sulelise nokk oli riisipudru paki kile katki nokkinud juba ja sisu püüdnud hakata konsumeerima, enne kui jaole sain. Erinevalt Käsmu öömajast, kus vares oli meie magamise ajal õue lauale jäänud koogi nahka pannud jäi mu roog seekord siiski minu enda tarbida.
Hommikusöök oli juba traditsiooniline, aga ilma gurmee joogita, sest seda Soomes lihtsalt ei müüda. Küll aga leidsin eile poest mingi kakaojoogi. Selle oskasin kuumaks aetuna muidugi kohe kõikide asjade peale löterdada, kuhu vähegi sai. Õnneks vähemalt tahvel ja telefon jäi sellest kuumast ollusest puutumata. Kõht täis söödud ja tuju hea oligi aeg asjad kotti toppida ja ennast sadulasse kergitada. Esimene sihtmärk oli 37 km kaugusel asuv Kemi. Kemi linna suurest Prisma keskusest pidin kätte saama smartpostiga Eestist saadetud GPS seadme uue aku. Arvati, et eelmine aku oli liiga kaua tühjalt seisnud, igatahes seadme laetud aku kestus vähenes kogu aeg ebameeldivalt. Paari päevaga tuli pakk ilusasti kohale ja sain selle Kemi Prismast kätte ka probleemideta. Ja kui juba sooja tuppa sai mindud, siis võtsin Hesburgeri ravintolas ühe burksi ka kehakinnituseks. Selle sõna – ravintola või ravin tola ehk maakeeli restoran – vastu tekkis Soomes olles juba kerge allergia.
Kemi on 22 000 elanikuga tööstuslinn Kemijoki jõe suudmes, mis on Soome pikim jõgi – 483 km. Linna lähedal asub väidetavalt Euroopa ainus kroomikaevandus. Ühtlasi on Kemi Soome põhjapoolseim sadamalinn. Minule linn suuremat muljet ei jätnud. Samuti peaks ära märkima, et linna viivad ja linnast väljuvad rattateed tahavad küll teemeistrite hoolitsevat kätt jälle tunda saada.
Täna oli siis mu matka viimane päev Soomes. Edasi pidi tulema allamägesõit (kaardi peal hakkasin ju alla suunas liikuma) ja pärituul Rootsis. Põhja-Soome teed aga on täielik lauskmaa võrreldes sellega, mis oli põhimõtteliselt kuni Turu linnani Lõuna-Soomes. Ainult tuuleolud pole endiselt muutunud. Lihtsalt kui peab sõitma kilomeetreid pikki sirgeid lõike trassi ääres, siis tuul mõjub moraalile pisut rohkem pärssivalt.
Kemis oli täna ikka korralik siesta. Tahtsin seal ära vaadata Taani-Austraalia jalgpallilahingu ja et küll siis jõuab sõita ka veel. Baaris istudes tuli telefoni sõnum palgamakse teatisega. Noh, selle vastu ei saa ju küll kuidagi olla, et kui oled kuu aega töölt ära juba olnud ja siis tuleb mingi palgamakse su kontole. Soomes olidki kulutused liiga suureks läinud.
Saabus peagi ka see pidulik hetk, kui ilma mingi tseremooniata ületasin Rootsi piiri Haparandas. Kui päeval läksin üle piiri Pohjanmaast / Ostrobothniast Lapimaale, siis nüüd päris teise riiki. Rattasõiduteed põhimõtteliselt said sellega ka otsa. Vähemalt esialgu. Paugupealt võitsin kellaaja mõttes Rootsi saabudes terve tunni, sest telefon teatas mulle, et kell on 8, kuigi käekell näitas järgmise jalgpalli algusaega ehk 9. Tuleb aklimatiseeruda uue ajavööndiga. Ja nüüd tuli taas poes ka arvutama õppida, sest maksta sai edaspidi Rootsi kroonides. Eelistasin üldiselt sularahas maksta, sest siis on mingi pilt ees ikka kuludest. Soome kulud muidugi ei kannata väga kriitikat, aga koonerdada samas ka ei tahtnud. Ikka mõistlikkuse piires. See on lõppkokkuvõttes ju siiski iseenda unistus, mille finantseerimiseks see mammona matkal läheb. Nii et nagu Kiir filmis “Suvi” ütles Tootsile lohutuseks – las minna! Ilmselt võis Rootsis oodata teisigi muudatusi võrreldes Soomes rutiiniks saanud asjadega, aga sellest juba edaspidi.
Aga õhtuks sain oma kilavooriga laagripaiga otse kuuse alla.
Jõu Taani, siis näed kui “väikesed” on kulud. GER edasi nautida igapäeva kulusid st odavad õlu🚳
oh jah seda rootsi 3,5 vollist poelaket. sellega ei harju.