Äratus kell 9.15. Oli vaja end tagasi matkarutiini lülitada oma igapäevaste toimingute juurde. Energiasüst nädalavahetusest on igatahes päris suur. Mainisin küll varasemalt, et tulin läbi Kopenhageni, aga tegelikult Söberg, kus öömaja saime, on siiski vaid Kopenhageni eeslinn (osa nn suurest Kopenhagenist). Ja sealt sõitu alustades ja lõpetades telkimiskohas olin sõita saanud kogu aeg sõiduteest eraldatud rattasõiduteel. Vot on luksus. Kokku arvestasin, et 100 km tuli täis. Ja ka pärast seda sõidutee pervel sõites oli see rattamärgiga tähistatud ja piisavalt lai ohutuks sõitmiseks. Nendel teedel lähevad kilumeetrid päris lennates, kuigi täna esimest korda hakkas taani tuul pead tõstma. Ilm aga oli mõnus ja soe, päike varjutas end taas väikse pilveloori taha.
Eesmärgiks oli kõigepealt jõuda Korsöri raudteejaama, et rongiga üle Suur-Belti väina viiva silla Nyborgisse Jimmile külla minna.Väina laius on 18 km ja on parimal juhul oma 20 meetrit sügav, olles sellega sügavaim Taani väinadest ja võimaldab suurte laevade pääsu Läänemerele. Rattaga üle autodele mõeldud silla sõita polnud võimalik. Ja siis läks sahmimiseks. Olin enam vähem rihtinud rongiaega, aga paraku ei ole seal rattaga rongi minemine nii lihtne, et lähed kohale ja veered peale. Piletimüüjat seal ei ole ning pileti saad jaama automaadist lunastada. Aga mitte siis, kui oled rattaga. See oleks ka ilmselt liiga lihtne. Pärast jaamahoones asuvast puhvetist küsimist selgus, et tuleb helistada mingile numbrile, sealt saada kood ja sellega automaadist jalgrattale pilet otsa. Sellist infot automaadi juures vähemalt inglise keeles ma ei leidnud. Sain puhvetipidajalt proualt numbri ja helistasin. Automaatvastaja rääkis vaid taani keeles, soovitades tungivalt mingitele klahvidele vajutada. Mitte midagi ei saanud aru. Ropendasin selle peale enda rahustuseks eesti keeles pisut ja palusin Jimmil helistada ise sellele automaatnumbrile, et ehk õnnestub vajalik info ikka kätte saada. Sain siis lõpuks liinile pärisinimese, kes valdas ka inglise keelt. Sain isegi koodi. Rong pidi väljuma 20 minuti pärast. See tundus sobivat. Läksin automaadi juurde, järgisin juhtnööre ja ostsin omaarust pileti ära ja sain kaks paberit – inimesele ja rattale. Kuid mind jäi häirima see, et mingit koodi ei küsitudki pileti ostmisel. Mingi jama ikkagi. Küsisin igaks juhuks üle ja selgus, et oligi valesti läinud midagi. Üks paber oli väljastatud selle infoga, et perioodil 01.05 kuni 31.08. tuleb rattale eraldi koht reserveerida. Nii et see polnudki pilet veel. Õnneks oli proua abivalmis ja sain ka vajalikku kohta koodi sisestada ja päris pileti rattale kätte. Nägin, et rongi tuut-tuut tegemisele oli veel ca 3 minutit aega. Võtsin ratta ja jooksin sellega perroonile, vedades seda 40 kg “pampu” kiiruga ka trepist alla. Tuiskasin vaguni juurde, mille küljel oli ratta kujutis ja eeldasin, et veeren lihtsalt peale. Aga taani raudtee ei arvanud sama. Kolm astet oli vaja üles ronida oma koormaga, nagu vanasti Eestis rongile minnes. Rebisin ja tõukasin, rabelesin kogu jõuga. Esimesed kaks katset ennast koos rattaga peale vinnata ei õnnestunud. Üleval seisis üks noor tüüp, kes ei olnud valmis abikätt ulatama, vaatas lihtsalt seal minu poole. Kolmandal katsel sain “latist” üle ja katse läks kirja. Samas nägin rongis silti, kus rattale oli punane kriips peale tõmmatud! Olin seega vales vagunis, aga mul polnud enne ka rohkem aega uurida piletilt vaguninumbrit. Ja et üldse eraldi vaguninumber ongi. Aga miks põrgu päralt siis sel vagunil rattamärk peal oli?! Johhaidii, nagu ütleks selle peale onu Heino. Vähemalt olin rongi peal, et sõita üks peatus üle silla. Keegi minu käest piletit küsima selle ajaga ei tulnud, nii et vahet polnud, et kuskil suvalises vagunis seisin. Nii et selle rattakoha mõttes oli see eelnev tühi vaev ja vaimu närimine. Samas oli juba raudteejaamas silt, et ärge sõitke piletita, muidu peate maksma trahvi 750 krooni ehk umbes 100 eurot. Vot sellised põnevad lood taani raudteelt.
Taani kvaliteetrattateed Korsöri kandis
Kohale lõpuks jõudsin ja Jimmiga sai täitsa tore pärastlõuna veedetud Nyborgis. Jimmi oli enne mu saabumist ühendust võtnud kohaliku (st Fyni saare) TV uudiste inimestega Odenses ja minu tripist rääkinud. Kohaliku TV tegijad olevat soovinud minuga juttu ajada. Kahjuks või õnneks seda seal siiski ei juhtunud ja Taanis 10 korda kuulsamaks saada ei õnnestunud. Kohalikust marketist õnnestus osta umbes 6,5 euro eest uued päikseprillid. Ja see oli päris hea hinnaga saak, päike oli päris terav silmadele. Ühes spordipoes näiteks pakuti umbes 45 euroseid prille. Ja siis läksid meie teed selleks korraks jälle lahku. Leidsin seekord pesa endale mingi avaliku ranna lähedale pingi ja laua kõrvale metsa alla. Selline nurgatagusem koht. Jäi loota, et inimesed märkavad mingi aeg rannast ka ära koju minna ja seekord ühtegi pargivahti oma motoriseeritud sõiduvahendiga mind varavalges kimbutama ei tule. Väike suplus meres oli muidugi vältimatu ja kohustuslik. Pärast ujumist laua taga istudes ja blogi kirjutades kostis võsaraginat ja mere poolt kargas äkki põõstastest kits välja ja kadus kohe mööda rida võimalikult kiiresti minust eemale. Huvitava koha peal säärane kohtumine, kuna ma ei olnud siinkandis kaugeltki ainuke kahejalgne.
Muuseas, märkasin eelnevalt poes käies huvitavat fakti Taani alkoholimüügi piirangute kohta. Nimelt 16-17 aastased noored võivad Taanis tarvitada alkohoolseid jooke, mis on lahjemad kui 16,5%. Seega võivad nad osta õlut, siidrit ja veini näiteks. Baarides sellist õigust neil siiski pole. Kangemad joogid juba alates 18. eluaastast. Samuti tubakatooted. Üpris liberaalne poliitika. Samas tuleb tunnistada, et senise Taanis veedetud aja jooksul polnud sellele vaatamata noori veel karjade kaupa joomas siin näinud. Kujutasin vaimusilmas ette, mis oleks olukord, kui see reegel kehtiks ka Eesti.
Palju poes õlle hind on ja kas on hea õlle valik?
Oled väga tubli. Jõudu sulle ja tervis. Hoia lipp kõrgel!