Öösel oli telgis selline tunne, nagu oleks džunglisse sattunud, selline kontsert käis, et hoia kõrvu kinni. Mingi eluka (kelle isikuandmed ja liigitunnused on salastatud) karjed lõikasid eriti teravalt luust ja lihast läbi. Ka tuvid sekkusid kahjuks liiga aktiivselt ühendkooridele.
Tänane äratus oli minu õnneks vabatahtlik ja keegi mind minema kihutama ei tulnud. Enne mu telgist väljaronimist mingi motoriseeritud sõiduk telgi kõrvalt mööda sõitis, aga ei tehtud minu kohaloelukust suurt numbrit. Asukohast tingituna tõusin siiski tavapärasest pisut varem ehk poole 9 paiku, panin kohe telgi kokku ka, sest siis ei saa kellelgi miskit ütlemist olla. Tegin ka hommikuse sulpsu Suur-Belti väina. Hea värskendus enne teeleminekut. Ja hommikusöögi aegu alustas kohalik rähniisand oma tööpäevaga. Paugutas päris usinalt. Ja siis jätkasin teekonda Fyni saarel.
Ilm oli küll taas super – sooja 30 kraadi, päike säras oma täies hiilguses. Aegajalt tuli seetõttu ka varju otsida, et mitte ennetähtaegselt kuumarabandust saada. See oli aga küll hea, et õnnestus eile Nyborgist uued ja üsna ok päikseprillid soetada, ilma nendeta selle päikesega oleks silmadele olnud üsna ebatervislik sõita. Kella 12-ks jõudsin Fyni suuremasse linna Odensesse. Sõidetud 30 km läksid ikka väga kiiresti mööda.
Odense on Fyni saare ja valla keskus. Tuntud muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni sünnikohana. Tema maja juurest sai ka läbi põigatud ja ühe tema kangelase leidsin samuti üles Odense kitsastel vanalinna tänavatel. Kuigi pea terve linn oli üks suur ehitustander ja pooled tänavad remondiks suletud osaliselt või täielikult.
H.C. Anderseni majamuuseum
Vapper tinasõdur
Linn ei ole just väga väike – seal elab ca 170 000 elanikku. Odense nimi tuleneb sõnadest Odins Vi ehk viikingiaegse jumala Odini pühamu, mis on seotud seal asunud kultusepaigaga. Odense on Taani suuruselt kolmas linn ja üks vanimaid, esmakordselt mainitud 988. aastal, kui Odensest sai piiskopkonna keskus. 1654 -1658 oli Odense ajutiselt ka Taani pealinn. Ja linnale suuresti identiteeti andnud Hans Christian Andersen sündis Odenses aastal 1805. Fyni saart omakorda nimetatakse Taani aiaks oma roheluse, parkide ja aedade pärast. Saar on Taani suuruselt kolmas Gröönimaa ja Sjællandi järel, kus elanikke pea poole miljoni kanti.
Kuna ükski kohalik telemees mind vaatamata eilsetele juttudele üles ikkagi ei otsinud, kuigi olid esialgu kangesti soovinud minuga lugu teha ja lubasid mind Odenses üles otsida, siis asusin Odensest taas oma põhitöö ehk pedaalitallamise juurde.
Esimene lõik läks laitmatult, aga pärast lühikest peatust läks asi pisut lappama. Puhkepeatuse ajal näitas nimelt sihtpunkti Brenderuppi 24 km, sõitsin mõni kilumeeter edasi ja juba oli vahemaa 26 km. Nii et väike boonus endale juurde, et kilumeetreid puudu ei jääks.
Lõpuks jõudsin kohale. Väike taani küla nimega Brenderup oli mul valitud ekstra sihtkohaks, sest just seal asub rahvaülikool, kus 2001. aastal 4 kuud veetsin. Võtsin poest 2 külma õlut ja istusin vilusse selle punastest kividest kooli ette pingile. Nostalgitsesin ja meenutasin vanu aegu. Sai siin põnevaid asju tehtud ja õpitud, silmaringi laiendatud ja palju iserahvusest lahedaid noori kohatud. Nt need, kellega just Kopenhagenis sai aega veedetud. Pood ja pizzabaar olid endiselt olemas. Ja maja kah täpselt samasugune.
Brenderup Folkehojskolen uute õpilaste päralt
Tund aega nostalgitsesin nõnda ja siis võtsin suuna randa, kus ka 17 aastat tagasi sai käidud veeprotseduure võtmas kambaga. Tulid ikka kohad meelde veel. Ka see tuli meelde, et rannas vette minnes tasub ette vaadata, sest vees krõbistavad krabid ringi ja hõljuvad molluskid. Kohe vette minnes ühte tegelast nägingi, kes tormas adru alla varju hiiglase eest. Ranna ääres leidsin tohletanud ja poollagunenud pingi, millele end parkisin. Varsti jäi ümbrus inimhäältest üsna vaikseks, vaid mere lainete kohin ja sääskede pinin silitas kõrvu. Päike läks ilma suurema tseremoonitsemata looja. Aga vaatepilt oli endiselt suurepärane.
Valvurid on positsioonidel
Kohalikud molluskid
Kokkuvõttes võib tõdeda, et oli üks päris kuum päev ja päike ennast tagasi ei hoidnud. 38 kraadi registreeris mu eksimatu rattakompuuter. NB! palun protokolli märkida siinjuures, et ma ei nurise kuuma ilma üle ja seetõttu teen ettepaneku mind vihmaga mitte karistada. Hakkas hämarduma, oli aeg hakata endale tänaseks maja ehitama (loe: telki püstitama). Kibuvitsa põõsaste vahele.