Ca 61 000 elanikuga Helsingöri linn, kuhu ma siis eile saabusin, on auväärses eas – asutatud 1420. aastal Kalmari uniooni (st Rootsi, Norra ja Taani) kuningas Erik Pommeristi poolt. Helsingöri peamine vaatamisväärsus on kahtlmata Kronborgi loss, mille kõrvale rohealale ma õhtul ka laagerduma jäin, lootuses, et mind ei aeta ära. Selles lootuses püstitasin telgi kottpimedas, aga paraku osutus see lootus sedapuhku lolli lohutuseks. Lossi külje alla pugesin ka lootuses ühendust saada Hamleti isa vaimuga, aga paraku õnnestus hommikul kella 6.30 paiku ühendust saada hoopis pargi heakorra eest vastutava isikuga. Õigemini õnnestus temal minuga ühendust saada, kui ma õndsaund alles nägin. Esimesed taanikeelsed karjatused, et mis te teete siin? ei kandnud vilja. Seejärel esitas oma resoluutsed nõudmised inglise keeles, et ma viivitamatult kaoks siit. Näitas üles suuremeelsust ja andis mulle oma kola kokkupakkimiseks suisa 20 minutit aega. Mis vastasel korral oleks juhtunud, seda ma ei tea. Ilmselt oleks saanud asja arutada kohalike korravalvuritega. Aga mis seal ikka, umbes 1,5 h sain lihtsalt plaanitust varem üles tõusta. Panin telgi kokku, asjad kotti ja läksin istusin lähedal asuvale pingile, kus tukkusin veel umbes pool tundi. Seejärel tegin rattaga lossile tiiru peale ja läksin linna kohvi otsima. Circle K-st sain kohvi ja paar kroissaanti kätte ja päeva võis lõplikult alanuks kuulutada.
Päev oli taas mõnusalt päikeseline. Kehv oli aga see, et olin eile Helsingborgis päikseprillid ära kaotanud. Juba teised matka jooksul. Neetud! Ilma on sellise ilmaga natuke nadi sõita, aga hetkel ei olnud valikut. Meel oli juba pisut jällenägemise rõõmust ootusärevil ka, sest Kopenhagenis ootasid mind sõbrad Linda, Dan ja Jimmi, et paar päeva mõnusalt koos veeta. Viibisin nimelt 2001. aastal Taanis 4 kuud rahvaülikoolis nii öelda silmaringi laiendamas. See oli väga äge kogemus ja ühtlasi sain sealt ka uusi sõpru. Nüüdseks on need juba muidugi vanad sõbrad. Kokkulepe oli, et kohtume kõik kell 15 Linda juures, kes elab ühes Kopenhageni eeslinnas. Aga selleks tuli sinna ikka kõigepealt vändata ka.
Esimesed muljed Taani rattateedest olid muidugi uskumatud. Sõida ja imesta. Suurepärased rattateed mööda rannikut, millel sõitmas väga palju kohalikke oma ratastega. See on uhke pilt. Rootsiga ei ole siin mitte midagi võrrelda. Saan ainult tänada õnne, et Rootsi teed terve nahaga läbitud said. Aga Taanis on lood teised, kuigi linnas sõites peab siiski jälgima ka, kuhu lähed, sest teel on ratturitele ohtralt lisamärke, kuhu võib minna ja kuhu mitte. Päikese käes sõita ideaalsel asfaltteel oli ikka nauding. Vahepeal värskenduseks suplus meres ja üks külm Tuborg Classic ja jälle edasi.
Kohtumisel sõpradega oli rõõm muidugi siiras ja suur. Nad kurjavaimud pole viimase 10 aastaga (mil neid viimati nägin) sugugi vanemaks ega paksemaks läinud, erinevalt minust. Ja väike puhkus võis alata. Pärast mõningast istumist ja muljetamist läksime Linda ettepanekul Kopenhageni südames asuvasse kuulsasse lõbustusparki Tivolisse. See on avatud juba aastast 1843, olles sellega maailmas vanuselt teine tegutsev lõbustuspark (esimene asub muuseas samuti Taanis). Aastas külastab seda lõbustuste Mekat 4,6 miljonit inimest. Igatahes sain veenduda, et tegu on tõesti väga ulatusliku lõbualaga. Ees ootasid meid tohutud rahvahordid – kes tuli siia atraktsioonidele, kes sööma-jooma, kes niisama tšillima ja hängima. Meie hängisimegi niisama. Ootasime õhtust üritust. Nimelt toimub suvel igal reede õhtul Kopenhageni Tivolis Fredag Rock (Reede Rock) ja nii ka see õhtu. Sõbrad teadsid öelda, et iga reede õhtu on nende kontserdite ajal kohal ligi 30 000 inimest. Ja julgen arvata, et see võib täitsa tõene olla. Igatahes kontserdi alates enam ümberpööramiseks kontserdialal ruumi polnud. Esinejaks saatus sel õhtul olema kohalik hip-hop kuulsus L.O.C. Selline rocki sugemetaga räpp taani ja inglise keeles. Hiljem saime osaks ka klassikalise muusika, värvilise valguse ja voolava vee kunstilisele sümbioosile. See oli mõnevõrra rahulikum ja mõnusam vaatepilt, ilma tunglemiseta.
Hiljem jätkasime veel õhtut pubis, kus kitarrimehed vanu hitte esitasid. Kell 3 öösel ei olnud muud võimalust, kui pidi Hesburgeri restorani ka veel einestama minema. Nagu vanadel aegadel Tallinnas, kui kell 5 hommikul lõbustusasutusest tulles enne kojuminekut burksi sisse sai uhada. Magama jõudsin juba kell 3.3o. Ja viga polnud sellel päeval kõige vähematki. Kuluski pika väntamise järel üks väike pidustus sõprade seltsis ära. Viimane pidustus ikka pea kaks kuud tagasi. Ahjaa, meelde jäi veel see vaatepilt, kuidas Kopenhageni raudteejaama juures oli pargitud jalgrattaid. Neid oli seal sadu, nagu kahel korrusel. Tõstemehhanismiga sujuvalt ratas teisele korrusele ja asi vask. Lahe vaatepilt.
Kopenhageni raudteejaama ees